"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
MERKO JUHT: Ehitamine on kallinenud hüppeliselt ja ehitusturul on suurenenud praagi tegemise oht (1)
28. märts 2022
AS Merko Ehitus Eesti juhatuse esimees Ivo Volkov Foto: Albert Truuväärt

„Kui te tulete eratellijana ja küsite, kui palju maksab praegu maja ehitamine, mis enne maksis näiteks 100 raha – eks me arvutame läbi ja ilmselt tuleb öelda, et 150.“ Nii kirjeldab hüppelist hinnatõusu meie ja Baltimaade ühe suurema ehitusettevõtte, AS Merko Ehitus Eesti juhatuse esimees Ivo Volkov. Tema sõnul seisab nüüd ees paratamatu kohanemine uute oludega, kus turul jäävad ellu nupukamad ja paindlikumad. 

Kaks aastat tagasi algas koroonaajastu, mis viis meid nn uude reaalsusesse. Alates 24. veebruarist, sõja algusest, asume veel uuemas ja teistsugusemas reaalsuses. Seda iseloomustab äriplaanide purunemine, mida põhjustab üleüldine hinnatõus. Sealhulgas eriti ehitusmaterjalide turul. Hulk objekte – nii eratellijatelt kui riigilt ja omavalitsustelt – pannakse riiulisse paremaid aegu ootama.

Olukordades, kus ehitusleping on tehtud ühe summa peale ja tegelikkuses on võimalik ehitada vaid märksa kallimalt, soovitab Ivo Volkov pooltel laua taha istuda. Tuleb püüda kompromiss leida. Muidu võivad tulemuseks olla halvasti ehitatud või pooleli jäävad hooned. 

Millised korterid on viimasel ajal olnud Tallinna turul kõige nõutumad?

Nii palju kui inimesi, nii palju ka maitseid. Valdavalt ostetakse korter ikkagi endale elamiseks. Sõltub perekonna suurusest: tavaliselt tahetakse kahe-kolmetoalisi. Mikrokorterid väga enam kaubaks ei lähe. Eriti lõi seda segmenti just koroona, sest selgus, et on ikka parem, kui sul on kodus rohkem õhku. 

Viimasel ajal on räägitud järjest enam ka investeerimisest: ehk siis investeerimisfondid ostavad üürikortereid kokku.  Mis puudutab väga suuri kortereid, viietoalisi ja teisi, siis neid vajatakse proportsionaalselt keskmisest vähem tulenevalt leibkonna tavapärasest suurusest ja sageli on siis juba alternatiiviks maja ostmine linnast väljas. Suuri seega väga palju ei müüda, aga ikkagi läheb ka neid – sõltub, kes kus tahab elada.  

Kas mingit tüüpi pindu on Tallinnas juba liiga palju? Näiteks büroosid, sest seoses COVIDiga on läinud paljud kodutööle?

Küsimus on, kas Tallinn on tõmbekeskus, kas inimesed tahavad siia tulla?

Meie rendiäriga ei tegele, aga teisalt ma pole näinud ühtegi tondilossi-büroomaja. Küsimus on, kas Tallinn on tõmbekeskus, kas inimesed tahavad siia tulla? Nii kaua kui linna elanikkond kasvab, kui meil on positiivne imidž ja kui täna on natuke rohkem elanikke kui eile, siis ma ei näe probleemi. Eks Tallinn konkureerib teiste Läänemere ümbruse tõmbekeskustega, ja veel laiemaltki. Eks „boltid ja wised“ toovad siia omakorda inimesi, maksujõulist töötajaskonda juurde.

Kodus töötamiseks on teisalt jällegi natuke rohkem ruutmeetreid vaja.

Mis teisi kaubandus- jm mitteelupindu puudutab, siis ei maksa arvata, et kõik inimesed tahaksid nutitelefoni kaudu osta süüa, juua, sokke ja uue teleka. Neid on kindlasti rohkem kui viis või 10 aastat tagasi. Aga inimestele meeldib väljas söömas käia, teiste inimestega kokku puutuda, oma soki värvi poes ise vaadata. Ma ei arva, et see kuhugi ära kaoks. Samamoodi on ka tööl käimisega. Ega töötamine pole ainult arvutis istumine. See on ka koos mõtlemine ja koos tegemine. Ega inimese aju viie või kümne aastaga kuigivõrd ei muutu.

