“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
Raivo Vare Inflatsioonisurvet tuleb vähemalt mingil määral vähendada, peamiselt toidu ja kütuse maksustamise arvelt (3)
14. mai 2022
Albert Truuväärt

„Rasketel aegadel on peamine pääsetee säästmises. Kui suur hulk inimesi piirab oma kulutusi, vähendab see automaatselt inflatsiooni. Igal juhul peaksite oma kulusid kokku hoidma,“ ütles majandusekspert Raivo Vare intervjuus Pealinnale.

Kuidas ellu jääda hüppeliselt tõusvate hindade ajastul? Mis meid ees ootab? Sel teemal vestleme majandusprobleemide valdkonna tunnustatud eksperdi Raivo Varega.

Härra Vare, sellist inflatsiooni pole me vähemalt sellel aastatuhandel kohanud. Mis on selle põhjused?

Põhjused on väljaspool Eestit, see on rahvusvaheline probleem. Esimene põhjus on, et mitmed kriisid kattusid üksteisega. Meid kimbutasid pandeemia ja sellega kokku langenud väike majanduskriis, mida üritati ära hoida tohutu raha trükkimisega. Rahatähtede emissioon ületas kõik lubatud piirid. Algul trükiti pangatähti väärtpaberituru sees, kuid siis ujutati need reaalmajandusse ja igapäevaellu. Kõikjal maailmas on inflatsioonimäär kõrgem kui isegi kriisiperioodidel tavaliselt.

Kolmas põhjus, mis olukorda järsult halvendas, on sõda Ukrainas. Kaks kategooriat, mis moodustavad alusinflatsiooni määra, said tugeva löögi. Need on energia ja toiduainete hinnad. Eesti, Läti ja Leedu ehk Järele jõudnud majandusega Ida-Euroopa riigid on selles osas halvemas olukorras kui kõrgelt arenenud majandusega Euroopa riigid. Sest meil on nende kahe komponendi osa tarbijate ostukorvis suurem, kui Lääne-Euroopas. Me maksame rohkem gaasi, kütte, autokütuse jms eest, hakkasime rohkem maksma toidu eest ning nende kulude osakaal meie kogukuludes on suurem, kui majanduslikult arenenud riikides. Jämedalt öeldes maksame ainult nende kahe kategooria eest 60% inflatsioonimäärast.

Mida me saame siis teha?

Inflatsioonisurvet tuleb vähemalt mingil määral vähendada. Seda saab teha ainult riik ja vaid osaliselt. Peamiselt toidu ja kütuse maksustamist vähendades. Võimalik on näiteks ajutiselt loobuda kütuseaktsiisist või alandada toidu müügi käibemaksu. Tõepoolest, Eestis moodustavad kaks kolmandikku kütuse hinnast maksud.

Niisiis tuleb välja, et bensiini 98 tegelik hind on kuskil 70 eurosendi kandis?

See pole ainult siin, vaid kõigis riikides. Skandinaavia riikides on isegi kütusemaksud kõrgemad, aga Euroopas keskmiselt madalamad kui meil. Meie omad on ebaproportsionaalselt kõrged. Kütuseaktsiis on riigieelarve jaoks väga mugav sissetulekuallikas. Seetõttu ei püüa meie ametiasutused nende maksude taset alandada. Kui nad muidugi leiavad end seljaga vastu seina, siis on nad sunnitud seda tegema. Seega on meie probleem ebaproportsionaalsus.

Juba praegu on elanike seas tunda ebakindlust homse ees. Paljud püüavad toidukaupu tulevikuks varuda. Kas meid tõesti ootab aeg, mil toitu napib?

Inimesed hakkavadki kõrge inflatsiooni ja ebakindla tuleviku ajal kõike varuma. Millised on siin valikud? Kas võtta pankadest raha välja ja hoida seda madratsi alla? Kuid raha kaotab oma väärtuse. See valik on tingitud sellest, et võhik pole kindel, kas pangad jäävad ellu. Võin ausalt öelda, et Euroopa pangandussüsteem ei kannata. Selles mõttes pole midagi karta. Me võiks investeerida kestvuskaupadesse ja ehetesse – kullasse. Ka kinnisvarasse, kellel selleks raha on.

Mis puutub toiduvarudesse, siis meie piirkonna ajalooline kogemus näitab, et suurte kriiside taustal kaovad mõned toiduained ära. Nüüd seda ei täheldata. Kuid hinnatõus kahjuks jätkub. Veelgi enam, kuni 30% jahu- ja kuni 13% teraviljatarnetest Euroopasse pärineb sõjapiirkonnast Ukrainast. Ja ka Venemaalt, kes lõpetas ekspordi.

Kuidas neid kaotusi asendada?

Tuues sarnaseid tooted Argentinast ja Kanadast. Kuid sealt toodud kaubad on palju kallimad, sest need riigid peavad vedama kaupa üle ookeani. Toidupuudust ei tule, küll aga tunneme rahapuudust.

