„Maskid, erinevalt koroonapassist, ei pane inimeste jaoks kohti kinni. Maskiga saab poodi, saab teatrisse,“ sõnas matemaatilise statistika professor Krista Fischer. „On hea kui me kõik solidaarselt kanname maski ja sellega me anname üksteisele ka signaali, et meie läheduses võib ennast turvaliselt tunda.“

Fischeri hinnangul on maskidest nakkuse vältimisel igal juhul kasu. „Minule jäi sügisel selline mulje, et kui see maskikandmise kohustus tuli, siis pärast seda vähenes Terviseameti andmetel just teadmata päritolu nakatumiste osakaal,“ märkis ta. „Andmetest oli näha, et poes, bussis ja üldse sellistes kohtades, kus inimene ise ei teadnud, kust ta selle nakkuse sai – selliseid juhtumeid jäi vähemaks.“

Mikrobioloogia ja viroloogia professori Irja Lutsari hinnangul maskikandmise kohustuse kadumine mingit suuremat nakatumiste hulka endaga kaasa ei tooks. „Mina seda ei usu, see laine, mis meil siin praegu on, see on ikkagi langustrendis,“ sõnas ta. „Me oleme seda näinud, et tulevad need lained, saabub lainehari ja siis tuleb ka langus.“

Maskikohustus on Fischeri sõnul üks lihtsamaid, mida järgida. „See ei pane ettevõtteid kinni, nagu seda mõned muud piirangud tegid,“ ütles ta. „Ma ei ole kindel, kas see maskikandmise kohustuse kaotamine praegusel hetkel oleks päris mõistlik olnud.“

Fischeri hinnangul tuleks erinevates kohtades riske erinevalt hinnata. “Näiteks suured ja hästi ventileeritud kaubanduskeskused ja muud sellised kohad, kus lähikontakte on vähe ning need kestavad lühikest aega, seal ei ole risk väga suur,“ selgitas ta. „Aga samas ühistranspordiga on hoopis teine lugu, seal veedetakse ikka teise inimese kõrval teinekord 15-30 minutit. Seal pigem ikka soovitaks maski kanda.“

Fischer rõhutas, et maskide kandmine võiks toimuda ühiskonnas solidaarselt. „Me teame, et mask kaitseb eelkõige niimoodi, et inimene, kes on nakatunud, ei saa nii hästi nakkust levitada, kui tal mask on ees,“ rääkis ta. „Tervet inimest mask niiväga ei kaitse, kui ta kõrval istuvad nakatunud ja ilma maskita inimesed. On hea kui me kõik solidaarselt kanname maski ja sellega me anname üksteisele ka signaali, et meie läheduses võib ennast turvaliselt tunda.“

Omikron ei ole maskide tõhusust vähendanud

Hoolimata sellest, et omikroni tüvi on varasematest kergemini nakkav, ei ole see Fischeri kinnitusel otseselt maske vähem tõhusaks teinud. „Maski tõhusus, ehk siis see, et ta väldib nakatumist 20-30 protsendi ulatuses on jäänud samaks,“ märkis ta. „Lihtsalt protsentuaalselt on nakatumist palju ja see tähendab, et ka seda nakatumist, mis läbi maski tuleb, on ka palju.“

Lutsari sõnul on Pandeemia jooksul tehtud erinevaid eksperimentaaluuringuid maskide tõhususe kohta ja tõi kaks neist näiteks. „Üks on Taanlaste uuring, mis väga suurt mõju maskidel ei näidanud, aga seal oli ka mitmeid metoodilisi probleeme,“ nentis ta. “Teine on Bangladeshi uuring, mille tegelik eesmärk ei olnud näidata, kas maskid töötavad või ei tööta. Selle eesmärk oli näidata, et kui maske rohkem reklaamida, siis rohkem inimesi hakkab neid kandma. Kõrvalproduktina tuli sealt uuringust aga välja, et nendes külades, kus maske reklaamiti ja kanti, oli nakatumine 10% väiksem.“

Lutsar rõhutas, et siin tuleb muidugi arvesse võtta, et tegu oli Bangladeshi küladega ja tulemusi otse üle tõsta Euroopa linnadele on väga raske.

