"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
suur intervjuu ARMASTATUD UKRAINLANE RUSLAN TROCHYNSKYI: Peatame koos kurjuse, kuula Ukraina põgenike muresid ning paku neile tööd! (1)
09. märts 2022
Foto Scanpix

“Selles, et Venemaa Ukrainat ründas, pole süüdi vaid propaganda. Inimene peab ikka oma peaga mõtlema ja ei tohi karta. Kui sa kardad ainult oma elu pärast ja tapad teisi, siis tekitab see veel suuremat kurjust,” räägib sõjast Ukrainas ansambli Svjata Vatra eestvedaja Ruslan Trochynskyi (45), rõõmustades, et eestlased on sama lahked kui ukrainlased. Paljud tahavad pakkuda põgenikele oma korterit või tuba. “Samas on vaja ka psühholooge ja lihtsalt vabatahtlikke abilisi, kes vastaks kasvõi öösel telefonidele ja jagaks infot.”

Sõda Ukrainas muutub üha verisemaks ning riigist on põgenenud juba üle miljoni elaniku. Pealinn tegi intervjuu siinse tuntud ukraina muusiku Ruslan Trochynskyiga. Mehel on praegu kibekiired ajad, sest siia jõudnud sõjapõgenikud võtavad abi saamiseks sageli ühendust just kohalike ukrainlaste, sealhulgas temaga. Samuti on meeldivalt palju kohalikke inimesi, kes soovivad põgenikke aidata.

Milline on teie sõprade ja sugulaste olukord Ukrainas?

Neid on väga palju üle Ukraina. Ma olen sündinud Donetski regioonis ja viieaastasest saadik elasin Kiievis. Hiljem viibisin palju ka Odessas ja Lvivis.

Üritasin sõpradega suhelda kolm esimest ööd pärast sõja puhkemist. Helistasin neile, teadmata, kas vastab keegi või ei vasta. Aga nad võtsid toru ja küsisin neilt, kuidas läheb. Siis ütlesin, et jah, kui sa elad ja telefonile vastad, siis on juba kõik hästi. Ma ei saanud mõnega rääkida pikalt, sest kõlas sireen ja nad pidid jooksma pommivarjendisse või keldrisse. Pärast, kui nad juba varjendis või keldris olid, helistasid nad mulle ise tagasi. Siis me meenutasime lihtsalt kooliaegu ja viskasime nalja. See on nii oluline, et inimene peab edasi elama ja olema tugev ka kriisi ajal. Isegi rasketel aegadel pead sa jääma ikkagi inimeseks.

Kuidas on üldse võimalik, et vennasrahvas venelased, kellega te olete lähedalt sugulased, järsku ründab teid? Ma ei kujutaks ette, et soomlased meid ründaks.

Ei saa öelda, et ainult propaganda on kõiges süüdi. Inimene peab ikka oma peaga mõtlema ja ei tohi karta.

Ei tea, kuidas see võimalik on. Ei saa öelda, et ainult propaganda on kõiges süüdi. Inimene peab ikka oma peaga mõtlema ja ei tohi karta. Hirm on kõige suurem patt maailmas. Kui sa kardad ainult oma elu pärast ja tapad teisi, siis tekitab see veel suuremat kurjust.

Loodan, et Ukraina sündmused avavad ka impeeriumimeelsete inimeste silmi iga päev rohkem ja rohkem. Aga kahjuks on ka kibestunud inimesi palju ja tõene info ei jõua nendeni.

Millised on olnud teie kokkupuuted ukrainlastega, kes on siia Tallinnasse jõudnud sõja jalust ära?

