„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
TEENEKAS BUSSIJUHT Kõige ohtlikumad on liikluses ratturid, löömingu puhul bussis aga juht sekkuda ei tohi (1)
23. mai 2022
Albert Truuväärt

“Üks kakleja torkas mu kolleegil noaga silma peast. Sellest ajast peale ei lubata juhtidel sekkuda reisijate löömingutesse, vaid tuleb kutsuda turvafirma ja politsei,” räägib 44 aastat Tallinnas bussirooli keeranud Harald Suurmets. “Praegu juhtub selliseid asju õnneks haruharva. Reisijad on viisakamad, nad ei lõika enam ka bussiistmeid puruks ja hoiavad puhtust.”

On keskpäevane liiniloleku vahe ehk kvaliteetaeg, nagu muhe bussijuht seda ise nimetab. Hommikused ekspressituurid on tehtud, nüüd on päris pikk mõnetunnine siesta ja siis järg pealelõunaste sõitude käes. Tema tööpäev algab kell kuus hommikul ja lõpeb kell kaheksa õhtul. Keset päeva on tal paus, sest ta sõidab 56. ekspressliinil, mis on töös vaid tipptunni aegadel. Talle meeldib, et ekspressil on vähe peatusi. Tõsi, vahel tuleb sõita ka teisi liine.
Pärast väikest ringkäiku TLT Lasnamäe filiaali busside parkimisväljakul läheme tagasi majja, kus bussijuhtidel on väike söögituba. “Siin on, nagu näete, kohviaparaat, külmkapp ja kõik muu, mis vaja,” räägib staažikas juht. “Ja meie dispetšerpunktides on ju samuti igal pool väikesed puhkeruumid ja WC-d.”
Tallinna bussiliiklus tähistab tänavu oma 100. sünnipäeva.
Kui paljusid reisijaid te märkate ja kas nad teiega suhtlevad ka?
Paljud näod on juba tuttavad, nad ootavad igal hommikul kella seitsme ajal ekspressi. Aga ega kõiki nägusid ei jõua meelde jätta. Nad tulevad linna peal vastu ja ütlevad tere. Ükskord oli abikaasale palju seletamist, et kes see noor kena näitsik oli, kes mulle vastu tulles tere ütles. Ma vastasin, et ei tea. See vastus muidugi kaasat ei rahuldanud ja ta hakkas edasi pinnima. Aga ma ju tõesti ei mäleta kõiki reisijaid nägupidi. Kõiki ei märkagi, aga nemad mind näevad ja mäletavad.
Kas nendega seoses tuleb meelde ka kurioosseid lugusid?
Korra hakkas bussis kaasa sõitma üks sinises mantlis tüdruk. Lõpp-peatuses maha ei läinud. Kui oli mõned ringid juba teinud, helistasin politseisse. Aga tüdruku isa vist oli ka hakanud last taga otsima ja korrakaitsjatele helistanud. Igatahes hakati mind küsitlema, et miks ma tüdrukut kinni hoian, mis mul plaanis on. No asi oli ju vastupidi, ma tahtsin, et ta lahkuks, ja suure vaevaga õnnestus see selgeks teha…
Tihti on bussis niisugused toredad tädikesed, kes ei teagi, mis number bussis nad sõidavad. Kord kuulsin, kuidas juhikabiini selja tagant keegi viimasel minutil peale jooksnud inimene küsis nende tädikeste käest, et mis number see buss on, kuhu ta mõtlemata peale tormas. Need laiutasid ka käsi ja ütlesid, et nemad ka ei tea… peaasi on lihtsalt kuhugi sõita.
Ükskord vene ajal oksendas üks inimene 10. liini bussi täis. Bussis levis kohutav hais. Ei jäänud muud üle, kui tuli rahvas välja paluda ja buss läks pesusse. Ka niisuguseid asju juhtus.
Kuidas on reisijad ajaga muutunud?
