„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
Lahutajaid uuesti paari ei panda Perelepitaja aitab luua lapsele tülidest vaba tulevikku (0)
16. mai 2022
Scanpix

“Kohtustatistikat vaadates on klassikaline Eesti lugu, et isa ei maksa elatist, sest ema ei näita talle last, ja ema ei näita isale last, sest isa ei maksa elatist,” tõdes sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna perelepituse teenusejuht Ann Lind-Liiberg. Perelepitus aitab seda nõiaringi murda.

Viie lapse isa Lauri jõudis hiljuti perelepituse abil ekskaasaga kokkulepetele. Selleks kulus vaid kaks kohtumist. “Jama hakkas sellest, et meie kolmest ühisest lapsest kaks vanemat ei tahtnud ema juures elada ja lastekaitse määras nad minu juurde,” selgitas Lauri. “Kui eeldasin, et teen lastetoetused ka enda nimele, hakkas ema vastu punnima, sest ta oleks rahaliselt kaotanud. Tegin avalduse sotsiaalkindlustusametisse, mispeale ema vihastus ja hakkas mu käest kaks ja pool tuhat eurot elatisraha nõudma.”

Eksnaine hakkas rääkima, et minu tõttu võeti temalt kaks last ära ja nüüd ta kaks väiksemat last peavad kannatama.

Seni sai ema suurpere toetust, aga kui suuremad lapsed isa juurde elama kolisid, hakkas ta saama vaid ekskaasade väiksema lapse ning oma uuest kooselust sündinud lapse eest peretoetust 120 eurot kuus. “Minul on uue abikaasaga kaks last ehk me saame samuti suurpere toetust,” lausus Lauri. “Eksnaine hakkas rääkima, et minu tõttu võeti temalt kaks last ära ja nüüd ta kaks väiksemat last peavad kannatama. Mina ütlesin, et see ongi lastele mõeldud toetus, mitte sinu isiklik elatisraha.”

Lauri on rahul, et perelepitaja juures asjad korda saadi. “Perelepitaja oli professionaalne ja konkreetne, teadis täpselt seadusi ja pani asjad ilusasti paika,” märkis Lauri. “Eksnaisele tõi perelepitaja välja, et tal on üks hiljem sündinud laps, kellel on ju ka isa, isegi kui teda sünnitunnistusele märgitud pole. Saime kokkulepped sõlmitud ja kirja. Oleks sellist asja enne olnud, küllap oleksid paljud lahutajad oma vaidlusküsimused lihtsamalt lahendatud saanud!”

Lahutajaid uuesti paari ei panda

Lahutavatel ja tülitsevatel vanematel ongi võimalik saada abi perelepitajalt. Tegemist on väljaõppinud spetsialistiga, kes aitab kainelt ja neutraalselt mõelda, kui emotsioonid üle pea käivad. Sotsiaalministeerium on hinnanud, et perelepitust võiks vajada 70% lastega peredest, kes vaidlevad kohtus elatise, suhtlus- ja hooldusõiguse pärast. Igal aastal pöördub lapsi puudutavate tülide lahendamiseks kohtusse ligi 4000 peret, seega vajaks perelepitust umbes 3000 peret. Tallinnas on neid üle 1500.

Mullu sügisest pakub sotsiaalkindlustusamet riiklikku perelepitust. Pilootprojekt kestab 1. septembrini, mil jõustub riiklik perelepitusteenuse seadus ja riiklik tasuta perelepitus hakkab olema kättesaadav igas omavalitsuses. Pilootprojekti raames on perelepitust saanud juba üle 210 pere.

Perelepitaja Liina Kohu sõnul ei tasu segamini ajada pereteraapiat ja perelepitust. “Need on kaks täiesti eri asja,” rääkis Kohu. “Pereteraapia parandab pereliikmete vahel suhteid. See on süsteemne töö, mis keskendub kogu perekonnale, selle probleemidele. Pereteraapia eesmärk on muuta olukorda nii, et kõik pereliikmed end hästi tunneks ja koos edasi toimetaks. Perelepitus seevastu on mõeldud lahku minevatele või juba lahus elavatele vanematele, kes tülitsevad nt elatise ja suhtluskorra pärast. Perelepitus ongi läbirääkimine lapsevanemate vahel ning selle tulemus võiks olla koostöö ja kokkulepped lapse heaolu silmas pidades. Perelepituse eesmärk ei ole lahutajaid uuesti paari panna.”