Kas võib öelda, et kõige paremad ajad kinnisvaraturul valitsesid enne koroonakriisi?

Eks kinnisvara lõpphind sõltub ikka sisendhinnast. Kapitalism on teinud siiski oma töö. Ega hiigelsuuri kasumeid polnud kellelgi võimalik ka enne 2020. a kevadet teenida, sest kui lähed liiga ahneks, leidub ikka keegi, kes ei ole nii ahne.

Koroona puhul lükkasid üle maailma kõik, kellel vähegi võimalik, oma investeerimisotsused edasi.

Koroona puhul lükkasid üle maailma kõik, kellel vähegi võimalik, oma investeerimisotsused edasi. Enne koroonakriisi olid inimesed tasapisi oma rahalist võimekust suurendanud. Neil tekkis võimalus endale suuremat korterit lubada, aga see polnud ka hädavajadus. Kui koroona „lõi sisse“, näis tulevik kõigile äärmiselt segane.

Teisalt, kui vaadata ehitusettevõtjate poolelt, siis kui maailm keerati lukku, paljud tehased-tööstused üle ilma seiskusid. Tarneahelad jooksid materjalist tühjaks. Ja see ajas ka hinnad üles. Kui ikka ehituspuitu ühel hetkel napib, siis müüja müüb sellele, kes rohkem maksab.

Aga olukord kinnisvaraturul muutub kiiresti. Kui Äripäeva nüüd lahti võtad, siis esimene uudis, et üürihinnad lähevad üles. Kui Tallinnas ühel hetkel on 20 000 inimest põgenike näol juures, siis nad peavad ju kusagil magama ja olema.

Rääkides hiljutisest tõusust kinnisvaraturul, siis millal hakkas tunduma, et olukord on koroona mõjudest taastunud?

Kui tarneahel ehk „toru“ sai materjalidest tühjaks, siis turg tegi hiljem taastudes äkk-kiirenduse – ja oligi vaakum taga. See lõi kinnisvaraturul olukorra sassi. Lisandus Euroopas koroonakriisis tohutul hulgal peale trükitud raha ja inimeste hirm inflatsiooni ees, mis pani ostma. Samas kui statistikat vaadata, siis ega tegelikult absoluutarvud ehk korterite valmis ehitamine ja müük ei ole teinud mingeid drastilisi hüppeid. Hind on kasvanud, aga mingit pöörast kogust uut kinnisvara pole turule juurde tulnud.

Koroona ajal tõmbasid ehitajad seega hoo maha. Kuna ehitamine võtab aega keskmiselt poolteist aastat sellest hetkest kui kopa maha lööd kuni maja valmis saamiseni, ja koroonaperioodi on kestnud kaks aastat, siis need tagajärjed ei olnud enne uue kriisi peale tulekut veel lõplikult välja silutud.

Nii et kuigi räägiti kinnisvaramullist, mingit spekulatiivset õhku kinnisvara hindades tegelikult sees ei olnud?

Ma ei tea, et mõni kinnisvaraettevõte oleks üldse viimastel aastatel pööraselt kõrgeid kasumeid teeninud. Ei ole näinud ega kuulnud!

Ma ei usu jah sellesse kinnisvaramulli müüti. Merko tegi 2021. a hea tulemuse. (Merko Ehituse kontserni käive kerkis Eesti, Läti, Leedu ja Norra äri kokkuvõtvalt mullu aastaga seitse protsenti 339,4 miljoni euroni ja kasum 27 protsenti 29 miljoni euroni.) Teisalt ma ei tea, et mõni kinnisvaraettevõte oleks üldse viimastel aastatel pööraselt kõrgeid kasumeid teeninud. Ei ole näinud ega kuulnud! Pigem olen kuulnud, et mõnel on läinud halvasti siin või seal.

