„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
jazzkaarele Siiri Sisask: Kurjuse taga peitub ahnus ja väärastunud ego (2)
22. aprill 2022
Albert Truuväärt

“Igaüks meist peab midagi tegema, et elada paremas maailmas, mitte ootama, et see kusagilt taevast meile sülle kukub,” leiab aprillis Jazzkaarel üles astuv lauljanna Siiri Sisask (53). “Me saame ise mitte kurjust juurde tekitada. Ei sõnas ega teos ega arvamuses ega isegi mitte oma mõtetes. See on küll meie võimuses. Ja oma laste kasvatamisega saame samuti maailma muuta, et nad oskaksid tegutseda koos teistega ja mitte olla kurjuse poolel.”

Eraklik Siiri Sisask teeb mõnuga talutöid oma metsa ja põllu vahel asuvas Raplamaa kodus. Varsti esineb ta aga Jazz-kaarel koos Kristjan Randaluga ning astub 30. aprillil Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses üles koosseisuga Lingua Mea, kuhu kuuluvad Saksamaa, Kreeka, Luksemburgi ja USA muusikud. Pealinn uuris lauljannalt ka seda, mida kontserdil kuulda võib ning milline roll on muusikal tänapäeva kriisidest puretud maailmas.

Kas praegune sõda on paljusid inimesi rööpast välja viinud ja enesekindlust murendanud?

Ma arvan, et see sõda on meile kõigile väga suurt mõju avaldanud. Ükskõik kuhu sa ka ei lähe, inimesed räägivad sõjast. Nüüd me juba hakkame harjuma sõjaga, oleme nii kaugele jõudnud, ja see on halb. See teeb meid tuimaks. Öeldakse, et sa oled nii palju inimene, kui palju sa mõistad, et kõik inimesed on inimesed. Seda enam mõjuvad lõikavalt need üksikud hääled, mis ütlevad, et me ei peaks neid siia saabunud põgenikke aitama. Aga mõtleme tagasi ajale, kui siit meie inimesi Siberisse saadeti. Kindlasti oli ka seal neid kohalikke, kes meie inimesi aitasid. Me peame tänama Jumalat, et see sõda ei käi meie territooriumil. Ma olen ka mõelnud, et võtaks enda juurde tallu sõja eest põgenenud inimesi, aga kuna mul on ühel pool põld ja teisel pool mets, siis kuidas nad siin elaksid. Neil pole siin ju midagi teha. Vabakutselisena ma neile tööd pakkuda ei saa, see eeldab ju palga maksmist. Aga me peame mõtlema, kuidas saame ka muudmoodi aidata. Olen nõus Marju Lauristiniga, kes ütles, et peame olema üks tugev Ukraina tagala. Aga ärgem laskugem mugavustsooni. Olgem eesrinde võitlejad oma mõtete kaudu ka tagalas. Kui seda suudame, siis oleme tõesti tugevad.

Aga kaitseliitu või naiskodukaitsesse pole olnud mõttes minna?

Ma ei tea, kas ma püssi tahaksin käes hoida. Olen ikkagi muusik. Aga usun, et kriisiolukorras pole ma see, kes läheb verest välja ega tea, mida peab tegema.
Kas nüüd on teil tahtmine ka Venemaa kohta küsida “Mis maa see on?”, nagu küsite Eesti kohta oma tuntud laulus?
No nüüd ma võin öelda midagi, mis mõnele võib tunduda jura. Olen kindel, et Venemaal on ka suure südamega inimesi, kes praeguses olukorras peavad väga hulle kompromisse tegema, mis pole nende oma tahtega kooskõlas. Me peame neid ka mõistma. Venemaa ei ole ainult Putin.
Samas ma ei kujuta ette, mismoodi me saame Venemaa teisiti mõtlevaid inimesi toetada. Piir on kinni, meil pole võimalust neid julgustada. Praegu peame vaatama, mida saame teha Ukraina inimeste heaks. Aga saagem aru, et ka Venemaal on inimesi, kes praegu kannatavad kogu selle olukorra käes.

