“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
Vaesus ja vanemate nigel haridus kukutavad noori koolist välja (2)
09. mai 2022
Foto: Pixabay

“Teine väljakukkumine nii lühikese aja jooksul tekitas pojas tunde, et ta ei saagi õppimisega hakkama, tal langes enesehinnang ja tekkis depressioon,” kirjeldas oma 18-aastase poja kahe viimase õppeaasta üleelamisi Aime. Näiteks mahajäämuse, psühholoogiliste probleemide või pere halveneva majandusliku olukorra tõttu langeb gümnaasiumist välja iga kuues ja kutsekoolist iga viies õpilane. Rakendus “Häirekell” annab õpetajatele ja spetsialistidele õigel ajal teada, kui mõni õpilane on ohus.

18-aastane Karl õpib nüüd Tallinna tööstushariduskeskuses, kuid praegusele stabiilsusele eelnes kaks koolidest väljalangemist. Põhikooli oli Karl lõpetanud neljade-viitega, ainus kolm oli vene keel – saadud viite ja kahtede liitmisel.

2020. aastal asus poiss õppima ühe kesklinna gümnaasiumi 10. klassi ning siis algasid tal õpiraskused juba novembris, meenutas Karli ema Aime. “Detsembris ilmnesid koolistress ja mured sõpradega suhtlemisel, mis tekitasid ärevushäireid. Detsembris oli poiss kuu aega arstitõendiga koolitööst eemal,” rääkis Aime. “Jaanuaris-veebruaris üritas Karl taas järje peale jõuda, aga arsti kirjutatud antidepressandid tekitasid tohutut väsimust ja ka meeleoluhäireid. Kui märtsis 2020 algas distantsõpe, oli tal juba piisavalt järeletegemise asju.”

Kuigi esimese distantsõppe ajal andsid õpetajad piisavalt võimalusi ja hindasid leebemalt, ei saanud Karl siiski järje peale, vaid osa kodutöid jäi lihtsalt tegemata. “Paraku lõhkus distants-õpe rutiini ära. Päevad läbi istus poiss küll arvuti taga, aga iseseisvalt ei teinud ülesandeid ära,” selgitas Aime.

Naise sõnul olid õpetajad ja eriti klassijuhataja väga toetavad, pakkudes igakülgset abi ja toetust. “Minagi püüdsin pojaga vestelda, kui oluline on ikkagi koolis püsida,” meenutas ema. “Poeg sai sellest aru ja üritaski ennast kokku võtta, aga see siiski ei õnnestunud. Saime abi ka psühholoogilt-psühhiaatrilt, aga aprillis oli juba selge, et poiss võlgnevuste tõttu 10. klassi ei lõpeta. Karl oli veendunud, et gümnaasium oli vale valik. Tema loobumisotsus oli kindel ja ma ei pressinud ka siis enam peale.”

Halvad suhted katkestavad koolitee

Karl astus uuel õppeaastal Tartu kutsehariduskeskuses IT-erialale ning kolis iseseisva elu nimel ühiselamusse. “Teises linnas läks õppimine algul hästi, võlgnevusi polnud. Paraku saabus uus distantsõpe 2020. aasta lõpus, nii et 2021. aasta alguseks tekkisid taas võlgnevused,” selgitas Aime. “Ka väga hästi läinud ainetes pandi selles koolis koondhindeks “kaks” ja komisjoni otsusega arvati poiss 2021. aasta veebruari lõpus koolist välja.”

Teine väljakukkumine tekitas Karlis omakorda tunde, et ta ei saagi õppimisega hakkama. “Selles koolis ei olnud õpetajate tugi piisav, aga eeldatigi, et kui puudub soov ja motivatsioon õppida, siis kedagi vägisi ei sunnita,” nentis Aime.

Kahest koolist väljakukkumise tulemusena langes Karli enesehinnang ja tal tekkis depressioon. “Tõsi küll, süvenes ka arusaamine, et eriala, mida õppida, peab olema väga meele järele, siis jagub ka motivatsiooni,” rääkis Aime.
Karl naasis pealinna ja asus õppima roboti operaatoriks. “Tallinna tööstushariduskeskuse erialavalik sündis juhuslikult, aga võib-olla ka selle tõttu, et eriala näis huvitav,” jätkas Aime. “Tundub, et see kutsekool sobib pojale rohkem. Seal on meeldivad noored õppejõud ja huvitav õppekava. Jaanuari alguse koroona sundis küll paariks nädalaks distantsõppele ja see tekitas mõned võlgnevused. Samas on nüüd motivatsioon õppida suurem ning ka oskus õpetajatega suhelda ja neilt õigel ajal abi paluda parem.”

