Viru hotelli töötajad nuuskisid juba turisti saabudes tema toas ringi, et näha, mis on tulijal kaasas ja mida võiks temalt endale ärida.

Kevadel saab Viru hotell 50-aastaseks ja seega on paslik meenutada paiga olulisust. 80ndateks oli sellest hotellist saanud välismaalaste jaoks Eesti sümbol, NSV Liidu riikliku turismiagentuuri Inturist endine majutuskoht hotell Tallinn jäänud tagaplaanile. Ja kuigi oli tekkinud ka võistleja Olümpia hotelli näol, säilitas Viru siiski oma juhtiva positsiooni just soomlaste majutajana. Põhjanaabrid olid seal juba aastaid harjunud käima.

Peamine ühenduslüli Nõukogude Eesti ja välisilma vahel oli Helsingi-Tallinna laevaliin. Juba sadamas võttis turiste vastu suur loosung: “Läänemeri – rahu meri”. Rühmadena saabunud Soome turiste tervitas hallide, luitunud ehitiste ja auklike teede kõrval harjumatute lõhnade bukett, mis juba sadamas ninna kargas ja milles oli segamini odava lõhnaõli pealetükkivus, mahorka moodi suitsu lehk, hapukapsa ja küüslaugu ning liisunud samagonni hais.

Just hais, mitte lõhn. Tundus, nagu oleks see kõikjal. Kohalikud seda muidugi ei hoomanud, sest olid harjunud. See hais hajus alles Viru hotellis. Seal lõhnas hoopis teistmoodi, nii nagu lõhnasid hotellide vestibüülid läänes. Kõik Venemaalt tulnud suured ülemused ja kompartei natšalnikud aga imestasid, et Viru hotellis on nii noor ja meeldiv personal, kellel lisaks laitmatule käitumisele ka pilkupüüdvalt nägusad rõivad.

Lääne inimesed seda tähele ei pannud, sest see oli ju nii loomulik. Küll aga märkasid nad välisuste peal seisvaid plekkhammastega vanemaid mehi, kes peale vene keele midagi ei mõistnud, aga kandsid ometi mingeid vormirõivaid, mis ei olnud sõjaväelaslikud, seega igatahes mitte KGB omad.

Aga ometi oli sel kolme tähega kurikuulsal organisatsioonil uksehoidjatega kokkulepe, et nemad kui sõjaveteranid ja ikka veel ustavad kodumaa võitlejad jälgiksid pingsalt kõike, mis toimub, ning tõkestaksid kohalikele pääsu hotelli. Isegi Nõukogude seaduste järgi ei olnud selline piiramine päris lubatud, aga amet ja soov kodumaad teenida kohustas võitlejaid seadustele läbi sõrmede vaatama, kui ohus võis olla kodumaa riiklik julgeolek. Ja välismaalased olid ju teadagi selle julgeoleku peamised õõnestajad, tassides siia nõukogude inimesi rikkuvaid asju ja ideid.

Haruldased kaubad

Kuid Inturistil, kellele kuulus ka Viru hotell, oli kohustus teenida valuutat, millest Nõukogude riik tundis väga teravat puudust, ja nii oldi sunnitud taluma väga ohtlikke ja ainult ebameeldivusi tekitavaid välismaalasi. Kohalikud parteijuhid püüdsid teha kõik, et meie inimeste kokkupuuteid välismaalastega vähendada.

Neile käis eriti närvidele, et eestlastele olid siginenud nn kodusoomlased, kes külastasid sageli oma Tallinnas elavaid tuttavaid, tõid neile igasugust nodi ning rääkisid, kuidas käib elu sealpool raudset eesriiet. Karl Vaino tahtis isegi Soome laevaliini sulgeda, et vähendada niiviisi soomlaste külaskäike, aga Inturist seisis sellele ideoloogilisele plaanile jäigalt vastu. Valuuta teenimise nimel tehti Nõukogudemaal järeleandmisi nii mõneski ideoloogilise võitluse rindelõigus. Elu jätkus nagu ennegi.

Avamisest peale aeti Virus vilkalt äri, siitkaudu jõudis linna peale defitsiitne kaup: sukkpüksid, närimiskumm, kohv, Adidase tooted, reklaamidega kilekotid, teksased ja kõik muu, mida läänes jätkus mägede viisi, aga raudse eesriide taga mitte. Juba turisti saabudes nuhkisid hotelli töötajad tema toas, et mis tulijal kaasas on ja mida võiks talt maha ärida. Rahal oli juba tol ajal ideoloogilistest hirmudest suurem võim.

Kuidas Viru kohvikusse pääses?

