"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Enesetapu teinud inimese lähedased tahavad sageli käe ka enda külge panna (0)
04. aprill 2022
Albert Truuväärt

“Heldin tahtis kuhugi kuuluda, olla hoitud ja armastatud, aga ma arvan, et ta ei tundnud seda kunagi. Õpetajad eitasid koolikiusamist ja väitsid, et probleemi ei ole,” rääkis enesetapu tõttu tütre kaotanud ema. Aastal 2021 võttis endalt elu 148 meest ja 38 naist, alaealisi sureb enesetapu tagajärjel igal aastal kümmekond. Tuge ja leevendust pakuvad suitsiidilähedaste tugigrupid, kus sarnase kogemusega inimesed omavahel suhelda saavad.

“Olin 11-aastane kui mu isa sooritas enesetapu – ja see sündmus muutis mu elu alatiseks,” ütles kogemusnõustaja Eva Koženevski. “Jäin oma kaotusega täiesti üksi ja sellest tekkis väga palju probleeme. Otsisin pikka aega abi ja tasapisi olen seda tänu psühholoogidele, psühhiaatritele ja terapeutidele leidnud. Aga kõige rohkem oleks mul olnud toona vaja lihtsalt üht inimest, kes oleks sama asja läbi teinud – kes teaks täpselt, mida ma tunnen. See oleks olnud minu jaoks kõige vajalikum tugi. Ja kui abi oleks olnud kohe olemas, ei oleks mu trauma kunagi olnud nii suur ja sügav ning tervenemine nii kaua aega võtnud.”

Kuna Eva on lähedase suitsiidile kaotamise sügaviku nii sügavalt ja põhjalikult läbi käinud, soovis ta, et teistele ei peaks see teekond olema sedavõrd raske ja üksik. Nii sündiski tema eestvedamisel tugirühm, mis aprilli teisest poolest kohtub kaks korda kuus Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti ruumides. “Suitsiidilähedaste tugirühm on mõeldud neile, kes kaotanud oma lähedase enesetapule,” lausus Koženevski. “Oodatud on kõik, olenemata asjaolust, kas kaotus on hiljutine või mitme aastakümne tagune. Teretulnud on inimesed, kes vajavad lohutust, mõistmist, tuge ja lootust, või soovivad lihtsalt olla koos sama kogenud inimestega.”

Haiget saab vähemalt viis inimest

Koženevski kinnitusel on vajadus toe järele suur, sest aastas on Eestis umbes 200 enesetappu, millest iga juhtum puudutab lähedalt vähemalt viit inimest: vanemaid, lapsi, abikaasat, õdesid-vendi. “See ongi kõige kurvem, kui inimesed jäävad oma mures abita,” lausus ta.

“Me aitame praegu Ukraina põgenikke, kes saavad kohe psühhosotsiaalset kriisiabi, ja see ongi väga vajalik, et trauma ei läheks suureks. Täpselt samamoodi vajavad abi meie oma inimesed, sest enesetapp on nagu sõda sinu kodus. Suitsiidi sooritanute lähedasi ei tohi jätta niisama, et küll nad ise toime tulevad!”

Tihti on lähedaste esimene reaktsioon, et ma lähen talle järele, ma tahan temaga koos olla, sest minu elu on ka läbi.

Suitsiidiriskis võivad olla ka enesetapu teinute lähedased. “Ka statistika ütleb, et kui lähedane on enesetapu teinud, annab see teistele halba eeskuju,” nentis Koženevski. “Tihti on lähedaste esimene reaktsioon, et ma lähen talle järele, ma tahan temaga koos olla, sest minu elu on ka läbi.”

Enda elu külge käe pannud inimeste lähedastele on kõige raskem küllap süütunne. “Iga mahajääja hakkab endalt küsima: oli see minu pärast? Kas ja mida ma oleksin saanud teha, et seda ära hoida?” kirjeldas Koženevski. “Need mõtted kummitavad pikalt.”

Vaikimine lähedasi ei kaitse

Sama kinnitab ka Tallinna lastehaigla hingehoidja Annika Laats. “Lähedase suitsiidile kaotanud vaatavad endasse ja maadlevad oma süütunnetega,” nentis Laats. “Mida oleks võinud ja pidanud tegema, kui ma oleksin teadnud, kui ometi oleks seda osanud ette näha – see on laviin küsimusi, mis peale tulvab. Lisaks sellele, et sa tunned temast tohutut puudust, sa ei tea, kuidas üleüldse saaks edasi minna.”