Reisijad on muutunud palju viisakamaks, kui olid nõukogude ajal. Hoitakse puhtust, ei käratseta nii palju kui varasematel aegadel. Kui hea või ülbe keegi on ja kuidas on nende vahekord muutunud, seda on rakse öelda, kuna kombed ka muutuvad. Varem kukuti kohe karjuma ja sõimama, kui midagi ei meeldinud, tänapäeval võetakse taskust mobiiltelefon ja hakatakse mind filmima. Küsisin ühe filmija käest, et miks ta seda teeb, et kus kanalis seda filmi näha saab või paneb ta pildi hoopis Õhtulehte. Ei vastanud midagi. Ilmselt siis miski ei meeldinud, aga mis, sellest ma aru ei saanud. Kas ma ei jäänud peatuses nii seisma, et uks oleks kohe tema nina all avanenud, või oli midagi muud, raske öelda. Oma teada tegin kõik hästi ja õigesti.
Mis muud rõõmu saab reisijatega olla kui see, et nad jõuavad õigel ajal kohale. Minu kui juhi rõõm ongi, et nad tervelt sihtkohta saabuvad.
Kas salongi lõhkumisi oli aastakümnete eest rohkem kui nüüd?
Jaa, muidugi! Kunagi lihtsalt lõigati istmeid puruks. Ja istmetagused tiriti selle järel ära. See oli nagu norm, et igas bussis ikka viis-kuus tagumist istet tehti puruks ja vahet polnud, kus rajoonis. Õhtul tuli poisike peale, nuga taskus, ja hakkas tegutsema, kui keegi ei näinud. Ma panin puruks lõigatud istme sisse grafiitmääret.
Millal olukord paremaks läks?
No ikka üheksakümnendatel, siis tulid bussideks uued Volvod ja publik hakkas ka rahunema. Üldine kord ja puhtus hakkas bussis ka paranema. Ei olnud enam neid sihvkakoorte hunnikuid igal pool ja muud prahti. Praegu on inimesed rahulikud ja mina sõidan päeval, viimaseid ringe ei ole ja kõik on kenad.
Kas teil on tulnud kedagi bussist välja ka tõsta?
Jah. Kui vanasti sõitsin kolmandat liini, siis üks joodik magas pingi peal ja naised tulid kaebama. Siis tuli ta välja aidata. Kui inimene magab ega võta jalgu alla, siis tuleb abi paluda. TLT-l on leping ka turvafilmaga, kes aitab niisuguseid asju lahendada. Ega juht ei tohi sekkuda ka siis, kui on mingi arusaamatus, mida püütakse kätega lahendada. Siis tuleb turvafirma abi kasutada. Kord läksid kolleegi bussis kaks meest sõidu ajal kaklema. Juht pidas kinni, läks vahele ning pidi seda tuliselt kahetsema. Üks kakleja torkas tal noaga silma peast. Sellest ajast peale ei lubata juhtidel sekkuda reisijate löömingutesse, tuleb kutsuda turvafirma ja politsei. Praegu juhtub selliseid asju õnneks haruharva, ei mäletagi viimasel ajal midagi niisugust. Eks mobiilidest on ka abi. Inimesed filmivad kõik üles ja igaühe kohta on võimalik kõigil jäädvustada nende teod. Keegi ei taha, et nende vägiteod Youtube’i üles pannakse.
Mille pärast juhiga kõige enam kurjustatakse?
Põhiprobleem on see, et ei jõuta ümber istuda teise bussi peale ja peab jääma ootama. Aga see on ohtlik, kui keegi tormab sulgevate uste vahele. Tihti esimese bussi juht ei näe, et keegi jookseb, ja siis see võib lõppeda päris kurvalt. Parem juba natuke aega järgmist bussi oodata, kui niimoodi riskida.
Vahel tulevad inimesed peale koeraga, kel pole suukorvi. Kui juht seda näeb, siis ta võib paluda inimesel maha minna, sest ühissõidukis peab olema koeral suukorv. Üks reisija aga vihastas seda nõudnud bussijuhi peale nii, et kirjutas parki ülemustele kirja, et premeerige seda bussijuhti, kes lubas ta bussi ilma suukorvita koeraga. Juhil võeti siis hoopis preemia ära, et lubas suukorvita koera bussi.
Miks nõukaajal bussid nii täis olid?
