"Kõik head või halvad asjad maailmas on kiiksuga inimeste tehtud."

Urmas Sõõrumaa, ärimees
IduEDU festival: Head õpetajat ei asenda ükski moodne tehnikavidin (0)
26. aprill 2022
Albert Truuväärt

Et kodutöö või mõni ülesanne õpilases hirmu ja ebameeldivust ei tekitaks, tuleks materjal tükeldada nii, et laps või noor teeb ühe tüki ära ning võtab järgmise.

26. aprillil algab Tallinna hariduskvartalis moodsa õppimise festival IduEDU 2022, mille alateema on sel aastal “Õnnelik õppija – krihvli või tahvliga?”. Tallinna Ülikooli nooremteadur ja Tallinna lastehaigla kliinilise psühholoogi Õnne Uusi sõnul ei saa pidada enesestmõistetavaks, et õpilased tulevad mitme keskendumist vajava ülesandega korraga iseseisvalt toime. Just seda nõudis aga koroonaaegne kodusõpe.

“Eeldati, et laps võtab õppetüki ja planeerib sammud, kuidas ta neid teeb,” lausus Uus.

“Tal on samal ajal peas mitu infoühikut korraga, aga sealt tekib kergesti kognitiivne ülekoormus. Samas täiskasvanu peas toimub info töötlemine ja eri infoühikute omavaheline integreerimine kiiresti. Ta võtab mingi uue info, võrdleb seda varasemaga, mis on püsimälus juba salvestatud, ja teeb sealt siis mingi järelduse. Lapse peas võtab iga asi kauem aega, sest tal ei ole sageli piisavalt eelteadmisi ja suutlikkust oma tähelepanu hoida nii kaua, kuni ta jõuab õige lõpplahenduseni. Tema tähelepanu hajub kergemini ja ta libiseb teemast välja. Mälu töötabki 20 sekundit, ja mida üle korrata ei saa, ongi juba peast läinud!”

Eelpool kirjeldatud enesejuhtimisoskuse puudumine osutuski distantsõppel probleemiks, sealt omakorda tekkisid ülekoormus, väsimus, tülpimus, motivatsiooni kadu ja totaalne ummikussejooksmine. “Tegelikult suur osa lapsi ja noori ei saanud üksi õpitud,” tõdes Uus.

Lapsevanem aga sattus ilma igasuguse pedagoogilise ettevalmistuseta üleöö õpetaja rolli, milleks tal puudusid oskused, teave ja kompetents.

Digimaailma mõju

Uus märkis sedagi, et õppekavade ja -programmide koostajad ei ole sageli kursis arengupsühholoogiaga. “Kui me võtame keskmise töövihiku ja vaatame, milline on ühe ülesande kirjeldus, siis see võib teinekord olla veerand lehekülge,” ütles Uus.

“Töövihikuid koostavad sageli inimesed, kes ei tea, et osal lastel ja noortel hajub tähelepanu juba esimese kahe lause järel kirjeldust lugedes. Sealt ei saagi head tulemust! Kui lapsel või noorel pole kõrval veel õpetaja ega vanema tuge, annabki ta alla ja loobub. Ei saa eeldada, et talle oleks kaasa sündinud sitkus või soov rohkem pingutada. See tuleb täiskasvanueas!” Kui neid väikeseid nüansse arvesse võtta, võidavad kõik – õpetajal läheb õpetamine, õppijal õppimine lihtsamaks ja kokkuvõttes võidab ka lapsevanem.

Haridusfestivalil arutletakse ka digitehnoloogia osakaalu üle haridussüsteemis. “Tehnoloogiaga kohanemine, e-keskkondade ja digivahendite kasutamine on loomulik osa kaasaegsest õppeprotsessist,” rõhutas Paasmäe. “Siiski on võtmesõnaks “mõõdukus”. Head õpetajat ei asenda täielikult ükski moodne tehnovahend, inimlik kontakt on siiski kõige olulisem kogu õppe- ja kasvatustöös.” Siret Paasmäe sõnul ei arva ta, et traditsioonilised õppemeetodid kaovad, vaid neid kaasajastatakse. “Samas on nende kõrvale tekkimas uusi, sealhulgas koostöiseid õpetamispraktikaid, kus õppeprotsessi kavandatakse ja viiakse läbi ühiselt, arendades ühistegevust nii õpetajate kui ka õpilaste vahel,” lisas Paasmäe. “Toimub üksteiselt õppimine.”

Uus tõi välja, mis on täiskasvanute ootus. “Lapsed-noored oskavad digimaailmas ise navigeerida, leiavad ainult kasulikud nüansid ja kasutavad neid üksnes õilsatel eesmärkidel,” loetles ta. “Aga seda ei saa eeldada.”
Uusi sõnul valitseb ka oht, et lapsed võivad digimaailmas ära eksida – on ju täna üsna väikesed sunnitud ekraani ette nii koroona kui muude tehnoloogiaarengute mõjul. “Samas on digikoormus arenevale ajule mingilt maalt lausa ohtlik,” hoiatas Uus. “Nõnda on õpetajal ja vanemal oluline koostööd teha ning jätta ruumi ka päriselu jaoks. Ekraanidega ei saa kompenseerida inimlikku kohaleolemist, mis on väikese inimese arenguks väga vajalik. Niisiis on tasakaalu leidmine praeguse ajastu hariduses ja laste arengus suurim väljakutse.”

