Meediavahi Pealinna podcastis rääkisid Ukraina unikaalsest rahulepingu referendumile paneku ideest Toomas Alatalu, Mihhail Vladislavlev ja Allan Alaküla.

Alaküla peab Ukraina presidendi Zelenski ajakirjanikega kohtumisel antud lubadust milline tahes tulev rahuleping referendumile panna ülimalt eriliseks. „Referendumitega kodusõdadele järgnenud rahukokkulepete lukustamise näiteid leiab mitmest maailmajaost, aga kahe riigi sõjalise kokkupõrke järel rahulepingu referendumile paneku pretsedenti ei tea. Oletame, et Ukraina rahvas mingil põhjusel rahulepingut heaks ei kiida – kas referendumi „Ei” tähendab siis automaatselt sõja jätku,” küsis Alaküla.

Alatalu märkis, et selle küsimuse ümber on oluline ka mõistete täpsus. „Alul sõlmitakse ju ikka tavaliselt relvarahu või vaherahu ja alles siis saavad alata päris-rahu läbirääkimised. Aga muidugi on väga vähe tõenäoline, et ka rahulepingutele kirjutaks alla riikide presidendid – see on ikka poliitiliselt sedavõrd riskantne asi. See on ka põhjus, miks Zelenski juba ette kuulutab, et kas võiduka või järelandliku rahulepingu tingimuste üle otsustamisel jagatakse vastutust terve rahvaga,” rääkis Alatalu.

Alaküla meenutas, et kuna seni pole sõda kahe riigi vahel ametlikult välja kuulutatud, pole head malli ka seda imelikku sõda lõpetavale rahulepingule. „2014. aastal Venemaa ju toetas Ida-Ukraina nn rahvavabariike vabatahtlikega ja relvadega, kuid ametlikult konfliktis Ukrainaga väidetavalt ei osalenud. Ukraina aga alustas kaheksa aasta eest oma nn Terrorivastast Operatsiooni. Ja ka nüüd kui Venemaa alustas Ukrainas oma nn Erioperatsiooni pole Venemaa ega Ukraina üksteisele ametlikult veel sõda välja kuulutanud. Kuigi igapäevases retoorikas räägib juba ka pool-ametlik Venemaa Ukrainas käivast sõjast,” viitas Alaküla Ukrainas sõdivatele Vene sõjaväelastele sõjaveterani staatuse andmise kavale.

Alatalu rõhutas, et vormiküsimustest olulisem on praegu siiski konflikti sisuline lahendamine. „Aga kui siiski meenutada näiteks esimesi Minski leppeid, siis seal olid ju Saksa ja Prantsuse välisministeeriumite, Ukraina spiikeri ja Vene presidendi eriesindaja allkirjad, millele lisandus kaks tiitlita kodanikku, kes tegelikult olid nn rahvavabariikide juhid. Sellistes ebakindlates oludes ükski tippjuht oma kätt alla ei pane,” ennustas Alatalu vormilisi keerukusi ka selleks korraks.