“Seksuaalne väärkohtlemine peaks olema selline kuritegu, mis ei aegu,” sõnas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, kes kohtus seksuaalkasvatuse ekspertidega, et arutada seksuaalselt väärkoheldud inimeste tugigruppide teemadel. “Kõnealused tugigrupid tegelevad eelkõige nende täiskasvanutega, keda on seksuaalselt väärkoheldud juba aastate eest.”

Selliseid tugigruppe korraldatakse Riisalo sõnul sisuliselt paari inimese initsiatiivil. “Mul on hästi hea meel, et meil Eestis sellised inimesed olemas on,” kinnitas ta. “Rita Holm on vedada võtnud selle ja neid tugigruppe korraldatakse ühes ja teises Eesti kohas, muuhulgas Tallinnas, Tartus ja Paides.”

Riisalo nentis, et lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud inimeste abistamine on väga keeruline teemadering. “Nad on täisealised ja terve elu kandnud seda väga rasket koormat, mis on täis süüd, valu, enesesildistusi,” rääkis ta. “Püüda panna nad avanema ja ka iseennast abistama nendes tugigruppides on pikk protsess, mis kestab kindlasti mitte aasta, vaid aastaid. Seda tegevust pakutakse koostöös kohalike omavalitsustega, kes on rahaliselt oma õla alla pannud.”

Riisalo sõnul tulid ekspertidega arutluse alla ka muud seksuaalse väärkohtlemisega seonduvad teemad. “Rääkisime ka sellest, et seksuaalne väärkohtlemine peaks olema selline kuritegu, mis ei aegu,” märkis ta. “Samamoodi rääkisime psühholoogide ettevalmistusest, et neil oleks paremad teadmised seksuaalsest väärkohtlemisest. Rääkisime tegelikult ka vaimupuudega inimeste seksuaalsusest ja vajadusest selle järgi, et ka vaimupuudega inimestega töötavad tegevusjuhendajad oleksid hästi koolitatud – mismoodi juhendada ja kaitsta vaimupuudega inimesi.”
Eesmärk on julgustada kontakti võtma abistajatega

Kuna esmaspäevane kohtumine oli Riisalo sõnul sellises formaadis esmakordne, siis tegeleti peamiselt probleemide kaardistamisega ning püüti aru saada, millise ministeeriumi valitsemisalas on ühe või teise murekoha lahendamine. “Mis puudutab näiteks kriminaalõigust ja seksuaalkuritegude aegumatust, on ju puhtalt justiitsministeeriumi maastik,” tõi ta näite. “Mis puudutab psühholoogide õppekavasid, siis on see suuresti ülikoolide pärusmaa ja ülikoolid on omakorda haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalas. Küll aga on võimalik otsida mingisuguseid paremaid rahastamise võimalusi meie valdkonnas ja koostöös kohalike omavalitsustega. Rääkisime ka sellest, mismoodi tegevusjuhendajaid koolitada, kes vaimupuudega inimestega töötavad ja siin on sotsiaalministeeriumil võimalik muutust vajadusel luua, aga kõigepealt tuleks üle vaadata olemasolevad koolituskavad.”

Kõnealused tugigrupid tegelevad aga Riisalo sõnul eelkõige nende täiskasvanutega, keda on seksuaalselt väärkoheldud juba aastate eest. “Eesmärk on üles leida neid inimesi ja julgustada neid kontakti võtma abistajatega, et esimesest kontaktist ja vestlustest jõuaks inimene tugigruppi ning päriselt abi hakkaks saama ja sealt liiguks ka edasi teraapiasse,” selgitas ta. “Me räägime ühe mittetulundusühingu spetsiifiliselt tegevusest täna. Tegelikult see maastik on palju laiem ja erinevaid teenuseid pakutakse väga erinevatele inimestele ja ka erinevate organisatsioonide poolt.”