Kui Vabaduse platsil oli suur meeleavaldus, juba siis tulid minu juurde inimesi, kes ütlesid, et nad just jõudsid Ukrainast. Nad rääkisid, et neil vedas, sest nende lahkudes ei olnud veel paanikat. Aga praegu on kohutav, mis seal piiri peal toimub. Inimesed paar päeva lihtsalt magamata, söömata seisavad õues ja ootavad pääsu üle piiri. On väga tähtis, et kui põgenikud praegu siia jõuavad, siis esimestel päevadel saaks nad ka psühholoogilist abi. Seda on väga vaja lisaks söögile ja riietele. Kõige raskem on põgenikel mõista, et see siin on teadmata ajaks nende kodu.

Kui suur roll on kohalikel ukrainlastel ja kui suur roll linnal sõjapõgenike aitamisel?

Oluline osa aitamises on vabatahtlikel ja kohalikel ukrainlastel, sest kõik, kes tulevad, pöörduvad kõigepealt meie poole. Me peame oskama omavahel ühendada abivajajad ja saatma pagulasi sinna, kust nad abi saavad. Sellega tegeleme kogu aeg, meil on telefonid punased. Kõik Ukraina organisatsioonid Eestis suhtlevad omavahel.

Omavalitsuste abi on muidugi kõige olulisem. Linn saab pakkuda lisaks elukohale ka lastele koolis õppimisvõimalusi, huvitegevusi ja täiskasvanutele töökohti. Kui nad on ühiskonda kaasatud, siis ei ole nii raske võõral maal sisse elada. Linn saab pakkuda kohalikest inimestest tugiisikuid.

Mida igaüks meist saaks teha Ukraina ja ukrainlaste jaoks?

Ukrainlane ei hakka istuma siin käed rüpes, ta tahab tööd teha.

Leia ükskõik mis võimalus, kuidas sa saad aidata. Näita, et siin on praegu nende kodu ka, kuula nende muresid, laula nendega, võta neid tööle ja tööta rõõmsalt koos nendega. Ukrainlane ei hakka istuma siin käed rüpes, ta tahab tööd teha. Muidugi on soojad riided ka olulised, sest mõnel saabujal neid ei ole. Iseenesest abisüsteem töötab, Eesti Pagulasabi koordineerib seda. Aga kui tuleb suurem hulk inimesi, on vaja kogu aeg neid, kes põgenikega tegeleks. On vaja psühholooge, kes oskavad ukraina, vene või inglise keelt. Aga ka lihtsalt selliseid vabatahtlikke abilisi, kes vastaks kasvõi öösel telefonidele ja jagaks infot.

Minu poole on pöördunud eri rahvusest abipakkujaid ja mul on peas praegu nii palju mõtteid sõjapõgenike aitamiseks. Mõtlen, kus on hetkel bussid ja kus on abistavad inimesed. Paljud inimesed hakkasid mulle kirjutama, et nad tahavad pakkuda ukrainlastele oma korterit või tuba. Abi pakuvad lihtsad inimesed, aga ka hotelli- ja külalistemajade omanikud. Ma suunan neid inimesi edasi, kuhu vaja. Pagulasabil on vastav koduleht, kuhu kogu info koondatakse. Inimesed peavadki oma jõud ühendama ja aitama, et peatada Putin ja agressioon Ukraina vastu.

Mis tunne teil oli, kui te Venemaa kallaletungist teada saite? Kui valmis Ukraina selleks oli?

Mõne päevaga tekkis selline tunne, et möödunud on tervelt kuu. Samas on Ukraina juba selles sõjašokis kaheksa aastat elanud ja sellest palju rääkinud. Loomulikult ka Eesti riik võitles diplomaatia abil Ukraina eest, aga see ei olnud nii lihtne, sest Ukraina okupeerimine käis kavalalt.

Praegust pauku arusaadavalt ei osanud keegi oodata, aga iga ukrainlane oli selleks juba natuke valmis. Valmis olid sõdurid ja kõik, kes kaitsevad Ukrainat. Rahvas ka, kes ei anna alla. Praegu võitlevad Ukraina eest lisaks ukrainlastele ka venelased, grusiinid, kõik rahvused, kes Ukrainas elavad. Nad tahavad peatada kolmandat maailmasõda. Venemaa ähvardab juba praegu ka tuumarelvadega, see on lihtsalt kohutav.