Nõukaajal olid bussid täis, sest autosid oli palju vähem kui praegu. Vaadake hommikul, kui paljud inimesed oma autoga tööle sõidavad. Ja busse on praegu ka rohkem ning nad on suuremad. Tipptundidel sõidavad ikka liigendbussid, mis mahutavad palju rahvast. Nõukaajal oli tihti nii, et uksed ei tahtnud kinni minna ja tuli isegi läbi mikrofoni inimestel paluda ukse vahelt maha astuda ja järgmist bussi oodata. Nüüd niisugust pilti enam ühelgi liinil ei näe. Jah, hommikuti rahvast on, aga mingit koledat trügimist ei ole. Need ajad on möödas.
Kas autode uputus muudab ka busside sõidugraafikust kinni pidamise raskeks, kui mitte lausa võimatuks?
Seda küll. Aga neil liinidel, kus saab sõita bussiradu mööda või kasutada mitut sõidurada ja põigata sinna, kus on parajasti vähem autosid, probleeme graafikust kinni pidamisega pole. Lasnamäe ekspressliinil on üsna hea graafikus püsida. Gonsiori tänaval on nüüd ju busside rada.
Kord on niisugune, et kui ummikute tõttu jääb buss hiljaks, ega siis juhti kuidagi ei karistata. Iseasi on siis, kui sa enne sõiduplaanis kirjas olevat väljumisaega välja sõidad. Seda ei tohi teha ja selle eest karistatakse juhti.
Niisiis võib bussiradadega igati rahule jääda?
Muidugi on väga hea, et bussirajad on olemas. See võimaldab graafikus püsida ja hoiab ära järske pidurdamisi, mida põhjustavad äkiliselt rada vahetavad juhid. Igale poole neid kahjuks teha ei saa, aga neid peaks linnas palju rohkem olema.
Aga sinna lubatakse ka elektriautod peale ja neid on viimasel ajal ikka päris palju. Mõned väiksed elektriautod jäävad bussirajal lausa ette. Vahel lihtsalt segavad, vahel aga keeravad äkki sulle ette. Seejärel nad jokutavad, ei tea, mida teha, ning pärast tahavad jälle tagasi teise raja peale keerata. Juhtub sedagi, et bussi ette kippujate pärast tuleb järsult pidurdada. Sellega on siis nagu fekaaliveoga, et kui loksutad, läheb haisema. (Naerab.) Kui bussi järsult pidurada või jõnksutada, läheb rahvas kihevile. Hakatakse valju häälega hüüdma, et mida sa teed, juht, ega sa sõnnikut ei vea.
Samas on neid bussirajale kippujaid vähe. Soliidsed juhid ju seda ei tee. Aga mõnel on kohe nii kiire, et siis ta seal sõidab.
Kas teil on ka juhtunud, et keegi reisijaist kukub ja saab viga?
Ei ole. Mul on enamasti olnud siledapõhjalised bussid, kus pole sees astmeid ja kõrgendusi. Need on ohutumad. Ükskord siiski üks naine kaotas tasakaalu, sest keegi jooksis enne ülekäigurada lihtsalt mul bussi ette. Polnud teha midagi muud kui pidurdada. Ei sõitnud otsa.
Bussis sõitnud naine hakkas kõva häälega karjuma, et kuidas ma sõidan niimoodi. Siis sain aru, et temaga on kõik korras. Kui ta oleks vait jäänud ja maas lamanud, siis oleks asi võinud ka halb olla. Aga kui inimene juba karjub, ja mitte valust, siis pole tal häda midagi. See naine jäi ka terveks. Bussijuht ei tohi iga kurjustamise peale leili minna, sa pead ikka rahulikuks jääma igas olukorras. Minu peale ei saa kaevata, ma olen ilus ja korralik, lips ees. (Naerab.)
Äkki teele bussi ette ilmuvad inimesed on ju tõesti ohtlikud…
Kõige hullemad on nüüd jalgratturid. Nad tulevad viuhti kusagilt, neid pole näha, sest nad liiguvad kiiresti ja ei võta ka ülekäigurajal hoogu maha, rääkimata jalgratta käe kõrvale võtmisest. Sa ei jõuagi nendele reageerida. Ratturit see kahjuks ei huvita, tal on tavaliselt kõrvaklapid peas, ta ei kuulegi bussi ega autosid ja vaatab ainult enda ette.
Nii käitutakse ka rongi ülesõitudel. Aga rongi juba pidama ei saa. Ja jäädaksegi alla.
Praegu töötab TLT-s bussijuhina juba 174 naist. Mida nende julgest tööletulekust arvate?
