"Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga."

Tõnis Niinemets, näitleja ja koomik
meediavahi podcast pealinnas Nii võidu kui kaotuse tingimused kinnitab Ukraina rahvas (3)
25. märts 2022

Meediavahi Pealinna podcastis rääkisid Ukraina unikaalsest rahulepingu referendumile paneku ideest Toomas Alatalu, Mihhail Vladislavlev ja Allan Alaküla.

Alaküla peab Ukraina presidendi Zelenski ajakirjanikega kohtumisel antud lubadust milline tahes tulev rahuleping referendumile panna ülimalt eriliseks. „Referendumitega kodusõdadele järgnenud rahukokkulepete lukustamise näiteid leiab mitmest maailmajaost, aga kahe riigi sõjalise kokkupõrke järel rahulepingu referendumile paneku pretsedenti ei tea. Oletame, et Ukraina rahvas mingil põhjusel rahulepingut heaks ei kiida – kas referendumi „Ei” tähendab siis automaatselt sõja jätku,” küsis Alaküla.

Alatalu märkis, et selle küsimuse ümber on oluline ka mõistete täpsus. „Alul sõlmitakse ju ikka tavaliselt relvarahu või vaherahu ja alles siis saavad alata päris-rahu läbirääkimised. Aga muidugi on väga vähe tõenäoline, et ka rahulepingutele kirjutaks alla riikide presidendid – see on ikka poliitiliselt sedavõrd riskantne asi. See on ka põhjus, miks Zelenski juba ette kuulutab, et kas võiduka või järelandliku rahulepingu tingimuste üle otsustamisel jagatakse vastutust terve rahvaga,” rääkis Alatalu.

Alaküla meenutas, et kuna seni pole sõda kahe riigi vahel ametlikult välja kuulutatud, pole head malli ka seda imelikku sõda lõpetavale rahulepingule. „2014. aastal Venemaa ju toetas Ida-Ukraina nn rahvavabariike vabatahtlikega ja relvadega, kuid ametlikult konfliktis Ukrainaga väidetavalt ei osalenud. Ukraina aga alustas kaheksa aasta eest oma nn Terrorivastast Operatsiooni. Ja ka nüüd kui Venemaa alustas Ukrainas oma nn Erioperatsiooni pole Venemaa ega Ukraina üksteisele ametlikult veel sõda välja kuulutanud. Kuigi igapäevases retoorikas räägib juba ka pool-ametlik Venemaa Ukrainas käivast sõjast,” viitas Alaküla Ukrainas sõdivatele Vene sõjaväelastele sõjaveterani staatuse andmise kavale.

Alatalu rõhutas, et vormiküsimustest olulisem on praegu siiski konflikti sisuline lahendamine. „Aga kui siiski meenutada näiteks esimesi Minski leppeid, siis seal olid ju Saksa ja Prantsuse välisministeeriumite, Ukraina spiikeri ja Vene presidendi eriesindaja allkirjad, millele lisandus kaks tiitlita kodanikku, kes tegelikult olid nn rahvavabariikide juhid. Sellistes ebakindlates oludes ükski tippjuht oma kätt alla ei pane,” ennustas Alatalu vormilisi keerukusi ka selleks korraks.  

Kommentaarid (3)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Minu Arvamus
25. märts 2022 22:51
Sõja võitmine ja kaotamine on väga suhtelised mõisted. Kui võit tuli saja miljoni inimelu arvelt, aga kakskümmend aastat peale võitu elab võitja hullemini kui keskajal. Kas seda saab võiduks lugeda kui võidetu kahekümne miljoni kaotatud inimeluga, sama aja jooksul ehitab üles purukspommitatud linnad, taastab majanduse ja rahvas elab inimväärikat elu. Venemaal kordub ajalugu, sest nad on selle unustanud kõikide vallutussõdade lõpptulemused. Nad on omast arust suureks ja tugevaks kasvanud ja Napoleoni plaanid on neile pähe löönud. Aga lõpptulemus võib olla neile sama, mis peale teist maailmasõda. Ükski endast lugupidav rahvas ega riik ei kuku põlvili isegi kui neid ründab suurem ja tugevam sissetungija. Putin ei kujuta vist ette, mis on linnalahingud kui isegi tungivad Kievisse, kus peab vallutama iga maja eraldi, mis on kindlusteks muudetud. Sinna võivad nad matta kogu oma sõjaväe ja alustada jälle nullist oma riigi ülesehitamisega.
ei keegi
26. märts 2022 08:36
teavad ikka: Mariupolis käib just linnalahingu viimane faas ja linn saab tugevasti kannatada, nad on ka Grožnõi ära võtnud, mis samuti kõvasti pihta sai, samuti nagu Mosul USA juhitud koalitsiooni pommirünnakute käes; LINNALAHINGUTEST rääkides toovad venelased välja, et Stalingradi, sealhulgas nn Pavlovi maja, ei suutnud ära võtta isegi Pauluse 300 tuhandeline armee ning küsivad veel retooriliselt, et miks sakslased Leningradi tormi joostes ei rünnanud (Leningrad piirati ümber ja loodeti surnuks näljutada kuid rõngas ei sulgunud täielikult, üle Laadoga järve jäi nn "elu tee", mille kaudu minimaalne kogus toitu ikkagi linna jõudis). KIIEVIT aga ei olegi pommitatud nõnda nagu Mosulit, kus 15 elamukvartalit pea maatasa tehti; kui neil jaksu, siis ka Kiiev piiratakse ümber ja oodatakse, mis edasi juhtub ja üldse on neil nüüd just nagu prioriteetsemaks kuulutatud lõuna suund (Lugansk, Donbass, Herson ja sealt edasi)
ei keegi
25. märts 2022 19:38
Vanalt gurult hea võrdlus kui Porošenko ATO (Anti-Terrorist Operation) rahvavabariikide vastu praeguse spetsoperatsiooniga keeleliselt paari pani (ja palju see natolaste Unified Protector (ikka ka operatsioon!) Liibüas sõjast erines? Muidu käib meil siin irin, et miks sõjast äkki operatsioon on saanud. Tegelikult ammu juba.