"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
Leo Kunnas: Putinit tuleb ignoreerida. Kujutage ette, et keegi oleks helistanud Hitlerile palvega sõda lõpetada (4)
12. aprill 2022
Foto Mats Õun

„Putinit pole vaja millekski tembeldada, teda peab lihtsalt eitama ja ignoreerima,“ sõnas reservsõjaväelane Leo Kunnas. „Kujutagem ette olukorda, kui keegi oleks helistanud Hitlerile ja palunud, et pai Aadu ära nüüd sõdi enam, lõpeta ära. Tuleb lihtsalt tema poliitikat totaalselt eitada ja ignoreerida, sest see ei ole reaalne maailm.“

24. veebruari varahommikul alustas Venemaa Ukrainas täiemahulist sõda. Vene väed tungisid sisse lisaks juba okupeeritud Donbassile ja annekteeritud Krimmile ka Lõuna-Valgevenest ning Edela-Venemaalt. Ukraina merejalaväelaste esindaja kirjutas esmaspäeval, 11. aprill Facebookis, et lahing tõotab jääda neile viimaseks, kuna võitlejatel hakkab otsa saama laskemoon. Kuid õhtul lükkas Ukraina relvajõudude ülemjuhataja kindral Valeri Zalužnõi selle väite ümber, kinnitades, et Mariupoli kaitsmine jätkub. Pealinn tegi intervjuu reservsõjaväelase Leo Kunnasega Ukraina sõja teemadel.

Mihhail Lotman on viidanud Rooma Impeeriumile, kus enamjaolt kõik ebamugavaks muutunud keisrid löödi lõpuks maha nende endi ihukaitsjate poolt. Kui tõenäoline on täna see, et Putiniga midagi sellist juhtub ning mis peab muutuma, et selle tõenäosus kasvaks?

Ma ise pean seda väga vähetõenäoliseks praegu. Sel juhul peaks Venemaal olema ju selged huvigrupid, kes võiksid olla Putini kukutamisest huvitatud. Kui mõelda nende huvigruppide üle, siis võib-olla töösturid, oligarhid võiks olla potentsiaalselt selline huvigrupp, kes sanktsioonide tõttu kõige rohkem kannataks. Aga ma ei usu, et neil oleks praktilist võimekust midagi siin ära teha. Vähemalt lähemate kuude jooksul küll mitte ja edasi oleneb palju sellest, kuidas Ukraina sõda läheb.

Kui Venemaa relvajõudude kõrgem ülemjuhataja, ehk president, kuulutab vastased fašistideks ja natsideks, siis loomulikult on see kõigile signaal – alates Šoigust, kuni viimase sõdurini, et neid võib väga rahulikult tappa.

Kui üle 80% venelastest toetab Putinit, siis on väga raske jääda uskuma, et tegu on ainult Putini ja mitte venelaste sõjaga. Kui sügavalt on vene rahvasse juurutatud nö „Russki Mir“ ideoloogia ja mida see tähendab meie jaoks pikas perspektiivis, ka peale sõja lõppu või Putini surma?

Putini suur toetus venelaste hulgas on pika ideoloogilise ajupesu tulemus ning annab ka ühtlasi aimu koletute sõjakuritegude õigustamisest. Alates sõja algusest 2014. aastal, on Venemaa püüdnud Ukrainat näidata kui riiki, mis ei ole riik ning ukrainlasi näidata kui fašiste ja natse. See ongi siin väga tõsine ja muret tekitav asi, sest sellega ju Putin demoniseerib ja dehumaniseerib terve rahvuse, ehk ukrainlased.

Tuleb aru saada, kes Putin on – oma olemuselt on ta tšekist. Ja pange tähele, millega tšekistid alustasid, kui nad 1917. aastal võimule tulid – nad kuulutaksid terved ühiskondlikud grupid ja klassid rahvavaenlasteks. Meenutagem, et rahvavaenlased olid tsaariohvitserid, vaimulikud, töösturid ja nüüd neid võis lihtsalt tappa.

