"Kõik head või halvad asjad maailmas on kiiksuga inimeste tehtud."

Urmas Sõõrumaa, ärimees
suur intervjuu Toomas Alatalu: Poola lennukite jant näitab, et suurriigid jagavad ikka omavahel mõjupiirkondi (7)
11. märts 2022
Toomas Alatalu Foto Mats Õun

„Ka Soomel tuli lõpuks alla anda ja ta ei suutnud ära oodata seda abi, mida talle oli lubatud,“ kommenteerib välispoliitika ekspert Toomas Alatalu USA otsust mitte toimetada Poola hävituslennukeid Ukrainale. „ Ja siis Stalin dikteeris oma tingimused. Soome piir on suures osas Stalini ja Hitleri kokku lepitud piir. Soome jäi täiesti üksi ja suured jagasid maailma.“

USA lükkas kolmapäeval lõplikult tagasi plaani toimetada hävitajad Poolast Ukrainasse, et seal võidelda Vene vägedega. Pentagoni hinnangul oleks tegemist “suure riskiga” sammuga, mida saab “tõlgendada eskalatsioonina”.

Kreml teatas varem päeval, et Poola pakkumine toimetada Ukrainasse USA baasi kaudu hävituslennukeid Mig-29 võib viia ohtliku stsenaariumini.

Mis siis toimub nende Poola lennukitega, mida Ukrainale lubati, aga mida nüüd ei taheta anda ja kogu lugu meenutab näotult surnud koera loopimist üle plangu ühest aiast teise. Lennukite tõrjumiseks relvi võib anda, neid on Ukrainale saatnud mitmed sellisedki riigid, kellelt seda poleks oodanudki, näiteks Saksamaa ja isegi Soome,  aga lennukeid ei tohi saata, sest see on nagu sekkumine sõtta. Kas siis on sõjatehnika saatmisel on mingi piir?

No niisuguse nurga alt me seda asja vaadata ei saa. Lähtenurk on ikkagi selles, et Kui NATO on otsustanud, et ta ei anna otsest sõjalist abi nende lennukite näol, siis seda ta ka ei tee. Poola julge käik, et anname need lennukid siis hoopis Ameerika Ühendriikidele nendele kuuluval lennuväljal, siis sellega pannakse asja üle otsustama USA. Aga Ameerika tegi täpselt sama otsuse, mis oli varem ka NATO otsus.

See ei ole Ukraina suhtes just hea otsus.

Jah, ja kõige ebameeldivam selle juures on vaadates sõja kulgu, et kriiside ajal ei saa anda täitmatuid lubadusi. See viib abivajaja moraali alla.

Kui sõja esimestel päevadel rääkis president Zelensky, et Ukraina saab NATOsse, siis on nüüd see jutt asendunud sellega, et Ukraina saab Euroopa Liitu. Tähendab, et ühest suurest eesmärgist loobuti ja nüüd on ainult teine eesmärk. Nende lennukitega on ka niimoodi, et algul küsiti lennuvaba taevas, siis pakuti välja, et tulevad hoopis lennukid, aga ka sellest loobuti.

Selle mänguga lüüakse Ukraina võitlusmoraali alla. Tunnistatakse seda praegu või mitte, aga nii ta praktiliselt välja kukub. Mida rutem see lennukite teema päevakorrast maha võetaks nüüd, seda parem.

Kust ikkagi see NATO otsus tuli, et lennukeid ei saa anda?

Aga see oli juba varem teada. Ja kogu aeg on olnud Ida-Euroopa riikide suhtes üks venitamise taktika.

Venitamise taktika pole midagi uut, seda me oleme kogu aeg näinud, eriti viimasel ajal

Ja mitte ainult viimasel ajal. Ma kõrvutaksin Ukraina praegust olukorda Soome 1939. aasta omaga. Ka siis ju suurriigid oma lubadusi ei täitnud. Praegu on täpselt sama seis. Otsitakse lihtsalt igasuguseid ettekäändeid abist loobuda. Aga praegusel ajal on siiski ka üks erinevus. NATO ja Euroopa Liidu sees on üks rühm niisuguseid julgeid riike, kus igal juhul tõstetakse see probleem üles. Poolal tekkis mõte anda Ukrainale lennukeid sel tingimusel, kui nad saavad uued ja moodsamad nende asemel. Aga stardiplatsiks ei oleks sel juhul olnud enam Poola territoorium, vaid Saksamaal asuv USA lennuväli. Aga nagu näeme, selline julge arvestus ei tööta. Suurtel riikidel on teine arvamus.