Õnne Uus tõi oma haiglatööst välja, et lastel on liiga vähe vanemaga koosolemise aega, kuid liiga palju tegevusi ekraani taga, ja ka liiga palju nõudmisi nii õpetajalt kui lapsevanemalt. “Samas ei saa lapselt võtta ekraani karistuseks ära, kui tema õppeedukus on halb,” rõhutas Uus. “Sinna peab midagi asemele andma, ja see on tegelikult raskuskoht, sest sageli täiskasvanul pole endal aega.”

Piitsa asemel präänikut

Kõige suurem küsimus on Uusi sõnul, kuidas õpilase koormus oleks optimaalne, nii et ta saaks tehtud oma õpiülesanded, aga kogeks ka muid toredaid asju elus. “Võti on väikeste eduelamuste loomine pisikeste tükkide haaval,” kinnitas ta. “Laps ja noor tahab vahel ka präänikut saada, mitte ainult piitsa. Selleks on vaja suured õppemahud ära tükeldada ja ka õpivõlgade puhul teha need väikesteks suupärasteks ampsudeks, mida õpilane on võimeline vastu võtma. See on oluline detail, mis sageli jääb tähelepanuta, iseäranis nn vanakooli pedagoogide seas.”

Kahe viimase aastaga on kasvanud enesevigastamised ja ennast kahjustav käitumine. Noored on olnud koroonaajal väga hädas oma õpikoormuse ja sotsiaalsest suhtusest ilmajäämisega. “Praegu katsume hoida laste üldist toimetulekusuutlikkust ja -rõõmu, et ükski laps ei jääks oma murega üksi ja kasvõi kogukonnast keegi märkaks, kui lapsevanem on kuidagi jõuetu või ei suuda mingil põhjusel oma last ise aidata,” rääkis Uus.

Uus toonitas, et järjest rohkem võiks kaasata ka lapsevanemat selle asemel, et talle koolides “vaibale kutsumisi” korraldada. “Haridusse tuleks jõudsamalt sisse tuua nõustamisi, ja seda juba algklassidest peale, et teha koostööd,” rääkis Uus. “Mitte ka nii, et vanem viib lapse kooli suhtumisega, et las õpetajad teevad imet. Selle asemel lepitakse kokku, et koolis tehakse nii ja kodus naa ning aeg-ajalt vaadatakse üle, kuidas läheb ja kas saaks paremini. Igaühel on oma perspektiiv. Võtmetegur on kaasamine – kedagi ei tohi pildilt välja lükata, vaid mõtleme koos!”

Koolid ja lasteaiad tutvustavad uusimaid õpetamisviise

• Haridusfestival IduEDU on kohtumispaik õpetajatele, et aidata kaasa nende arengule ning inspireerida neid omaks võtma uusimaid õpetamise meetodeid. Ligi 50 töötoas tutvustavad neid Tallinna haridusasutused ise – alustades lasteaedadest ja lõpetades ülikoolidega. Näiteks saab arutleda, milline peaks olema digiturvalisus lasteaias, kuidas lasteaias digi- ja robootikavahendid aktiivselt kasutusele võtta ning millised on võimalused keemia ja füüsika õppimiseks virtuaalmaailmas. Samuti saavad osalejad arendada enda multimeedia oskusi ja osaleda vaimse tervise valdkonnaga seotud töötubades.
• Üritusel arutletakse, kuidas säilitada oma vaimset heaolu, olla õnnelik ja leida tasakaalu tehnoloogiaga rikastatud ja traditsiooniliste õpikeskkondade ning õpimeetodite vahel.
• Osalejatel on võimalik kaasa lüüa ligi
poolesajas töötoas. Ürituse peaesinejad on Õnne Uus (Tallinna Ülikool), Mihhail Zujev (Eesti Merekooli kutseõpetaja) ja Karin Künnapas (Jõhvi tehnoloogiakooli koolijuht). Päeva juhivad Tallinna Järveotsa gümnaasiumi direktor Siret Paasmäe ja Tallinna saksa gümnaasiumi direktor Kaarel Rundu.
• Rohkem infot festivali ja esialgsete töötubade kohta https://www.tallinn.ee/est/iduedu/
• Üritusele saab registreeruda vormi kaudu, mille leiab Facebooki lehelt “Moodsa õppimise festival iduEDU 2022”
• 10-11 festivali avamine reaalkooli aulas
• 11.30-13 töötoad hariduskvartalis
• 13-14 lõuna reaalkoolis
• 14-15.30 töötoad realkoolis
• 15.45 haridusfestivali lõpetamine

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.