Ehitamise tsükkel on hästi pikk: poolteist kuni kaks aastat. Kui vahepeal materjalide hinnad tõusevad, ja sul on korterite eelmüügiks hinnad ja kuupäevad kokku lepitud, siis ega hetkega ju ostjad ei ilmu. Ostetakse aasta otsa ja kui sellesse perioodi – ehitamisest müügini – jäävad materjalide hinnatõusud sisse, siis see võib viia ehitajate jaoks hapude tulemusteni. Seega õhku, millest palju räägitakse, mina ei näe.

Milline olukord seoses uue kriisiga ehituses valitseb?

Me ei osanud Ukraina sõda loomulikult ette näha. Puudu on kolmest suurest riigist, Valgevenest, Ukrainast ja Venemaalt saabunud ehitusmetall – kas sanktsioonide või sõja tõttu. Kõik on teoreetiliselt asendatav: metalli osas on Türgi väga suur tootja. Aga esiteks asub Türgi kaugemal, ja teiseks, kuna sõda polnud kellegi jaoks ette teada, siis see mingi hetkelise vaakumi turul kindlasti tekitab.

Selge, et odavamaks ei lähe seoses kinnisvara ega ehitusega midagi. Kui palju läheb kallimaks… See selgub ajapikku. Selge, et kui nõudmine ja pakkumine pole enam tasakaalus, siis tekivad spekulandid.

Kuuldavasti ostetavat juba mõnele ehitusfirmale müüdud metallikoguseid suurema hinnaga n-ö üle?

Meiega ei ole nii juhtunud. Aga eks me oleme Eestis üks suurimaid ja kaup, mis meiega tehtud, on üldiselt kindel olnud. Aga praegu on kergesti sündima selline kauboikapitalism ja spekuleerimine. Järsud muudatused nagu praegu toovad välja inimeste pahelisuse.

Kas praegu võtate uusi suuri ehitustellimusi vastu?

Pelgulinna riigigümnaasium, mille ehituslepingu sõlmisime Riigi Kinnisvaraga 15. veebruaril, oli viimane suurem. Kui nüüd pakkumisi tuleb, siis me loomulikult arutame need läbi. Aga riigihangete kohalt hetkel… Me osalesime näiteks Pärnu silla ehituse hankel. Pakkusime hinnad oma parima teadmisega. Aga nüüd paistab Pärnu linnalt tulnud kommentaaridest, et see hange pannakse üldse ootele. Linnal pole seda raha, mis praeguses uues olukorras oleks ehituseks vajalik. Seda tööd niipea seega ilmselt ei tule, ehkki lõplikku otsust veel ei ole.  

Aga kui te tulete eratellijana ja küsite, et kui palju maksab praegu maja ehitamine, mis enne maksis näiteks 100 raha – eks me siis arvutame läbi ja ilmselt tuleb öelda, et 150.

Ja keegi ei tea, kui palju see maksaks näiteks paari kuu pärast?

Jah.

Mis puudutab näiteks riigihangetel osalemist, siis selle kord või seadus kindlasti ei soosi praeguses muutuvas olukorras pikkade lepingute tegemist. Kui mõni objekt on pakkumisel, siis me vaatame tingimused üle ja kaalutleme, kui suuri riske me  saame seoses ehitusmaterjalide kallinemisega võtta. Aga kui oled töö ette võtnud, siis pead ka ära tegema. Ja keegi ei võida, kui töö jääb pooleli või ehitusettevõte läheb pankrotti.

Ettepoole vaadates: see, kuidas riik hangib, või kui paindlikud suudetakse praegustes muutuvates tingimustes olla, on tõsine küsimus.

Pelgulinna riigigümnaasiumi ehitust – kümmekond päeva enne sõda – te vist poleks siis praeguse teadmisega alla kirjutanud?

Ei oska isegi kommenteerida. Tellija on Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Eks me koostöös vaatame, mis saab. Loomulikult on riigihangete seadus ees, millest tuleb lähtuda. Eks paistab, kuidas minema hakkab, aga selge, et midagi lihtsat siin ei ole. 

Mida te siis soovitaksite tavalisele korteriostjale? Kas minna eluga julgelt edasi, või pidada plaanides seoses uue kriisiga paus?

