„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
ülemaailmne ligipääsetavuse päev Liikumisraskustega inimeste esindaja: Kuni inimene ei saa kodust välja, pole teistest ligipääsetavuse meetmetest kasu (0)
19. mai 2022
Veiki Laan Foto erakogu

“Eestis on erivajadustega inimestega arvestamisel tehtud ära suur töö, aga mõned jaburavõitu probleemid on siiski lahendamata,” leiab Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu tegevjuht Veiki Laan. Nii on ta näinud poodi, kuhu viib küll kenasti kaldtee, aga see on seatud valele poole poeust – uks avaneb nii, et kaldteelt sõitja tõmbab selle endale ette.

Veiki Laan kasutab ratastooli 20 aastat. Ta kinnitab, et selle ajaga on Eestis ligipääsetavuse osas tehtud suured sammud paremuse poole. “See on olnud üleüldine muutus – ühiskond suhtub erivajadustega inimestesse suurema mõistmisega, teadlikkus ligipääsetavuse vältimatust võimaldamisest on tublisti tõusnud.”

Veiki Laanel on hea meel, et erivajadustega inimesi neid endid puudutavatesse otsustesse ka rohkem kaasatakse. “Osalesime määruse väljatöötamisel, mis sätestab ehitistele puuetega inimeste erivajadustest tingitud nõuded,” toob ta näite. “Tegelikult on liikumispuudega arvestamine veel kõige lihtsam, sest inimese eripära on silmaga nähtav ja kõrvaltvaatajal on lihtsam välja mõelda, mida ta võiks ligipääsu osas vajada. Aga kõige peale projekteerijad-ehitajad ei tule. Näiteks on paljude uuemate ehitiste liftides korruse valimise nupud puutetundlikul paneelil. Kuidas peaks pime inimene aru saama, kuhu vajutada kui see paneel on ühtlaselt sile? Uues määruses sai sedagi reguleeritud.”

Seda, et elu on läinud ja läheb lihtsamaks, näeb ka abivahendikeskuse Invaru asutaja Enn Leinuste, kes on liikumispuudega poja isa. “Esiteks on meil tänapäeval võimalik kasutada tunduvalt paremaid abivahendeid. Eriti kui võrdleme praegust elu Nõukogude Liidu ajaga, mil meil olid kasutada Venemaal asunud traktoritehases toodetud ratastoolid. Need olid esiteks rasked, teiseks ei jagunud neidki igaühele,” meenutab Leinuste. “Nii kui tekkis rohkem ratastoolikasutajaid, sai selgeks ka ligipääsetavuse vajadus. Hakati rajama kaldteid, soetama madala sissepääsuga busse ja avalikus kasutuses hoonetesse tekkisid inva WC-d”

Lukus WC ja peidetud parkimiskoht

Viimasega seoses ongi Leinustel tähelepanek: “Ikka veel näen ma olukorda, kus erivajadustega inimestele mõeldud avaliku WC uksel teatab silt: “Võti asub infolauas”. Me oleme teinud ettepaneku, et kõigil erivajadustega inimeste tualettruumidel oleks sisuliselt üks lukustussüsteem ja ratastoolikasutajad saaks universaalse võtme, millega neisse sisse pääseks. Osades riikides kasutatakse sama süsteemi metroo- ja rongijaamades – sinna viivad liftid, mida saab avada spetsiaalse võtmega. Aga eks meil on häda selles, et tualettruumid kuuluvad erinevatele omanikele ja sellist ühtset süsteemi peaks kõik koos juurutama. Võib-olla kunagi saab see teoks,” loodab Enn Leinuste.

Veiki Laan nõustub omalt poolt, et lukus WC on tallegi tuttav mure. “Ja veel üks asi – ka ratastoolis istujad tahavad end vahel peeglist näha. Kui erivajadustega inimeste tualettruumides kõik muu on enam-vähem kasutajasõbralik, siis peegel pannakse miskipärast ikka püstiseisva inimese silmade kõrgusele,” lisab Laan.

Oma töös puutub Veiki Laan kokku erinevate kummaliste olukordadega. Nii on ta näinud poodi, kuhu viib küll kenasti kaldtee, aga see on seatud valele poole poeust – uks avaneb nii, et kaldteelt sõitja tõmbab selle endale ette.

On ka häid näiteid: “Muinsuskaitsealuste hoonete puhul kehtivad ehitise väljanägemisele ranged nõuded. Sellepärast kiidan näiteks Alatskivi lossi – et fassaad peab säilitama oma originaalse välimuse, on kaldtee viidud lihtsalt teisele majaküljele, sealjuures on tegu väga hea kaldega, turvalise, mugava käsipuuga liikumisteega.”

Ligipääsetavuse osas ei saa üle ega ümber koostööst, sest sageli on ühe kohaga seotud mitu osapoolt. Nii oli Invaru hädas ligipääsu tagamisega omaenda abivahendite esindusse. “Tallinnas Peterburi tee esinduse juures muutus liikluskorraldus ja varasem maja ees parkimise võimalus kaotati ära. Meil oli linnaga pikem läbirääkimistevoor, kuidas teha nii, et inimesed saaks siiski võimalikult lähedal parkida. Hea meel on, et saime kokkuleppele ning linn kohandas meie jaoks hoone küljele 3 parkimiskohta, millest üks ka spetsiaalselt märgistatud invakoht. Parklast pääseb edasi kõnniteele ilma vaevata, sest kõrged äärekivid eemaldati. Järgmisel talvel pole enam ka seda muret, et inimesed ei leia lume alt invatähistusega parkimiskohta üles – linn paigaldas vastava liiklusmärgi,” on Leinuste koostöö tulemusega rahul.

Kuidas kodust välja pääseda?

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juht Veiki Laan on seda meelt, et tegelikult on Eesti  teinud suuri edusamme. “Nii riik kui erasektor panustavad ligipääsetavusse. On ratastoolisektor teatrites ja kontserditel, on eraldi sotsiaaltoetused ja Töötukassa pakub koolitusi erivajadustega inimeste töölevõtmiseks. Aga kõigest sellest pole üldse kasu, kui inimene ei saa teha esimest sammu. Kui ta ei pääse kodust välja.”

Laane sõnul on suureks mureks vanemat tüüpi korterelamud, kus lifti kas pole või kus see algab tegelikult poolkorruselt – kõigepealt tuleb minna trepist. Vastavate tõstukite ehitamisel on vahel probleemiks ruumipuudus, sest Päästeametil on oma nõuded trepikoja evakuatsioonitee laiusele. Kurvem on Veiki Laane hinnangul aga lugu siis, kui ratastoolikasutajale vajalike kohanduste tegemisel ei saa takistuseks rahapuudus ega Päästeamet, vaid puhtalt hea tahe. Veiki Laanel on näide inimesest, kes elab omavalitsusele kuuluval sotsiaalpinnal ja ootab juba 7 aastat, millal saaks rajada trepikotta tõstuki. Et aga tegu pole tervenisti omavalitsusele kuuluva hoonega, otsustab asju kohalik korteriühistu ja sealne juhatus on tõstuki rajamise vastu. “Ma olen saanud juhatuse esinaiselt küsida, et milles asi. Ja mulle vastati, et ratastoolis inimesed on reeglina joodikud ja majarahvas ei taha, et neid siin veel rohkem käima hakkaks,” vahendab Laan. “Siin pole mõtet lisadagi, et antud inimesel pole mingit alkoholiprobleemi. Nii et kui me räägime ligipääsetavusest, siis tehtud on palju head, aga meil on ületada veel mitmed konarused.”

19. mai on ülemaailmne ligipääsetavuse päev.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.