„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
intervjuu Voldemar Kuslap: seitsmendas klassis oli mul laulmise hindeks kolm (0)
23. mai 2022
Albert Truuväärt

“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. No püha jumal, elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!” lausub hiljuti linnalt teeneka kultuuritegelase preemia saanud mustamäelane Voldemar Kuslap (84), kelle sõnul on laulude juures tähtis ka nende sisu. “Minu lipukiri on, et peab laulma mõtteid, mitte niisama sõnu. Kõva hääl ka ei aita, sellega võid metsas vareseid hirmutada. Usu seda, mida sa laulad! Kuidas saab rääkida armastusest, kui vaatad publikut kalasilmadega?”

Jalutasime ühel päikeselisel kevadhommikul linnulaulu saatel Mustamäel Männi pargis, mis jääb Voldemar Kuslapi linnakodust otse üle Sõpruse puiestee. “Siin kaunilt korda tehtud pargis ja Mustamäe perve all terviseradadel ongi minu põhilised jalutuskohad,” lausus Kuslap. “Mustamäe nõlva pool männimetsa all on samuti suurepärane jalutamiskoht. Seal olen aastakümnete jooksul pähe peksnud sadakond teatrirolli ja paljude laulude sõnad. Ma olen nüüd üle viiekümne aasta teatris teinud ooperi- ja operetirolle, muusikalide osatäitmisi, nüüd ka sõnateatris, Vana Baskini teatris, ainult ballettmeistrid pole mind millegipärast avastanud, aga küll nad nüüd kahetsevad.” (Naerab.)

Kas te siis jalutades jätategi laulu- ja etenduste tekstid meelde?
Nojah, ma ei kujuta ette, et kodus istudes peaks hakkama neid tuupima. Tuleb ikka meeldiv kasulikuga ühendada. Ja jalutada mulle meeldib. Teate, inimene on üllatavalt paljuks võimeline, kui ta teatud olukordadesse panna. Algul ikka kohutab, kui kogu uue tüki läbi loed. Vaatad, et jumal küll, kuidas ma suudan suure tekstimahuga rolli omandada. Aga usinus võidab ka kõige viletsamad eeldused. Ise ka imestan vahel, et kõik on meelde jäänud.
Nüüd ma enam suusatada ei saa, rohkem on jäänud kepikõnd ja mererannas jalutamine. Omal ajal aga suusatasin kõvasti.

Teid kohtab oma peagi kätte jõudva 85. sünnipäeva eel ikka veel estraadilavadel – kuidas on teatriga?
Aasta tagasi sain Vana Baskini teatris väga meeldiva rolli. Eero Spriit avastas ühe väga väärt lüürilise komöödia “Lumeroos”. Iga kuu on tehtud kuni kümmekond etendust. Kolmveerand aastaga seitsekümmend etendust, kusjuures enamik suuremaid ja ka väiksemaid linnu ning arvukalt asulaid on läbi käidud. Tallinnas oleme ka esinenud nii Vene kultuurikeskuses, Kaja kultuurikeskuses kui ka Nõmme kultuurikeskuses.

Kui sõnad saavad pähe jalutades, siis häält on ju ka vaja lõpuks teha. Ega Mustamäel kõndides ei saa oma registreid lahti lüüa, kaaskodanikud ehmatavad ära?
Ega jah suisa nii ei saa, et lähed ja lõõritad seal kohe täishäälega. Peab olema mõtestatud tegevus. Roll ei valmi ainult proovisaalis. Kogu aeg sa võid sellele mõelda – õhtul koju sõites, metsa all jalutades, kus tahes olles. Ikka mõtled ja mõtled, kuni avastad, et issand, kuidas ma selle või tolle nüansi peale varem ei tulnud.