Tõsi küll, ka pereteraapias tehakse aeg-ajalt tööd lahku läinud vanematega. “Aga samas räägime siis sündmustest, mis kunagi on olnud,” täpsustas Kohu, kes ka ise pereterapeudina tegutseb. “Perelepitus on tulevikku suunatud – me ei kaevu üksikasjalikult mineviku tunnetesse ja mõtetesse.”

Lind-Liiberg täiendas, et perelepitus ei paku vanematele psühholoogilist tuge, mis aitaks neil lahkuminekust üle saada. “Perelepituses ei pea lapsevanemad omavahel ära, vaid kokku leppima,” rõhutas Lind-Liiberg.

“Mulle meeldib enda juurde tulnutele visandada üks joonis, kus on näha ema, isa, lapsed ja ema-isa vahel olev paarisuhe. Nii saabki näha, kust see on läbi lõigatud,” jätkas Kohu. “Tihtipeale on abiks, kui visualiseerida ja konkreetselt välja joonistada, kus on alles lapsevanemate suhe, millega me edasi tegeleme. Lisaks kasutan termineid “ema” ja “isa”, mitte niivõrd Tiiu ja Rein. Sest Tiiu ja Rein on paarisuhtes, aga vanemlikus suhtes on nad ema ja isa. Teinekord on just see murdepunkt, mis aitab sasipuntrast edasi liikuda.”

Kas võib ikka lapsele helistada?

Suurimad tüliallikad lahutavate vanemate vahel on Lind-Liibergi kinnitusel elatis ja suhtluskord. “Klassikaline Eesti lugu on, et isa ei maksa elatist, sest ema ei näita talle last, ja ema ei näita isale last, sest isa ei maksa elatist,” nentis Ann Lind-Liiberg.

“Sealt me tahame edasi liikuda. Lapsel on õigus mõlemale vanemale ja vanemal on õigus luua oma lapsega usalduslik suhe. Elatis aga on oluline komponent, mida peab maksma vastavalt lapse vajadustele. See kõik on tervik. Nimelt seda aitabki perelepituse protsess lahendada, et me ei võtaks elatist ainult numbrilise väärtusena, vaid mõtestaksime lapsevanemaks olemist tervikuna.”

Perelepituses räägitakse kuni pisidetailideni lahti, mismoodi ema-isad tahavad, kus nende laps elaks, mis oleks tema tervise juures kaitstud, milline oleks keskkond, kus ta elab, kuidas ja kellega peetakse pühi, kes tähistab isadepäeva, kes omakorda emadepäeva jms. “Kohtusaalis sellistele nüanssidele ruumi ei ole, küll aga peitub pisiasjade taga suur käivitaja, mis konflikti üles kütab,” lisas Lind-Liiberg.


Ka Liina Kohu nentis, et tüli hoiab üleval see, kelle juures ja millal laps viibib ja kuidas teine lapsevanem võib sekkuda, näiteks helistada. “Teinekord soovib ema suhtluskorda konkreetsust, kuid isa ütleb seevastu, et ta vajab paindlikkust. Samas tahavad suhtluskorda mõlemad,” rääkis Kohu. “Perelepitusprotsess käibki selle ümber, kuidas nüüd doseerida paindlikkust ja konkreetsust, et saavutada kokkulepe, mis vastaks laste huvile.”