Ja see on tavainimese jaoks väga traagiline, sest kui palgad ja pensionid kasvavad siis hinnatõusuga need ikka kaasas ei käi?

Jah. Keskpanga prognooside kohaselt on keskmine inflatsioon 10-12% ning palgad tõusevad taas keskmiselt 7-8%. Aga fakt on see, et inflatsiooni tingimustes kasvab keskmine palk kõrgemaks kui rahulikel perioodidel. See jääb küll inflatsioonimäärast maha, kuid palgakasvu tempo on kõrge.

Millistest kaupadest me peale teravilja ja jahu veel puudust tunneme? Ilmsed pole need ainsad, mida sõdivatest riikidest sisse toodi…

Euroopa turul ei ole puudujääki kaupadest, mida tarniti Venemaalt ja Ukrainast. Probleem on selles, et mõne kaubagrupi puhul töötas meie majandus just nende riikide allikatega. Eelkõige metallurgias. Ehitus- ja tööstusvajadusteks ostsime Euroopa keskmisest suuremas proportsioonis tooteid Venemaalt ja Ukrainast. Samas ka Austriast, Saksamaalt jne. Vene ja Ukraina kvaliteet on Lääne-Euroopa tootjate omast madalam. Samas valdkondades, nagu lihtne metallitöö või metallkonstruktsioonide ehitamine, sai määravaks hinna ja kvaliteedi suhe. Nüüd me neid kaupu ei osta. Osalt sanktsioonide tõttu, osalt seetõttu, et sõda hävitas hiiglasliku Azovstali tehase. Pommitatakse ka Krõvyi Rihi metallurgiatootmist. Nii peame ostma paremaid, kuid palju kallimaid Lääne-Euroopa tooteid ning konstruktsioonide ehitajatele peab maksma rohkem kui kolm korda rohkem palka. See kajastub ehituse hinnas.

Importisime Venemaalt ka teatud ravimeid, mis nüüd asendatakse kallimatega. Importisime Ukrainast põllumajandussaadusi, kuis nüüd neid sealt enam kätte ei saa. Selle tulemusena läheb kõik kallimaks.

Kas kiire hinnatõusu pärast võivad oodata meid millalgi ka meeleavaldused?

See on võimalik, kuigi ma ei usu, et need oleksid massilised. Oleme näinud hullemaid aegu ja suudame kohaneda. Rasketel aegadel on peamine pääste säästmises. Kui suur hulk inimesi piirab oma kulutusi, vähendab see automaatselt inflatsiooni. Igal juhul peaksite oma kulusid kokku hoidma. Ja kui protestidest rääkida, siis ma ei karda seda. Talvel on kütte ja energia osas muidugi väga terav olukord ja siin on riik kohustatud midagi ette võtma! Objektiivselt soodustavad olukorda välistegurid, kuid lisaks maksuprobleemidele on vaja astuda tõhusaid samme ka elektrihinna osas. Selle uskumatutele kõrgustele ronimises pole muud põhjust kui regulatiivne. Vahetus on vajalik elektri optimaalse hinna määramiseks. Ja meie börs on üles ehitatud nii, et viimane kõrgeima hinnaga turule siseneja määrab hinnataseme. See on ebaloomulik. Elektritootjatele on vaja kehtestada mõistlik kasumit võimaldav hinnalagi. Nüüd on kehtestatud ülemmäär 4000 eurot megavati kohta. Elektribörsid on olemas paljudes riikides, kuid eratarbijate jaoks on kehtestatud fikseeritud hindadega lepingute süsteem. Ja see vastab Euroopa õigusaktidele. Miks on see meie jaoks võimatu?

Kommentaarid (3)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Minu Arvamus
14. mai 2022 19:18
Inflatsioonisurve väheneb vaid kui tõusevad inimeste sissetulekud. Hinnad jäävad tõusuteele ka kui maksusid vähendada. Maksude vähendamine on lühiajaline silmapete. Hinnad jõuavad peagi järgi ja riigikassa jääb vaid kõhnemaks. Inflatsioon ja palgad tõusevad kuni hüperinflatsioonini kui poed on tühjad ja rahaga võib tapeeti seintele kleepida. siis devalveeritakse umbes 1 : 100-le ja algab otsast peale. Seda näitas veneaja lõpu kogemus.
Minu Arvamus
14. mai 2022 15:35
Inflatsioonisurvet tuleb vähemalt mingil määral vähendada, peamiselt toidu ja kütuse maksustamise arvelt . . . * Inflatsiooni ei saa kuidagi peatada kui katteta raha aina juurde trükitakse.
Reaalmajandus
14. mai 2022 09:34
Ilus jutt aga ei ole lihtsalt võimalik sobitada omavahel sotsiaalset heaoluriiki, madalaid makse ja sõjaaja vajadustele vastavat eelarvet ning seda veel eelnevalt kitsalt piiritletud raamides.