„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
Bussiliinid jooksid saja aasta eest Raekoja platsi kokku nagu penid pulma (1)
23. mai 2022

Kui päris alguses vedasid erafirmad Tallinnas sõitjaid veoautodega ning sageli pidid viimased neid tee peal uuesti käima lükkama, siis 1930ndate lõpus vurasid tänavatel ilusad ja moodsad linnale kuuluvad sinised bussid. Mais möödub sada aastat regulaarse bussiliikluse sünnist Tallinnas.

Oli aeg, mil Tallinna Raekoja platsil kohtusid omavahel kõik pealinna bussisõitjad. Päevaleht kirjutas 1928. aastal, et just sinna jooksevad pealinna bussid kokku “nagu penid pulma”, ja et seal oodates muutub elanikule sugulasteks veerand Tallinna, “kuna tunned ennast nagu vaderite, ämmade ja tädide seas”.
Esimese ametliku linnaliini avamisest oli selleks ajaks möödunud kuus aastat. Aga katsed panna bussid käima ulatuvad märksa varasemasse aega. 1903. aastal taotles kaupmees Georg Block volikogult luba järgmisel kevadel omnibussiühenduse avamiseks Tallinna ja mitme linnalähedase suvituskoha vahel. Volikogu toetas ettepanekut pärast ägedaid vaidlusi. Kuid siiski, käima need bussiliinid ei läinud.

Ilmasõda lõpetas esimesed katsed

1909. aastal tegid sammu kaugemale entusiastid Johanson ja Uusmann. Veoautole Charron ja veidi suuremale veokile Charron mahutas 18 inimest, teise kastis oli neli pikuti pinki. Bussid pandi liikuma samadel marsruutidel, kus käis hobuomnibusski – Koplisse ja Kadriorgu. Kuid juba mõne päeva pärast kaebasid nördinud sõitjad, et hobuomnibuss oli sõitnud laitmatult, kuid autoomnibuss ei jõudnud eelmisel päeval üldse sihile, kuigi sõitjad teda üksmeelselt tagant lükkasid. Reeglipärasest ühendusest ei saanud veoautodega asja ja äsja sündinud bussipark lõpetas sama aasta sügisel oma tegevuse.

1914. aastal tehti juba tõsisem katse lükata käima bussiühendus kesklinna ja Kopli vahel. Peterburist osteti mitu veoautot ja viis kahekorruselist autobussi. Bussid võtsid peale umbes 30 sõitjat, veoautod vähem. Laevatehaste mitme tuhande töölise tööle vedamiseks oli sellest siiski liiga vähe abi. Kibekiiresti asuti hoopis Kopli trammiliini ehitama, mis läks käiku juba järgmisel aastal. Seega kadus vajadus bussiliini järele ja see likvideeriti. Mõni buss ehitati ümber veoautoks, teised müüdi maha.
Alanud ilmasõja tõttu polnud kellelgi enam jaksu linnatranspordiga tegelda. See tähendas voorimeeste kuldaja jätku.
Pärast Vabadussõja lõppu taibati, et neli olemasolevat trammiliini ei suuda tallinlaste kasvava sõiduvajadusega toime tulla. Nii hakati 1921. aastal inimesi vedama lahtiste veoautodega Tallinnast Piritale, Kosele jm. Need olid kõik juhuveod, mis sõltusid ilmast, nädalapäevast ja auto korrasolekust.

1922. aastal andis linn bussiliikluse ellu kutsumiseks välja dokumendi, mis kandis nime “Sunduslik määrus autobusside liikumise kohta Tallinnas”. Selle järgi määrati busside maksimaalseks liikumiskiiruseks 15 km/h ja sõidu tariifiks 10 marka/km, samuti kuulutati, et “iga autobuss peab oma konstruktsiooni poolest sõiduks kohane olema, mehhanism peab tasase käiguga olema ja mootori töötamise ajal ei tohi suitsu tekkida”.
Linn nõudis, et bussid peavad olema kinnised ning klaasist akendega. Sellega tehti lõpp inimeste vedamisele presendiga kaetud veoauto kastis. Siiski linn ise veel ei asutanud bussiettevõtet, vaid lootis ikka eraalgatusele. Ja proovijaid leiduski. Kõige paremaks hindas linnavalitsus ettevõtja Fromhold Kangro plaanid, talle anti 24. mail 1922. aastal luba viie bussiliini avamiseks Tallinnas ja selle lähiümbruses. Need liinid viisid Vene turult Tartu maanteele (kuni trammiliikluse avamiseni Tartu maantee liinil), Vabaduse platsilt Seevaldisse, Vene turult Kalamajja, Vene turult Piritale ja samast kohast Kosele.
Kahel viimasel liinil ei tohtinud bussid inimesi peale võtta seal, kus liin jooksis paralleelselt trammiliiniga. Busside puudumise tõttu suutis Kangro esialgu 27. mail 1922 käivitada vaid liikluse Vene turu ja Tartu maantee liinil. Liini algus oli praegusel Viru väljaku trammipeatuse kohal ja lõpp Odra tänava juures, kus kitsarööpmeline raudtee ristus Tartu maanteega, ehk praeguse bussijaama juures. Linn jättis endale õiguse liin sulgeda, kui taastatakse trammiliiklus Tartu maanteel. Käigus olid Saksamaalt ostetud viis üsna vana Daimleri kahekorruselist bussi, mille ülemine korrus maha lõhuti, sest linnavalitsuse arvates ei talunud Tartu maantee sillutis nii suuri koormusi. Teine põhjus oli see, et amortiseerunud bussid ei oleks niikuinii suutnud vedada bussitäit sõitjaid. Sõiduintervall oli 10 minutit, pileti hind 15 marka.