Kuuldavasti on teil stuudio oma maja keldris, kus häält saate harjutada?
(Naerab.) No see on väike nali, eks ole. Kui nalja elus poleks, siis ei saakski ju elada. Sellepärast pean ma väga heast naljast lugu… Seal on tegelikult ainult keldriruum. Aga olen ikka säästnud oma maja rahvast ja käinud vahetevahel keldris häält tegemas. Paratamatult pead ennast häälestama ja kõvemat häält tegema ka. Nii nagu maja saab püsida vundamendil, nii on lauljale väga vajalik laulukool, et hääl oleks seatud ja paigas ja seisaks kindlal alusel. Ja selleks on vaja teha hääle- ja hingamisharjutusi. Paraku kostavad tänapäeva majad läbi. Nüüd lasin küll oma korterile soojusisolatsiooni panna, aga ega see ka kõiki helisid kinni ei pea. Aga ma sain hommikuti ka Estonia proovisaalides harjutada. Praegu ma enam hääleseadja abi ei kasuta, aga enne käisin ikka oma endiste õpetajate juures konsulteerimas ja ette laulmas. Alati oli hea, kui keegi kõrvalt aeg-ajalt nõu andis.

Kes mäletavad veel Georg Otsa ja on teidki teatrilaval näinud, tõmbavad teie vahele paralleele. Ilusa selge diktsiooniga, mahlakad baritonid, elavad oma rolli alati sisse, nii et samastuvad sellega. Kas olete sellega nõus?
(Tunneb end kuidagi ebamugavalt.) Vaat jah … Väga kergekäeliselt on mulle mõningate ajakirjanike poolt üritatud Otsa mantlit selga panna. See ei ole ikka nii, et võtad varnast palitu ja oledki juba järeltulija… Ei, igaüks on omamoodi. Niivõrd suure andega mitmekülgset lauljat nagu oli Ots, sünnib meie rahva hulka haruharva. Ots oli muidugi suur eeskuju. Ma mäletan, et raadios tuli päevast päeva tema esituses igasuguseid laule. Seal polnud ainult ooperikatkendid ja operetiviisid, oli ka rahvalaule, lõbusamaid lugusid.

Ots ei kartnud ka estraadilava, teie samuti mitte. Kas siis laulmine on ikka laulmine, vahet pole, mis stiilis?
Ega jah, ei saa ju öelda, et üks muusika on kerge ja teine raske. On hea muusika ja mitte nii hea muusika, olenemata žanrist.

Otsa repertuaar oli mitmekülgne. Eks ta ole iidol olnud mitte ainult mulle, vaid paljudele. Mina julgesin estraadile minna paljuski tänu sellele, et alguses töötasin Tõrva kultuurimajas. Seal astusingi oma esimesi arglikke samme tänaseni kestval lauljateel. Ja siis oli põhiline repertuaar ikka estraadikallakuga. Ka need laulud, mida laulsid raadios Ots või Tennosaar või Loop. Kui nüüd enesekriitiline olla, siis võib-olla sai isegi liialt palju mul seda estraadi, oleks ehk võinud rohkem klassikalist repertuaari olla.

Otsa lauludega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Ja Otsa ajal tuli ka raadiost igasugust muusikat. Tuli maailma estraadi, aga lasti ka ooperi- ja operetimuusikat. Ja miniatuurseid orkestripalu. Oginsky poloneesi, tšaardašši… Praegu on muusikat ainult jalgadele, mitte südamele.
Meie kasvasime üles Kalmani ja Lehari operetimuusikat kuulates. Ma hakkasin võib-olla vanainimeselikult nüüd torisema, aga nojah…

Kellelt te oma musikaalsuse pärinud olete?
Küllap see ikka geenidest on. Minu memm armastas kodus tööd tehes laulda. Eks need laulukesed jäid meelde Ja ka vend ja õde olid korralike häältega. Koolides, kus ma käisin, olid laulutunnid väga olulisel kohal tol ajal. Oli ka koorilaul, ansamblid. Laul on saatnud mind kogu aeg.
Ma olin seitsmekuune, kui isa sai KGB-lastelt kuklalasu, nii et ma ei tea temast midagi. Aga need on asjad, millest parema meelega ei räägiks. Võtame parem järgmise plaadi.

Te elasite siis Venemaal, teisel poole Peipsit Oudova lähedal suures eesti külas. Kas olete seal ka praegu käinud?
Ma olin viiene, kui tulime Eestisse. Sellest ajast ma palju ei mäleta, sõjakoledused olid sel ajal… Pihkvast kuni Peterburini välja olid kunagi suured eestlaste külad. Olid eestikeelsed koolid, oma raamatukogud, seltsimajad, kooskäimised. See kõik hävitati 1937. aastal, kui Stalini isikukultuse üks suuremaid veretöid hakkas pihta. Eestlus Venemaal hävitati. Aga kogu küla rääkis ju eesti keeles.