Kõik teadsid, et Viru hotelli esimese korruse kohvikus pakutakse päris kohvi, mitte kolm korda läbi keedetud sogast kohvimaitselist vedelikku, millega kostitati kliente nõukaajal enamikus end baarideks nimetavates asutustes. Isegi Kopli masendavast tööstuspiirkonnast, mis tundus muust Tallinna hallusest veel kriipsu jagu masendavam, pääses trammiga ihatud Viru baaridesse ja kohvikutesse veerand tunniga.

Mäletan, et nii mõnigi loeng jäi ka TPI tudengitel Kopli õppehoones kuulamata ainuüksi sel põhjusel, et Viru kohvikus oli palju meeldivam istuda ja maailma asju arutada. Ehkki kõik teadsid, et igal ajal võis lauda potsatada nuhk, kes hakkas juttu tüürima teda huvitavate teemade manu. Neid tegelasi tuli lihtsalt ignoreerida. Ja see oligi ainus ebameeldivus, mis võis halvemal juhul selles paremas maailmas oodata. Viru kohvik, nagu kogu hotell, oli nõukogude tegelikkusega niivõrd suures vastuolus, et alati tekkis sinna sattudes tunne, nagu oleksid välismaal. Ehkki ega keegi polnud ju välismaal käinudki, paremal juhul võis kuulda jutte ja näha diapositiive elust Poolas või Bulgaarias, kui keegi oli tõesti nii suure õnne osaliseks saanud, et võis neid maid külastada.

Üks asi aga valmistas Viru kohvikusse pääsemisel tõelist peavalu. Nimelt oli hotelli esimese korruse kohviku ukse taga enamasti alati end järjekorda seadnud paarkümmend samasugust kusagilt oma kohustuste juurest ära karanud kohvihuvilist. Pealegi anti seal ka haruldast likööri Kännu Kukk, mida kaubandusvõrgust võis hankida ainult tänu väga mõjukatele tutvustele. Kohvik oli kuulsa Viru grillbaari kõrval üks väheseid kohti, kuhu võis pääseda ka inimene tänavalt, aga järjekorras tuli seista vahel mitu tundi. Isegi keset tööpäeva ei pääsenud alla pooletunnise ootamiseta naljalt keegi sisse. Ometi oli üks moodus, mida nutikamad kasutasid, nimelt tuli esmalt pääseda hotelli. Selleks oli vaja üle kavaldada plekkhammastega umbkeelne tegelane välisuksel.

Justkui hotelli külaline

Mitte mingil juhul ei tohtinud laskuda temaga sõnavahetusse. Kuigi ta eesti keelt ei osanud, tundis ta selle ju kohe ära. Äärmisel juhul võis lausuda soome keeles “terve”, mitte “moi-moi”, mida ta oleks võinud päris valesti mõista, ning sel juhul olnuks tee hotelli igavesti kinni. Kõige lihtsam oli end sokutada mõne soomlaste rühma või ka väiksema turistide seltskonna keskele. Kui neid aga polnud, siis kõndida väga keskendunult ukse poole, tehes nägu, nagu uksehoidjat poleks üldse olemas, ja iga liigutusega rõhutada, et mul on hotelli asja. Nii paadunult võis käituda ainult välismaalane või kohalik ärikas või nuhk, kes kõik pidid ju uksest sisse saama.

Nendega polnud uksehoidjatel tahtmist vaielda või kogu aeg mingit propuskit küsida. Vaatama ja imetlema ei tohtinud ka sees jääda, sind võidi jälgida ning iga hetk välja visata. Kohe tuli võtta suund teisele korrusele viiva trepi poole ning väärika, iseteadva kõnnakuga üles minna. Teiselt korruselt oli alla kohviku poole juba vaba pääs, sest sa olid siis nagu hotelli külaline. Kes kord juba sees oli, see oli sees, ja kui tulid hotelli poolt alla, siis ei küsinud enam keegi midagi. Pääs kohvikusse oli vaba. Kahjurõõmuga võisid siis vaadata neid, kes vihma ja külma käes järjekorras seisid.

Peenel nahkdiivanil istudes tundus ka Tallinna vanalinn ja logisevad trammidki palju kenamad kui kõike lähedalt kogedes. Vaat mis tähendab, kui oldi nõukogude ajal maailmas number üks!

Gunnar Grapsi lemmik oli grillbaar

Veel kauem kui kohviku ukse taga, tuli tavalisel inimesel oodata ihaldusväärsesse grillbaari pääsemist. Tihti see ei õnnestunudki, sest kohti oli vähe ja tahtjaid palju, ehkki seal söömine polnud odav lõbu. Grillitud lihaportsu või kana eest tuli välja käia ligi kümme rubla, samas kui poes maksis see kümme korda vähem – kui muidugi seda juhtus seal olema.