Kuidas me peame siis neid suurte pealinnades valitsevat arvamust teadma või oletama? Mis märgid need on?

Täna (neljapäeval) saavad kokku Vene ja Ukraina väliministrid, aga paneme tähele, kes on vahendaja – selleks on Türgi. Enne seda aga pidasid Prantsusmaa ja Saksamaa liidrid videokonverentsi Hiina liidriga ja pakuti välja, et Hiina hakkaks asja vahendama. Aga see variant jäi ära. Nüüd siis üks palju väiksem riik Türgi peab etendama vahendaja rolli Venemaa ja Ukraina sõja lõpetamiseks.

See on midagi täiesti ebanormaalset suurriikide omavahelises suhtluses. See on lihtsalt üks käik, mis lükkab tegelikku lahendamist edasi.

Miks siis see pidev edasilükkamine?

See tuleneb suurriikide omavahelistest suhetest.

Kõik algas sellest, et Venemaa pakkus välja maailma uue julgeoleku korra. Et Venemaa ja Ameerika Ühendriigid lepivad omavahel kokku, et ühed riigid ühe ja teised teise mõju all. See on sama jutt, mis aegajalt läbi lööb, et praegune maailma julgeoleku arhitektuur on ennast ammendanud. Midagi uut tuleb asemele. Aga mis see on, seda ei suuda keegi praegu öelda. Selge on see, et Ameerika lükkas selle Venemaa ettepanku tagasi, ent samal ajal tuleb aru saada, et Putin ei ole sugugi mängust väljas. Talle helistavad kõik maailma juhid ja Iisraeli peaminister sõidab isiklikult tema juurde kohale. Putinil on seljatagune olemas.  Türgi asemel peab välja tulema hoopis suurem kala, keegi, kes võtab selle vahendusprotsessi enda peale. Praegu pesevad kõik suurriigid oma käed puhtaks. Türklastest tuleb aru saada ja au neile, aga see ei lahenda asja. Ja selles valguses on see lennukite lugu Poola poolt julge algatus, aga ta jõudis välja sinna, kuhu ta jõudma pidi.

Sellega tekitati ukrainlastes lootus, mis taas purunes nagu lennukeelu tsooni loomine.

Jah ja see on kõige halvem kogu selle protsessi juures. Korra tekib ukrainlastel lootus, et saabub mingi lahendus, aga ei, siis jätkub kõik jälle vanamoodi. Venemaa sõjamasin muudkui aga pommitab ja pommitab ning lõppu näha pole. Suurriigid lõpuks ikkagi otsustavad. Kahjuks, Ja nendel on oma suhted. Ja voli jagada maailma oma suva järgi. Venemaa surutakse külla majanduslkikult korraks nurka, aga kõik ikkagi otsustavad, et kolme-nelja-viie kuu pärast hakkame uuesti Venemaaga suhtlema. See on reaalsus.

See on väga küüniline mäng, kus ei loe midagi, ka  inimeste elud.

Jah, ongi. Ja ma meenutan veel Soome talvesõda. Soomel tuli lõpuks alla anda ja ta ei suutnud ära oodata seda abi, mida talle oli lubatud. Ja siis Stalin dikteeris oma tingimused. Soome piir on suures osas Stalini ja Hitleri kokku lepitud piir. Seda piiri tunnustasid pärast kõik võitnud riikide esindajad. Seegi on detail, mida tasub meeles pidada. Soome jäi täiesti üksi ja suured jagasid maailma.

Ja kui Venemaa on praegu viinud Ukrainasse nii suure armee, siis tühjade kätega ta sealt tagasi ei tule, ta peab selle eest midagi saama. Ja see midagi on tõenäoliselt see, et Ukrainas muudetakse seadusi. Ja pole ime, kui suured riigid noogutavad ja ütlevad, et nii tulebki teha.