Olen käinud seal jah. Meie esiisad tegid seal metsast põllu, nüüd on kõik jälle metsa kasvanud. Meie suurest rikkalikust kodust pole eriti midagi alles. Mõned üksikud vundamendijupid ainult. See on sünge lugu ja ma ei taha sellest rääkida.

Aga me ei pääse sellisest asjast ka täna, Ukraina tuletab jälle valusalt ja teravalt kõike meelde. Kui palju valu see tekitab?
Oi jumal, kelle süda siis ei valutaks! Üks inimene on kogu maailma elu nii totaalselt mõjutanud, see on ju kohutav. Aga kui ma sellele kõigele mõtlen, tunnen, et mul läheb kohe vesi radiaatoris keema!
Ma olen püüdnud võimaluste piires jääda rahulikuks, aga alati ei saa ülekohut taluda jah.

Räägime veel teie kauaaegsest koduteatrist Estoniast. Te olete öelnud, et õnn oli laulda selle kuldajal.
Minul oli jah see õnn, et sattusin Estoniasse tema hiilgeajal. Visiitkaartideks olid siis Neeme Järvi, Eri Klas, Tiit Kuusik ja Georg Ots. No seda nimekirja võib veel pikemaks teha – Urve Tauts, Hendrik Krumm, Anu Kaal, Mati, Palm, Teo Maiste, Helgi Sallo… issand, see oli unistuste koondis!

Enamik Otsa suuremaid rolle olidki minu teatris olemise ajal. Ikka jälgisime lava kõrvalt, kuidas ta ühte või teist stseeni tegi. Eriti põnev oli vaadata, kuidas tema ja Tiit Kuusik, kaks niisugust rahvusvahelise tasemega suurust, oma rolle tegid. Nii vokaalselt kui mänguliselt. Ja kolmas bariton, keda peab esile tõstma, oli Georg Taleš.

Kole kahju, et ma ei näinud Vootele Veikatit. Teda praegu peaaegu et ei teatagi. Oma hääle ilu ja võimsuse poolest ei olnud ta sugugi nõrgem Otsast ega Kuusikust. Kahjuks on temast jäänud väga vähe salvestusi ja enamik neistki on uputuse tõttu raadio fonoteegis hävinud. Paar aariat, mida ma olen kuulnud – no samuti rahvusvaheline tase.
Selliseid lavastajaid, selliseid dirigente, nagu oli sel ajal Estonia teatris, sellist õhkkonda paraku enam ei ole. Niisugust ühe mütsi all olemist. Muidugi ei taha ma nüüd hakata kritiseerima, aga loov ja otsiv vaim viis teatrit edasi igal tasandil.

Kuuldavasti imestasid teiste maade kolleegid Estonia põneva muusikavaliku üle. Mis selle siis nii eriliseks tegi?
Kui käisime esinemas Helsingis, Moskvas, Leningradis, siis küsiti ikka, et teil on nii huvitav repertuaar, kust te need noodid olete saanud. Eriti ma mäletan ühte sellist juhtumit tolleaegses Leningradis. Meil oli kavas Rossini vähe mängitud ooper “Türklane Itaalias”. Ütlesime, et noodid leidsime teie enda Maria teatri noodikogust! Võõrustajad imestasid, et kas tõesti.


Omal ajal oli Maria teater üks Euroopa juhtivaid teatreid ja näiteks Verdi kirjutas spetsiaalselt ka sellele trupile. Nad ei ole oma arhiivi hoolega uurinudki.

Ainuüksi Verdi on kirjutanud 26 ooperit. Aga kui palju on neid veel loonud teised – Donizetti, Rossini ja nii edasi. Neid on sadu-sadu.

Omal ajal oli Estonias minu garderoobikaaslane Endel Pärn, kes andis mulle nii palju tarkuseteri. Ta rääkis ka, miks Estonia repertuaar on läbi aegade nii ajakohane olnud. Agu Lüüdik hoolitses, et kohe kui Budapestis, Viinis, Berliinis lavastus Lehari, Kalmani või kellegi teise uus operett, siis juba paari aasta pärast mängiti seda Eestis ka. Me ei teagi paljusid asju. Kui vaatad seda Estonia repertuaariraamatut, siis selgub, kui palju huvitavaid asju mängiti omal ajal. Kui palju väärt repertuaari on veel, mille olemasolust me ei teagi! Võib-olla lihtsalt ei viitsita enam süveneda ja me teame sellest ainult niisuguste teenekate veteranide jutu järgi, nagu oli Endel Pärn ja teised.