Teine näide on Tšetšeenia sõjast, kus Putin nimetas kõiki tšetšeene terroristideks. Siit tuleneb tegelikult sõjakuritegude selline ulatus. Kui Venemaa relvajõudude kõrgem ülemjuhataja, ehk president, kuulutab vastased fašistideks ja natsideks, siis loomulikult on see ju kõigile signaal – alates Šoigust, kuni viimase sõdurini, et neid võib väga rahulikult tappa.

Kalev Stoicescu on öelnud, et venelased ise võivad alles siis mässama hakata, kui tõeline näljahäda nendeni jõuab. Kas nõustute ja kas sellist olukorda on võimalik sanktsioonidega saavutada?

Lääne sanktsioonid avaldavad Venemaale kahtlemata mõju, kuid see mõju on aeglane ning Venemaa on juba 2014. aastast saati otsinud alternatiive sanktsioonide alla läinud toodetele ja teenustele. Minu hinnang sellele olukorrale on selline, et need sanktsioonid mõjuvad ja mida tugevamad need on, seda rohkem nad mõjuvad, aga Venemaa püüab otsida väljapääse ja ta suudab toiduainetega ennast varustada. Kui lääneriigid ja Euroopa riigid täielikult loobuvad Vene energiakandjate ostmisest, ehk siis loobuvad lõpuks ka Vene naftast ja gaasist, mida siis Venemaa teeb? Eks ta püüab siis müüa neidsamu energiakandjaid Hiinale, Indiale ja teistele riikidele, kes võiksid olla huvitatud nende ostmisest. Küll siis mõnevõrra madalama hinnaga.

Kui NATO oleks koheselt ja jõuliselt sekkunud, kasvõi Ukraina õhuruumi enda kaitse alla võtnud, kas sõda oleks võinud juba tänaseks läbi olla ja Butša ning ilmselt ka Mariupoli õudused olemata?

Õigel ajal kehtestatud lennukeelutsoon oleks võinud suurema sõja ära hoida. Enne Venemaa laiaulatusliku agressiooni algust oleks saanud Ameerika Ühendriigid ja NATO või siis mingi vabatahtlike koalitsioon Ameerika Ühendriikide juhtimisel lennukeelutsooni kehtestada. Ameerika Ühendriigid on siin võtmeks, sest neil on jõudu lennukeelutsooni kehtestada. Aga see oleks pidanud enne sõja algust toimuma nii, et lennukeelutsoon oleks teoreetiliselt võidud kehtestada Ukraina territooriumil, mis ei olnud veel Venemaa poolt okupeeritud ja see oleks võinud selle agressiooni ära hoida. Ehk siis ongi küsimus, et kas Venemaa oleks pärast seda söandanud Ukrainat rünnata niiviisi. Ja võime vastata, et tõenäoliselt mitte.

Venemaa ja Valgevene laiaulatusliku Ukrainavastase agressiooni tingimustes ei oleks õige sellises suures organisatsioonis nagu NATO juhti vahetama.

2008. aastal olid Prantsusmaa ja Saksamaa vastu Ukraina liitumisele NATO-ga. Mõlemad on ka tänase konflikti juures võtnud pigem tagasihoidlikuma ja „diplomaatilisema“ positsiooni, teeseldes nagu oleks Putinit võimalik millegi muu, kui toore jõuga taganema sundida. Kas need riigid tuleks täna selgemalt vastutusele võtta?

Vastutusele neid kuidagi võtta ei saa, aga on selge, et Prantsusmaa ja Saksamaa on NATO-s olulised liitlased. Nende kaal on mõnevõrra suurem kui näiteks Eestil, Lätil või Leedul ja kahtlemata nemad olid vastu nii Gruusia kui ka Ukraina NATOsse võtmisele. Saksamaa on suures energiasõltuvuses Venemaast ja siin on ka muid põhjuseid. Saksamaa poliitika on nüüd küll muutunud väga põhjalikult, aga kõik need sündmused on juba aset leidnud.

