“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
Kuidas teha hädaabikõne 112, kui rääkida ei ole võimalik? Tulevikus saab valida videokõne ja reaalajas teksti edastada (0)
13. mai 2022
Foto Ksenija Kurs

Eesti Puuetega Inimeste Koja nõuniku Mari Puurami sõnul on praegusel hetkel on probleemiks, et kõne eeldab rääkimis- ja kuulmisvõimekust ja SMS on kõnega võrreldes aeglasem. „Kõne eelis on see, et inimene saab võimalikult täpselt kirjeldada olukorda ja vastata küsimustele, aga SMS on aeglane,“ rääkis Puuram, kelle sõnul oleks üheks lahenduseks videokõnede tegemine.

„Igaüks meist võib tegelikult sattuda olukorda, kus häält teha ei ole võimalik,“ sõnas siseministeeriumi pääste- ja ohutuspoliitika nõunik Kadi Luht-Kalla siseturvalisuse taskuhäälingus, kus teemaks oli vaegkuuljate ja kurtide võimalused teha hädaabikõnesid. „Meie ümber on suur hulk inimesi, kes ei saa hädas olles oma murest 112-telefonil ise rääkida. Nimetatud sihtrühm ei ole ainult sündinud kurdid. Ei, ka Sinu vaegkuuljast vanem võib vajada ühel hetkel abi, mida ta ise küsida ei suuda. Igaüks meist võib tegelikult sattuda olukorda, kus häält teha ei ole võimalik.“

Luht-Kalla sõnul on selle teemaga tegeletud juba viimased kümme aastat ja sõnumi teel abi kutsumine Eestis on võimalik 2013. aastast saati. „Aga tänasel päeval on teema hästi aktuaalne tulenevalt Euroopa liidu direktiivist, mida Eesti on üle võtmas,“ ütles ta. „Meie õigusruumi tuleb juurde seadus, mis hakkab toodete ja teenuste ligipääsetavust käsitlema ning sealhulgas on siis ka hädaabiühendusele ligipääsunõue. Nõuded ise on selles mõttes meie jaoks natukene aega andvad, et meil on üleminekuks aega veel 2025. aasta juunini. Me peame küll kiirustama, aga ei pea tormakalt võtma vastu selliseid otsuseid, mida me ei suuda pärast täita või mis ei vastaks kõigile nõuetele.“

Eesti Puuetega Inimeste Koja nõuniku Mari Puurami sõnul on praegusel hetkel on probleemiks, et kõne eeldab rääkimis- ja kuulmisvõimekust ja SMS on kõnega võrreldes aeglasem. „Kõne eelis on see, et inimene saab võimalikult täpselt kirjeldada olukorda ja vastata küsimustele, aga SMS on aeglane,“ rääkis ta. „Probleemiks on ka see, et selle sõnumi edastamine võib olla keeruline näiteks seetõttu, et inimene ei oska väga täpselt kirjeldada, mis olukorras ta on. Ühiskonnas on ka inimesi, kellel puudub motoorne võimalus kirjutada sõnumit.“

Viipekeelsed inimesed ei pruugi kirjakeelt igapäevaselt kasutada

Puuram märkis, et viipekeelsed inimesed kasutavad viipekeelt emakeelena ja nad ei pruugi kasutada eesti kirjakeelt igapäevaselt, ehk siis mõne keerukama olukorra kirjeldamisel võib neil kirjakeeleoskusest puudu jääda.