Ukrainas tapetakse ja piinakse rahulikke elanikke ning vägistatakse naisi. Millest see kurjus tuleb?

Selle põhjus on ahnus ja väärastunud ego. Aga kurjus ei hakka ju mitte millestki kasvama. Sellel on juured. Kurjus on maailmas alati olemas olnud ja kurja juurteni jõuda pole kerge. Kui palju on ajaloos olnud brutaalsust ja metsikut tapmist. Seni on viimase aja sõjad ja häving jäänud meist kaugemale. Aga ega Süürias ei olnud asjad kuidagi teistmoodi selle kurjuse ja jõhkrusega, kui praegu Ukrainas. Ainult see ei mõjunud meile nii valusalt. Ega see metsik vägivald, naiste vägistamine pole tänapäeva nähtus. Või polegi inimesed üldse edasi arenenud? Ja see kuulub ka 21. sajandi juurde?

Meist igaüks peab midagi tegema, et elada paremas maailmas, mitte ootama, et see kusagilt taevast meile sülle kukub nagu tort. Lootus jääb, et tulevased poliitikud suudavad mõelda laiemalt ja ka rohelisemalt. Ehk nad saavad aru, et ei ole mõtet kirvestki niisama maasse lüüa, sest seal mulla sees võib olla vihmauss. Me saame loota ja ise mitte kurjust juurde tekitada. Ei sõnas ega teos ega arvamuses ega isegi mitte oma mõtetes. See on küll meie võimuses. Ja oma laste kasvatamisega saame samuti maailma muuta. Peame arendama nende individuaalsust, et neist kujuneksid isiksused, mitte tööriistad. Samas peame süstima neile ka teadmise ühiskondlikest asjadest, et nad oskaksid olla ja tegutseda koos teistega ja mitte olla kurjuse poolel.

Jõume ikka ja jälle nende valusate küsimusteni, mida täna igalt poolt esitatakse.

Kust leiate jõudu, et ka rasketel aegadel toime tulla?

Mul on maal oma kodu, mul paistab õues päike, mul on just puude ladumine käsil, ma teen seda kuidagi kunstipäraselt. Liblikad juba lendavad, kured on kohal. Kevad tuleb ja mul pole mingit ängi. Elan rõõmsat elu. Just nende sõnadeni peab inimene jõudma. Inimene peab läbi käima kõik, mis teda vaevab ja kurnab, ja vabanema sellest taagast.

Jah, ma olen metsas elades eemale tõmbunud, aga õnnelik, ega tahagi nii väga sellise ühiskonna pildi peale trügida, nagu ta praegu on. Ma saan oma muusikat teha nii nagu mulle meeldib ja naudin nii oma kodulaval kui ka teistel lavadel esinemist.

Koroonaaeg on sundinud inimesi enda sisse vaatama. Mis mind kogu selle asja juures häirib, on see, kui kogu aeg öeldakse, et mõtleme ikka positiivselt. Aga me jätame nagu täiesti kõrvale tõsiasja, et siin maailmas ei ole kõik ainult positiivne. Peab olema tasakaal. See tähendab, et sa julged vaadata ka negatiivseid asju. Ja arvestad nendega. Nii suudad lihtsalt stoilisemalt kõike võtta. On valus vaadata, kuidas vahel tühiste asjade tõttu inimesed satuvad ängistusse. Selle asemel, et ahastada, peaks vaatama asjadele rahulikumalt. Elu ongi selline. On head ja on halba. Ja siis on kergem ka leida endas see tõeline vabaduse tunne. Et mitte olla kogu aeg mingis kaitseasendis või sunnitud tegevuste orjuses. Ja igaüks peab siin vaatama enda sisse ning iseendaga rohkem vaeva nägema. Eriti sellistel aegadel, mil kõik vangub. Inimene peab ise oma sisemise kindluse ja selgroo üles leidma. Sa pead ennast austama ja armastama ja ka iseenda peale raskes olukorras lootma.