Te ise olete sündinud Donetski regioonis. Kas sealsed inimesed, samuti Luganski ja Krimmi elanikud tõesti igatsesid Ukrainast lahku lüüa?

Mina tunnen, et sealsed inimesed ei tahtnud kunagi kaotada oma Ukraina juuri. Jah, neis piirkondades elavadki paljud endise Nõukogude Liidu eri paikadest pärit inimesed, kes kunagi kaotasid oma endised juured. Seal elab inimesi, kelle vanemad nõukogude ajal tapeti, kes olid vangis või küüditatud. Need inimesed pagesid Ukraina idaossa elama ja nad ei tohtinud seal rääkida oma keelt. Kui teise maailmasõja ajal saabusid Ukrainasse nn vabastajad, tuli minu Mariupolis elaval vanaemal kodunt 24 tunniga lahkuda. Seejärel tuli tal lahkuda ka Ternopilist ja pärast, kui juba oli okupeeritud terve Ukraina, pidi ta asuma lastega elama Donbassi. Seal me siis üles kasvasime. Vanaema õpetas mulle ukraina laule ja ukraina keelt, samuti teisi inimesi armastama ja austama. See on väga tähtis.

Septembris käisime arvamusfestivalil peaaegu selles paigas, kus ma olen sündinud. Pärast rääkisin sealsete inimestega. Nad olid lubanud juba 2014. aastal, kui olukord Ukrainas muutus, et ei lase sinna ühtki Putini sõdurit. Nad rääkisid, et kaitsevad oma kodu, sest tahavad seal elada, ja see ei loe, et nad räägivad vene keeles. Nad õpivad ja tasapisi hakkavadki neil tulema ukrainakeelsed sõnad.

Inimesed ei tahtnud olla Krimmis ja Donbassis toimunus osalised, Venemaa oli seal kõik lavastanud.

Inimesed ei tahtnud olla Krimmis ja Donbassis toimunus osalised, Venemaa oli seal kõik lavastanud. Loomulikult on elanikud Krimmis ja Donbassis ka Vene propaganda mõjualas. See, et Eestis on praegu propagandakanalid keelatud, on õige, venekeelsetele inimestele peab reaalsus kohale jõudma, vaadake pigem ETV plussi. Praegu ei ole ainult läbirääkimised, praegu on sõda. Ja ukrainlased võitlevad ainult selle mõttega, et Donetsk, Luhansk ja Krimm on Ukraina.

Kas sõja pärast Ukrainas võib Venemaa saada endale nüüd hoopis demokraatlikud juhid?

Oi, see on kõige suurem unistus tervele maailmale! Ja siis peavad venelased hoolitsema iga päev, et see demokraatlik valitsus ei muutuks jälle halvaks draakoniks. Ma loodan, et Venemaad ootab ees positiivne tulevik. Praegune olukord ei saa kesta seal edasi. Keegi ei usu imperalistlikku süsteemi, mis jääbki kestma. See laguneb ja inimesi ootab teine eluviis.

Millal te ise viimati Ukrainas käisite? Kuidas kohalikud inimesed sellesse suhtuvad, et seal tegelikult juba mitu aastat sõda käib?

Viimati käisin eelmisel sügisel veel alanud aastal enne Venemaa kallaletungi. Igal aastal, kui ma olen käinud Ukrainas perega puhkamas, on pilt erinev. Kõik sõltub, kui paljud inimesed on kaotanud sellel päeval selles piirkonnas, kus me oleme, oma pojad ja isad. Iga kord oli keegi tapetud vene agressiooni pärast ja siis inimesed juba elasid selles õhkkonnas. Aga samas nad teadsid, et peavad end kaitsma. Nad rääkisid kogu aeg maailmale, et tulge appi, ja nüüd maailm ka kuuleb, sest oht on tegelikult juba kõigile siin ilmas.