Häirekeskuse 112 arendusosakonna ekspert Brigitta Õunmaa sõnul läheneti alguses ligipääsetavusele natuke kitsamalt – fookusesse võeti vaegkuuljate ja kurtide vajadused 112 teenusega suhtlemisel. „Me saime teada, et varasemalt neile loodud SMS 112 teenus ei ole eriti kanda kinnitanud selles sihtrühmas,“ lausus ta. „Seda just põhjusel, et kurtide emakeel on viipekeel ning muidugi nad eelistavad suhelda kriisiolukorras oma emakeeles.“

Samas ei saa Õunmaa hinnangul siin kindlasti üldistusi teha. „Väga paljud neist mõistavad kirjakeelt, loevad, õpivad ülikoolides, teevad tähtsaid ja olulisi töid,“ ütles ta. „Aga kuna eesti keel on neile võõrkeel, ei pruugi nad selles ärevas olukorras osata kirjeldada enda abivajadust. Ta ise peab 112-te selle sõnumi saatma kriitilises olukorras ja eneseväljendus kirjakeeles ei pruugi alati hästi välja tulla niimoodi, et ka häirekeskus sellest aru saab.“

Õunmaa rõhutas, et hädateate menetlemine on kahepoolne vestlus. „See, kui inimene saadab ühekordse SMSi, sellest ei pruugi meile piisata,“ nentis ta. „Me küsime lisaküsimusi – millist ressurssi on vaja kohale saata, millist autot näiteks päästeametil on vaja välja saata ja see vestluse osa on just see, mis kipub aega võtma.“

Mida rohkem on suhtluses osapooli, seda rohkem see aega võtab

Häirekeskuse tehtud uuringust selgus Õunmaa sõnul, et pooled intervjueeritavad kurdid ja vaegkuuljad olid ise üritanud kuidagi abi kutsuda. „Kas siis läbi sõnumi või siis vaegkuuljad helistamise teel, aga pooled neist olid ikkagi lootnud enda lähedase inimese peale või naabri peale,“ rääkis ta. „Koputasid naabri uksele, selgitasid olukorda, kasvõi käte-jalgadega, kui vaja ja siis see naaber tegi selle kõne või siis helistati enda pereliikmele, kes näiteks viipekeelt räägib, edastasid selle jutu ja siis teine osapool tegi kõne. Siis jällegi info levib palju aeglasemalt.“

Puuram tõstis esile, et praegusel hetkel on probleemiks see, et ükski normdokument ei reguleeri selle teenuse kättesaadavust. „Toodete ja teenuste seaduse tulekuga see muutub, aga soovitus on see, et kõikidel inimestel oleks võimalus võrdsetel alustel toimida, leida abi endale sobival viisil ja mitte loota teistele,“ selgitas ta.

Luht-Kalla rõhutas, et tegelikult ei pea selleks olema erivajadusega inimene. „Meil kõigil võib tekkida vajadus võtta muul viisil ühendust 112-ga,“ märkis ta. „Sest meist igaühel võib olla situatsioon, kus me ei saa häält teha. Kas me ei tohi seda teha enesekaitseks või enda varjamiseks, peitmiseks. Sellisel juhul on meil ka vaja mingisugust muud lahendust kasutada.“

Ühe lahendusena näeb Puuram videokõnede tegemist. „Videokõne teel kurt või viipekeelne inimene või siis vaegkuulja saab teha ennast arusaadavaks,“ ütles ta. „Ta võtab ühendust inimesega või tõlgiga, kes saab temast aru ja kes on videosilla vahendusel ühenduses ka päästeabitöötajaga ja sellises kolmiksuhtluses jõutakse siis õige lahenduseni.“

Uued lahendused rakenduvad hiljemalt aastaks 2025

Õunmaa sõnul on veel vara öelda, millal uued lahendused tööle hakkavad. „Kindlasti selleks ajaks, kui see direktiiv kehtima hakkab 2025 aastal,“ lausus ta. „Aga loomulikult me loodame seda teha varem. Täna oleme vajadused kaardistanud ja meil on olemas kaks lahendust, kuidas kurdid ja vaegkuuljad tahaksid häirekeskusega suhelda. Nüüd me peame minema ka veel valideerima sihtrühmaga, et kas me saime õigesti aru ja kui me anname neile kasutada seda võimalust, et kas nad tunnevad, et see on päriselt mugav ja nende vajadusi rahuldav. Siis me saame vaadata, kuidas me hakkame päriselt rakendusi valmis arendama. Ühtegi ajalist tähtaega ei julge veel välja öelda.“