Omal ajal tahtsite tuua Eesti koolidele NATO riikide sõjaväeorkestrite mahakantud puhkpille, aga agarad Eesti ametnikud laitsid selle mõtte maha. Kas selle asja peaks ikkagi ära tegema?

On mõttetu öelda, kas pill on nüüd teise või kolmanda ringi kasutamisel. Me toome siia ka kasutatud tanke ja soomukeid, mis vaevalt tuliuued on. See, et pasunat on orkestris kümme aastat puhutud ja seda ei või enam kasutada, on lihtsalt mõttetu valehäbi. Kindlasti oleks vaja neid vanu pille meie lastele tuua! Eriti nüüd, mil kõik hinnad tõusevad ja peredel ei ole enam nii palju raha käes kui enne. Hea, kui koolidel oleks olemas niisugune pillide komplekt, mida saab kasutada, lastele laenata või orkestrites kasutada. Ma ei oska kahjuks öelda, kui palju on üldse järele jäänud koolides puhkpilliorkestreid. Ei ole enam näppu pulsil hoidnud. Muusikaline haridus, mis on lapseeas saadud, mõjutab kindlasti loovust kogu edaspidise elu jooksul. Me peame arendama laste loovust ja huviringe, lisaks orkestritele ka koore, rahvatantsu jne, ei tohi piirata sellega, et enam me neid ei toeta enam. See tugi peaks kindlasti jätkuma. Muidu me muutumegi lihtsalt masinateks.

Kunagi te võitlesite ka selle eest, et klassiruumid oleksid valgustatud. Kas see teema on praegugi aktuaalne?

Tookord, kui me võitlesime valguse eest klassiruumides, siis me ka võitsime. Ma ütlesin alati, et kui me tõstatame probleemi, siis hakatakse sellele ka tähelepanu pöörama. Nii saavutasimegi, et klassiruumide valgustus tehti korda. Nüüd on ju teine suur probleem koolides – ventilatsioon. Pisikene viirus suudab suuri tegusid teha ja me oleme fakti ees, et koolidel tuleb leida võimalus teha ventilatsioon korda. Tahaks väga loota, et selleks leitakse võimalused.

Millest see tuleb, et olete viimasel ajal nagu suurest pildist väljas ja ühiskondlikust elust tagasi tõmbunud?

Tagasi tõmbunud? (Ohkab.) No küllap. Aga ma arvan, et see on täiesti normaalne. Kui inimene tegeleb loominguga, siis on tal ikka ja alati vaja ka seda aega, mil ta süveneb mingitesse uutesse asjadesse. See helikeel ei ole ju selline asi, mis peab terve elu jooksul püsima üks ja seesama. Või näiteks ühtede ja samade laulude peal terve elu liugu laskma. Minu jaoks on looming hetkes elamise tarkus ja seda ma järgin. Aga ühiskondlikus mõttes võib tõesti tunduda, et olen tagaplaanil. Samas kontserttegevus on mul päri tihe. Mul on ju ka kodukontsertide lava! See töötab muidugi ainult soojal ajal, aga siis ka nii, et ma korraldan teistele inimestele siin kontserte. Ega mul ei ole siis enam niisama uitamiseks ruumi. See periood algab mais ja lõpeb septembri lõpus.

Nooremana on ikka nii, et liigud seltskondades ja siis sind tabatakse ja pead kommentaare andma, aga erakliku mõttemaailmaga inimene olen ma alati olnud.

Küllap oleksin olnud rohkem pildil, kui oleksin poliitikasse läinud. See rong läks minema nagu läks ja selle peale ma ilmselt kunagi enam ka ei astu. Küllap ma selliseks eraklikuks ka tulevikus jään.

Siiski loobute peagi erakuelust, sest teil seisab ees esinemine vanade sõpradega koos Jazzkaarel.

Praegu on jah tulemas see kontsert aprilli lõpus. Praegu tegelengi sellega. Seal tuleb palju vanemaid laule, aga on ka päris uusi.