Kindlate otsustega oleks saanud Gruusia ja Ukraina sõda ära hoida. Kui Gruusia ja Ukraina oleks NATO-sse võetud juba enne Gruusia sõja algust, siis oleks see võinud töötada küll. Tegelikult Venemaa käitumise kohta võis järeldused teha alates teisest Tšetšeenia sõjast. Kõike seda, mida Venemaa relvajõud praegu Ukrainas teevad ja Venemaa tervikuna teeb, tegid nad ka aastatel 1999 kuni 2001 teises Tšetšeenia sõjas. Sõjakuriteod olid massiivsed, aga tšetšeenid kuulutati terroristideks ja islamiäärmuslasteks. Tšetšeenid olid rohkem rahvuslased ja üksikud neist olid islamiäärmuslased. Kindlasti nemad ei lasknud Venemaal neid maju õhku, mida siis Putin kasutas sõja nii-öelda ajendina.

Venemaal on totalitaarne ja autoritaarne režiim ning Putin on oma olemuselt lihtsalt tšekist tänapäevases kuues. Järeldusi aga ei tehtud ja ka meil, Baltiriikidel, oli väga raske Lääne-Euroopas olukorda selgitada, kuna meie olime ju nii-öelda russofoobid pikka aega. Et kas te tahate heanaaberlike partnerlussuhteid Venemaaga ära rikkuda? Meie seda absoluutselt pole ju tahtnud.

Jens Stoltenberg on esinenud meedias mitmete argpükslike sõnavõttudega, kus ta kordab vaid üht ja sama mantrat – Ukrainas toimuv on väga paha, aga sisuliselt NATO kaitseb reaalselt ainult NATO liikmeid. Mis kasu on meil valvekoerast, kes hakkab haukuma alles siis kui pätid juba ust maha löövad?

Jens Stoltenbergitagasivalimine oli praegustes sõjatingimustes loogiline samm. Keegi ei hakkaks praegu juhti vahetama sellises suures organisatsioonis nagu NATO. Venemaa ja Valgevene laiaulatusliku Ukrainavastase agressiooni tingimustes ei oleks see õige. Aga ega siis NATO peasekretär ei ole oma arvamuses vaba. Tal ei saa olla mingit oma arvamust, tema arvamus väljendab liikmesriikide konsensuslikku seisukohta. Ta räägib seda miinimumi, mille suhtes liikmesriikidel on konsensus. Tegelik otsustaja siin, kas või sellesama lennukeelutsooni üle või siis Ukraina sõjalise abistamise mastaabi ja ulatuse üle, on ju USA president Joe Biden.

Suur tükk ajab suu lõhki ning Venemaa ei ole võimeline seda sõda võitma.

Kui Putin Ukraina sõja üle elab, selle mingil moel Venemaal võiduks maskeerib ja NATO selle aja jooksul oma retoorikat ei muuda (näitab nõrkust), siis kas meie, Baltimaad oleme järgmised?

Suur tükk ajab suu lõhki ning Venemaa ei ole võimeline seda sõda võitma. Aga mida muidugi Venemaa saab teha – ta saab ennast võitjaks kuulutada. Selleks peab ta aga saavutama järgmised eesmärgid: ära vallutama kõigepealt Mariupoli, see on strateegiline Tallinna suurune linn, kus siis läheb läbi nii raudtee kui ka maanteeühendus Rostovist Krimmi, selle ta peab kätte saama. Siis ta peab vallutama kogu Donetski oblasti territooriumi, mida Ukraina käes on praegu laias laastus umbes 40 protsenti. Ka järelejäänud osa Luganski oblastist tuleb tal kätte saada, Ukraina käes on seal Severodonetski linna ümbruses umbes 10 protsenti. Kui Venemaa tahab ennast võitjaks kuulutada, siis ta peab vähemalt need alad vallutama.