Haridusandmete portaali Haridussilm andmetel langeb Eestis gümnaasiumist välja iga kuues õpilane. Viie viimase aasta jooksul on koolidest üle Eesti välja langenud 346 õpilast. Tallinnas jättis 2018. aastal kooli pooleli 44, 2019. aastal 64, 2020 aastal 74, mullu 71 ja tänavu 35 gümnasisti.

Tallinna ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme sõnul võib põhjuseid olla mitu. Näiteks tüdimus pikkadest õpiaastatest, õpitava ja kooli tähendusetuse tajumine, vaimne kurnatus, halvad suhted klassis ning üksinda ja eraldatusse jäämine. “Välja võib tuua ka tahtenõrkuse, käegalöömise oma elule või soovi hakata varakult raha teenima,” loetles Kuurme. “Noorel puudub n-ö tarkuse armastus. Puududa võib ka see oluline inimene, kellele noore käekäik on tähtis.”

Kuurme sõnul on praegused noored kujunenud ekraanide taga ja see on mõjutanud nende keskendumisvõimet ning suutlikkust ühe asjaga järjepidevalt tegelda. “Kooliõppimine ja ekraanid on liiga erinevad maailmad ja üks kahvatub teise ees,” märkis ta. “Noorte teadvustamisprotsessid on fragmenteerunud, pingutamine ja keskendumine on võõrad ja see viib ka motivatsiooni. Noortel puudub ka hirm, et nad jäävad elatiseta, sest toimetuleku eest hoolitsevad vanemad või nad leiavad lihtsat tööd. Tänases üldises ebakindluses ei mõtle noored ka tulevikule, vaid nad elavad päev korraga.”

Riigi arengule negatiivne mõju

Parve sõnul katkestavad noored muuhulgas distantsõppega tekkinud mahajäämuse, psühholoogiliste probleemide ja/või pere majandusliku olukorra halvenemise tõttu. “Igal noorel on koolitee katkestamiseks oma põhjus, mis eskaleerub, kuni tekib häbi ja ka valehäbi oma probleemidega tegelemisel ning lihtsam on n-ö põgeneda,” nentis Parve. “Kui sel hetkel ei oska lapsevanem oma last toetada, on tulemuseks noore arengu hälbumine, sh haridustee katkestamine ning sotsiaalsete suhete vähendamine.”

Kuhu need noored lähevad, kes ja kus neid ootab? Selle vastu võiks ühiskond huvi tunda.

Kuurme sõnul takistab pooleli jäänud koolitee ka kogu riigi arengut. “Gümnaasiumist langeb välja iga kuues, kutsekoolist iga viies õpilane,” rääkis Kuurme. “Kuhu need noored lähevad, kes ja kus neid ootab? Selle vastu võiks ühiskond huvi tunda. Üksnes põhiharidusega inimestega me riiki ei arenda. Miks ikkagi selle probleemiga siis ei tegelda?”

Eliitgümnaasiumist ja tuntumatest koolidest väljalangemine on pigem erand. “Meil on ette tulnud üksikuid juhtumeid, need õpilased oleksid välja langenud niiehknii,” märkis Arte gümnaasiumi direktor Sirje Ebral. “Kui noor ei tule isegi kooli kohale, kui ta ei tea, kas ta tahab õppida, arvuti taga niisama istuda või tööle minna, lõpeb see mingil hetkel väljalangemisega. Kel vähegi õpimotivatsiooni on, kooli ka lõpetab.”

Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piiburi sõnul on koroona teene see, et koolid ei heida õpilasi puudumiste tõttu naljalt välja. “Varem kukuti palju välja, sest lapsed ei käinud koolis, küll aga toimus kohalolekukontroll,” üles ta. “Kui mõni õpilane ei olnud palju koolis käinud, pani kool seda pahaks ja õpilast hakati koolist välja heitma. Nüüd aga on üsna levinud, et koolis ei käidagi, teadmiste kontroll toimub teistmoodi ja õppijal enesel on suurem vastutus. Ta ei pea 45 minuti kaupa lihtsalt tunnis istuma.”

Piibur näeb gümnaasiumidest väljalangemiste ehmatava statistika taga koolivõrgu korraldust, kus gümnaasiumiharidus on oma olemuselt nii-öelda jätk põhikoolis saadud haridusele. Lahenduseks peab Piibur põhikoolide ja gümnaasiumide lahku löömist, mispuhul iga põhikooli lõpetaja mõtleb enne põhjalikult, kas ta ikka soovib gümnaasiumisse minna või hoopis ametiõppesse suunduda.

“Siis suureneb ka kutsehariduse osakaal ja riigigümnaasiumi valivad need, kel on selleks rohkem tahtmist panustada ja ka rohkem eeldusi. Gümnaasiumis jätkamist ei valita enam põhimõttel, et tahaks oma koolis jätkata, sest mujale ei viitsi minna,” põhjendas Piibur.