Midagi pole parata: täna kallina tunduva kauba hind paistab homme juba päris hea.

Eks nii ettevõtja kui tavainimese tasemel tuleb arvestada ja lähtuda tulude ja kulude vahekorrast. Selge, et inimene peab kusagil elama. Taustaks on inflatsioon ja suur koroona-aegne rahatrükk. Midagi pole parata: täna kallina tunduva kauba hind paistab homme juba päris hea. Tulles tagasi: kui ikkagi kindlustunne on üldiselt olemas, on kodu omamine alati hea mõte. Aga ma ei ole oraakel, kes ütleks, mis saab majandusest homme või ülehomme.

Suure osa korteri või maja hinnast moodustab ehitushind. Meeldib see meile või mitte. Ehitusmaterjalid kallinevad, töötajad tahavad saada rohkem palka, energia hinnad tõusevad. Ma ei näe puht matemaatiliselt võimalust, et müügihind saaks langeda. Kui keegi näeb, siis ma muidugi hea meelega kohe kuulan, aga ettevõtjana ma ei usu.

Langemist keegi väga ei loodagi, aga need samad inimesed, kes kodu tahaksid soetada, oleksid õnnelikud, kui tõus jääks ikkagi loetud protsentide piiresse.

Kui energia hind on tõusnud kolmandiku, ja energia on ehituses väga suure tähtsusega, siis peaks mõni muu hind selleks minema allapoole,  või tõusma vähem. Aga kuna energiakomponent on nii tugevasti ehitushindades sees, siis… Võib-olla juhtub imesid, aga mul on nendesse raske uskuda.

Kui sõlmitakse rindel rahu, kui kaua kuluks aega, et normaalsus materjaliturgudel taastuks? Pool aastat? Aasta?

Julgen kahtlustada, et isegi kui homme saab sõda läbi, ei pruugi selle eelset olukorda enam kunagi tagasi tulla.

See on küsimus majandusteadlastele. Ja mis on üldse tavaolukord? Julgen kahtlustada, et isegi kui homme saab sõda läbi, ei pruugi selle eelset olukorda enam kunagi tagasi tulla. Sest muutuvad ka muud asjad.

Me ei saa ära unustada ka rohepööret, mida maailm ühest küljest vajab. Teisest küljest on tehtud ülepeakaela otsuseid, ehk siis meenutades rahvatarkust, on kahjuks vanasse kaevu enne sülitatud, kui uus valmis ehitatud.  Nii et kindlasti leidub palju tarku inimesi, kes kõiki asjaolusid oskavad siin vaagida. Aga et kas kriisi eelne olukord kunagi tagasi tuleb? Vaevalt.

Aga tulles tagasi eelneva jutu juurde, siis kodu omada on siiski alati hea mõte.

Kaudne positiivne mõju oleks ju sõja lõpust turgudele siiski olemas?

Ilmselt küll, aga et see mõne hinnalanguse kaasa tooks – raske uskuda. Pigem võib öelda, vaadates poliitilist olukorda maailmas – aga sanktsioonid on samuti poliitika – et  Venemaa majandus jääb pikaks ajaks sanktsioonide alla. Ja metalli on vaja Türgist tuua, mis asub kaugemal, seega: nuta või naera – see on kallim.

Türgi oleks siis arvestatav alternatiiv?

Türgi on väga suur alternatiiv. Türgis tehakse palju metallist ehituskonstruktsioone. Hispaanias ja Prantsusmaal samuti, aga sealsed palga- jm tasemed on hoopis kõrgemad kui Türgis. Kuna Türgi ei asu ELs, siis on saastemaksude võrra tootmine seal odavam. Aga Türgi paikneb kaugel ning kui laev sealt tuleb, siis ta kulutab meie armast energiat sellega rohkem.

Ehitustel töötas palju Ukrainlasi. Juba räägitakse, et põgenikest tööjõule tahetakse maksta kordades vähem kui kohalikele. Mida siin teha?

