„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
RAIVO VARE: Elektri hinnaga peab midagi kiirelt ette võtma (2)
16. mai 2022
Scanpix

“Elektritootjatele on vaja kehtestada hinnalagi,” leiab majandusekspert Raivo Vare. “Eratarbijate jaoks on paljudes riikides hinnad fikseeritud. Miks see meil võimatu on?”

Kuidas ellu jääda hüppeliselt tõusvate hindade ajastul? Mis meid ees ootab? Sel teemal vestleme majandusprobleemide valdkonna tunnustatud eksperdi Raivo Varega.

Sellist inflatsiooni pole me vähemalt sel aastatuhandel kogenud – mis on selle põhjused?

Põhjused on väljaspool Eestit, see on rahvusvaheline probleem. Esimene põhjus on, et mitmed kriisid kattusid. Meid kimbutasid pandeemia ja sellega kokku langenud väike majanduskriis, mida üritati ära hoida tohutu rahatrükkimisega. Rahatähtede emissioon ületas kõik lubatud piirid. Algul trükiti pangatähti väärtpaberituru sees, kuid siis ujutati need reaalmajandusse ja igapäevaellu. Kõikjal maailmas on inflatsioonimäär kõrgem kui isegi kriisiperioodidel tavaliselt.

Kolmas põhjus, mis olukorda järsult halvendas, on sõda Ukrainas. Kaks kategooriat, mis moodustavad alusinflatsiooni määra, said tugeva löögi. Need on energia ja toiduainete hinnad. Eesti, Läti ja Leedu ehk järelejõudnud majandusega Ida-Euroopa riigid on selles osas halvemas olukorras kui kõrgelt arenenud majandusega Euroopa riigid. Sest meil on nende kahe komponendi osa tarbijate ostukorvis suurem kui Lääne-Euroopas.

Me maksame rohkem gaasi, kütte, autokütuse jms eest, hakkasime rohkem maksma toidu eest ning nende kulude osakaal meie kogukuludes on suurem kui majanduslikult arenenud riikides. Jämedalt öeldes maksame ainult nende kahe kategooria eest 60% inflatsioonimäärast.

Mida me saame siis teha?

Inflatsioonisurvet tuleb vähemalt mingil määral vähendada. Seda saab teha ainult riik ja vaid osaliselt. Peamiselt toidu ja kütuse maksustamist vähendades. Võimalik on näiteks ajutiselt loobuda kütuseaktsiisist või alandada toiduainete müügi käibemaksu. Tõepoolest, Eestis moodustavad kaks kolmandikku kütuse hinnast maksud.

Niisiis tuleb välja, et bensiini 98 tegelik hind on kuskil 70 eurosendi kandis?

See pole ainult siin nii, vaid kõigis riikides. Skandinaavia riikides on kütusemaksud isegi kõrgemad, aga Euroopas keskmiselt madalamad kui meil. Meie omad on ebaproportsionaalselt kõrged. Kütuseaktsiis on riigieelarve jaoks väga mugav sissetulekuallikas. Seetõttu ei püüa meie ametiasutused nende maksude taset alandada. Kui nad muidugi leiavad end seljaga vastu seina, siis on sunnitud seda tegema. Seega on meie probleem ebaproportsionaalsus.

Juba praegu on elanike seas tunda ebakindlust homse ees. Paljud püüavad toidukaupu varuda soetada. Kas meid tõesti ootab aeg, mil toitu napib?

Inimesed hakkavadki kõrge inflatsiooni ja ebakindla tuleviku ajal kõike varuma. Millised on siin valikud? Kas võtta pankadest raha välja ja hoida seda madratsi alla? Kuid raha kaotab oma väärtuse. See valik on tingitud sellest, et võhik pole kindel, kas pangad jäävad ellu. Võin ausalt öelda, et Euroopa pangandussüsteemi kokku kukkumine ei ähvarda. Selles mõttes pole midagi karta. Me võiks investeerida kestvuskaupadesse ja ehetesse – kullasse. Ka kinnisvarasse, kellel selleks raha on.

Mis puutub toiduvarudesse, siis meie piirkonna ajalooline kogemus näitab, et suurte kriiside taustal kaovad mõned toiduained ära. Nüüd seda ei täheldata. Kuid hinnatõus kahjuks jätkub. Veelgi enam, kuni 30% jahu- ja kuni 13% teraviljatarnetest Euroopasse pärineb sõjapiirkonnast Ukrainast. Ja ka Venemaalt, kes lõpetas ekspordi.

Kuidas neid kaotusi asendada?

Tuues sarnaseid tooted Argentinast ja Kanadast. Kuid sealt toodud kaubad on palju kallimad, sest need riigid peavad vedama kaupa üle ookeani. Toidupuudust ei tule, küll aga tunneme rahapuudust.