Võiks ju arvata, et kui peres on enesetapp, on parim tugi perekond, kuid pahatihti on omavahel raske juhtunust rääkida, sest lähedased kardavad üksteisele haiget teha ning vanemad üritavad oma lapsi kaitsta, et valu ei oleks nii suur.

Vaikimine tegelikult ei aita ega kaitse, vaid teeb asja hullemaks.

“Vaikimine tegelikult ei aita ega kaitse, vaid teeb asja hullemaks,” tõdes Koženevski. “Seepärast on väga vaja, et vanematel oleks tugi, et nad suudaksid leida jõu ja tarkuse ning suudaksid ka laste eest hoolitseda, sest lapsed – iseäranis kui nad hästi käituvad ja paistavad väliselt hästi hakkama saavat – jäävad tegelikult sageli üksi ja hooletusse.”
Ära hoia vaka all!

Suitsiide esineb meeste hulgas 4-5 korda sagedamini kui naiste hulgas. “Kõige rohkem olen tugirühmas kokku puutunud emadega, kelle laste isa on end ära tapnud, ning suurim mure seostub neil lastega,” rääkis Koženevski. “Tundub, et täiskasvanud suudavad endaga veel kuidagi hakkama saada, kuid kui vanem last aidata ei suuda, pole lapsel kuhugi pöörduda – tema ei saa otsida endale psühholoogi või rääkida sõbrale, tema peamine tugi on perekond. Seepärast on väga oluline perekonda toetada.”

Et füüsis peaks vastu, on uni, toit ja liikumine baasiks, mida on vaja raske olukorraga toimetulekuks. “Teiseks peab olema kasvõi üks inimene, kellele saaks jagada, mis su sees toimub,” kinnitas Koženevski. “Tugirühmas räägitakse – ja seda kinnitab ka minu kogemus –, et kõige hullem on isolatsiooni jääda. Kui ei ole kedagi, kellega rääkida, keda saaks usaldada, kellele sa julgeksid öelda, mis juhtus, mida sa nägid, tundsid ja mõtlesid. Paraku jäädakse üksi ka oma sõprade, pere, sugulaste ja töökaaslaste hulgas. Seepärast ongi loodud suitsiidilähedaste tugigrupp – see on koht, kus kõik osalised on samast läbi käinud.”

2020. aastal leidis aset kümme kuni 17-aastaste enesetappu (neist noorim vaid 12-aastane), mis on viimaste aastate rekord. Kui arvesse võtta kuni 19-aastaseid – just selle eani käivad noored enamasti koolis – oli juhtumeid lausa 15 aasta varem juhtunud üheksa asemel. Laste vaimse tervise keskuse lastepsühhiaater Ere Vasli nentis mullusügisese suitsiidiennetuspäeva raames, et lastehaiglasse pöördub iga kuu 11-15 suitsiidikatse järgset noort. Enamik neist on vanuses 12+. “Sealjuures 75% noortest, kes surevad enesetapu tõttu, pole kunagi jõudnud psühhiaatrile – nende vaimne tervis on uurimata,” tõi dr Vasli välja nukra statistika.

Pärast aastatepikkust kiusamist võttis 2020. aasta suvel endalt elu ka toona kõigest 19-aastane Heldin Nool. Kuigi koolikiusamise all kannatas ta juba algklassides, süvenesid tema probleemid, kui ta 12-aastaselt tegi oma versiooni tuntud poploost ja postitas selle Youtube’i. Ootamatult sai klipist äraspidine sensatsioon, mis levis kulutulena noorte seas üle Eesti ja mille tõttu tunti tüdruk isegi tänaval ära. Heldinit narriti ja mõnitati ning see läks koguni füüsilise vägivallani. “Heldin oli väga endasse sulgunud, koolis tal sõpru ei olnud, seal teda omaks ei võetud ja ta hakkas otsima sõpru väljapoolt,” nentis tema ema Irma Nool. “Mõned sõbrad aga ei olnud head sõbrad. Tõsi küll, lõpuks tal olid ka head sõbrannad, aga Heldin oli usalduse inimeste vastu kaotanud.”

Kool eitas probleemi

Heldinil oli sotsiaalne ärevushäire. “Ta tahtis kuhugi kuuluda, olla hoitud ja armastatud, aga ma arvan, et ta ei tundnud seda kunagi,” tõdes Irma nukralt. Tema sõnul eitasid õpetajad kiusamist ja väitsid, et probleemi ei ole. “Ma rääkisin koolis, et Heldinit kiusatakse, aga kool eitas. Siis ma enam kooli poole ei pöördunudki, sest nagunii nad probleemi ei näinud, pigem ütlesid, et Heldin peab end ise muutma. Soovitusi selleks nad ei andnud.”

