„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
Suur intervjuu ARVO IHO: Venemaa rahvas on ka ise süüdi, et lasi sellise juhi võimule (2)
24. mai 2022
Arvo Iho Foto Scanpix

„Juba 1989. aastal mõtlesin, et Venemaa tohutust impeeriumist võib saada neli erinevat riiki, kus inimesed elaksid ilma Moskva survele allumata inimlike seaduste järgi,“ leiab filmirežissööri, operaator ja fotokunstnik Arvo Iho. „Ma kardan, kui saan teada, milline mustus valitseb tänapäeval inimeste ajus ja südames. Kogu see praegune sõda…“

Ihol oli Andrei Tarkovskiga palju tegemist. Stalkeri võtetel tehtud Iho fotodest pani ta hiljuti kokku suisa raamatu.

„Selle raamatu koostasin Andrei Tarkovski 90. sünniaastapäevaks,“ lausus Iho. „Sain selle trükikojast kätte 1. aprillil. Tahtsin teha õhtut Tarkovski mälestuseks 4. kuupäeval, just Andrei Asenevitši sünnipäeval, aga sel päeval oli “Super Nova” BFM kinosaal vilgas. Saatsin üle saja kutse laiali, mõtlesin, et no kolmkümmend inimest tuleb kindlasti. Saabus kaks korda oodatust rohkem. Nii eestlasi kui venelasi. Raamat, muide, on tehtud neljas keeles: eesti, vene, inglise ja soome keeles.“

Teie raamat räägib kultuuride seotusest, mis püsib hoolimata sellest, et poliitikud ja propagandistid teevad kõik, et inimesi lõhestada?

Täiesti õigus. Inimestevahelised sidemed säilivad hoolimata Putini kohutavast sõjast. See on kriminaalne sõda, inimsusevastane kuritegu. Kuid loomingulised ja isiklikud kontaktid kultuuriinimeste vahel peavad säilima ja arenema. Oma fotofilmi kavatsesin näidata Venemaal. Kas olete märganud, et kaadritega kaasnev jutustus on venekeelne? Mul oli plaanis kaks fotonäitust: üks Jekaterinburgis ja Krasnojarskis, mille jaoks valmistasin filmi ette. Nüüd on need aga tühistatud.

Ma saan aru, et sa ei saa sinna minna. Aga nende näituste korraldajad võiksid vähemalt filmi näidata.

Loodan, et just seda nad teevad. Kuid nad tahtsid minu fotosid eksponeerida ja kohtuda.

Ma tean, et Stalkeri võtteplatsil sa salaja filmisid kõike, mis seal toimus. Mis seal siis toimus?

Jah, luurasin nagu spioon põõsastes. Fakt on see, et filmigruppi kuulus täiskohaga Mosfilmi fotograaf Murashko, kes oli oma konkurentide peale väga armukade. Kuid võtsin salaja mõned tööhetked, ilmutasin oma väikeses formaadis foto ja näitasin sedaTarkovskile. Ta ütles: „Väga erksad pildid. Tule, jätka tööd. Ainult vaata, et Murashko ei näeks! Ta lööb su aparaadi puruks!”

Kasutasin ainult 5 rulli filmi. Raamatus on 42 parimat fotot, mis on tehtud “Stalkeri” võtetel ja 42 – Tsooni elust pärast “Stalkerit”. Olen viinud Stalkeri võttepaika üle 30 aasta kõikjalt maailmast pärit inimesi. Kohal oli poetess Austraaliast, palju inimesi Soomest ja Saksamaalt. Venemaalt oli terve delegatsioon, kuhu kuulus ka Marina Tarkovskaja. Seetõttu on raamatul kaks osa – “Stalkeri” võtted ja Tsooni elu pärast.

Sõnal “tsoon” on rohkem kui üks tähendus …

Jah, esiteks tajutakse “tsooni” vanglana. Kuid pärast “Stalkerit” hakati seda tsooni nimetama enneolematute võimaluste kohaks. Seosed maavälise tsivilisatsiooniga jne.

“Stalker” ei vanane sugugi, vaid, vastupidi, muutub üha aktuaalsemaks. Enamik Tarkovski teostest on vormilt väga keerukad ja näivad olevat intellektuaalidele programmeeritud. Kuid see film on vormilt väga lihtne. Tarkovski ise kirjutas oma päevikus, et “Stalkeris” püüdis ta kõigepealt pidada lihtsat ja sügavat vestlust iseendast, inimesest, inimese püüdlustest ja usust.