Fischeri sõnul on tänane immuunsustase õnneks siiski palju kõrgem, kui see oli pandeemia alguses, kus polnud veel vaktsiine ning ka läbipõdenute arv oli väike. „Aga meil on samas nüüd ka erinevad tüved, mis on endaga kaasa toonud korduvnakatumise,“ nentis ta. „Eriti omikroni puhul me nägime, et paljud inimesed ikkagi nakatusid uuesti.“

Kui varasemalt kaotati koroonapass, siis maskikandmise kohustuse kaotamine poleks Fischeri hinnangul sellega otseselt võrreldav. „Mina näen siin põhimõttelist erinevust – koroonapass oli minu hinnangul jäänud liiga kauaks ning tekitas osadele inimestele teatud mõttes eraldi eriolukorra,“ ütles ta. „Aga maskid, erinevalt koroonapassist, ei pane inimeste jaoks kohti kinni. Maskiga saab poodi, saab teatrisse ja lihtsalt tuleb see mask ette panna. Ka mulle tundus mask ebamugav, kui esimest korda selle ette panin, aga harjusin ära ja ma usun, et paljud harjusid.“

Maskide kaotamine suurendaks inimeste isiklikku vastutust

Fischer toonitas, et kui riik piiranguid leevendaks, tähendaks see ennekõike seda, et inimestele endile tuleb vastutust juurde. „Tervet mõistust on ikkagi vaja ja siseruumides, kus maske ei kanta, tuleks hoida teiste inimestega distantsi,“ selgitas ta. „Samuti tuleks olla tähelepanelik igasuguste haigussümptomite suhtes – ka nohu võib olla märk covid-iga nakatumisest ja parem siis mitte minna välja, tööle, inimeste hulka.“

Lutsar nõustus, et kui maskikandmise kohustus kaotatakse, juhtugu see siis millal iganes, peab iga inimene ise oma riske hindama. „Kui ma olen ikka täiesti vaktsineerimata, põdenud ka ei ole ja kuulun riskigruppi, siis mina paneks maski ette,“ ütles ta. „Kui mul aga riske ei ole, ma olen viimase poole aasta jooksul võibolla põdenud või ma olen kõik ettenähtud vaktsiinid kätte saanud, siis on oht nakatuda palju väiksem ja isegi kui ma nakatun, põen ma seda haigust palju kergemini. Siin ongi see soovitusliku kandmise moment, et inimene peab ise teadma millisesse gruppi ta kuulub.“

Distantsi hoidmine ei ole Lutsari sõnul ka sugugi halb asi, mida meeles pidada. „Meil on siin ruumi küllalt, me ei ole nii tihedalt asustatud riik, et me ära ei mahuks muidu,“ lausus ta. „Hügieenist kinni pidamine ja poesabas teistele mitte selga ronimine ei ole rasked asjad, mida teha. Ma saan aru, et see tihedas sabas seismine pärineb nõukogude ajast, kui ei saanud vahet jätta, sest siis tulid teised kohe vahele.“

Ühiskondliku immuunsuseni pole veel jõutud

Maskid, distantsi hoidmine, käte pesemine jne töötasid kõik koos ühise eesmärgi nimel – igaüks neist annab mingi tõenäosusprotsendi haiguse vältimiseks. Kui me nüüd neid ükshaaval ära hakkame kaotama, jääb üha suurem lootus immuunsuse peale.

Immuunsus on Lutsari hinnangul see, mis lõpuks meile kõige parema kaitse saab anda. „Rõhk on siin sõnal „lõpuks“ ja ma pole kindel, et me praegu veel lõpus oleme,“ nentis ta. „Ühiskonna immuunkaitse on kõige tugevam ja püsivam. Kui kõik varasemad meetmed kokku panna, siis see on nagu Šveitsi juust – kõik need augud ei satu ühe koha peale. Ühe meetme auk on ühe koha peal ja teise meetme auk jällegi teise koha peal. Seetõttu, kui me need kõik kokku paneme, siis see annab meile kompaktse kaitse.“

Lõppeesmärk on Lutsari sõnul see, et me ühiskonnana muutuksime immuunseks. „Siin on aga mõned lahtised küsimused – esiteks me keegi ei tea, kui kaua see immuunsus kestab,“ ütles ta. „Vaktsiinide koha pealt me teame, et raske haiguse vältimiseks on nad väga head, immuunsus on üle 80 protsendi ja püsib pikka aega. Küsimus on aga kergemates nakatumistes ja viiruse ringluses, siin vaktsiinid väga abiks ei ole.“

Teise küsimusena tõstis Lutsar esile haigusest tingitud antikehade efektiivsuse. „Me kõik teame inimesi, kes on kaks-kolm korda põdenud ja nüüd ongi küsimus, et kuidas me seda immuunsust uuendama hakkame,“ selgitas ta. „Selleks on kaks võimalust. Üks on see, et tekivad kerged nakatumised ja immuunsus uueneb nii-öelda looduslikult. Teine võimalus on seda immuunsust uuendada vaktsiinidega. Viimaste puhul on vaja veel uuringuid teha, et kui palju, mida ja millal on vaja teha.“