Naisbussijuhtide tuleku järel hakati kohe oluliselt parandama juhtide olmetingimusi. Enne soristasid mehed põõsasse lõpp-peatuses, aga nüüd me enam mitte kuidagi nii ei saa, sest kolleegide seas on ka naisi. Praegu on igal pool korralikud kempsud ja ma ei kujuta tõesti ette, kuidas naised muidu hakkama saaksid. Ja juhtide sööginurkades on kohviautomaadid ja külmakapid. Kellel saab midagi nende asjade vastu olla?
Kas vanasti oli nii, et iga juht sõitis kindat liini?
Jah, enamus aega küll. Mäletan, et juba siis olid Hiiu jaama juures suured autode rivid, kõik ootasid, millal need kaks rongi ära tulevad. Aga liiklus seisis. Nüüd ma pole seal enam kaua aega käinud, sest sõidan põhiliselt Lasnamäel.
Kuidas teist üldse bussijuht sai?
Tänu minu bussijuhist vanemale vennale. Tema mind bussiparki tõi. 1978. aastal ütles vend mulle, et nüüd tuled siia tööle. Ma olin otse sõjaväeteenistusest tulnud ja ega vastu ka ei vaielnud. Enne sõjaväge olin töötanud Standardis. Ma olin rohkem küttepuu kujundaja (naerab), ega mingit peent mööblimeistrit poleks minust saanud. Alguses oli autobussikoondises õpipoisiaeg. Load sain aasta hiljem ja minu esimene buss oli kollane Ikarus.
Ajas teie esimene buss ka koledat musta tossu välja?
No see olenes mootori korrasolekust. Kui mootor oli korras, siis ei ajanud. Nüüd muidugi tossavaid busse ammu enam pole, sest mootorid hoitakse korras ja kui midagi katki läheb, parandatakse kohe ära.
Kus kandis teie esimesed sõidud siis olid?
Alul sõitsin ma liinil number 10. See läks Pääskülast Õismäele läbi Nõmme. See Mustamäe mägi oli nii mõnegi bussi jaoks tõeline proovikivi. Kui mootor sind ikka mäest üles ei vea, siis jäädki keset mäge toppama. Seda juhtus ka. Sidur läks läbi ja ei aidanud muud, kui tehniline abi vedas bussi parandusse. Juhid meil sel ajal, kui mina olen töötanud, remonti ei teinud. Juht võtab sel juhul asendusbussi ja sõidab sellega edasi. 10. liini sõitsin kaks aastat ja siis hakkasin 3. liinil mööda Tööstuse tänavat vedama enamasti Volta tehase inimesi tööle ja tagasi.
Praegu sõidate 56. ekspressliinil. Kas Lasnamäe kanalis on bussil hea sõita?
No tipptunnil on seegi autosid täis, ekspress liigub just tööle mineku ja töölt tuleku aegadel. Aga temale lubatud kiirust 60 km/h seal kanalis saab ikka arendada. Ometi sõidavad kõik autod bussist nagu postist mööda, ega nad lubatud kiirusest kinni ei pea. Rahvast on tipptunni ajal ka, aga mingit trügimist pole, nagu kaheksakümnendatel veel oli. Bussid käivad nii tihedasti, et rahvas hajub ilusasti ära. Eks paljud on nüüd hakanud autoga ka käima. Aga bussides oleks veel ruumi küll ka nende jaoks. 11. liin on ekspress, millel vähem peatumist. Aga tuleb sõita ka teistel liinidel.
Kui te oma auto roolis olete, kas siis jalg ei vaju nagu iseenesest gaasipedaali peale raskelt?
Ma ei sõidagi väga autoga, see mul küll on, aga kavatsen maha müüa. Ma ei oskagi väikese autoga sõita. (Naerab.) No ma ei näe ju midagi seal väikeses autos istudes. Linnas saab ühistransporti kasutades hästi hakkama ja kui on vaja maale minna, eks siis viiakse.
Et siis Tallinna ühistransport on nii hea, et tegelikult pole siin oma autot vajagi?
Jah, nii see on. 56. liini buss sõidab Lasnamäe lõpust veerand tunniga kaubamaja juurde. Aga kui sa lähed autoga, siis kuhu see seal kesklinnas panna? Sõidad see veerand tundi juba ümber kaubamaja ja otsid vaba kohta parkimiseks. Ja siis veel maksad ka selle parkimise eest.