Ukrainas oli vahepeal vene keeles rääkimine üsna levinud. Kas Maidani sündmused ja nüüd ka sõda on muutnud ukrainlasi patriootlikumaks? Kas nad eelistavad nüüd rohkem ukraina keeles rääkida?

Jah, muutused toimusid juba ammu. Inimesed on uhked oma juurte üle ja kannavad ka rohkem oma rahvariideid. Tahtsime olla rohkem eurooplased. Ja nüüd räägitaksegi televisioonis ja raadioski rohkem ukraina keelt. See ei tähenda muidugi, et vene keel on täitsa kadunud.

Kui me viimati Ukrainas käisime, rääkisid-suhtlesid isegi Odessas igas restoranis inimesed meiega ukraina, mitte vene keeles. See on nii suur võit! Küsisin ühelt inimeselt, kust ta pärit on. Ta vastas, et Armeeniast, kuid ta on Ukrainas juba kümme aastat elanud ja õppinud ukraina keele selgeks. Kõik õpivad ukraina keelt ja teevad juba ka oma Odessa nalju ukraina keeles.

Milline on teie jaoks tõeline Ukraina?

Minu jaoks on Ukraina Donetski regioon, kus ma olen sündinud. Samuti põllud, kus ma olen jooksnud, päevalilled ja mais, kahe meetri pikkused kaevurid, õitsvad kirsid, tuvid, mida minu isa kasvatas, ning küülikud. Aga ka ilus Kiiev, kus möödus minu noorus. Olen seal kõik tänavad läbi, käinud, seal laulnud, esimesed armastused armastanud. Meenub, kuidas seal õitsesid kastanid ja minu lemmiklilled piibelehed. Konservatooriumi esimesel kursusel ostsime piibelehekimbud. Läksime tänavale, kinkisime need tüdrukutele ja ütlesime, et need on lihtsalt niisama. Loomulikult on Ukraina minu sõbrad, kellega me kooli ajal internaadis koos elasime.

See oli hea ja ilus Ukraina. Lviv ja Odessa, kus ma puhkasin. Küsisime vanematelt inimestelt, milline oli nende elu nooruses. Nad olid näinud ju küüditamist ja teist maailmasõda. Nad vastasid, et ei taha rääkida nendest asjadest, õpetasid meile, et armastage seda, mis praegu on kõige tähtsam. Isegi üheksakümnendatel, kui saime vabaduse, poes kehtisid talongid, ei olnud raha ja süüa, ütlesid vanaemad meile, et see aeg ei ole raske. Nende õpetatud tarkused ja rahu on oluline maailmas. Minu jaoks on Ukraina vaba, Ukraina on ilus, inimesed on seal lahked. Samamoodi, nagu ma tulin 2003. aastal esimest koda Eestisse, nägin ma ka siin, et inimesed on lahked, nad siin ka laulavad, ja see on nii võimas. Eestlaste lahkus on meie omaga sarnane.

Kas võib öelda, et 2004. aasta oranž revolutsioon Ukrainas on sama oluline nagu laulev revolutsioon Eestis, ehkki Ukraina vabadus oli selleks ajaks juba mõnda aega kestnud?

Oranži revolutsiooni tehes olime sõpradega uhked, et meil on noored, kes kasvavad vabas Ukrainas. Need on juba teistsugused noored, kes armastavad oma Ukrainat, nad teavad ja hindavad oma maad teistmoodi. Nende ilus noorusaeg ei jäägi enam nõukogude aega, ei ole enam sellega seotud. Nõukogu Liit oli okupatsioon.

Venemaa on saatnud suisa palgamõrvarid Ukraina president Volodõmõr Zelenskõid jahtima. Kui oluline on tema otsus ohu eest mitte näiteks Ameerikasse eksiili põgeneda?