Venemaa võib minna seda teed, et ta ütleb, et enne sõja algust välja käidud eesmärgid oli hämamine ja et neil ongi ainult tagasihoidlikud eesmärgid Donetski ja Luganski oblastite piires. Meil ei olnudki mingit suurt eesmärki Ukrainas oma käsilased pukki panna. Haarata kogu Dneprist idapoolne Ukraina –  ei olnudki kunagi selliseid eesmärke. Meil olidki need tagasihoidlikud eesmärgid ja sellepärast oligi meie mõistes siis tegu vaid erioperatsiooni, mitte sõjaga.

Nad võivad seda teed minna ja tõenäoliselt kui Putin püüab seda saavutada, siis ta püüaks seda saavutada enne 9. maid. Ehk siis aprilli lõpus me võime oodata ägedaid lahinguid Ida-Ukrainas, kui Venemaa hakkab neid oma eesmärke ellu viima.

No aga ütleme, et see tal ka õnnestub. Endiselt jäi see küsimus õhku, et kes siis on järgmine?

Ma ise hindan, et see tõenäoliselt ei õnnestu. Kui Lääne luureteenistused on näiteks Venemaa suhtes andnud suhteliselt täpseid hinnanguid, siis kõik nende hinnangud Ukraina tegevuse ja edasiste sammude ja seisu suhtes ei ole kunagi olnud kuigi tõepärased. Tuletage meelde, teisel sõjapäeval oli ennustusi, et Kiiev langeb ühe kuni nelja ööpäeva jooksul. Kas see juhtus? Mitu korda on juba ennustatud, et Mariupol langeb, aga ei ole Mariupol langenud. Need ennustused ei pea paika. Võib-olla on hea, et me ei tea Ukraina tegevuse ja vägede kohta avalikest allikatest väga palju, aga loomulikult, kui Ukraina saab lääneriikidelt relvaabi, siis Ukraina on praegu palavikuliselt ametis oma strateegiliste reservide kasvatamisega. Ukraina pigem mõelda seda, et Ukraina võib ise teha vastupealetungi.

Ukraina eesmärgiks oleks saada tagasi Dnepri jõest lääne poole jäävad alad, sest seal on ju paisud ja veehoidlad. Praegu me näeme seda, et kui esialgu hõivas sõjategevus tervet kümmet oblastit, siis praegu on seda nelja oblasti territooriumil. On see siis vene vägede osalt lüüasaamise ja osalt vabatahtliku lahkumise tulemusena. Rinne on jäänud tervelt kolmandiku võrra lühemaks, et kui enne oli 1200-1300 kilomeetrit, siis nüüd on kogu seda rinnet ikkagi tubli kolmandiku, peaaegu 40 protsendi võrra vähem.

Kuidas ja milliste vahenditega saaksime me ikka veel teatud mõttes mugavustsooni unistama jäänud Läänt veenda, et Putin mõistab vaid rusikate keelt ning iga minut, mil keegi talle selles keeles ei vasta, kasvatab tema enesekindlust?

Putini režiimil on siin kaks suurt strateegilist eesmärki – esiteks purustada praegune läänekeskne maailmakord. See maailmakord ei taha aga purustatud saada ja hakkab vastu. Teine eesmärk on taastada impeerium, aga impeeriumi taastamise suhtes on need ilmsiks tulnud sõjakuriteod praktiliselt kogu sellele Vene maailma, ehk „Russki Mir“ kontseptsioonile väga tugev löök.

Ka meie vene inimesed ju kindlasti küsivad selle küsimuse enda käest, et Lõuna-Ukraina on ju tegelikult valdavalt venekeelne, Mariupol on valdavalt venekeelne, Harkiv on valdavalt venekeelne ja me näeme seda halastamatut purustamist. Loomulikult peaks tekkima igal meie vene inimesel küsimus, et kui nad tegid seda niiviisi Mariupoli ja Harkiviga, miks nad ei või siis teha seda Narva ja Sillamäega. See on tegelikult üsna tugev, võib-olla isegi surmav hoop kogu Vene maailma ideele ja impeeriumi ideele. Aga see võtab aega, enne kui see Vene inimestele kohale jõuab, ka meie Vene inimestele. Aga ma siiski arvan, et see jõuab, sest sa ei saa ju lõpmatult varjata, ei saa kõigile valetada kogu aeg, see on võimatu.