Aga kui me vaatame seda asja teiste kaubanduskeskuste poole pealt, siis need on küll kõik autoomanike jaoks tehtud. Katsu sa mõnele linnaäärsele suurpoele bussiga hästi lähedale saada. Näiteks Lasnamäe Maksimarketile või Rocca-al-Mare keskusele ei ole mugav bussiga juurde pääseda. Trammitee võiks ka kaugemale Lasnamäe poole tulla mööda Peterburi maanteed, üle selle raudtee küüru sealt ja edasi. Meil on kõik ju nii autostunud! See annab tunda, et maist alates on rohkem autosid jälle tänavatel. Talvel oli vähem. Ja kõrge kütusehind ei loe ka mitte midagi.
Mis bussijuhile kõige rohkem praegu närvidele käib?
Ega neid asju ei olegi, vähemalt minu jaoks. Ma ei tea, kas ma siis olen juba kõigega niivõrd harjunud…
Suur häda on nende prügikollidega. Kunagi oli isegi mõte teha nende jaoks eraldi buss, et nad ei haiseks koos teistega sõites. Aga see plaan jäi teoks tegemata.
Ma olen kolleegide käest kuulnud, et need äkki ilmuvad ratturid ja tõuksisõitajd teevad hinge täis. Aga sa pead ju neid juba eemalt nägema, et ta võib sulle teele tulla. Ja jalakäijad ka, kes juba kollase tulega hakkavad üle minema. Pärast valgusfoori nupule vajutamist võiks ikka mõned sekundid oodata ja veenduda, et kõik sõidukid on jäänud ülekäiguraja ees seisma.
Bussid on ka erinevad. Kõiki ei saagi kohe seisma panna, mõned Solarised võtavad küll pidurdades kiiruse maha, aga veerevad veel natukene edasi. See on just kukkumiste vältimiseks. Aga ülekäigul jälle võib mõni uljaspea niimoodi müksu saada. Juht peab igal juhul arvestama, milline buss tal on, ja olema veelgi ettevaatlikum enne ülekäike.
Aga mis teeb bussijuhile rõõmu?
Rõõmu teeks sõitjate siiras tänu ja üks lihtne sõna – aitäh! Maaliinide juhtidele öeldakse seda kogu aeg, aga meil jääb see puudu. Linnas sihukest asja pole. Minul küll paarimeest pole, aga hea paarimees, kellega oma bussi jagad, on iga juhi jaoks õnnistus. Ja rõõmu teeb see, et meie ettevõte areneb nii jõudsasti, kõik toimib hästi, kord on majas ja rahvas rahul. Töö võib olla küll raske, aga ega inimesed ei taha siis ära minna, kui suhted on head ja aasta lõpus tuleb vägev firmapidu.
Ja nalja saab meie töös kogu aeg.
Kas soovitaksite bussijuhi ametit ka oma lapselastele?
Vahel võtan oma üheksa-aastase tütrepoja bussi peale kaasa ja ta teeb minuga koos mõne sõidu. Ei tea, kas temast selle pärast veel bussijuht saab. Eks ta peab ise mõtlema, kas tahab vanaisa moodi terve päeva kinni olla ja kell kaheksa alles lõpetada. Muidugi on võimalikud ka teistsugused töögraafikud. Aga kui noor mees lõpetab kell kaheksa, siis teatrisse enam minna ei aa, ainult ööklubisse…
Ja hommikul pead olema selge. Meid arst iga päev kontrollib enne rooli minekut. Enne seda pead veel alkomõõtjasse puhuma. Kui sa ikka haige oled, siis bussi juhtida ei tohi.
Mul olid ka ühel päeval silmad punased. Ütlesin arstile, et ma ei tahtnud tööle tulla ja nutsin kodus, sellepärast ongi punased. Aga see polnud põhjus, et mitte rooli minna. Soovitati silmaarsti poole pöörduda, muidu varsti enam rooli ei saa… Silmaarst vaatas ja ütles, et pole suuremat häda midagi.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Jaan
26. mai 2022 07:38
Harald on väga tubli ja asjalik busijuht , samuti suure südamega vanaisa ja inimene!