Lind-Liibergi kinnitusel näevad perelepitajad palju sedagi, et üks vanem ei söanda vastutust kaaslasega jagada. “Eriti tuleb see välja siis, kui koos elamise ajal on laste kasvatamine olnud rohkem ema õlgadel, kes lahku minnes isale ütleb: “Mida s i n a üldse sellest lapsest tead?” See ongi põhjus, miks me ei räägi perelepituses minevikust – täna me oleme olukorras, kus isa tahab lapsega rohkem koos olla,” lausus naine. “Me mõtlemegi välja, kuidas ema hirmud maha võtta ja mida isa teha saab. Lapse kasvatamise meetodid võivad olla erinevad ja selleks ongi oluline, et lapsevanemad kokku lepivad.”

Mitte minu ega sinu, vaid meie laps

Kohu lisas, et perelepituskohtumistel kuuleb tihti väljendit “minu laps”. “Aga lapsi ei saada üksinda, lapsed on ikka ühised, kõik nad on isiksused ja keegi ei ole kellelegi oma!” lausus ta.

Juba lepitatud pered kipuvad uuesti tülli pöörama siis, kui tekib mingi elumuutev sündmus. Näiteks leiab üks elukaaslase, abiellub või on tulekul uus laps. “Siis tulevad vanad pinged ja kired taas üles,” tõdes Lind-Liiberg.

“Minu pereteraapias käis näiteks pere, kes oli kaks aastat tagasi lahku läinud; nad said omavahel kenasti räägitud ja tegutsetud laste nimel,” meenutas Liina Kohu. “Nüüd tekkis emal uus kaaslane – ja enam nad endise kaasaga läbi ei saa! Seetõttu peakski perelepitus olema teenus, mida saaks appi võtta mitte ainult siin ja kohe, vaid ka mitme aasta pärast, kui tekib uusi probleeme.”

Lind-Liibergi sõnul esineb ka juhtumeid, kus emb-kumb vanem üritab perelepitajalt saada kinnitust, et temal on õigus, justkui oleks perelepitaja kohtunik või poolte valija. “Perelepitaja peab olema täiesti neutraalne,” rõhutas Lind-Liiberg. “Tal ei tohi olla kummagi vanemaga varasemat koostööd ega tutvus- või sõprussuhet. Kui sa oma kliendile ütleksid tänaval “tere” kui tuttavale, siis ta sulle kliendiks ei sobi. See on vajalik, et nii isa kui ema oleksid lepitajale võrdsed osapooled. Perelepitaja ei hakka otsima tõendeid, kes mida valesti tegi, vaid suhtub nendesse kui oma lastest võrdselt hoolivatesse vanematesse, suunates neid koostööle.”

Lahutavatele peredele on oluline ka vanavanemate roll. “Kerge on öelda, et su endine kaaslane oli selline või selline, ja toita konflikti veelgi,” selgitas Lind-Liiberg. “Samas palju üllam on tõdeda, et väike (lapse)laps vajab mõlemaid vanemaid, tasuks mõelda, mismoodi laps õnnelik saaks olla. Seda suuremeelsust võiksid hoida kõik lähedased lahutava ema-isa ümber.”

Kohu lisas, et kui üks vanem kasvõi natukenegi tunneb, et lepitaja on ühele poole kaldu, siis see pere enam lepitusse ei tule. “Mina ütlen alati enne protsessi algust: kui te tunnete, et ma hakkan kellegi poolt võtma, andke kohe märku!” ütles ta.

Aeg on kalleim vara

Lind-Liibergi kinnitusel pole kohus tülide lahendamiseks alati mõistlik koht. “Kui edukale inimesele pole raha võib-olla väärtus, peaks aeg ometi olema,” märkis ta. “Toredad elujõus inimesed võiksid seda veeta oma lapsega, tegeleda hobidega, uute kaaslaste ja elu üles ehitamisega, mitte veeta seda kohtu vahet käies!”

Lind-Liiberg tõi välja, kui suur on vanemate omavaheliste püsivate konfliktide mõju laste vaimsele tervisele. “Vaimse tervise keskustes ja psühholoogide vastuvõtul öeldakse vanematele: kodu olgu lapsele turvaline ja konfliktivaba keskkond – siis saab laps üle ka oma vaimse tervise pingetest,” rõhutas Lind-Liiberg.