Putin ei ole tegelikult üllatavalt paljudele asjadele mõeldud.

Kuidas me viime läände taipamise, et selline mentaliteet ei tulene mitte ainult ühe mehe luuludest, vaid on sügavalt juurdunud Vene kultuuri ja rahvusidentiteedi kõige madalamatesse kihtidesse?

Kui rääkida Läänele selgeks tegemisest, siis tegelikult elame 44. sõja päevas. Need muudatused, mis juba toimunud on, on ikkagi väga valdavad. Näiteks Saksamaa julgeoleku- ja kaitsepoliitika on teinud 180 kraadise pöörde. Võiks öelda, et me oleme Schröderi ja Merkeli aegadest jõudnud tegelikult hoopis teise maailma. Kindlasti need tendentsid ei jää siin pidama ja need arenevad edasi. Mida rohkem Venemaa sõjakuritegusid toime paneb, mida rohkem ta Ukrainas vägivalda eskaleerib, seda tihedam raudne eesriie Venemaa ja Lääne vahele ka langeb.

Need arengud kõik toimuvad ühes suunas ja loomulikult Saksamaa ei saa loobuda ühe päevaga või ka ühe aastaga Vene naftast ja eriti gaasist, sest see oleks liiga suur hoop Saksa majandusele. Aga kindlasti see suund võetakse ja need muutused saavad lähiaastatel toimuma.

Tulles tagasi korraks lennukeelutsooni juurde, mida NATO kuidagi ei taha rakendada. Putin ju ilmselgelt vastandub NATO-le ning peab sõda NATO koduõuel. No kui jubedamaks see sõda läheks, kui NATO sekkuks, kas Venemaal oleks jõudu vastu hakata ja kas Putin on üldse valmis nii kaugele minema?

Putin tegelikult ei ole üllatavalt paljudele asjadele mõeldud. Näiteks ta ei oodanud seda, et kõik lääne pankades olevad vene riigi varad lihtsalt külmutatakse. Kui valmis ta oleks selleks, et NATO kehtestab lennukeelutsooni Ukrainas – ma usun, et ta ei oleks väga valmis selleks.

Lääne juhtiv nelik ei ole valmis seda otsust tegema. Nad ei olnud valmis seda otsust enne tegema ja mul puudub lootus, et nad oleksid valmis seda ka edaspidi tegema. Ja tegelikult Ukraina relvajõud saavad üsna hästi hakkama. Ukraina kaitsetahe on väga tugev. Putin on mõelnud, et Venemaa on samas suurusklassis Ameerika Ühendriikidega. Seda ju Venemaa on mõelnud, et ta tahab olla samas liigas Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga. Aga praegu on ta sõjaliselt ühes liigas Ukrainaga mitte Ameerika Ühendriikidega.

Üht või teist moodi peab see konflikt kunagi lõppema – meie loodame muidugi, et Putin jõuab sõjakuritegude eest kohtu alla, aga lepime ka tema surmaga. Mis saab edasi? Arvestades kui suur hulk Vene rahvast on ära lollitatud, siis kas tuleks mõelda Venemaa tükeldamise peale, et lihtsalt mõni järgmine karismaatiline autokraat tasahilju võimule ei vingerdaks?

Meil ei ole võimalik saavutada heanaaberlike suhteid enne kui Venemaa Saksamaa kombel ei mõista hukka kogu oma punast minevikku ja nüüd selle punase mineviku järge. Ehk siis kõiki sõdu, mis ta on pidanud, eriti nüüd agressiooni Ukraina vastu. Seni kuni Venemaa seda ei tee, on väga raske Venemaaga mingeid normaalseid suhteid saavutada. Millal Venemaa seda teed? Ma ei oska seda öelda, aga ma kardan, et oma eluajal ma seda küll ei näe.