Ka “Peegel” räägib sellest, aga väga keerulisel kujul, kaudselt.

Tarkovski ise tunnistas, et The Mirror oli liiga keeruline. Vaataja vajab selle jälgimiseks palju lisateadmisi Venemaa ajaloost ja isegi Tarkovskite perekonna ajaloost. Ta ütles avalikult: “Mind ei huvita, kui palju inimesi minu filme näeb.” Kuid see pole kaugeltki tõsi. Muidugi oli talle oluline, et võimalikult paljud inimesed temast aru saaksid. Ja ta tegi kardinaalse otsuse: teha pilt võimalikult lihtsaks. Kuid sellegipoolest ei saanud ta ajaga mängimata jätta. Stalkeri unenägusid filmitakse suurendatud kiirusega, 24 kaadri asemel 32 kaadrit sekundis ja seetõttu voolab vesi nagu plii. Kõik on aeglane – isegi Stalkeri põhimonoloog, mis on täielikult võetud iidselt Hiina filosoofilt Lao Tzult ja pilt on unenäoline.

Tarkovski imetles Luis Bunueli ja võttis temalt palju, samas kui Bunuel uskus, et kino on unistus. Ja vaatajad sisenevad sellesse lummavasse unistusse omal soovil.

Kas “Stalker” on kogu maailma kino fenomen?

Jah. Kui ma 1991. aastal seitse kuud USA-s töötasin, oli ainuke kaasaegne vene film, mida mu õpilased teadsid,  Stalker. Nad teadsid veel kahte vene filmi…

Eisensteini “Aleksander Nevski”. Ja Nikita Mihhalkovi „Mustad silmad.“ Nad olid lugenud midagi Potjomkinist.

Kas see, mis praegu Venemaal toimub, jätab Venemaa kinoajalukku oma jälje?

Jah, kuid mis on kinol sellega pistmist? Minu arvates on Venemaal praegu toimumas väga suur tragöödia. Ei saa öelda, et kõiges on süüdi ainult Putin ja tema kaaslased. Ka rahvas on süüdi, sest ta lasi sellise juhi võimule. Ja kui inimestega lihtsalt rääkida, siis enamik usub ka praegu sellesse, mida Vene Föderatsiooni propagandamasin neile räägib. Nad ütlevad: “Jah, sest meid ähvardas NATO ja Ukraina rünnak!”. Ja see, mida vene sõdurid teevad, on kohutav: nad röövivad, tapavad, vägistavad, hävitavad koole, haiglaid, lasteaedu. Mind vapustas üks pealtkuulatud ja Internetis avaldatud telefonivestlus sõduri ja tema ema vahel. Sõdur uhkustas, et tal õnnestus kätte saada telekas, külmkapp ja veel midagi ning ema kiitis. See on tõend täielikust moraalsest allakäigust!

Teate, ma reisisin palju Siberis, kaugel ja laial, kuni Tšukotkani välja. Ma nägin Alaskat üle väina. Ja veel 1989. aastal mõtlesin: nendest 12 000 kilomeetrist tohutust impeeriumist võib saada neli erinevat riiki, kus inimesed elaksid ilma Moskva survele allumata. Me elaksime inimlike seaduste järgi. Kaug-Ida ja Põhja kauplesid Jaapaniga juba jõuliselt. Krasnodari ala on Siberi süda, uskumatult rikas maa, seal on piiritud metsad, jõed ja Altai. Teine võimalus on Lääne-Siber. Ja teisel pool Uurali lääne pool traditsioonilised Moskva maad. Ainult siis on minu arvates Venemaal normaalne elu.

Kas selle tõeks saamine on Utoopia!?

Võib olla. Kui aga unistus suurest maailmaimpeeriumist, “kolmandast Roomast” maha ei maeta, astub Venemaa traagilise regulaarsusega samale rehale. See unenägu mürgitab ja lollitab inimesi. Nad nagu lummatud, vaatavad kasti ja usuvad kõike, mis sealt räägitakse. 22 aastat Putini võimu on vene rahvale niimoodi ajupestu teinud, et Dr Goebbels ka kadestaks.