Koostöö nende muusikutega, kellega üles astun, on kestnud nüüd juba kakskümmend aastat. Nüüd on tulnud väike vahe, me pole enam viis aastat koos kontserte teinud, aga seda põnevam on nüüd vaadata, kuidas läheb.

Te räägite siis Kristjan Randalust ja…

…ja meie rahvusvahelisest bändist, kellega meil viisteist aastat on olnud igasugused turneed Saksamaal. Siis me ikka siksakitasime Saksamaa põhjalikult läbi. Ja lõpuks oli tunne selline, et ei jaksa enam. Peabki vahet pidama. Aga minu jaoks on see meie bänd olnud alati midagi täiesti erakordset. Seal on ju supermuusikud! Nendega koos töötamine on mulle alati olnud suur väljakutse.

Ma mõtlen isegi mitte lauljana, aga see on olnud lihtsalt … noh, koostöö maailmatasemel supermuusikutega, kes kõik on ju minust nooremad. Alati sa õpid neilt midagi uut, alati on midagi ootamatut. (Naerab.) Ma ootan nüüd ka väga suure põnevusega neid Jazzkaare kontserte, vaatame, mis seal siis saab.

Milline muusika teie esituses Jazzkaarel kõlama hakkab?

No seal on minu enda kunagi loodud laulud, mis olid repertuaaris ka siis, kui me Saksamaal seiklesime. Aga need laulud on Kristjan Randalu arranžeeringus, mis tähendab, et nad on ikkagi mingis sellises vormis. Ma ei ütleks, et see on päris džäss, ei ole puhas džäss, vaid mingi miks etnost, džässist ja vabast improvisatsioonilisest muusikast. Samas on seal päris kindel raam ka. Muidu oleks nii, et bändi fantastilised muusikud võiksidki ainult ühte lugu esitama jääda.

Kuidas sündis teie bändi nimi, mis tähendab oma keelt?

Algul oli lihtsalt Siiri Sisaski ja Kristjan Randalu bänd. See nimi oli aga üsna pikk ja Saksamaal oli sellega raske tegutseda. Isegi minu nime väljaütlemine on inimestele seal keeruline, reklaamides olen näinud oma nime igasugustes variantides. (Naerab.) Lõpuks otsustasime, et nimeks saab Lingua Mea. Kuna ma laulan ikkagi eesti keeles, siis see nimi ütleb ju ära, et ma laulan omas keeles ja omas meeles. Omas kulgemises.

Milline on Kristjan lavapartnerina?

Kristjan on ülimalt täpne ja temaga on tõesti mõnus koos musitseerida, kuid ta pole ainult muusik, ta on ühtlasi ka selle bändi mänedžer. Kristjan on selline tugipost, kuhu võib alati nõjatuda. Mul pole kunagi kahtlust, et see võib kunagi ümber vajuda. Kui ta midagi ütleb, siis nii ka on. Aga muusikuna on ta selline… kreatiivne. Sa pead alati kohal olema. Mõõdutunne laval tähendab üksteise kuulamist. Ei saa olla nii, et täna teeme oma laulud pooles vinnas ära. Ei saa öelda, et pea valutab, sa pead ise andma temaga ka alati sada protsenti. See lihtsalt on nii ja alla selle asjad ei käi. Sellega pean arvestama. Mis siis nüüd saab? See on põnev. Olen eelmisest korrast viis aastat vanem ja mu hääl on ka muutunud. Ka mu vanad laulud on minu jaoks mingi uue sügavuse saanud. Eks me kõik oleme edasi arenenud, nii Kristjan kui ka teised bändi muusikud. Peale selle oleme seal bändis kõik head sõbrad ja taas nägemine saab olema tore. Üks meist elab juba alaliselt New Yorgis, mõni teine vist ka teab kus.

Kirjad näitavad, et Sisaski viimane CD, kus olid laulud Uku Masingu sõnadele, ilmus 2016. aastal, seega üsna tükk aega tagasi.