See on väga oluline! Tegelikult palju rahvast ei uskunud peale valimisi sellesse presidenti ega tema käitumisse. Aga nüüd on tema reiting tõusnud meeletult, sest on näha, et ta ei müü Ukrainat maha. Jah, respekt temale!

Miljon ukrainlast on kodumaalt sõja tõttu lahkunud või lahkumas. Samas on palju ka inimesi, kes on otsustanud jääda ja vastu hakata. Millest see sõltub?

Arusaadav, et sõda tekitab paanikat. Mõni inimene põgeneb ja mõni inimene peabki põgenema, sest kui selles piirkonnas, kus tema elab, tulistatakse, ei saa sinna jääda. Kuul läheb lihtsalt sinust või rakett majast läbi. Ukraina on nii suur ja seal on ka selliseid inimesi, kes põgenevad. Nad ei usu, et Putin pidurdub, vaid et ta läheb lõpuni. Nii nad siis päästavad oma lapsi ja oma naisi. Aga meestest suurem osa ikka jääb ja nad kaitsevad oma riiki lõpuni.

Kas lääs on praegu piisavalt Ukrainat abistanud ja Venemaad sanktsioneerinud?

Jah, praegu on lääneriigid kiiresti sanktsioonidega välja tulnud. Ei ole nagu varem, kus riigid arutasid pool aastat sanktsioonide üle. Need sanktsioonid töötavad, ja nagu peabki, muutuvad vastavalt olukorrale iga kord karmimaks. Samas kindlasti peaks Ukraina olema NATO ja Euroopa Liidu liige.

Te olete muusik. Kas muusika saab maailma paremaks muuta ja mõjutada seda, mis meie ümber toimub?

Arvan, et kõik artistid peavadki praegu looma koos lugusid, mis tooks välja inimlikud väärtused. Loomulikult ei tohi muusikud praegu vaikida.

Ma olen algusest peale kirjutanud ja laulnud kõik oma laulud ukraina ja eesti keeles. Aga nüüd ma avaldasin venekeelse laulu. Selle nimi on “Muutused”. Selles loos on päris palju sõnumeid. Arvan, et kõik artistid peavadki praegu looma koos lugusid, mis tooks välja inimlikud väärtused. Loomulikult ei tohi muusikud praegu vaikida.
Seal loos on öeldud, et meil on üks päike ja me elame sellel planeedil koos. Jah, me oleme erinevad ja see ongi ilus. Aga me kõik oleme inimesed. Kirjutasin selle loo, mõeldes nähtustele, mida ei tohiks maailmas olla. ja mis me saame teha, et ei oleks. See laul ja selle sõnumid toimivad ka nüüd, kui sõda hakkas. Arvan, et “Muutused” on parim laul, mis ma seni olen kirjutanud.

Miks on teie stiil just folkmuusika? Kas see aitabki meeles pidada oma juuri?

Ma kasvasin muusikat täis peres, kus vanema kogu aeg rahvalaulikuna laulis. Ka minu ema laulis. Ma õppisin muusikakallakuga koolis ning konservatooriumis klassikalist muusikat ja pärast tegin folkrokk bändi. Eestisse kolides tegin muusikat koos eri muusikutega ja pärast sündiski Svjata Vatra. Ja loomulikult laulan ma oma lastele ukraina keeles unelaule. Ma tahan, et mu lapsed õpiks läbi laulude keelt ja väärtusi. Igas loos on kodeeritud hästi suur sõnum. Isegi kui nad praegu ei saa neist sõnumitest aru, siis aastate pärast nad mõistavad neid. Lauludes on suur jõud ja sellepärast ongi vaja laulda lastele oma keeles. Samamoodi hakkasin ma õppima eestikeelseid regilaulule, et ennast harida ja osata hinnata siinset kultuuri.

