Meediavahi Pealinna podcastis arutasid ajakirja Toidutare peatoimetaja Manona Paris, Mihhail Vladislavlev ja Allan Alaküla sõja-aegse toidu ja tare üle. Vestlusest koorus kolm õpetlikku iva raske aja üleelamiseks: tee ise, kasvata ise ja võimalusel kao linnast maale.
Rääkides ukrainlaste sissevoolust leiti, et laua äärde lisanduvate suude kõrval võiks see siiski rikastada Eesti toidukultuuri nii uute söögikohtade avamise kui kogukonnaköökide kaudu. Kõige olulisem on, et suurte vene ja ukraina köökide erisusi ei hakataks klaarima kitsukeses eesti kööginurgas.
„Meie numbreid vaadates on selgelt näha, kuidas pandeemia-aegsete kodus ise toidu valmistamise lugede loetavus on läinud üles. Piirangute ajal kasvas hoogsalt ka uusmaalaste klass, kes võtsid ette maakodude soetamise ja korrastamise. Ise toidu tegemise oskuse paranemine kui ka maakodudes laienev kartuli, tomati-kurgi jm köögivilja maha tegemine on meid tegelikult valmistanud ette suuremate raskuste tekkimise puhuks,” rääkis Paris.
Paris usub, et praegused 20-ndates ja 30-ndates inimesed, kes oma senises elus pole enamasti toidu- ja muu kauba-kitsikusega kokku puutunud õpivad kiiresti. „Nii nagu meie 80-ndatel ja 90-ndatel saime häda sunnil kiiresti selgeks, kuidas tänases mõistes mitte millestki tõeline gurmeeroog välja võluda, nii peavad muutuvate oludega kohanema ka uued põlvkonnad,” nentis Paris.
Ta pidas kohatuks aeg-ajalt kostvat vaidlust teemal, kas borsh on vene või ukraina pärisosa. „Meil oli ajakirjas lugu proto-borshist, ehk siis borshi algkodust iidses Sumeris. Olen näinud Ukrainas joonistatud kaarti, kus nii Kõivi, Odessa, Lvivi kui Harkivi borshid ikka päris oluliselt erinevad, st mingit üht kindlat ukraina boshi ei eksisteeri. Moskvas tehti borshi hoopis isemoodi ja on olnud ka kuulda, et juutide meelest on borsh üleüldse pärit nende köögist,” meenutas Paris oma Moskva-ja Ukraina-aegu.
Alaküla loodab, et eri köökide segunemine rikastab meie toidukultuuri ning samas õnnestub vältida eri maitsete teravaid kokkupõrkeid meie köögis. „Loodan, et seejuures jäävad ellu ka eesti kama, kilu ja kaerakile,” lõpetas Alaküla.