Irma kirjutas ka klassi lapsevanematele, kuid nemadki eitasid probleemi. Ka sealt tuli signaal, et Heldin on ise süüdi. “Vahepeal mõtlesin koguni, et kujutan asja ise ette – et probleem ongi minus ja Heldinis,” lisas Irma. Tema sõnul peaks koolikiusamist enam teadvustama ja õpilastega koolides rohkem rääkima.

KiVa-koolide mentori Jane Alase sõnul näitavad teaduslikud uuringud, et kiusamise all kannatamisel on väga mitmeid tõsiseid negatiivseid mõjusid, nii lühi- kui pikaajalisi. “Kiusamine on kindlalt defineeritav, siin valitseb jõudude ebavõrdsus – üks on positsioonil kõrgemal, teine madalamal,” loetles Alas. “Kiusamine on tahtlik ja esineb korduvust. Kiusamise tõttu suureneb ärevus, depressiooni risk, kooli vältimine, aga ka koolitee katkemine, milles omakorda peitub risk edaspidises elus edukalt toime tulla.”

Ohumärke tasub tunda

Peaaegu alati eelnevad suitsiidkatsele selged ohumärgid. Oluline on võtta neid tõsiselt ning otsida abi. Dr Ere Vasli nimetas kolme kindlat tunnust. “Esmalt võib täheldada muutust – inimene on teistsugune kui varem, ta käitub teatud oludes erinevalt kui teised. Teiseks põhjustab see, mis temaga toimub, igapäevaeluga toimetulekul raskusi. Kolmandaks põhjustab see talle endale kannatusi.”

Kodus on kergem märgata unerütmi muutusi ning söögiisu ja toitumisega seotud muresid.

Sama kinnitas ka peaasi.ee tegevjuhi, kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa. “Kodus on kergem märgata unerütmi muutusi ning söögiisu ja toitumisega seotud muresid,” lausus ta. “Oluline on laste puhul teistega suhtlemise valmidus, kuivõrd ollakse kontaktis omavanuste või täiskasvanutega, ning kas suhetes tekib kergesti pingeid.”

Sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask peab noorte vaimse tervise puhul kooli oluliseks kohaks, mis võiks muresid märgata. “Viimane ei tähenda alati seda, et märkajaks peab olema spetsialist. Mõnikord on klassi- või aineõpetajal võimalust isegi rohkem, sest tema näeb õpilast loomulikus keskkonnas ja olekus ning oskab tähele panna, kui laps on rohkem norus, käitub kuidagi teistmoodi või hoiab eemale,” rõhutas Sisask.

“Teismelistele võiks õpetada, kuidas nii enda kui kaaslase juures näha märke, et kõik ei ole päris korras ja oleks abi vaja. Küsimise julguse ja oskuse juurutamine, suhtlemisoskuste, emotsionaalse eneseregulatsiooni oskuste õpetamine – kõik see võiks käia üldoskuste juurde, lisaks sellele, et koolis õpitakse matemaatikat ja eesti keelt.”

Lähedastega tegelemine hoiab ära uued katsed

“Öeldakse, et postventsioon ehk lähedastega tegelemine juhtunu järel on ühtlasi ka preventsioon,” lisas Koženevski. “Kui me neid inimesi aitame, et nad ei jää haavatuks ega lange ise totaalsesse depressiooni, hoiame me suitsiide vähemana. Inimesed, kelle lähedane on endalt elu võtnud, võivad mõelda, et nüüd ongi lõpp. Nii mõnigi lapse kaotanud ema on öelnud, et ma tahan talle järgi minna, mul polegi enam elus midagi jäänud. Ka lastel võivad olla samad mõtted: kui ema või isa suri ära, ma tahan temaga koos olla ja järgi minna.”

Koženevski rõhutab, et neid mõtteid tuleb tähele panna ja otse küsida: kas sa mõtled suitsiidist? “Kui keegi küsib, on sel inimesel ka kergendus, et ta saab hinnanguvabalt ära rääkida,” kinnitas Koženevski. “Ei maksa seepeale siis hukka mõista ega hurjutada, et mis sa jamad, või et see on rumal jutt!”

