Meediavahi Pealinna podcastis käsitlesid õigus-ajaloolane Peeter Järvelaid, loodearmeelase pojapoeg Mihhail Vladislavlev ja Allan Alaküla vabariigi aastapäevanädala puhul Vene Loodearmee rolli Vabadussõjas.
Saates avaldati lootust, et 104 aastat hiljem hakkab jõudma aeg, kus me võiks mälestada kõiki Eesti pinnal võidelnuid. Tegemata vahet valgetel ja punastel, eestlastel, venelastel, soomlastel jpt rahvustel. Nii nagu me Põhjasõja puhul ei erutu, kes mis lipu all sõdis, võiks ka Vabadussõjast möödunu olla piisav, et ära tunda mõlemal poolel võidelnuis oma inimesed.
Kui kellegile tundub praeguse maailma poliitika keeruline, siis võrreldes tänast aega näiteks Esimese Maailmasõja lõpu ja sellele vahetult järgnenud mõne aastaga, oli toona impeeriumide lagunemisest üles keenud vahus ikka palju raskem orienteeruda.
„Uute riikide siht oli selge – iseseisvus. Meie regioonis olid aga aktiivsed ja sageli vastandlike huvidega Suurbritannia ja Saksamaa, mis lõhestas tugevalt ka Vene valgete liikumisi. Tänaseni vaieldakse ka nii sakslaste kui inglaste rolli üle Venemaal bolshevike võimustumises,” arutles Vladislavlev.
Alaküla märkis, et Briti taktikepi all Tallinnas moodustatud Loode-Venemaa valitsus oli esimene, kes 1919. aasta juunis Eesti Vabariiki ametlikult tunnustas. „Kuna aga Loode-Vene valitsust ennast ei tunnustanud isegi teised Vene valgete keskused, rääkimata Briti enda või mõnest muust valitsusest, siis sel tunnustusel erilist poliitilist kaalu polnud. Praegu võiks seda võrrelda näiteks Dnestri-äärse tunnustamisega Abhaasia poolt,” ütles Alaküla.
Vastates küsimusele, kas 104 aastat hiljem oleme valmis võrdselt mälestama nii sinimustvalge kui punase lipu all Eestis võidelnud rahvuskaaslasi ja meie hõimuvellesid, tõi Järvelaid näite Soomest.
„Seal võib kirikutes sageli kohata kõrvuti seintel mälestustahvleid nii punase kui valge Soome eest võidelnutele. Mõlemal juures kirjad, et langeti võitluses isamaa parema tuleviku eest või midagi sellist. See on ühelt poolt sügavalt inimlik ja personaalne märk, aga teisalt oluline ka ühiskonna kui terviku vaates. Oma ajalooga leppides suudab ühiskond tugevamana edasi minna,” rääkis Järvelaid.