Esinesime Kanadas ja me ei teinud sellist muusikat nagu ukrainlane ja eestlane. Meile öeldi seal, et me oleme korraga kasakad ja viikingid. Ja siis me hakkasimegi oma stiili nimetama fire folk-rock ehk tuline folkrokk, sest see muusika ongi nagu tuli, mis põleb meie südames.

UKRAINA SÕJAPÕGENIK: Jooksime pommide eest metsa, et mitte olla elav märklaud

“Kui istusime autosse, siis lendas neist vasakult mööda vene droon. Oli arusaamatu, kuhu ta võib pöörata ja tulistama hakata,” jagas oma hirmsaid kogemusi Tallinnasse saabunud Ukraina sõjapõgenik Anastassia, kelle sõnul on kogu nende senine elu lõhutud.

Kui Pealinn paari sõjatsoonist pääsenud inimesega Nõmme mändide all kohtus, tulid neil sõjakoledustest rääkides pidevalt pisarad silma ja nad olid silmnähtavalt vapustatud, et pidid kogu senise elu maha jätma. “Kella 5.30 paiku hommikul hakkasid lõhkema pommid mitte väga kaugel meie majast ja me hakkasime kiiresti asju kokku pakkima,” kirjeldas ukrainlanna Anastassia oma põgenikutee algust. “Me sõitsime Kiievist välja 6.30. Kogu viie inimese elu mahtus ühe auto pagasnikusse. Ülejäänu jätsime kõik maha. Me elasime aastaid, omasime midagi, pidasime plaane, olime ambitsioonikad, aga praegu pole meil enam midagi.”

Sõjapõgenik ütles, et kui nad istusid autosse, siis lendas neist vasakult mööda vene droon. “Sel hetkel oli väga hirmus, sest oli arusaamatu, kuhu ta võib pöörata ja tulistama hakata,” meenutas ta. “Kui me sõitsime Ukraina piiri poole ja seisime autoga järjekorras, siis Ukraina sõjaväelased kuulutasid välja õhuhäire. Öeldi, et pommitamine tuleb. Me jooksime lihtsalt metsa ja peitsime end kõrge rohu sisse. Oli väga hirmus, sest auto oli rivis kinni ja põllu peal oleksime olnud elus märklaud.”

Anastassia ütles, et ta onul on aastane laps, kes ei suuda rahuneda. “Meil on hirm, kuna ei tea, millal see kõik lõpeb või kas üldse lõpeb,” rääkis ta. “Mis saab edasi? Usume, et Ukraina jääb suveräänseks iseseisvaks riigiks. Ukrainlased on tugev rahvas, me peame vastu ja suudame vaenlase oma maalt minema ajada. Elame omal maal, me ei ole seganud kedagi. Ukrainast ära tulles mõtlesime, kui palju me üle oleme elanud, tahtsime ju kodu rajada, maja ehitada. Nagu meil öeldakse: ehitada maja, kasvatada poeg üles ja istutada puu. Nii me tahtsimegi normaalset elu.”

Anastassia sõnul on kõik plaanid nüüd lõhutud ja on vaja mõelda, kuidas edasi elada. “On raske, ei saa näiteks vanaemaga juba kolm päeva ühendust, pole telefonisidet. Ei saa aru, mis toimub,” rääkis ta. “Meie suvila lähedal, kuhu jäid vanaisa ja vanaema, on Vene sõdurid. Seal pole sidet, pole elektrit, pole teada, millal kõik lõpeb. On raske nii moraalselt kui füüsiliselt. On vaid lootus, et ukraina hing võidab nagu alati. Meie hümn algab ju sõnadega “Ukraina, pole veel surnud au ja tahe”.”

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

lugeja
8. märts 2022 19:28
https://saartehaal.postimees.ee/7471921/saaremaa-vallavolikogu-liige-oigustab-ohjeldamatult-venemaa-agressiooni-ukrainas#_ga=2.142458098.1936083670.1646682898-628055636.1613839435

Seotud artiklid