Ei, mul eelmisel aastal ilmus ka üks CD plaat. Ma ei ole seda oma kodulehele välja pannud, see on mul üldse natuke soiku viimasel ajal jäänud. Kogu elu on rohkem Facebooki üle kolinud.

Vaatame, kuidas Kristjaniga koostöö edasi kulgeb, ja ma loodan veel ühe albumi Uku Masingu sõnu kasutades teha. Eks aeg näitab, kuidas see õnnestub.

Miks on teil kirjutatud nii palju laule Uku Masingu sõnadele?

No ta on ikka kosmiliste mõõtmetega mees! Võiks öelda, et tema kodu oli kogu planeet Maa. See, mida ta valdas, oli nii lai ja sügav. Ma olen teda lugenud viimased 15 aastat, aga tema luuletusteni jõudsin kõige viimasena. Mulle tundub, et nendest ei saagi enne aru, kui sa pole tema proosatekste ja teaduslikku mõtet läbi närinud. Tema kirjanduslik keel on selline, et vajab teatavat eelnevat harjumist. Mina tunnen, et ta puudutas mind väga ja ühtlasi ka aitas palju, kui oli raske. See, et ma tema kirja pandud ridade vahel hakkasin muusikat kuulma, oli mulle endale ka üllatus. Just see, et need luuletused niimoodi helisevad. See muusika polegi nagu minu välja mõeldud, ta on alati nende ridade vahel olnud. Ja sealt joonistuvad veel välja pildiliselt mingid maastikud. Aga ainult siis, kui sul on aega rahulikult lugeda, on aega süveneda. Olen selle tõttu õnnelik, et vabakutselise muusikuna on mul seda aega olnud.

Looming elab tänases hetkes. Ma ei ole selline looja, kes vaataks aina tagasi ja ütleks, et näete, siis tegin ma seda ja seda ning siis toda. Ma ei määratle mingite verstapostide kaudu ennast. Minu jaoks on looming kogu aeg elav nähtus.

Kas ka vanad laulud elavad edasi ja arenevad?

Jah, ja seepärast ma ootangi sellise põnevusega taaskohtumist oma muusikutest sõpradega, tahaks näha, kuidas need laulud nüüd elavad, kuidas nende käsi on käinud. Ka mu enda hääl on muutunud, on läinud sügavamaks ja annab mulle rohkem võimalusi mängimiseks ja ka oma hingelaadi väljaelamiseks.

Kas tegelete endiselt ka maalimisega?

On nii palju asju, mida ma teen, vahel ei oskagi ennast jagada. Nüüd olen tulnud välja hoopis uue asjaga. (Naerab.) Raplas oli filmifestival NÖFF ehk naiste pimedate ööde filmifestival. Selle korraldajad tegid mulle teepaneku tulla välja oma fotodega. Fotograafia on mulle kogu aeg meeldinud. Aga nüüd olen õppinud igasuguseid uusi asju, kuidas oma pilte ka töödelda. Olen leidnud oma keele ka fotomaailmas. Nüüd ongi Rapla kino galeriis üleval minu fotonäitus. Ma õppisin ära ka filmiprogrammid ja teen videoid, visuaalne kunst on mind alati huvitanud. Nii et nüüd teengi videokunsti. Ja ma küsin – kuhu see maalimine siis nüüd veel mahub?

Aga ega see asi pole kuhugi ära kadunud. Kui ikka tekib pintsli kätte võtmise tahe, siis ma seda ka teen. Ma pole selline kunstnik, kes viskab ämbritäie värvi lõuendi peale ja siis see ongi kogu kunst. Mulle meeldib nokitseda.

Mis on teie lemmikaines pildistamisel?

Ma olen palju pildistanud, mul on terve galeriide arhiiv oma rännakutelt. Olen reisinud palju huvitavates kohtades, mida tavalised turistid ei väisa. No näiteks Panama indiaanlaste juures käik, või Ameerika Suures Kanjonis. Igal pool olen pilte teinud. Ja see mu näitus praegu, see on selline süvitsiminek, et valisin mõned pildid sealt suurest kuhjast välja. 24 pilti sadade hulgast! Ma ise olen tulemusega väga rahul.