Vaimse vabaduse puudumine ja see vabaduse puudumine, mis tsoonis (mitte Stalkeri oma, vaid see tavamõistes), on alati seotud. Kui ma Siberis „Karu südant“ filmisin, oli võttepaigast seitsme kilomeetri kaugusel laager. Teine on 14 kilomeetri kaugusel. Ja nende laagrite lähedal asuvad külad on nii demoraliseeritud, et nad ei saa enam ilma vangideta elada. Enamik külaelanikke teenindab tsooni. Mehed on valvurid, naised koristajad. Nad ei ole enam jahimehed ja kalurid, nagu varem.

Aga lõppude lõpuks armastate te kõige selle juures jätkuvalt oma elukutselisi sõpru, kes töötavad ja elavad Venemaal?

Jätkan. Aga siin on see, mis mind vapustas. Minu viimases Venemaal filmitud filmis “Karusmari” mängisid peaosades Dmitri Pevtsov ja Sergei Garmaš. Tänaseks on Dima Pevtsovist saanud tulihingeline putinist. Ja Garmashil vastupidi on tuum. Ta laseb endal iseseisvalt mõelda ja ei osale selles pseudo-patriootlikus pandemooniumis. Väga üllas ja väärt inimene.

Tollel pildil naispeaosa mänginud Ulyana Lapteva saab samuti toimuvast aru. Ja Dima Pevtsov … ma saan aru, et tema elus juhtus tragöödia, mis nii valusalt mõjutas kogu tema maailmapilti. Tema poeg kukkus viiendalt korruselt alla ja suri. See šokeeris Pevtsovi nii palju, et ta muutus täielikult, muutus väga usklikuks ja samal ajal ka võimu toetajaks. Aga ta mängis minu jaoks normaalset inimest. Kui ütlesin, et näen selles rollis ainult teda, siis nad vaidlesid mulle vastu: ta mängiks hästi ainult bandiitide rollides. Vastasin: “Ma tõestan seda teile!” Tegin suurepäraseid teste ja tõestasin, et ta suudab mängida selle filmi kangelast, kunstnikku, kes on olümpiamängude ajal Moskvast välja tõstetud, kuna nad peavad teda ebausaldusväärseks.

Ma kardan, kui saan teada, milline mustus valitseb tänapäeval inimeste ajus ja südames. Kogu see sõda…

Mitte igaüks pole võimudega nõus…

Noh, jah, umbes 20 protsenti ei ole võimudega nõus. Mul on Venemaal väga häid sõpru, kes tunnevad valu ja häbenevad seda, mida Putini režiim teeb. Vähemalt Ženja Tsimbal (Jevgeni Tsimbal, Tarkovski assistent Stalkeri võtteplatsil, mängu- ja dokumentaalfilmide režissöör, Nika preemia laureaat, Andrei Tarkovskist ja Aleksandr Kaidanovskist rääkiva filmi “Stalkeri unenäod“, toim.) Ja Tatarstanis elav kunstnik Sviyaži saarel, kes illustreerib laste muinasjutte- Rashid Safiullin. Need on inimesed, kes on kogu oma elu kandnud lojaalsust iseendale ja teavad kindlalt, kus on hea ja kus on kuri.

Patrioot olemine ei tähenda sugugi oma riigi valitsuse tegemiste heakskiitmist. Enamasti on see vastupidi. Ja see ei kehti ainult tänapäeva Venemaa Föderatsiooni kohta!

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

george
25. mai 2022 20:34
Soros lisas: „Euroopa sõltuvus Venemaa fossiilkütustest on endiselt liiga suur, suuresti endise kantsleri Angela Merkeli merkantilistliku poliitika tõttu. Ta sõlmis Venemaaga eritehinguid gaasi tarnimiseks ja tegi Hiinast Saksamaa suurima ekspordituru. See tegi Saksamaast Euroopa suurima majanduse, kuid nüüd tuleb maksta ränka hinda. Saksamaa majandus vajab ümbersuunamist. Ja see võtab kaua aega.” Sorose sõnul sai Putin veebruari alguses Pekingi taliolümpiamängude avamisel Xi nõusoleku sissetungiks Ukrainasse. https://eestinen.fi/2022/05/soros-runnak-ukrainale-voib-kaivitada-kolmanda-ilmasoja/
Minu Arvamus
24. mai 2022 20:07
Venemaa rahvas on ka ise süüdi, et lasi sellise juhi võimule??? Naiivne ullike, kes Vene rahva käest enne on küsinud, keda võimule lasta. Seal määrab valitsev partei, kes juhib riiki. Üks riik, üks rahvas, üks partei ja üks juht. Valimised on vaid formaalsus. Meil käivad ka sellised üritused teatud erakonna poolt.