Tavaliselt polnud poes ju suurt midagi. Virus aga oli kõike. Grillimine oli uus kõva sõna ja grillbaar ääretult populaarne paik just noorte seas. Peaaegu alati võis seal istumas näha muusikust pooljumalat Gunnar Grapsi, kelle lemmikkoht see oli. End grillbaaris näidata oli ka staatuse asi. Kui sa olid seal, siis sa olid keegi. See näitas elus edasijõudmist. Kusagil mujal hiiglaslikul Nõukogudemaal ei saanud baarikülastaja vaadata, kuidas tema kana ahjus vardasse aetuna aegamisi keerleb ja kuldse värvuse omandab. Ja lisaks need grillilõhnad!

Punaste kõrgete mütsidega grillmeistritel jagus ka hulga vürtse, mida maitsestamiseks kasutati. See kõik oli tavalise nõukogude inimese jaoks enneolematu ja meeldis ka välismaalastele. Elizabeth Taylor näiteks olevat olnud sellest baarist lausa vaimustuses ja käinud just selle baari pärast mitu korda Tallinnas.

Kes kordki Viru grillbaari sattus, see tahtis sinna ikka ja jälle tagasi. Püsikülastajad teadsid, et uksehoidja sõbraks tegemisel ei pidanud maksma jootraha enne sisenemist, vaid välja tulles. Siis olid sa ka järgmisel korral oodatud. Vastasel juhul aga võisidki ukse taha ootama jääda.

Palju on kiidetud Viru varieteed, mida Moskva parteibossidki vaatamas käisid. Polnud nad ju sellist asja kuskil mujal suurel Nõukogudemaal näinud. Kõike näinud soomlastele aga Viru varietee erilist muljet ei jätnud. Nii kirjutas üks arvustaja 1978. aasta suvel ajalehes Helsingin Sanomat, et Viru varietee eeskava oli “mittemidagiütlev ja publik võttis selle vastu tuimalt, vaevu aplodeerides”.

Varietees näitasid end kohalikud tuusad

Siinkirjutaja muljed on küll vastupidised. Publik tagus entusiastlikult käsi kokku, kui oma kena ihu paljastavad daamid olid laval tantsinud. Kuigi jah, need, kes olid käinud Pariisi variteedes, ütlesid, et frivoolsust võiks rohkem olla. Soomlaste meelest olid Eesti naised laval liiga külmad, mõjudes kuidagi ametlikult nagu klassikalised baleriinid.

Aga neile, kel võrdluseks midagi kõrvale panna polnud, mõjus vaatepilt erutavalt. Varitee menu kohalike seas näitas ka see, et esimene eeskava läks terve aasta väljamüüdud saalile. Piletid tuli varakult kinni panna, ja jällegi aitasid tutvused. Kas ilma nendeta üldse varieteesse pääseski?

Üldiselt oli see Nõukogude Eesti niinimetatud eliidi ja avaliku elu tegelaste pidutsemiskoht, kus võis aega veeta kuni kella kolmeni öösel. Daamid näitasid seal oma õhtukleite, sest paremaid kohti, nagu nüüd on presidendi vastuvõtt, tol ajal selleks polnud. Mehed olid tumedas ülikonnas ja lipsuga. Seda jälgiti ja teksadega sisse ei pääsenudki. Võrreldes grillbaariga oli seal isegi odavam. Kümnerublase prae asemel maksis pilet kuus rubla ja selle eest ootas külalisi juba kaetud laud kerge õhtueinega. Alkohol tuli muidugi juurde tellida.

Varietee peaesinejad olidki mitte elukutselised postitantsijad ja jalatõstjad, vaid Estonia baleriinid. Lauljate päralt oli väga moodne tehnika, mida mujal kusagil polnudki. Juhtmeta mikrofonide levi ulatus isegi üle tee kaubamajani välja. Kuid eliidi kõrval oli publiku hulgas ka palju päris tavalisi inimesi, kel õnnestus kuidagi tutvuse kaudu pilet hankida. Väga menukas oli varietee Moskva turistide seas, kes tulid ekstra selle pärast Tallinna, et saada osa Nõukogude Lääne hingusest.

Kui seni on ajakirjanduses ja ainukeses Viru hotelli kohta kirjutatud soomlase Sakari Nupponeni raamatus pandud väga suur rõhk KGB ja nuhkimise teemale ning nõukogude viletsuse ja totruste kirjeldustele, siis Viru hotelli 50. sünnipäeva künnisel oleks aeg mõelda ka sellele, mil viisil niisugune nähtus nagu Viru hotell, mis oli nagu väike riik riigis, aitas muuta ja arendada tollast Eesti ühiskonda ning kuidas see üleüldse meie kultuuri mõjutas.

See mõju võis seltsimeeste meelehärmiks olla palju suurem kui karta osati. Karl Vaino ponnistused soomlastega kontakte piirata tunduvad seepärast kohalike nõukogude ülemuste vaatevinklist ju täiesti õigustatud. Võib isegi öelda, et Viru hotell valmistas ette ja küpsetas omal kombel laulvat revolutsiooni ning Eesti taasvabanemist.