Hädaga käivitus kodumaine bussiehitus

Järgnevatel kuudel pani Kangro tööle ka teised liinid. Välismaalt uute busside ostmiseks ei jätkunud raha, nii tuli kiires korras organiseerida kodumaine autobussitööstus. Alusraamidena kasutati Ford T autosid, millele ehitati bussikered peale mitmetes puutöökodades. Need punased autobussid kahe pikuti pingiga, millel mahtus istuma kuus inimest ja sisse pääses sõiduki sabast, vallutasid meie linnade tänavad aastateks.
Nii võimegi autobussiliikluse alguseks Tallinnas lugeda 27. maid 1922. See kajastub ka Kangro kuulutuses, kus on öeldud, et “on avatud korralik auto omnibuside liikumine”.
Paraku ei tulnud Kangro bussiettevõtte pidamisega toime. Pirital elanud teedeminister Karl Virma kirjutas 1925. aastal, et “autobusid sõidavad üle Pirita silla restoraani ette ja juhid loevad oma õiguseks ennast kangema joogiga karastamas käia. Selle tagajärjel liiguvad autobusid alati hiljaksjäämisega. Sõitjad jutustavad suuri lugusid, kuidas niisugustel sõitudel on saadud hirmu tunda.”
Kangro ettevõte läks pankrotti ja 1926. aastal lõi tema varad üle võtnud Krediidipank uue bussifirma Mootor. Ettevõte uuendas pidevalt bussiparki. Kangro rajatud liinid jätkasid järjepidevalt O/Ü Mootor käes, ühendades kesklinna Piritaga, Kopliga, Veerenni tänavaga jne.
Omaaegne Tallinna bussiliinide piletisüsteem meenutas tänapäeva kaugliinide pileti eest tasumise korda. Mida kaugemale reisija sõitis, seda rohkem ta maksis. Magasini tänavalt Vene turuni maksis pilet 1930. aastal 10 senti, Balti jaamani 15 senti ja Pelgulinna 20 senti. Lisaks kehtisid mitmed soodustused. 5 või 10 senti võis kokku hoida piletiga, mis lubas ka ümber istuda, samuti edasi-tagasi piletiga. Üks ots Nõmmele Jannseni peatusse maksis 20 senti, edasi-tagasi piletiga aga 35 senti. 10 korra sõidu-kaart maksis 1 krooni 60 senti. Piritale sõiduks võis osta ka 25 ja 50 korra kaarte. Kuupiletid kehtisid vaid kindlatel liinidel, Vene turult Piritale või Jannsenisse sõiduks tuli kuukaardi eest välja käia 7 krooni.