“Täistsükli kooli õnnetus on selles, et meil on kaks eraldi riiklikku õppekava. Põhikooli õppekava on kohalkäimise põhine ehk meil on koolikohustus – kõik peavad koolis käima ja niiviisi saavad ka mingid asjad selgeks. Gümnaasiumi riiklik õppekava on veidi rohkem uurimuse põhine ehk seal peab juba natuke teadust tegema. Need põhimõtted on niivõrd erinevad, et ühes majas ei pruugi kõik väga hästi õnnestuda. Igalt poolt jääb natuke puudu. Kui muuta ka põhikoolis õppimise põhimõtet, et me ei valmistu ainult lõpueksamiteks, vaid õpimegi koolis, peaks väljalangemine kaduma. Hinnata tuleks ikkagi töö ja tegevuse käigus, ning hindamine peaks sisaldama kokkuvõtet tehtust ja sihiseadet edasiseks.”

Põhikoolid ja gümnaasiumid lahku?

Piibur nendib, et sageli “motiveeritakse” õpilasi õppima ähvardusega lõpueksamite pärast. “Õppida tuleb kogu aeg, mitte lõpueksamiks – siis on järg käes, ei teki lõpu suhtes hirmu, ega ka väljalangevust, sest pole kuhugi langeda,” ütles Piibur. “Samuti pole ka põhjust koolist ära minna, sest õigupoolest pole koolis ju halb käia. Seevastu aga pannakse koolid pingeritta ja kehvemad õpilased visatakse enne välja, et saada paremat lõputulemust.”

Lihtsate tööde tegijaid on Eestis järjest vähem vaja.

Kui haridus jäetakse pooleli ja saadakse hiljem aru, et tegelikult oleks haridusega siiski üht-teist peale hakata, on üheks võimaluseks jätkata õpinguid täiskasvanute gümnaasiumis. “Lihtsate tööde tegijaid on Eestis järjest vähem vaja ja seetõttu on hakatud aru saama, et sa mitte ei pea koolis käima, vaid sa tahad koolis käia, et omandada teatud taset ja teadmisi, ning edasiõppimise võimekust,” põhjendas Piibur.

“Seetõttu on väga hea variant täiskasvanute gümnaasium, kus varem kooli pooleli jätnud saavad jätkata olenemata vanusest. Mõnes mõttes on täiskasvanute gümnaasium juba praegu riigigümnaasium – õpilasel on eraldi gümnaasium, kus ta ei ole nagu n-ö titekas ehk ta saab oma aega plaanida. Olenemata asjaolust, kas ta käib samal ajal tööl või mitte, võib ta endale sobivas tempos ja mahus omandada gümnaasiumihariduse.”

“Häirekell” aitab muresid märgata

Koolidest väljalangenud noored soovivad Katrin Parve tähelepanekul pigem minna tööle, kuid alaealistel puuduliku haridusega inimestel pole see sugugi kerge. “Seetõttu valib osa noori ka haridustee jätkamise, kuna nende oskuste ja pädevustega ei ole lihtsalt võimalik tööd saada,” tõdes Parve.

eKool arendas koos mõttekojaga Praxis välja uue rakenduse “Häirekell”, mis aitab paremini märgata gümnaasiumiõpilaste õpiedukust mõjutavaid probleeme ja saada suuniseid, kuidas neid lahendada. Nii loodetakse vähendada õpingute katkestamise riski ning koolipersonali koormust probleemidega tegelemisel. Rakendus kaasab koole üle vabariigi, koolid kasutavad uut süsteemi alates veebruarist, hetkel toimub mõjuanalüüs ja tulemused nähtuvad uue õppeaasta alguses.

Rakendus “Häirekell” põhineb eKoolil, kuhu õpetajad sisestavad hindeid, puudumisi ja hilinemisi. “Analüüsi põhjal võimaldavad need tegurid ennustada väljalangevust – näiteks kui mingi perioodi jooksul tekib liiga palju hilinemisi, puudumisi ja keskmine hinne läheb liiga madalaks,” selgitas Praxise projektijuht Jane Ester.

“Kui süsteem tuvastab niisuguse mustri, saadab see klassijuhatajale automaatselt sõnumi, et ühel või teisel õpilasel on olnud teatud arv põhjuseta puudumisi ja ta võib vajada tuge. Klassijuhataja saab sõnumi põhjal otsustada, kas ja kuidas tegeleda probleemiga edasi. Häireid saab tulla kolmel eri tasemel, sõltuvalt sellest, kui tõsine põhjus on.”