Putinil on massihävitusrelvad, mille käiku laskmist ei soovi keegi näha. Siinkohal tuleks ilmselt teadvustada selgemalt, et kuidas üks strateegiline tuumarelv lendu pannakse – nimelt ei ole ju Putini käes 1 punane nupp, vaid vähemalt 12 inimest peavad nö „võtit keerama“ – kes need 12 täna on ja kui tõenäoline on, et nad kõik oleks valmis tuumasõda vallandama või siis teistpidi – Putinile vastu hakkama?

Putini eesmärk on praeguse maailmakorra kukutamine ja impeeriumi taastamine. Tuumasõda ei ole nende eesmärkide seas. See võimalus on ka praeguses etapis väga vähetõenäoline. On arutatud selle üle, et juhul kui NATO kehtestaks lennukeelutsooni, siis Venemaa teoreetiliseks võiks anda taktikalise tuumalöögi nende õhuväebaaside pihta, näiteks Poolas.

Tõenäoliselt see tooks kaasa selle, et NATO peaks vastama samasuguse taktikalise tuumalöögiga näiteks Kaliningradis mingite Venemaa kaitserajatiste pihta. Mis seal siis järgmine samm oleks? Kas Putin selle peale siis alustaks üldist tuumasõda, ma arvan, et mitte. Ja ka see eskalatsioon, mis ma kirjeldasin, on iseenesest vähetõenäoline. See lihtsalt ei käi Putini eesmärkide hulka ja püüdes teda mõista inimesena, siis tuumasõda suudaks alustada ainult inimene, kellel on oma elust suhteliselt ükskõik.

Mõned oletavad, et Hitleril võis olla oma elust lõpus ükskõik. Aga isegi Hitler, kelle käsutuses oli ju keemiarelva nii massiliselt, et ta oleks võinud need vallandada 1945. aasta kevadel, aga ka tema ei teinud seda. Mul ei ole Putinist jäänud muljet, kui inimesest, kes omaenda elust ei hooli. Vastupidi, mul on jäänud mulje, et kui ta istub seal oma lähematest abilistest ja kindralitest kuskil 10 meetri kaugusel, siis ta ju kardab nakatumist koroonaviirusesse. Inimene, kes kardab oma elu pärast, ei alusta tuumasõda.

Kasu oleks sellest kui lääneriikide juhid saaksid aru, et Putinile ei ole mõtet helistada. Hitlerile ei helistanud keegi.

Aga kas me ei peaks suhtuma Putinisse kui terroristi ja terroristidega Lääs ju teadupärast läbirääkimisi ei pea?

Tembeldamistest ei ole mingit kasu ja ma ei teeks seda. Pigem oleks kasu sellest, kui ka lääneriikide juhid praegu saaks aru, et ei ole mõtet helistada Putinile. Hitlerile ei helistanud keegi. Kujutagem ette olukorda, kui keegi oleks helistanud talle ja palunud, et pai Aadu ära nüüd sõdi enam, lõpeta ära. Tuleb lihtsalt seda poliitikat, mis ta ajab, totaalselt eitada ja ignoreerida, et see ei ole reaalne maailm.

Kui Putin ütleb, et ukrainlased on natsid ja fašistid, siis on muidugi loomulik Ukraina reaktsioon öelda, et kuulge te ise olete natsid, aga sellest mingit kasu pole. Putinit pole vaja millekski tembeldada, teda peab lihtsalt eitama ja ignoreerima.

Kas ja kuidas oleks võimalik Ukrainas sõdivate Vene vägede moraali veelgi alla tuua ja rakendada efektiivset vastupropagandat, et desertööride arv kasvaks selliseks, mis avaldaks negatiivset mõju Vene vägede funktsioneerimisele?