Kui räägime ukrainlastest ja mustast tööjõust, siis see on tõsine probleem. Väga oleks vaja, et tööjõuturg puhastuks. Aga see tõstab omakorda hinnad veel kõrgemaks – kui töötajatelt makstakse kõik maksud korralikult ära. Nii paraku on, et hea auto maksab rohkem kui keskmine, ja hea ning ausalt ehitatud korter rohkem, kui kehvasti ehitatud.

Kas on tunda ehitustel, et mehed on läinud sõtta ära?

Jah, on küll. Meie alltöövõtjate puhul nimelt. Merkos endas, kes on peatöövõtja, ja tegeleb veel betoonitöödega, me välistööjõudu ei kasuta. Osad ukrainlased on läinud ära, osad on tulnud tagasi koos peredega, aga üldiselt on sõda löönud turgu üksjagu.

Ja põgenikega on neid ehitusspetsialiste raske asendada, sest paootsijad on suuremas osas naised ja lapsed?

Eks Eesti tööjõuturg on kõvasti kannatanud inimeste puudumise all. Aga et ehitussektor siit abi saaks… Eks paistab. Kui põgenikke on ikkagi kümneid tuhandeid, siis vast leidub ka sadu neid, kes tahaksid ehitusel töötada. Aga kui me enne rääkisime, et Eestis töötas enne kriise võõrtööjõuna 30 000 inimest, ka Valgevenest, siis praeguste põgenikega seda hulka mingil juhul ei asenda.

Jättes Merko kõrvale, siis mis turul toimuma hakkab? Kas osa ehitusettevõtteid ongi sunnitud pillid kokku pakkima, sest tingimused ongi läinud niivõrd keeruliseks?

Pikaajaliste otsuste puhul on praegu nii, et kui on võimalus mitte otsustada, siis paljud seda võimalust kasutavad.

Nendel, kes suudavad turbulentsetel aegadel kiiremaid otsuseid langetada, läheb kindlasti paremini. Kui võtta aksioomina, et niimoodi saab edasi minna nagu varem, siis see ei ole kõige mõistlikum eeldus. Kuna hinnad on läinud üles ja äriplaanid ei vea enam välja, siis kõik see lööb turu tasakaalu paigast ära. Pikaajaliste otsuste puhul on praegu nii, et kui on võimalus mitte otsustada, siis paljud seda võimalust kasutavad. Lükatakse edasi, et saada aru, mis edaspidi juhtuma hakkab.

See on nagu aktsiabörsidel, kus aktsiad kukuvad vahel väga kiiresti ja siis taastuvad taas mõne päevaga. Küsimus, kellel närvid rohkem vastu peavad. Nii on ka suuremate otsuste puhul. Kui enne ehitasid büroomaja 100 raha eest ja nüüd pead maksma 120 raha, siis on küsimus, kas äriplaan veab välja või mitte. Ja see nõuab omanikult kõvasti mõtlemist.

Enne kriisi valitses ehitajatest justnagu nappus, sest ühistud renoveerivad ja soojustavad maju ja oli väga raske ehitajaid, kes tahaksid nikerdada näiteks mingi kaheksa korteriga majaga. Kuna muud tööd jääb vähemaks, siis kas siin võib olukord muutuda?

Ma olen seda kuulnud. Kui maja renoveerimine maksaks näiteks 1000 raha, ja ehitamisel ning renoveerimisel ei paista kusagilt pöörast kasumit, siis õiglane hind ongi 1000. Aga kui ostjale paistab, et see võiks olla 800 või 900, siis kokkuleppele ei jõuta. Millegi pärast arvatakse, et kui ehitaja nimetab hinna, siis ju ta küsib liiga palju.

Renoveerimine ongi tavaliselt natukene kallim kui sageli eeldatakse. Kui ostad poest uue uhke Toyota 40 000 euroga, siis sa aktsepteerid seda, et see nii palju maksab – aga mitte näiteks 30 000. Ega ehitamisega ole teistmoodi.

Hanked nurjusid sageli, sest ei tulnud pakkumisi.

Selle pärast nurjusid, et hankijad eeldasid mingisuguseid teistsuguseid hindu. Kui inimene läheb poodi ja vaatab, mis maksab rull villa, siis ta mõtleb, et mis see töö sinna juurde ikka maksab. Aga maksab, sest ehitusspetsialisti töö on nagu iga teise spetsialisti töö. See nõuab õppimist ja harjutamist.