Prominendid said tasuta sõita

Poole hinnaga said sõita kuni kümneaastased lapsed, õpilased 20 aasta vanuseni tunnistuse ettenäitamisel, vormis sõjaväelased ja koerad. Hommikul kella seitsmeni said poole hinnaga sõita kõik soovijad. Kuni viieaastased lapsed võisid sõita tasuta tingimusel, et nad istuvad vaguralt süles. Personaalseid tasuta sõidukaarte jagati prominentidele, samuti Vabadussõja invaliididele.
Bussides töötasid tavaliselt naiskonduktorid, kel pidi olema hea mälu jälgimaks, et keegi ei sõidaks kaugemale, kui tal pilet ostetud on. Lisaks vastutas konduktor korra ja puhtuse eest. Hommikul tööle tulles tõmbas konduktor kõigepealt näpuga üle aknaserva ning kontrollis istmeid, et need ikka puhtad oleksid. Ka aknad pidid särama. Konduktor kuivatas järjepidevalt seemisnahast lapiga uduseid aknaid, et rahvas näeks õiges peatuses maha minna. Nii bussijuht kui ka konduktor kandsid bussiettevõtte vormi, mis juhtidel meenutas sõjaväevormi, konduktoritel koosnes aga mantlist ja tumedast baretist.
Ajapikku muutusid sõitjad viisakamaks ja siis said bussijuhid juba ise piletimüügiga hakkama. Konduktorid jäid vaid pikematele ehk Pirita ja Nõmme liinile. Seda, et bussid oleks liiga täis, karta ei maksnud. Tipptunnil ootasid algpeatuses ka abibussid, mis vajadusel poole reisijatehulgast enda kanda võtsid.

Linn avab oma bussiliinid

Juba 1930. aastast hakkas linn soovima, et bussiliiklus peaks olema linnavalitsuse käes. Nii tahtsid linnajuhid likvideerida eraettevõtete konkurents linna trammiliinidega. Seepärast sõlmis linnavalitsus Mootoriga liinilepingu vaid aasta-kahe peale. Tolleaegse kava kohaselt nähti ette, et linnavalitsus võtab bussiliinid üle 1. mail 1932, kui lõppes järjekordne leping Mootoriga. Ometi jõuti esimese linnavalitsuse bussiliini tegeliku käikulaskmiseni alles seitsme aasta pärast. 1. detsembril 1937 avas teedeminister Nikolai Viitak pidulikult Tallinna linnavalitsuse esimese ussiliini Vene turg – Kopli. Tallinna linna 1936/1937. aasta tegevuse ülevaatest võib lugeda: “Kus tramm pole majanduslikult tasuv, seal tuleb liiklust korraldada tarbekorral omnibusega. Samuti võimaldaks nende ettevõtete koondamine ühe peremehe kätte laialdast ümberistumise korraldamist omnibus- ja trammiliinide vahel.”
Siiski ei võtnud linn liine üle korraga, vaid järk-järgult, vastavalt rahaliste võimaluste paranemisele. Tallinna linna bussiliine haldas ettevõte Tallinna Linna Tramm. Esimese liini teenindamiseks oli linn ostnud kolm bussi, mis olid moodsad, nikeldatud aknaraamide ja pehmete istmetega. Bussid olid linna lipu värvi sinised ja kandsid küljel suurt Tallinna vappi. Soomes ehitatud näidiste eeskujul hakkas linnavalitsuse bussidele keresid valmistama mehaanika- ja autotöökoda AS Ungern-Sternberg & Ko Viljandis.
Üha uute liinidega võttis linn Mootorilt üle ka bussid, juhid, konduktorid ning osa töökojamehi. 1939. aastal olid linna enda bussiveod juba heal järjel, aastas vedasid linna bussid ligi seitse miljonit reisijat

Busside kodupaik asus trammidepoos
• Siniseid nn Tallinna tüüpi ilma ninata busse valmis 1938-41 kokku tõenäoliselt 30, neist pooled olid Büssing-NAG-id ja pooled Volvod. Soomest tellitud esimesel kolmel bussil oli vaid üks uks, hiljem lisandunud sama tüüpi bussid ehitati juba kahe uksega, osa neist varustati ka katusel asuva pakiraamiga.
• Linnavalitsuse liinide bussid seisid trammidepoos, OÜ Mootori sõidukid aga sadamas. 1939. aasta novembris otsustas linnavalitsus varustada kõik bussid liininumbritega. Kolmest küljest nähtav kuubilaadne numbrisilt paigaldati iga bussi katusele esiakna kohale.
• 1941. aasta kevadel liideti linnavalitsuse bussipark natsionaliseeritud OÜ Mootor pargiga. Osa endisi Tallinna linnaliinide busse hävis lahingute käigus 1941. aasta augustis Mootori garaažides puhkenud tulekahjus.
• Palju busse viidi tõenäoliselt 1941. aastal evakueerimise käigus Venemaale, mitmed hävisid sõja ajal. Suurema osa busside täpne saatus on aga teadmata.
• Tallinnas oli pärast sõda alles vähemalt 4 Viljandis ehitatud Tallinna-tüüpi bussi. Lisaks oli üks Tallinna buss peale sõda kasutusel Pihkvas ja võib-olla üks veel 1950. aastatel Leningradis.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Martin
24. mai 2022 10:45
Kelle pealt see jutt maha viksitud on?