Ja see on tavainimese jaoks väga traagiline, sest kui palgad ja pensionid kasvavad, siis hinnatõusuga need ikka kaasas ei käi?

Jah. Keskpanga prognooside kohaselt on keskmine inflatsioon 10-12% ning palgad tõusevad taas keskmiselt 7-8%. Aga fakt on see, et inflatsiooni tingimustes kasvab keskmine palk kõrgemaks kui rahulikel perioodidel. See jääb küll inflatsioonimäärast maha, kuid palgakasvu tempo on kõrge.

Millistest kaupadest me peale teravilja ja jahu veel puudust tunneme? Ilmsed pole need ainsad, mida sõdivatest riikidest sisse toodi…

Euroopa turul ei ole puudujääki kaupadest, mida tarniti Venemaalt ja Ukrainast. Probleem on selles, et mõne kaubagrupi puhul töötas meie majandus just nende riikide allikatega. Eelkõige metallurgias. Ehitus- ja tööstusvajadusteks ostsime Euroopa keskmisest suuremas proportsioonis tooteid Venemaalt ja Ukrainast. Samas ka Austriast, Saksamaalt jne. Vene ja Ukraina kvaliteet on Lääne-Euroopa tootjate omast madalam.

Samas valdkondades, nagu lihtne metallitöö või metallkonstruktsioonide ehitamine, sai määravaks hinna ja kvaliteedi suhe. Nüüd me neid kaupu ei osta. Osalt sanktsioonide tõttu, osalt seetõttu, et sõda hävitas hiiglasliku Azovstali tehase. Pommitatakse ka Krõvyi Rihi metallurgiatootmist. Nii peame ostma paremaid, kuid palju kallimaid Lääne-Euroopa tooteid ning konstruktsioonide ehitajatele peab maksma enam kui kolm korda rohkem palka. See kajastub ehituse hinnas.

Importisime Venemaalt ka teatud ravimeid, mis nüüd asendatakse kallimatega. Importisime Ukrainast põllumajandussaadusi, kuid nüüd neid sealt enam kätte ei saa. Selle tulemusena läheb kõik kallimaks.

Kas kiire hinnatõusu pärast võivad meid millalgi oodata ka meeleavaldused?

See on võimalik, kuigi ma ei usu, et need oleksid massilised. Oleme näinud hullemaid aegu ja suudame kohaneda. Rasketel aegadel on peamine pääsetee säästmises. Kui suur hulk inimesi piirab oma kulutusi, vähendab see automaatselt inflatsiooni. Igal juhul peaks oma kulusid kokku hoidma. Ja kui protestidest rääkida, siis seda ma ei karda. Talvel on kütte ja energia osas muidugi väga terav olukord ja siin on riik kohustatud midagi ette võtma! Objektiivselt soodustavad olukorda välistegurid, kuid lisaks maksuprobleemidele on vaja astuda tõhusaid samme ka elektri hinna osas.

Kas elektri hinda on tõesti võimalik pidurdada?

Selle uskumatutesse kõrgustesse ronimisel pole muud põhjust kui regulatiivne. Muudatus on vajalik elektri optimaalse hinna määramiseks. Ja meie börs on üles ehitatud nii, et viimane kõrgeima hinnaga turule siseneja määrab hinnataseme. See on ebaloomulik.

Elektritootjatele on vaja kehtestada mõistlik kasumit võimaldav hinnalagi. Nüüd on kehtestatud ülemmäär 4000 eurot megavati kohta. Elektribörsid on olemas paljudes riikides, kuid eratarbijatele on kehtestatud fikseeritud hindadega lepingute süsteem. Ja see vastab Euroopa õigusaktidele. Miks on see meie jaoks võimatu?

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Kakaladu
22. mai 2022 20:50
Võtke kallase A/S käest kõik tema juhitud elektri tootmise O/Ü - ga seotud toolid käest ära ja hinnad elektrile kukuvad kordades kuna see on kartelli =VANDENÕU.
Suli32
22. mai 2022 16:45
2004 aastal pakkusin riigikantselei ja EPL koostöös toimetatud konkursile ideed, et energiakandjatele, kütustele, määrataks riigipoolne hinnalagi. Esialgu ei lastud antud ideed isegi trükki. Peale minu kirjavahetust riigikantseleiga, kust väideti, et selline teguviis oleks vaba konkurentsi piiramine jne..., sain selle idee ikka trükki. Tollel ajal käisid nt. tanklate töötajad hinnaposti otsas ise füüsiliselt hindu muutmas. Ka sealt oleks juba tulnud kokkuhoidu ning transpordifirmad saanuks teha pikkemaid plaane ning kulutusi optimeerida. Miks nt. peaks Eesti Energia saama meeletut kasumit? Riigil peaks olema ka kütusevaru ja suurhankena koonduma ning ostma. Sõna "spekulandid" on nüüd siis asendunud "ärimeestega"?