Samas on ka renoveerimismaksumuste taga ju asjatundjate ekspertiisid?

See võib olla sarnane põhjus, miks lõpevad riigihanked tihtipeale ootamatu ja üllatusliku tulemusega. Esialgsest plaanist ja maksumuse hinnangust kuni reaalse hankeni kulub nii palju aega, et vahepeal jõuab olukord majanduses ja turul oluliselt muutuda. Et üllatusi vältida, on ka renoveerimisel mõistlik ehitaja võimalikult vara kaasata, et olla vastastikku kursis – ehitaja kursis sellega, mida vaja teha, ning tellija kursis sellega, millised on realistlikud hinnad turul.

Renoveerimine on tegelikult meeletu tööpõld?

Jah see ongi meeletu tööpõld, ja kui makstakse õiget hinda, siis küll leidub ka tegijaid. Kui meil on täna näiteks Eestis turul 1000 töötajat, ja oletame, et aastas X miljardi raha eest ehitatakse midagi, siis püsib süsteem tasakaalus. Kui  keegi viskab lühikese aja jooksul turule suure hulga lisatööd, siis tekib probleem, et kui enne oli 1000 töötajat, siis võid neid jagada objektide vahel kuidas tahes,  ikkagi on kasutada vaid 1000 töötajat. Sa võid töötajaid juurde tuua ka Soomest, aga siis lähevad hinnad üles, sest tuleb maksta Soome palkasid. Suurema tööhulga tegemiseks on vaja rohkem inimesi.

Siis jõuamegi sinna, et renoveerimine või soojustamine on nii kole kallis, et ei taheta teha. Aga kõike on võimalik teha. Küsimus on pakkumise ja nõudmise vahekorras ja tasakaalu leidmises. Suur hulk lisatööd tekitab turbulentsi turul, ja keegi jääb ilma. Kellelgi jääb ehitamata. Lihtne matemaatika näitab seda.

Soome kombel töötaja kaardi sisse viimisest on räägitud aastate viisi.  Ometi pole selleni jõutud. Miks? (Soomes ehitusobjektil töötamiseks ‒ kas otse või renditööjõufirma kaudu ‒ peab töötajal olema Soome tööohutuskaart ehk roheline kaart, mis tõendab, et ta on läbinud tööohutuskoolituse. Eestis oleks terminiks „töötaja kaart“, ehk siis keskendutaks lisaks tööohutusele ka sellele, et ka töötamine oleks ametlikult registreeritud.)

Maksuamet, PPA, tööinspektsioon, rahandusministeerium ning ehitusettevõtjate liit, kus Merko on väga aktiivne, töötavad selle kallal. Lootus on, et see läheb varsti käiku ja meie toetame seda igati nii palju kui saame.  See puhastab turgu, tekitab kontrolli.

Meil peatöövõtjana jäävad riskid väiksemaks. Sõlmime näiteks lepingu alltööettevõtjaga, kes ütleb, et on väga kompetentne – väga tore – ja tal on tööl 20 spetsialisti. Kui neil on töötaja kaardid, saame olla veendunud, et need spetsialistid ei kao vahepeal ära kuhugi. Et neid 20 spetsialisti koheldakse väärikalt, ja nende töötasu osas makstakse ära kõik maksud. Selle tulemusena läheb ehitamine kallimaks, aga nii see peab olema. Teine variant, et tööinspektor või maksuamet tuleb ehitusplatsile, ja ütleb, et näiteks viis inimest peavad siit nüüd kohe ära minema, sest tegutsetakse „mustalt“. See ei aita meid mitte kuidagi edasi.

Töötaja kaart tagaks peale kõige muu, et ukrainlastest tööjõudu koheldakse viisakalt?

Jah, ja hea kohtlemine on oluline mitte ainult ehituses, vaid ka laiemalt. Kõik inimesed, kes Eestis töötavad, peavad olema hästi koheldud. Nõnda töötaks meie majandussüsteem tervikuna paremini.