Kommentaarid (7)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

ei keegi
12. märts 2022 00:23
USA võib niigi rahul olla: slaavlased kaklevad omavahel nii et veri väljas ja oma isiklikku nina sinna toppida pole neil mingit vajadust - McCaini Maidanil jagatud küpsised on juba kandnud vilja!
Minu Arvamus
11. märts 2022 10:40
Venemaa pommitab Lutskit, mis on Poola piirist 50km. kaugusel. Kui Venemaa pommitaks mõnd linna, mis on USA piirist 50km. kaugusel, kas siis NATO ka veel plaaniks, kaaluks ja arutaks?
Minu Arvamus
11. märts 2022 10:06
Lääs plaanib saata Ukrainale nõukaaegseid õhutõrjesüsteeme . . . * Lääs plaanib, kaalub ja siis arutab, nagu alati. See on läänele iseloomulik venitamistaktika, et ehk lõpuks vaja ei lähegi. Meie valitsus teeb kõigis küsimustes sama. Lääs võiks veel plaanida, arutada ja kaaluda, ehk saata Ukrainasse veel ka mõõku ja raudrüüsid, et võidelda sissetungivate tankide ja soomukitega? Muuseumides peaks neid olema?
vaatleja
10. märts 2022 21:24
https://www.youtube.com/watch?v=SQINMc1qL_8 Russian captive inteligence members speak about their orders for the invasion of Ukraine.
elukestev õpe
10. märts 2022 15:48
Sellisel viisil enam jätkuda ei saanud, et mustmullavööndis 44 MIO elanikku teevad leiba sõnnikuks ja varastavad ümbertringi. Nüüd terendab hea lahendus. 10-30 MIO värskendab oma ettevõtliku verega ümberkaudseid maid ja Hiina asutab sinna suure maisipõllu, või Israel viib naised-lapsed palestiinlaste jalust ära pansionaati. Poolale ei jäeta Ukrainat mingil juhul ja Vene ei saanud hakkama. Eestil siin oma võimalus. Kui sõjapõgenikke, just naisi-lapsi, tuleb lähes samapalju kui on praegu venekeelseid, siis saabub võimalus teha seda, mis 30 aastat tagasi tegemata jäi: desovjetiseerimine, derussifitseerimine ja denatsifitseerimine.
ei keegi
10. märts 2022 14:09
Need MÕJUSFÄÄRID loodi ju omal ajal (pärast Jaltat) stabiilsuse ja inimkonna julgeoleku huvides. Täites oma ülesande: otsest konflikti suurriikide vahel ei tekkinud. Mida oligi vaja. Või kas hr Alatalu arvab, et tulnuks veel üks kisma maha pidada? Ukraina kriis algas 2014nda aasta riigipöördest, mil Venemaa külje alla tekkis/tekitati tema seisukohast ohtlik naaber. Mistõttu see intervjueeritava võrdlus Talvesõjaga (1939-1940) on küll asjakohane. Tollal, juba alanud maailmasõja tingimustes, nihutas Vene oma piire eemale Leningradist (32 km kaugusel kulges), nüüdses polariseeruvas maailmas Moskvast (hüper-super raketile 3-4 min lennuaega). Lennukeelutsoonist loobumine käimasolevas sõjas on aga just sellise vastutustundliku käitumise jätk, mida tuumaajastu suurriigid on juba 75 aastat ajanud. Vahepeal lihtsalt katsetati, kauaks Vene karul kannatust jätkub. Saadi teada. Kaastunne Ukraina lihtrahvale!
uskmatu-toomas
10. märts 2022 13:56
Muidugi ei tule tagasi tühjade kätega.Kui mõned kuud tagasi kirjutasin kuskil kommentaariumis,et Minski lepete ignoreerimine läheb maksma Ukrainale ca 1/3 territooriumi kaotust siis sõimati mind tolvaniks kremli käsilaseks jne. Tänaseks on aga selge,et kaotada on veelgi rohkem !