Üks pilt on võetud Mehhikos Mexico linnas, politsei on sellel parajasti tegutsemas. Mulle meeldib niisuguseid hetki tabada. Minu enda jaoks on see kõik põnev ja arvan, et ühe kunstniku jaoks peabki see, mida ta teeb, olema põnev. Eelkõige tema enda jaoks, jah. Eks see, mida vaataja seal hindab, on juba tema silmis ja peas.

Teil on komme vaadelda avalikus kohas istudes mööduvaid inimesi ja tähendada nähtu päevikusse üles. Lubasite, et sellest sünnib raamat. Millal see sünnib?

Olen vaatleja, mulle meeldib vaadelda, meeldib olla ka enesevaatleja. Mul on kuklas alati ka mingi teine seisund, milles ma jälgin ennast. Igasugustes olukordades. Vaatan, kuidas ma käitun, kuidas reageerin, mida teen. See on see, mida ma ühte luulekogusse ka kunagi kirjutasin, et olen oma mõtete peremees. Olen taotlenud olla oma mõtete peremees. See tähendab, et sa peadki olema enda vaatleja. Sa ei saa olla peremees, kui oled kogu aeg aktiivselt seotud oma tegevustega. See stoiku liin, mida ma olen lugenud Marcus Aureliusest ja igalt poolt mujaltki, see on ka mingi jälje jätnud. Ja see raamat… Ma olen igal talvel väga palju üksi olles kirjutanud. Mul on mitme raamatu materjal juba valmis kirjutatud, aga kuidas jõuda selle üheni? Mulle tundub, et ma elan ise oma vaimumaailmas sellist elu, et seda maailmamustrit või rägastikku jääb aina vähemaks. Ja sellega jääb lehti ka selles raamatus kogu aeg vähemaks… Võib-olla lõpuks jääbki alles üksainus lehekülg selleks koondsõnaks, mida üleüldse öelda on. (Naerab.) Igasugust müra, ka kosmoseprügi on nii palju, et kõike pole ju mõtet avaldada. Avaldada on mõtet seda, mis lõpuks järele jääb. Põhimõte või see tuum. Tuumani jõudmiseks …s ee sõltub palju ka su enda hingeseisundist, mida sa mõtled ja teed. Ma usun, et selle raamatuni ma ükskord jõuan. Mul on kogu aeg tunne, et olen järjest rohkem selleks valmis.

Teie avaldatud tekstid on sügavmõttelised, püüate jõuda asja tuumani…

No jaa, aga see tuum peab olema ka lihtsus. See ei tähenda mingit rasket ja erilist sõnastust. Kogu selles rägastikus ja enesearangus olen otsinud seda ühte sõna, mis kõik kokku võtab. Selle sõnani jõudmine ongi iga inimese oma elutee. Millal ma ükskord ka sellise lihtsuseni jõuan, et see kokkuvõte oleks selge, läbipaistev, see on iga looja jaoks üks protsess. Loomine ongi protsess. Kui see lõpule jõuab, siis potsatab tulemus nagu vili puu otsast maha. Ja kui on maitsev vili, siis on mõtet seda avaldada.

Lauludega on ka nii, et loeb mõtteselgus ja tabavus. Mida ette võtta, et kvaliteetne luule jõuaks rohkem eesti muusikasse?

Mulle näib, et tänapäeva maailmas on nii palju võimalusi, sa võid põhimõtteliselt ükskõik mismoodi ennast väljendada. Kui sa leiad ka kuulaja, siis ei saa öelda, et midagi on valesti. Tänapäev on lihtsalt teistsugune võrreldes selle ajaga, mil meie üles kasvasime. Siis olid ikka mingid raamid, mingid keelelised reeglid ja piirangud. Tänapäeval jääb neid järjest vähemaks ja siis ongi keeruline olla, need globaliseerumise mõjud jõuavad ka siia. Aga sa võid siiski enese jaoks kehtestada reeglid ja teha, mida sa ise tahaksid. Ja sellest tulekski lähtuda. Ma ei tea, kui heas keeles mina laulan, aga Uku Masing on mind päris palju ka keeleliselt arendanud.

