Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti pöördumine seoses 9. maiga on pakkunud ohtralt kõne- ja mõtlemisainet ning ajanud osa poliitikuid ja ühiskonnategelasi tagajalgadele.
Kogu selle nädala on Tallinna meer saanud vastu pead nii vasakult kui ka paremalt, tema pöördumist seoses 9. maiga on analüüsitud eestpoolt tahapoole ja vastupidi. Ta on ka ise veel kord oma seisukohti väljendanud. Kõlvarti peasõnum pöördumises on rahu. See, et ta päriselt otsib tasakaalu, püüab konflikti asemel kokkulepet ja rahu – nii olen mina aru saanud. Pöördumine ise oli üles ehitatud – kas teadmatult või teadlikult – samas võtmes nagu on olnud Ukraina president Volodõmõr Zelenski pöördumised.
Ma ei hakka siinkohal Kõlvarti pöördumist uuesti analüüsima, eriti selle üks osa on pulkadeks lahti võetud kordi ja kordi, vaid ütlen veel kord, et minule kui eestlasele on tema sõnum selge ning pahatahtlikud tõlgendused pole midagi muud kui oponentide võitlus punktivõtmise nimel.
Aga see pole esimene kord, kui Kõlvartit sellisel moel rünnatakse. Lähiajast meenub märtsikuu, kui raevukalt nõuti Tallinna linnavalitsuse seisukohta Putini sõja suhtes. Ometi oli linnavolikogu juba ammu selget seisukohta väljendanud ja Venemaa tungimise Ukrainasse hukka mõistnud ning linnapea isiklikult külastanud Ukrainat, Lvivi, pakkunud abi, korraldanud sõna otseses mõttes loetud päevadega sõjapõgenike vastuvõtmise Tallinnas ja seda kõike ajal, kui riigil polnud veel tegutsemise plaanigi. Aga ikka jaurati Kõlvarti kallal vahetpidamata: miks pole seisukohta Putini sõja suhtes? 9. mai pöördumisega paistab olevat sama lugu: saame aru küll, aga ikka jõriseme.
Kõlvart on tegija ja lahenduste otsija, mitte eneseeksponeerija. Rahulik, enesekindel ja süsteemne ka väga rasketes ja keerulistes olukordades. Aeg on maha jahtuda, sest sõda Ukrainas kestab, koroona pole kuhugi kadunud ja majanduses on ees keerulised ajad – vaja on keskenduda olulisele. Hingake rahulikult sisse ja laske Kõlvartil nüüd jälle tööd teha.