Kas nõukogude ajal oli teil tegemist ka nende mõjukate seltsimeestega, kes kippusid kogu aeg keelama ja käskima?
Ma mäletan mitmeid kordi, mil öeldi, et te olete nüüd palju riigi kulul ringi sõitnud, oleks aeg astuda parteisse. Aga ma mõtlesin, et see süsteem on ju hävitanud minu isa…
Paar korda on mind ka välisreisidest maha jäetud. Põhjendusi ei peetud vajalikuks. Ega ma ei ole alati ka oma suuvärki koos hoidnud. Nii et kes teab, mis lause võis nõukogude ajal sulle saatuslikuks saada.

Nõukogude ajal meie artistid palju välismaale ei saanud. Kas te oleks tahtnud rohkem mujal esineda?
(Ohkab.) Jah. Kindlasti on kahju. See on ikka suur asi, kui meie solistid kusagil välismaal ka läbi löövad. Kes meist poleks tahtnud rohkem välismaal esineda! Aga veel tähtsam oleks olnud õppimine raja taga, enese täiendamine. See oleks olnud väga vajalik.

Praegu on hea aeg noortel, kel on vähegi õppimise soovi. Kes viitsivad keeli omandada, no mine, kuhu tahad! Võtame või Annely Peebo ja Ain Angeri. Nii suurte sammudega nagu Anger ei ole keegi mõnest suurest riigis tõusnud. Kümnekonna aastaga on ta tõusnud maailma esibasside ritta. Ja edukad on olnud teisedki. Mirjam Mesak, issand, milline sopran… laulab Baieri ooperis. Me kaua aega ei teadnuki temast.

Teid olevat lapsena koolis valesti laulmise pärast koorilaulust eemaldatud. Mis teema sellega oli?
(Naerab.) Uderna koolis tuli meil muusikaõpetajaks üks kaunis närviline naisterahvas. Me sattusime poistega temaga vastuollu ja püüdsime võimalikult valesti laulda. Vihahoos vabastas ta meid koorilaulust. Tüdrukud hakkasid protesteerima, et miks poisid mängivad jalgpalli, aga nemad peavad laulma. Koorilaul oli viimane tund, siis pandi meid kaldjoontega vihikusse ilukirja tegema. Siis me küll vandusime, et oleks võinud parem laulda. Seitsmenda klassi lõputunnistusel oli mul koorilaulmine kolm.

Aga koolis oli ka teistsugune õpetaja, tõeline maa sool, kes juhendas muusika- ja näiteringe, oli klassijuhataja ja samas ka üleliiduline maanoorte meister meeste kõrgushüppes. Kuna ma olin vallatu iseloomuga, siis tuli mul üsna sageli nurgas seista. See õpetaja andis mulle võimaluse oma patukesi heastada laulmise kaudu. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi selle võimaluse kasutamata jätnud.

Teie hobide hulgas torkab silma huvi kalmistute vastu, olete juhendanud ringkäike kalmistutel. Millest selline huvi?
See algas juba ammu. Kui ma kultuurimajas töötasin, tuli välja selgitada, kes nimekatest kultuuritegelastest on kodukalmistule maetud. Siis ma küsitlesin vanu inimesi ja sealt sai see alguse. Hiljem, kui Tartusse läksin, olid seal Raadi ja Ropka kalmistule maetud ju meie väga kuulsad inimesed. Hiljem tulid Tallinna kalmistud, Moskva, Leningrad. Muide, Lvovi kalmistu oli omal ajal üks huvitavamaid kogu tollases Nõukogude Liidus. Hiljem juba tutvusin kuulsate Pariisi kalmistutega ja teiste Euroopa rahupaikadega, kuhu on maetud palju kuulsusi.