Te korraldate oma talus elava muusikaga kontserte. Kas ka Tallinnas peaks olema rohkem salongimuusika kuulamise võimalusi?

Praegu on ju koroona ja sellepärast on see ka konksuga küsimus. Me ei tea, mis jälle sügisel toimub. Kui paljud suudavad üldse oma muusika tegemise kohti alles hoida?

Kunagi oli ainult Valguse kirjastuse baar, kus mängiti jazzmuusikat. Nüüd on neid lavasid rohkem, aga aeg ei ole soosinud seda tegevust. Aga ega ma ei tea, kui palju on Tallinnas täna neid kohti, kus kõlab elav muusika. Me ei ole ka New York, kus võid suvalisel õhtul minna välja ja maanduda kohas, kus tehakse võrratut elavat muusikat. Meil on selle väikese riigi probleem ka.

Kui suur muusikakuulaja te olete?

Kuna ma ise teen muusikat, siis minu elus muusikat väheks ei jää. Aga mul on sõpru, kes mind harivad ja saadavad huvitavaid linke. Siis ma jälle avastan midagi uut.

Kodus kuulan ma kõige rohkem klassikalist muusikat. Mul on nagu vanasti CD-mängija ja on plaate, mida ma panen ikka ja jälle keerlema. Ja siis meeldib mulle see intellektuaalne kuuekümnendate-seitsmekümnendate-kaheksakümnendate muusika. Näiteks Pink Floyd ja Genesis. Ka vanast popmuusikast on palju avastada. Omal ajal võib-olla kõikide nüanssideni ei jõudnudki. Olid ise laval, maja tahtis ehitamist ja laps kasvatamist.

Jazzkaarel ootab kuulajaid tasuta kontsertide päev 24. aprillil
• Kell 10 kõlab Vabal Laval Kadi Reintami & Mihkel Mälgandi kontsert “Hommikujooga”.
• Kell 11 esineb Fotografiska Tallinnas Liisi Koikson. Samal kellaajal on Jazzkaare infotelgis plaaditurg.
• Kell 12 esineb klubis Velvet Jaan-Eerik Aardam
• Kell 13 Erinevate Tubade klubis Bianca Rantala Trio.
• Kell 14 Erinevate Tubade klubis Jaak Sooääre noodiraamatu esitlus.
• Kell 14 klubis Velvet Rubundi.
• Kell 15 esineb klubis Velvet Raili Lilleorg.
• Kell 20.30 saab Philly Joe’s jazziklubis kuulata Otsa kooli ansambleid.
• Vaata kogu kava https://jazzkaar.ee/programm/

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

vot tak
17. apr. 2022 10:34
https://epl.delfi.ee/artikkel/96423789/kolumn-margit-adorf-inimkaubitsejad-votavad-sojapogenikke-seksiorjadeks-mitte-nad-ei-hakka-prostituutideks
lugeja
16. apr. 2022 20:22
Ukrainas on ka varem olnud suuri probleeme inimkaubandusega, sh seksuaalse ärakasutamisega. Rootsis leiti äsja, et suurem osa möödunud kuul prostitutsioonile kallutatud naisi pärinevad Ukrainast. Kas Mart Helme ei ole kuulnud tõsiasjast, et inimkaubitsejad ja sutenöörid kasutavad sõjapõgenike häda ära? Ei ole kuulnud registreerimata “abistajatest”, kes Ukraina piirilt heausklikke naisi ja lapsi teadmata kohta viivad? https://www.telegram.ee/arvamus/mart-helme-valjautlemisest-prostitutsioonile-sundimise-valguses