Ohtlik on see, kui kellelgi on juba konkreetne plaan, kuidas, kus ja millal ta seda teeb,

Ainuüksi rääkimine ei pane Koženevski kinnitusel kellelegi enesetapumõtet pähe, kui tal seda enne ei olnud, küll aga aitab lähedasel aru saada, kui ohtlikus kohas teine omadega on. “Ohtlik on see, kui kellelgi on juba konkreetne plaan, kuidas, kus ja millal ta seda teeb – kui tal on juba ka vahendid (ravim, relv, nöör vms) olemas,” rääkis Koženevski. “Sel juhul peab inimesele abi otsima.”

Umbes 80% endalt elu võtnutest on oma kavatsusest eelnevalt teada andnud mõnele lähedasele, sõbrale, nõustajale või arstile enesetapule eelnenud nädalate ja kuude jooksul. “Seega, kui keegi mainib, et ei taha enam elada, peab seda kindlasti tõsiselt võtma, täpsemini uurima ning abi pakkuma,” rõhutas Oidermaa. “Suurem osa suitsiididest võivad õigeaegse tegutsemise korral olla välditavad.”

Kuidas tugigrupiga liituda ja kust saab veel abi?

• Suitsiidilähedaste tugigrupi järgmine koosviibimine toimub 5. aprillil kl 18-20 Pirni 7, ruum nr 29, koolituskeskus Loov Ruum (Kristiine linnaosa). Edasised kohtumised hakkavad toimuma kaks korda kuussotsiaal- ja tervishoiuameti 1. korruse saalis: 21. aprillil, 3., 19. ja 31. mail.. Lisainfo tel 529 9490 või efky@yahoo.com
• Suitsiidilähedaste FB grupp: “Puudutame südameid – toetus pärast lähedase enesetappu”
• Suitsiidile lapse (sõltumata vanusest) kaotanud vanemate privaatne FB grupp “Taeva lapsed”.
• Ohvriabi: tel 116 006 (24h).
• Vaimse tervise abiliin kõigile: 660 4500, www.palunabi.ee/vaimne-tervis
• Vaimse tervise nõustamistelefon 678 7422 (E-R 9-10).
• Eluliin 655 8088 (eesti keeles), 655 5688 (vene keeles) pakub emotsionaalset tuge iga päev kl 19-7.
• Hingehoiutelefon 116 123 on helistamiseks avatud ööpäev läbi, https://hingehoid.ee/
• Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 617 2650 (24h).
• Laste ja noorukitega seotud muredega toetab lasteabitelefon 116 111 ja www.lasteabi.ee
• Pöörduda võib koolipsühholoogide tugiliinile 1226.
• Laste ja noorte kriisiprogramm (www.lastekriis.ee) korraldab leinalaagreid lähedase kaotanud lastele.
• Veebipõhist vaimse tervise nõustamist pakub ka www.lahendus.net
• Veebilehelt www.peaasi.ee leiab infot ning õppematerjale nii vaimse tervise toetamise kui ka raskuste kohta.
• Suitsiidiohus inimesest võib alati teatada hädaabinumbrile 112.

Eesti on enesetappude arvult maailmas tipus
• Aastal 2021 võttis endalt elu 186 inimest – 148 meest ja 38 naist. 2020. aastal võttis endalt elu 210 inimest Eestis (suitsiidikordaja 100 000 elaniku kohta oli 15,9). Uuringute järgi mõjutab iga selline elust lahkumine keskmiselt 135 lähikondlast. Kui arvestada, et igal aastal sooritab suitsiidi keskmiselt paarsada inimest, tähendab see, et suitsiidi tõttu kannatab igal aastal umbes 27 000 inimest.
• Eesti on laste enesetappude näitajalt WHO 2020. aasta uurimuse kohaselt maailma mustas tipus. Uuringusse kaasatud 45 riigi keskmine näitaja on 3,77 suitsiidi 100 000 elaniku kohta, ent Eesti oli maailma tipus juba 2019. aastal, mil näitaja oli 6,7. 2020. aastal kasvas see näitaja veelgi, sest laste ja noorte enesetappude hulk tegi suure hüppe ülespoole. Kui aastatel 2010-2013 kõikus see number igal aastal ühe ja viie vahel, oli nii 2014. kui ka 2015. aastal juhtumeid seitse. Paar aastat oli pilt jälle pisut parem – kaks-kolm juhtumit aastas –, ent siis kasvas taas. 2018. aastal oli juhtumeid kuus, 2019. aastal neli ning 2020. aastal juba kümme kuni 17-aastaste enesetappu (neist noorim vaid 12-aastane). Kui arvesse võtta kuni 19-aastaseid – just selle eani käivad noored enamasti koolis –, oli juhtumeid lausa 15 (aasta varem üheksa).

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.