Mis puudutab näiteks seksuaalselt väärkoheldud lapsi, siis on Riisalo sõnul olemas tõenduspõhine lähenemine. “On lastemaja, kus alustatakse kõigepealt kahtluse korral intervjueerimist ja kahtluse tõeks osutumisel viiakse läbi erinevad menetlustoimingud politsei, prokuratuuri, arstide, sotsiaaltöötajate ja psühholoogide ühistööna. Nii et last võimalikult vähe oleks vaja intervjueerida ja sealt edasi see laps juba sealsamas lastemajas hakkab saama ka abi ja teraapiat,” rääkis ta. “Seni ei olnud sellist lastemaja vaid lääne piirkonnas, kuid sel aastal on ka sinna see kavas rajada.”

Lapsepõlves kogetud trauma mõjutab inimest kogu ülejäänud elu

MTÜ Eesti SV tugigrupid eesmärk on Riisalo kinnitusel just ikkagi nende kaugest lapsepõlvest pärit lugude lahendamine. “Kõik algab privaatsest vestlusest eksperdiga ja kui inimene soovib, saab ta minna tugigruppi ning kui ta tunnistab, et vajab abi, saab ta liikuda edasi teraapiasse,” selgitas ta. “See tugigrupi vaheetapp ongi võib-olla kõige väärtuslikum selle tõttu, et inimesed saavad liikuda ühelt etapilt teisele. Selleks, et kellelegi abi osutada, peab olema valmidus abi vastu võtta ja lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud inimeste puhul võib-olla, et nad ei tunnista endale seda olukorda ja nad ei ole valmis niisama abi vastu võtma.”

Peale seda tugigruppi on Riisalo kinnitusel lihtsam juba teraapiasse liikuda ja kas üks-ühele või siis grupiteraapias osaleda, et abi ja tuge saada. “On oluline öelda, et see tugigrupp ise ei ole teraapia,” märkis ta. “Tugigrupp on selline vaba vorm, kus inimene saab teiste sarnase kogemusega inimestega koos mõtteid vahetades ja kogemusi jagades liikuda oma enesearengus etapini, kus ta on siis valmis tunnistama oma muret ja küsima abi.”

Peamine murekoht ongi Riisalo hinnangul just see, et lapsepõlves kogetud trauma on selline, mida vahetult kohe ei pruugi laps isegi mõista. “Ei pruukinud mõista, miks see nii oli, ei pruukinud isegi aru saada, kas see oli õige või vale,” selgitas ta. “Aga elus seda salajas endaga kaasas kandes, tundes süüd ja häbi ning mingil hetkel kellelegi vastu võib-olla isegi viha – see mõjutab sind.”

Keegi ei peaks oma emotsioonidega üksi jääma

Inimene on Riisalo sõnul sellisel juhul kogu aeg sunnitud oma emotsioonidega üksi toime tulema, mida tegelikult ei peaks üldse olema. “Valed emotsioonid, valed kogemused – inimene kannab neid endaga kaasas ja need võivad mõjutada söömist, und ja lõpuks ka igapäevaeluga toimetulekut,” loetles ta. “Ja kui sa mõistad, et need mured, mis sul täna siin ja praegu on, on tulnud kaasa lapsepõlvest ja seksuaalsest väärkohtlemisest, siis sa saad hakata siit edasi liikuma, et ehitada endale seda väljumist sellest häbitundest.”

Riisalo lisas, et sotsiaalministeeriumis alustas aasta alguses tööd ka vaimse tervise osakond, mis on väga hästi käivitanud madala lävendiga kogukonnapõhiste teenuste kättesaadavuse parandamise. “Kohalikel omavalitsustel on võimalik taotleda sotsiaalministeeriumist kogukonna psühholoogi palgatoetust, aga ka psühholoogiliste teenuste pakkumist oma kogukonnas,” märkis ta. “See ei pea olema ilmtingimata just kliinilise psühholoogi teenus. Seda on võimalik oma elanikele pakkuda enne, kui jõutakse kliinilise psühholoogi ja psühhiaatri juurde.”