Ukraina on olnud infosõjas üsna edukas ning Ukraina narratiivid ja sõnumid on maailmas leidnud väga laia kõlapinda. Kui palju kõlapinda on leidnud Vene narratiivid ja sõnumid maailmas? Isegi Venemaa lähemad liitlased, Hiina ja India, on sunnitud olnud pärast nende sõjakuritegude ilmsikstulekut üsna paljugi distantseerima ennast Venemaast. Minu hinnangul on Ukraina olnud siin edukas ja tuleb lihtsalt tuua neid fakte esile.

Kui kuriteod on toime pandud, tuleb kutsuda rahvusvahelisi vaatlejaid, kutsuda ajakirjandust, kutsuda ka rahvusvahelisi õiguskaitseorganeid. Kuriteod vajavad tõestamist. See on juriidiline protsess ja on oluline, et kõik need protsessid on korrektselt läbi viidud. Ukraina saab dokumenteerida need kuriteod ja viia rahvusvahelisele areenile.

Siin tundub nii, et iga armee, mis tegutseb, on tegutsenud mõnevõrra omapäi iseseisvalt.

Ukraina major Serhi Filipovi sõnul algab Venemaa uus suurrünnak 2 nädala pärast. Seni on sellised ennustused olnud võrdlemisi täpsed. Kui see on tõsi, siis mida saab Lääs kahe nädalaga teha, et uut pealetungi takistada või vähemalt nõrgestada?

Saab tarnida relvi, eriti endise nõukogude liidu päritolu relvi, mida Ukraina pool võib viivitamatult kasutama hakata. Siia alla lähevad kõik alates hävituslennukitest, neid on umbes 70 Ida-Euroopa riikidel, kõige rohkem Poolal. Siis kaug- ja keskmaa õhutõrjesüsteeme S300, mida on Slovakkial, Küprosel, Kreekal, isegi S400-sid, mida on venelased ise Türgile tarninud. Sel juhul loomulikult ju Türgi eeldaks, et Ameerika ühendriigid annavad samas koguses ja samas väärtuses asemele. Siis loomulikult tanke, siin on neid T72-sid Poolal 500-700 tükki. Jalaväe lahingumasinaid, suurtükiväe relvasüsteeme ja kõiki relvasüsteeme, mida siis pealetungi lahingute läbiviimiseks oleks vaja.

Et need, siis peaks Lääne riigid tarnima võimalikult kiiresti ja Euroopa Liit loomulikult võiks seda kõike rahastada. Kindlasti Poola või ka isegi Soome oleks valmis oma tanke ära andma, juhul kui Euroopa Liit rahastaks nende tankide asendamist. Sellised oleks praktilised lahendused.

Sama major viitas ka vene vägede käsuahela jäikusele. Kas see on ka põhjus, miks Vene väed on nii palju kõrgeid ohvitsere kaotanud – üksuseid ei usaldata koha peal ise otsuseid langetama, mis tähendab, et Kindralid peavad minema nö põllule kontrollima, et kõik oleks nii nagu vaja? Või peavad nad seal olema juba ainuüksi noorukeste vene soldatite kehva väljaõppe tõttu?

Kindralid on langenud sellepärast, et sidedistsipliin on olnud nõrk. Kui minna lahtise tekstiga eetrisse, siis näiteks kui mingid inglise raadioamatöörid suudavad seda pealt kuulata, siis on ju selge, et asukohad pannakse paika.

Mul on tekkinud see küsimus, et kes seda sõda üldse Vene poolelt juhib ja ma ei ole suutnud seda vastust anda. Siin tundub nii, et iga armee, mis tegutseb, on tegutsenud mõnevõrra omapäi iseseisvalt. Ma ei ole läinud seni sellist kooskõlastatud jõupingutust. Ilmselt see nüüd Ida-Ukrainas lõppude lõpuks tuleb. Venemaa pool võib alustada pealetungi järgmine nädal või ülejärgmine, täpselt ma ei oska seda ennustada, aga selge on see, et Ida-Ukrainas see tuleb ja selge on ka see, et Ukraina pool teeb kõik selleks, et see tõrjuda.