New Yorgi kalmistule on maetud Rahmaninov, aga ka paljud eestlased, nagu professor Theodor Lemba. Olen kirjutanud ka ajakirjadele kalmukolumne. Me kipume paraku kiiresti unustama olulisi inimesi. Ernesaksa ja Otsa veel teatakse, aga kui näiteks küsida, kes oli Jüri Variste või Tiit Kuusik, siis jäädakse vastus võlgu. Ma olen püüdnud just kirjutada meie kultuuri- ja vaimuinimestest. Koos fotograafidega olen käinud läbi enamiku Eesti tuntumaid kalmistuid.
Eestis on korralik kalmistukultuur, rahulad on silmapaistvalt heas korras. Ja kui palju ilusaid hauaskulptuure on meie nimekad skulptorid teinud. Surnuaedades on võimalik saada nii esteetilist naudingut kui ka külastuse järel juba süveneda viimset und puhkavate inimeste elutöösse. Ma olen ju uudishimulik inimene, tahan rohkem teada.

Kas “Horoskoop”, kus te omal ajal kaasa lõite, oli parem kui praegused kerge muusika saated?
Ma ei tahaks minna libedale teele, et hakata nüüd ütlema, mis on parem või halvem. Aga “Horoskoop” oli omal ajal ikka täiesti omaette nähtus. Seda võib võrrelda isegi Valdo Pandi mammusaatega “Täna 25 aastat tagasi”. Kui need saated käisid, siis olid linnatänavad tühjad. Kõik istusid televiisori ees.

“Horoskoop”oli eriline tänu Kustas Kikerpuule, kes õhtuti ja öösiti kuulas nii Soome kui Luksemburgi raadio saateid ja oli kursis, millised laulud on parajasti maailmas kuulsad. Ta ise orkestreeris need laulud, lindistas ja kirjutas ka kähku neile lauludele sõnad, kui Heldur Karmo ei jõudnud seda teha. See on lausa uskumatu töö, mida üks mees jõudis teha. Horoskoop tegi head eesti lauljad väga kuulsaks. Ja tänu sellel saatele hakkasid noored ka huvi tundma, mida Helgi Sallo või ka mina teatris laulsime. See tuli üldiselt muusikale kasuks.

Aga mida te siiski arvate praegusest “Eesti laulu” konkursist, kus valitakse Eurovisiooni lauluvõistluse laule?
Ega ma sellest suurt midagi ei arvagi. Mind häirib, et enamik laule on inglise keeles seal. No püha jumal, elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla! Nüüd arvatakse vist, et inglise keeles lauldes tõustakse kohe haljale oksale ja kõik rajatagused lavad muudkui ootavad. Selliseid inglise keeles lauljaid on välismaal tuhandete kaupa. Aga tõestage, et teis on midagi, see on kõige tähtsam, mitte inglise keeles laulmine. Seda oskavad tänapäeval kõik.

Kuidas erineb kerge muusika laulmine ooperis laulmisest? Kas see on lihtsam või on mõne estraadilooga olnud hoopis raskem?
Ooperliku maneeriga meeleolumuusikat laulda ei saa. See on võlts. Minu lipukiri on, et peab laulma mõtteid, mitte niisama sõnu. Kõva hääl ka ei aita, sellega võid metsas vareseid hirmutada. Aga oska värvida oma häält ja meeleolu luua!

See on estraadis tähtis. Ja usu seda, mida sa teed, mida sa räägid, mida sa laulad! Laulmine peab olema igal pool, nii teatrilaval kui lihtsamate laulude puhul mõtestatud tegevus. Et ei oleks niisugust mõttetut kaperdamist laval. Mõni mõtleb, et mida rohkem ma kätega vehin, seda vägevama mulje jätan. Ei. Kord küsisin vanema kolleegi Endel Pärna käest nõu, et mida ma selle koha peal pean ometi tegema. Ta ütles, et ära tee midagi. Ja oledki õige. Suur tõde ja lavasaladus! Ole loomulik! On vaja, et asja mõte jõuaks kuulajani. Niisama mulistades ja vehkides sisuni ei jõuagi.
Kuidas saab rääkida armastusest, kui vaatad publikut kalasilmadega?