Kui puudumisi on väga palju, võib tulla kolmanda taseme häire ning sellest läheb teade ka tugispetsialistile, kes lisaks klassijuhatajale võib sekkuda. Varajase märkamise süsteem aitab õpetajal võimalikult vara saada jälile potentsiaalsele probleemile, mis õpilast võib puudutada.

Rakenduse testimise ajal on kippunud tekkima arusaam, justkui otsustab eKooli süsteem nüüd ise õpetaja eest ära, millisel õpilasel on probleem. “Lõpliku otsuse teeb siiski õpetaja, kas ja mis määral õpilasega peab tegelema,” sõnas Ester. “Süsteem annab lihtsalt märku, et mõistlik oleks sekkuda. Kui õpetaja otsustab, et see pole oluline, on tal selleks täielik õigus. See on õpetaja enda otsus, süsteem lihtsalt aitab teda. Idee ei ole muuta õpetaja töökoormust ebamõistlikuks, vaid et tal oleks abiline.”

Koolile löövad käega kehvemalt õppivad noored

• Haridusandmete portaali Haridussilm andmetel katkestab Eestis gümnaasiumi-õpingud iga kuues õpilane.
• Koolist kipuvad välja langema õpilased, kelle peredes on majanduslik olukord halvenenud, kel on tekkinud vaimsed mured või kes ei suuda tekkinud võlgnevustega ja koormusega toime tulla.
• Haridustee jätavad pooleli ennekõike kehvemate õpitulemustega lapsed, kelle teadmised ja oskused ning selle tõttu ka õpimotivatsioon on madalad. Kehvemat haridust põhjustavad sageli õppimisraskused, keerulised olud kodus ja vanemate madalam haridus. Selle kompenseerimine oleneb probleemide märkamisest koolis ja aktiivsest koostööst koduga. Kooli pooleli jätmise ennetamiseks tuleb riskigrupi lapsi varakult toetada, et nende hoiakud, teadmised ja oskused lubaksid edasi õppida. Oluline on luua ka oskus toetada kõiki klassis ja koolis igaühele õppimiseks sobiv keskkond.
• Väljalangevus on suurem kutsehariduses, kus katkestanutest ei jätka ka teises koolis õpinguid veidi enam kui pooled õpilased. Samas ligikaudu iga viies väljalangeja jätkab kutsehariduses ja iga neljas üldhariduses (peamiselt küll näiteks õhtukoolis).

Kust saab koolist välja langenud õpilane abi?
• Üle-eestilise tugisüsteemi kohta leiab infot: www.tugila.ee
• Tallinna haridusameti noorteprogramm “Hoog sisse”: www.tallinn.ee/hoogsisse
• Kohalike omavalitsuste tugisüsteemidest leiab infot: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ngts
• Õigusrikkumise taustaga noored saavad abi: www.step.ee

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Lapsevanem
10. mai 2022 08:53
Minu laps oli sunnitud viibima pikka aega haiglas. Sel põhjusel tekkis tal palju puudumisi ja õppevõlgnevusi. Õpetajad hakkasid lapsele, kes enne oli viieline, nüüd hoolega kahtesid laduma. See viis lapse motivatsiooni alla, millest omakorda tekkis depressioon. Ehk siis, ühest probleemist sai kiiresti mitu. Meie, vanemad, otsisime küll abi nii nagu oskasime - pöördusime kõikjale, kuhu taipasime pöörduda. Ent paraku on jäänud tugev mulje, et tegelikkuses neil paljukiidetud spetsialistidel pole eriti mingeid ideid, kuidas noort aidata. Kusjuures isegi sel juhul kui vanemad ja laps ise ütlevad täpselt ette, missugust abi just vaja oleks, selgub, et tegelikkuses peret eriti ei kuulata ja/või puudub oskus/võimekus/tahtmine anda seda abi, mida pere küsib. Loobitakse vaid ilusat kantseliitlikku sotsiaaltöötajate žargooni "varajasest märkamisest ja sekkumisest", oma tööd nimetatakse eufemistlikult "abistamiseks", ehkki igasugune istumine ei ole seda päris kindlasti. Tundub, et spetsialistide kogu tähelepanu on paraku koondunud kõigest "märkamisele". Ent märkamine on ju lapse päriselt abistamisel kõigest see esimene etapp... Tegeliku abisaamiseni on oi kui pikk tee! Ja vot märkamisest kaugemale nende vägevalt tasustatud spetsialistide mõtlemine väga ei küündigi. Märkamine on küll toimunud, ent aidata ei oska keegi. Pere, kes usinalt oma lapsele palgalistelt abistajatelt abi palus, on tegelikkuses jäetud täiesti üksi ja laps pole abi saanud.
Iga okas loeb kuid mitte koolides
9. mai 2022 08:58
Mitte vaesus vaid lapsi pesetakse koolist välja pedagoogilise "armastusega".