Kommentaarid (4)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

nüanss
14. apr. 2022 18:27
Kui 1940. aasta 14. juunil vallutasid Saksa väed Pariisi, siis Stalin õnnitles Hitlerit edu puhul.
ei keegi
15. apr. 2022 00:09
Stalin ei lubanud vastata ühelegi Saksa provokatsioonile piiril. Ka siis, kuis sõda oli juba alanud ning vaenlase lennuvägi pommitas Vene linnu leidus ikka veel komandöre, kes seda käsku silmas pidades ei julgenud vastutuld avada. Stalin KARTIS ja ka see õnnitlus oli tal hirmust (igaüks kes Hitleri Mein Kampfi lugenud, teadis, et Saksa ´väljakuulutatud eluruum asub Idas, st Venemaal). Sõja algus kinnitas, et hirm polnud alusetu. Punaarmee jooksis esimese hooga pea Moskvani välja, enne kui pidama sai.
meenutaja
12. apr. 2022 18:07
Salaja oli USA Monroe doktriini ka rikkunud, aga 1939. aasta 14. aprillil tehti seda ka avalikult, kui president Roosevelt pöördus peale Albaania okupeerimist Itaalia poolt Mussolini ja Hitleri poole sõlmida pakt 10-ks aastaks. Kas olete valmis kinnitama, et teie sõjaväge ei kasutata järgmiste riikide vastu, kokku oli 31 riiki, ka Poola, Soome, Jugoslaavia, Balti riigid ja Nõukogude Liit. Hitler vastas sellele iroonilise kõnega Reichstagis 28. aprillil, kritiseerides ka Inglise garantiisid Saksamaa kallaletungi vastu nii Poolale kui ka Balti riikidele, mis tõidki hiljem kaasa baaside lepingud jne.
ei keegi
12. apr. 2022 12:31
Intervjuu materjalides vaadeldakse muuhulgas ka Ukraina 36-nda üksiku merejalaväebrigaadi 11.04.2022 kirja Mariupolist. Kõige järgi otsustades vaprad võitlejad räägivad südamevaluga, et pärast 47-ndat lahingupäeva hakkavad nad lõpule jõudma. Sõjamoona enam pole, keegi nendega ei suhtle, nad on maha kantud. Tuleb viimane lahing. Mis mind huvitab, on Pealinn ja tema intervjueeritava reageering kirjale. No kõigepealt tsiteeritakse kindralit, et kindral lükkab selle väite [millise?, et Mariupol on piiramisrõngas, abi nad ei saa, õhusilla paar helikopterit lasti alla]. Jah, nad ei ole alla andnud, nad kirjutavad: "Edasi on käsitsivõitlus. Veel edasi mõnedele surm, mõnedele vangipõli." Ja ikka kaitsmine jätkub? Hr Kunnas võiks ka ise oma soojalt soovitatud Soome reservohvitseride peetavad sõjakaarti vaadata. Sealt on näha, et Mariupol on juba ära tükeldatud ja ainus koht, kus veel mõned päevad vastu panna saaks on Azovstali tehas oma maa-aluste korrustega. Kusjuures üksikud võitlejad võivad maa all tõepoolest end hea õnne korral kasvõi nädalaid varjata ja oma viimase padruniga veel ühe vaenlase hävitada. Aga see on juba agoonia. Nii et milles meid siis veenda püütakse? Et Mariupol on alistamatu? Ootaks mõneti realistlikumat lähenemist. Muide, merejalaväelased ise kirjutavad endi kindralite kohta nii: "Targad kindralid soovitavad võtta lahingumoona vaenlaselt. Järelikult pole need parketnikud siis veel välja surnud, seepärast saabki palju rahvast nende pärast ilmaasjata hukka. Olid šansid, olid võimalusd ... kuid need ei realiseerunud."