Kriisiga tekib vist oht, et materjalide hinnatõusu tõttu ehitatakse kehvemalt – kasutatakse odavamaid materjale, hoitakse õigustamatult kokku jne?

See oht on jah igal juhul.

Näiteks teie olete tellija, mina ehitaja, ja sisendhinnad kallinevad kohutavalt. Ühelt poolt on kokkulepe kokkulepe. Teie tahate 100 raha eest saada just sellise maja nagu kokku leppisime. Nüüd on küsimus, kes selle kinni maksab, kui kulu on vahepeal tõusnud 100 rahalt 120 peale? Kui ikka muud teha ei ole, siis leidub ettevõtjaid, kes hakkavad nurki lõikama. Ja see on tõsine oht kui olukord läheb tasakaalust välja nagu nüüd.

Kes siis peaks tellijat päästma? Ehitusjärelevalve?

Kui on kehvasti ehitatud, siis ma küsiksin filosoofiliselt: et kelle mure see päeva lõpuks ikkagi on? See on just see koht, kus aitavad talupojamõistus, üksteisest arusaamine ja hea koostöö.

Ühest kohast ehitusjärelevalve. Aga põhiliselt ikka terve mõistus.

Kui teie pigistate ikkagi ehitajalt viimase välja, siis lõpuks on see ju teie maja, mida ehitatakse. Kui on kehvasti ehitatud, siis ma küsiksin filosoofiliselt: et kelle mure see päeva lõpuks ikkagi on? See on just see koht, kus aitavad talupojamõistus, üksteisest arusaamine ja hea koostöö.

Kui turg niimoodi toimetab, siis ma võin tahta seda ignoreerida, aga see jõuab ükskord ikka minu lauale. Numbritele tuleb kainelt otsa vaadata. Aga loota, et ehitaja maksaks kinni tellija ambitsiooni – see lihtsalt ei toimi. Mingil põhjusel ikkagi arvatakse, et küll see ehitaja mind ikka nöörib, ja seal on kindlasti rahalist puhvrit vahel. Ettevõtete aruanded on aga kõik avalikud. Seal on kõik kirjas, kuidas keegi on raha teeninud. Paraku me avastame ikka ja jälle, et keegi on haiget saanud või pankrotti läinud.

Vaadates ehitaja pilguga sellisele suurobjektile nagu Rail Baltic, siis sellega jätkamine ei tundu vist praegustes oludes kuigi reaalne?

Eks kunagi ehitatakse ta valmis. Aga küsimus on, et millal ja kui palju see maksma läheb. Berliini ehitati 10-15 aastat lennuvälja, ja ma ei mäleta, kui palju ta selle aja jooksul kallimaks läks, aga ikka tehti ära.

Taolised suured infrarajatised kestavad ajas väga kaua. Kui keegi oleks 2019 öelnud, mis saama hakkab, et tuleb covid oma kõigi tumedate külgedega, energiakriis ja siis veel sõda sinna otsa, siis oleks ta välja naerdud. Midagi sellist ei saa juhtuda. Aga näe – juhtus. Ja siin me nüüd istume.

Pikad infraehitusprojektid peavad kõik seda sorti raputused üle elama. Mingis mõttes on see paratamatus. Aga riigiisad, kes seda planeerivad, võiksid arvestada teatava määramatusega – mitte et nüüd kolme aastaga ehitame RB valmis. See mõte ei olnud nüüd küll reaalsusega kooskõlas. Eriti, kui ei ole maid ostetud, ja pole trassi asukohta paigas.

Kas ise olete rohkem korteri- või majainimene?

Mina ise olen majainimene. Igale oma. Samas see koht kus mina tunnen ennast hästi, ei pruugi olla koht, kus keegi teine, kasvõi sõber Mati tunneks ennast hästi. Igale ühele oma.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Ehitaja
28. märts 2022 10:07
Vanasti käis ehitamine ikka vastavalt võimalustele. kehvematel aegadel ja kehvemal järjel inimesed ehitasid ka väiksemaid ja kehvematest materjalidest hooneid. Või sidusid siis niisama paar puulatva kokku, et natukegi peavarju saada. Ei mingit priiskamist ega laiutamist. Täielik öko!