“Tihti ema-isad kasutavad lapsi tööriistana, et “mine ütle nüüd nüüd oma isale/emale, mida ma tegelikult arvan” või “on ju, et sa armastad mind rohkem kui teda?” ehk last sunnitakse pooli valima. Vanemad peavad mõistma, et pool lapsest pärineb ühest ja teine pool teisest vanemast. Kui sa teed lapse juuresolekul maha tema teist vanemat, vigastad sa tegelikult ju poolt lapsest, kes mõtleb, et kui mu ema/isa on halb, siis see tähendab, et ka mina olen halb. Kuidas see lapse enesehinnangule ja vaimsele tervisele mõjub, jääb vanematel pahatihti tähelepanuta.”

Võib juhtuda, et kohtunik teeb otsuse ära, aga kumbki vanem ei ole lõpuks rahul.

Kohu sõnul on müüt see, et kui kohtunik otsustab, kellel on õigus ja kuidas lapse elukorraldus kehtima hakkab, siis ongi asi korras. “Tegelikult on see täiesti vale, sest kohtunik ei tunne ju konkreetset last ega tema vajadusi,” rõhutas Kohu. “Võib juhtuda, et kohtunik teeb otsuse ära, aga kumbki vanem ei ole lõpuks rahul. Praktika näitab, et asjad ei hakka toimima ja siis on samad vanemad varsti jälle kohtus. Osad tahavad nii meeletult oma õigusi maksma panna!”


Üks muudatusi perelepitusteenuse pakkumises, on asjaolu, et 1. septembrist tekib kohtutele kohustus ja võimalus suunata kõik pered enne kohtus suhtlus- ja hoolduskorra asjade menetlemist perelepitusse. “Perelepitus saab kohtueelse menetluse oluliseks osaks,” selgitas Lind-Liiberg. “Esimesena proovime, äkki saavad vanemad ikkagi perelepituses kohtuväliselt oma asjad aetud. Tänu sellele väheneks ka kohtute töökoormus, sest nagu on teada, menetletakse neid asju kohtus väga kaua. Teise osapoole süüdistamine jätkub ja see tegelikult ei aita kaasa lahenduse sündimisele. Kohtukarussell võib tiirelda nii pikalt, et enne saavad lapsed suureks, kui nende ümber vaidlused lõppevad. Aga kui perelepitus paarile ei sobi, saavad nad loomulikult kohtus oma vaidlust jätkata.”

Piisab viiest korrast

Rahvusvahelised uuringud ja Eesti spetsialistide kogutud teabe järgi on perelepituse tõhusus koguni 80% ümber. Vanemad kohtuvad perelepitaja juures maksimaalselt üheksa korda, kuid Ann Lind-Liibergi sõnul piisab lahendusteni jõudmiseks keskmiselt kahest kuni viiest korrast. “Viienda visiidi ajal hindame, kas vanematele see meetod sobib,” selgitas Lind-Liiberg.

Vahetevahel tuleb lahkumineku soov ühele osapoolele nagu välk selgest taevast.

“On põhjuseid, miks perelepitus ei pruugi sobida. Üks neist võib olla, et üks vanem ei ole lahkuminekut veel aktsepteerinud ja tema jaoks osutub perelepituses käimine hoopis võimaluseks teise partneriga suhet hoida. Nii ta ei olegi võib-olla motiveeritud tingimata kokkulepeteni jõudmisest, vaid tore on lihtsalt kaaslasega kohtuda. Siis me peame soovitama pöördumist pereterapeudile või kellegi juurde, kes aitaks paaril suhte piirid paika panna, et nad saaksid rääkida koostööst lapsevanematena. Vahetevahel tuleb lahkumineku soov ühele osapoolele nagu välk selgest taevast. Leidub ka inimesi, kes jäävad aastateks kinni mõtetesse, miks me üldse lahku läksime või laste üle vaidleme, kui me võiksime sama hästi kõik ilusti koos edasi elada.”