Teie elutoa seinal on Aapo Puki maal, millel olete kujutatud don Giovannina, keda te Estonia laval Mozarti ooperis kehastasite. Kuidas suutsite minna sellesse tegelaskujusse sisse ja mõjuda laval nii veenvalt, et keegi ei kahelnud – see mees on suur armastaja ja naistevõrgutaja?
(Mõtleb.) Läbinisti negatiivseid tegelasi pole olemas. Igaühes on midagi, mis väärib kui mitte imetlust, siis vähemasti mõistmist. Oma tegelaskuju peab mõistma. Seda aitas teha Giovanni sirgjoonelisus oma tehtu tunnistamisel, kui ta läks lõpus püstipäi vastu oma saatusele. Ta ei kartnud surma, vaid käratas komtuurile: aitab lobast, lähme! Argpüks ta ei olnud ja oli alati endas kindel.

Vaatamata vanusele esinete ikka nii siin kui seal ja kutseid aina tuleb. Milles peitub teie kadestamisväärselt hea tervise ja vastupidamise saladus?
Ma ei ole võib-olla liigselt endale hammastega kirstu närinud. Olen vältinud ülesöömist ning püüdnud ka aktiivselt liikuda. Ja oma häälega ning selle vormis hoidmisega peab tegelema kogu aeg. Ei saa nii, et tõused voodist ja lähed lavale. Töö on see, mis hoiab püsti.

Mida ütleksite noortele, kes tahavad ka nii kuulsaks lauljaks saada nagu teie?
Mina pole küll mingi etalon siin, ei-ei. Aga noored peaks pöörama suurt tähelepanu keeltele ja üldse kultuuriloole. Peab palju lugema ja vaatama etendusi. Ja väga oluline on märgata enda ümber head.

Kui paljud teie järeltulijad ja lapselapsed on muusikaga seotud?
Väga palju ei ole, aga ega ma sellepärast õnnetu ka pole. Minu pojatütar lõpetas Kopenhaageni Kuningliku Akadeemia laulu erialal. Ta on kena sopran ja teenib laulmisega leiba praegu. Aga laulu on armastanud kõik minu lapsed ja lapselapsed. Mul on kuus lapselast ja nüüd juba kolm lapselapselast.
Kui meie pere iga-aastane traditsiooniline jõulueelne kokkusaamine Võrumaal tütre juures on, siis istub mituteist inimest laua ümber.

Kuslap pani väljasurnud kultuurimajas elu keema


• Voldemar Kuslap sündis 24. septembril 1937 Leningradi oblasti Pihkva ringkonna Oudova rajoonis eestlaste külas pere neljanda lapsena. Ta oli vaid seitsmekuune, kui isa vangistati. 1943. aastal pidid Venemaa piirialadel asuvate eesti külade eestlased asuma ümber Eestisse, Kuslapite pere kolis Rõngu lähedale Valgutasse.


• Kuslapile meeldis juba lapsena laulda, aga kõigepealt õppis ta kutsekoolis kompleksbrigaadide brigadiriks. Seal sattus ta koori ja edasi juba solistiks. Kui ta saavutas rajooni isetegevusvõistlusel esikoha, tehti talle ettepanek minna tööle Tõrva kultuurimajja, kus ükski direktor polnud varem kaua vastu pidanud. Pärast Voldemar Kuslapi saabumist kihas seal aga varsti elu. Tõrvas kohtus Voldemar Kuslap ka oma esimese lauluõpetaja Mari Kulliga.


• Helilooja Juhan Simm soovitas Kuslapil minna Tartu muusikakooli laulmist õppima. Tal puudus muusikaline alusharidus ja klaverimänguoskus, samuti oli ta hääl estraadirepertuaariga rikutud. Seetõttu tuli teha palju tööd. Peagi astus Kuslap Tallinna Riiklikku Konservatooriumi, kus õppis algul Jenny Siimoni, seejärel Viktor Gurjevi lauluklassis. Temaga ühel kursusel õppis näiteks koloratuursopran Anu Kaal, hiljem liitus nendega ka bass Mati Palm.


• Aastatel 1964-1965 laulis ta Estonia teatri kooris, aastatel 1965-2012 oli samas solist.

• Kuslap on olnud väga hinnatud operetisolist. Pál Ábrahámi operett “Savoy ball” koos Helgi Salloga kujunes 1982. aastal nii menukaks, et suure publikuhuvi tõttu mängiti etendusi ka Tallinna linnahallis.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.