"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
juhtkiri Samad unistused, ühised mured (0)
21. märts 2022
Krista Kiin.

Viimastel nädalatel oleme näinud, kuidas kõik tuttav ja turvaline võib muutuda vaid ühe ööga. Ukrainlased uskusid viimse hetkeni, et päris sõda ei alga. Ometi just nõnda juhtus, ja tänaseks on valusa otsuse põgeneda oma kodust ja riigist pidanud tegema miljonid. Lisaks maisele varale olid need inimesed sunnitud maha jätma oma mehed, isad, vennad ja pojad. See on traagika, millesarnast meil Eestis pole lähiaegadest kõrvale panna.

Veebruari lõpupäevist alates on Eestisse tulnud ligi 18 000 Ukraina kodanikku ja nende pereliiget, kellest ligi 40% on lapsed. Eestlased on olnud hämmastavalt abivalmid – rõivaste, mänguasjade ja hügieenitarvete varud kõrguvad mitmetes kogumispunktides. Teisalt tõstab pead hirm, justkui saaksid sõja eest pagenud ebaõiglaselt hõlpsalt kätte hüved ja võimalused, mille kohalikud maksumaksjad on välja teeninud aastatepikkuse vaevaga. Osa põgenikke on siin juba ka tööd saanud. Mõistagi jõuavad nad esmalt eelkõige sinna, kus eesti keelt pole nii väga vaja: puhastusteenindusse, tööstusse, kaubandusse.

Ei maksa karta, et keegi praegustest tublidest töötajatest jääb põgenike pärast oma kohast ilma. Me kõik teame, et jagub valdkondi, kuhu töötajaid pole lihtne leida – olgu see siis spetsiifiliste oskuste vajaduse tõttu või seepärast, et pakutava palga eest pole siinsed inimesed nõus tööd tegema. Suurem osa sõjapõgenikest soovib lihtsalt perele elatist teenida ja esimesel võimalusel koju naasta, oma purustatud maad taastama. Erinevalt mõnedest muudest põgenikest ei tule ukrainlased n-ö saama peale, vaid on rõhutanud, et tahaksid ka siin midagi teha, mitte käed rüpes istuda. Just tegutsemine aitab ka traumaolukorrast välja saada. Olgem siis mõistvad ja osavõtlikud, lubades sõjapõgenikel tööd tehes ja nende lastel meie lasteaedades-koolides käies keskenduda ometi muule kui läbielatud õudustele.

Nagu ütles Niine tänava pagulaskeskuse reportaažis (loe lk 4-5) linna vabatahtlike koordinaator Sten Svetljakov: “Hirmus, et need kümned tuhanded põgenikud võtavad ära meie töökohad, peaksime mõtlema eeskätt sellele, et ei olnudki see väga ammu ajaloos, mil me ise olime abivajajad. Meenutagem, kui palju inimesi jõudis meilt teise ilmasõja ajal näiteks Rootsi või mõnda teise riiki ja kuidas neid seal vastu võeti!” Nõnda on ka meie solidaarne kohustus tagada samaväärset hoolt ja abi ukrainlastele, kes kaotasid oma kodumaa ja viibivad meil ajutiselt. Nad tulid, et kaitsta enda lapsi ja (vana)vanemaid. Ja muu hulgas võitlevad nende mehed, isad ja vennad just praegu ka selle eest, et meil oleks siin jätkuvalt turvaline.

Olenemata rahvusest on meie kõigi unistused ja mured sarnased. Meie kõigi ühistes huvides on mitte alluda agressori lõhestavale retoorikale, mille eesmärk on külvata rahvuspingeid. Võitluse võiks nüüd unustada ja pühenduda aitamisele. Las vanu hirme asendavad uued hingeavardused.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.