Liina Kohu kogemusel perelepituse seansside arvu üldistada ei saa, kuid ideaalis võiks kuluda kaks kuni neli kohtumist. “Kui selle ajaga kokkulepetele saadakse, on vanemad suurepärast koostööd teinud,” nentis Kohu. “Mõni protsess läheb pikemaks, teine on väga edukas ja lühike. Teinekord annan ka kodutööd, eesmärgiga mõelda läbi näiteks suhtluskorra plussid-miinused, mida isa või ema on välja toonud. Kui nad järgmine kord kohtuma tulevad, siis me arutleme ja vaatame, kas sealt juba tuleb kokkuleppeid ja ühisosa.”

Liina Kohu meelest on väljend “lahkelt lahku” vägagi sügavamõtteline. “Niimoodi on tõesti võimalik lahku minna,” usub Kohu. “Me inimestena kõik eksime ja teeme vigu. Kui mul on valus, tahan sama teha ka teisele läbi kellegi kolmanda. Lapsed jäävad sinna vahele teinekord täiesti tahtmatult.”

Ometi võiks teadvustada, et vanematena tuleb ikka edasi minna ja koostööd teha. “Suhe vanema ja lapse vahel jääb elupäevade lõpuni,” pani Liina Kohu südamele. “Võiks mõelda sellelegi, et kui te praegu vanematena saate oma suhted korda lapse heaolu silmas pidades, siis kui te vanaema-vanaisa olete, toimite juba väga suurepäraselt ja oskate ka lapselapsi omavahel hästi nö jagada. Praegu on teil lapsed, aga nad saavad suureks ja sünnivad lapselapsed, kes omakorda jäävad teie ühisteks elupäevade lõpuni. Laste heaolu silmas pidades võiks jõuda kokkulepeteni ja selle nimel tasub koostööd teha!”

Kuidas jõuda perelepituseni?

• Üks võimalus on pöörduda otse teenuseosutaja ehk perelepitaja poole, kes pakub tavaliselt tasulist perelepitusteenust.
• Teine võimalus on teha koostööd elukohajärgse lastekaitsetöötajaga, kes nõustab ja juhendab lapsevanemaid eelkõige lapse huve hoidvalt sobivaima toetuse ja teenuse saamisel.
• Kolmas võimalus on pöörduda sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonda, kus koostöös sotsiaalministeeriumiga arendatakse ja valmistatakse ette riiklikku perelepitussüsteemi ning pakutakse perelepitust tasuta teenusena. Teenusepakkujaks on uued perelepitajad, kes praktiseerivad superviisorite toel värskelt õpitut. Teenuse saamiseks palume lapsevanematel pöörduda perelepitus@sotsiaalkindlustusamet.ee
• Riiklik perelepitusteenus käivitub 1. septembril 2022.
• Lapsevanemaks olemisega seotud küsimustes helista laste-abitelefonil 116 111 või loe lähemalt www.tarkvanem.ee
• Perelepituse või rahumeelse vanemluse kohta leiab rohkem infot Facebooki lehelt “Riiklik perelepitusteenus”; https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/riiklik-perelepitusteenus või https://sotsiaalkindlustusamet.ee/lahkuminek
• Kuula ka SKA taskuhäälinguid lahkuminekust ja perelepitusest https://anchor.fm/sotsiaalkindlustusamet

Sügisest on perelepitus tasuta

• Sotsiaalministeerium on hinnanud, et perelepitust võiks vajada 70% nendest lastega peredest, kes vaidlevad kohtus elatise, suhtlus- ja hooldusõiguse pärast. Arvestades, et igal aastal pöördub eri last puudutavate küsimuste lahendamiseks kohtu poole ligi 4000 inimest, on sihtrühma suurus u 3000 peret.
• Maakohtutes kasvab lahutavate vanemate vaidluste arv laste hooldusõiguse pärast. Viimastel aastatel on neid ligi 1100-1200. Elatise nõudmisi kohtu kaudu oli 2020. aastal ligi 2500.
• Pärast seadusemuudatust on 1. septembrist 2022 perelepitus tasuta. Seni võis see maksta kokku 300-500 eurot.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.