Üheks videokõneversiooniks, mis Õunmaa hinnangul võiks vaegkuuljatele sobida, on see, et nad näevad päästekorraldajat, saavad huultelt lugeda ja näevad kehakeelt, mis on väga toetav ja annab kommunikatsioonile palju juurde. „Aga sinna esialgu olemegi mõelnud lisada transkriptsiooni, mis jookseb ja mida saab lugeda,“ kirjeldas ta. „Lisaks ka chati olemasolu, kuhu saab vajadusel kirjutada, kui on mingi tasutalärm. Direktiiv soovitab meil teha ka reaalajas teksti.“

Luht-Kalla sõnul on meil paljudes telefonides see võimekus juba olemas. „Ainuke asi, et nad ei ole veel eesti keeles kasutusel,“ nentis ta. „Meil läheb natuke aega, et need rakendused meie riigis ja meie operaatorite juures tööle hakkaks. Paljudes teistes riikides on see juba olemas. Reaalajas tekstiedastuse puhul on kõige olulisem see, et ma ei pea teksti kirjutama valmis ja siis vajutama nuppu „send“ ja ootama, millal mulle tuleb vastus, vaid ma näen kohe sõna-sõnalt kuidas minuga suheldakse.“

Lahendused peavad toimima ühtselt kogu Euroopa ulatuses

Luht-Kalla rõhutas, et kasutusele võetavad lahendused peavad toimima kogu Euroopas. „See ei saa olla niimoodi, et ma tulen Eestisse ja võtan selle rakenduse ja kui ma lähen nüüd Soome, siis mul peab olema teine rakendus,“ selgitas ta.

Koheselt ei ole võimalik Õunmaa sõnul uusi lahendusi kasutusele võtta. „Esiteks nagu mõnikord heade uudsete ideedega juhtub – jääb ressursipuuduse taha natuke ja need IT arendused võtavad palju aega,“ nentis ta. „On ka palju teisi pooleliolevaid arendusi, mis nõuavad enne tegemist ja seda arendusressurssi ei pruugi alati nii palju olla, kui tahaks. Ka direktiiviga on natukene veel ebaselgeid asjaolusid.“

Direktiiviga on asjad Luht-Kalda andmetel veel kohati ebaselged sellepärast, et direktiivi delegeerivad aktid on tegelikkuses alles koostamisel. „Meil ei ole sellist üle-euroopalist ühist kokkulepet, et milline see lahendus täpselt olema peaks,“ selgitas ta. Üldpõhimõtted küll on olemas, aga sellist lahendust, mis kindlasti igal pool oleks kasutatav, ei ole.“

Puuram rõhutas, et kui ei ole järelevalvet, ei toimu ka mingit aktsiooni ning kõik see tegevus sellel suunal, et saaks ühtsetel alustel ühiskonnas toimida, jääb olemata. „Siin just kurtide kogukonnal on olnud keeleseadusega selline kurb kogemus, et keeleseaduse kohaselt on neil õigus küll teenustele, aga kuna ei ole järelevalvet, siis teenused ei ole alati kättesaadavad,“ nentis ta. „Ja selles suhtes me ikkagi ootame, et see seadus võetaks vastu, aga kuna on tegemist Euroopa direktiiviga, siis see põhimõtteliselt peab tulema. Aga millises ulatuses, seda veel ei tea.“

Luht-Kalda rõhutas, et kõige olulisem on tagada, et ühenduse menetlemine toimuks täpselt samadel alustel, nagu seda tavakõne puhul. „Et seal mingisuguseid erisusi siis ei oleks,“ sõnas ta. „Lihtsalt ühenduse võtmise viis on teistsugune, aga kogu kõne töödeldakse ja abi saadetakse täpselt samasugustel ohu hinnangutel ja täpselt samadel alustel, nagu kõigil muudel juhtudel.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.