“Jäin nii haigeks, et ei saanud voodistki välja,” meenutas paari aasta tagust olukorda peagi 90-aastaseks saav põline mustamäelane Antonina Ganšina. “Kui oma perearstikeskusse helistasin, teatas noor näitsik, et nüüd tuleb minna Lasnamäele – perearst olla sinna kolinud.” Kuna terve Tallinn on perearstidele üks teeninduspiirkond, võivad nad vabalt kolida näiteks Mustamäelt Lasnamäele või Meriväljalt Nõmmele.

Antonina oli meeleheitel, sest ta ei olnud niisama haige, vaid suisa voodis pikali. “Suure vaevaga oleks ehk kõne alla tulnud Mustamäe tervisekeskusse oma perearstile minek, aga Lasnamäele ma sõita ei suutnud,” meenutas ta. Üksiku pensionärina pöördus vanaproua viimases hädas linnaosavanema Lauri Laatsi poole, kes ühes oma toonase abiga pikalt Mustamäel elanud eaka naise aitamise oma südameasjaks võtsid.

“Kuna olin liikumatu, poleks ma saanud isegi perearsti vahetamise avaldust sisse anda,” nentis Antonina. “Linnaosavanema abil õnnestus mind lisada Ehitajate tee 27 asuva perearstikeskuse nimistusse, tema vormistas mu dokumendid ja viis need ise ka Mustamäe tervisekeskuse registratuuri.”

Sellega Antonina vintsutused paraku ei lõppenud. Ka arstiaja saamiseks tuli vanaproual linnaosavalitsuse abi paluda. “Tervisekeskuse registratuuriga lihtsalt ei olnud võimalik ühendust saada,” lausus naine. “Olen kõne ooteliinil tundide kaupa oodanud, kuni lähen närvi, vererõhk tõuseb ja panen viimaks toru ära. Minul ei ole internetti, ma ei saa end veebi teel kirja panna!” Nii on taas just linnaosavalitsus aidanud eakal arstiajad kinni panna, ja seda mitmel korral. Antonina meelest jagab väga segast infot ka tervisekeskuse registratuuri automaatvastaja sõnum, mis isegi lahtioleku välisel ajal ütleb, et te olete kõnejärjekorras.

Lisaks suhkruhaigusele ja vaid ühele töötavale neerule vaevavad Antoninat käimisraskused, nii et ta liigub ainult rulaatoriga, mis kaalub 10 kilo ja mida vanaproua mõistagi ise tõsta ei jaksa. Õnneks mahub rulaator napilt väiksesse lifti ja nii pääseb naine oma seitsmendal korrusel asuvast korterist esimesele. “Häbi on nii öelda, aga tänu sellele, et esimesel korrusel elav naaber kaotas jala, ehitati välisukse juurde kaldtee, seega viimases hädas saan ka uksest välja,” ütles Antonina. Arst on talle siiski südamele pannud, et kõrvalise abita liikuda ei tohiks. “Perearst määras mulle kohe hooldusõe, kes käib üle nädala mõõtmas vererõhku, veresuhkrut ja hapnikusisaldust veres. Ei kujuta ettegi, kuidas ma oleksin hakanud käima Lasnamäe tervisekeskuses, kui ma isegi lähedal asuvasse tervisekeskusesse pean sõitma taksoga!”

Vaid paar päeva etteteatamist

Riigi terviseamet saab nädalas keskmiselt 60 kõnet inimestelt, kes küsivad näiteks, kuidas saaks leida ja vahetada perearsti, või kurdavad, et nende perearst ise on vahetanud asukohta. Antonina kombel hättasattunuid jagub palju. Märtsi viimastel päevadel potsatas Meriväljal elava Anne postkasti teade, et tema kesklinnas vastu võtnud perearst asub juba aprillist uus kohas. “Sisuliselt paaripäevase etteteatamisega selgus, et perearst on kolinud kesklinnast kuhugi Nõmme taha,” rääkis Anne. “Esiteks ei antud aega muutusega kohanemiseks – kui oleksin kasvõi kuu või kaks ette teadnud, oleksin võinud juba siis perearsti vahetust kaaluda ning kodulähedasema perearsti valida. Teiseks ei ole mul autojuhiluba – kui hakkaksin taksoga sõitma Meriväljalt Nõmmele, oleks see nii raha- kui ka ajakulukas.” Anne oli omal ajal valinud perearsti kesklinna kaalutlusega, et see asub töökoha lähedal, ja toonud ajapikku sama perearsti nimistusse ka oma lapsed ja mehe, et kogu pere oleks ühe perearsti tiiva all. “Kogu perearstinduse mõte ju selles ongi, et perearst on kogu pere arst ja perele lähedal,” rõhutas Anne. “Nüüd aga peaksin otsima perearst neljale inimesele!”
Ringiga alguses tagasi

Kui Anne üritas ära kolinud perearsti kätte saada, tekkis uus probleem. “Esiteks ei olnud kirjas mainitud, et perearsti vana telefon enam ei toimi, seega eeldasin, et telefon viiakse üle,” jätkas naine. “Helistasin uude kohta 5-10 korda ja püüdsin perearsti kätte saada, sattudes ka seal ootejärjekorda nagu pangas!”

Arst oli kolinud suuremasse perearstikeskusesse. “Räägitakse, et kui perearst on oma pereõega kahekesi, ei jõua nad patsiente teenindada, sest üks pereõde ei jaksa kõnedele vastata,” selgitas Anne. “Lisatakse, et kui nad suuremasse üksusse lähevad, on arstil rohkem aega ja patsient pääseb paremini liinile. See ei pea paika – varem sain ma pereõe palju kiiremini kätte kui praegu! Kas see on ainult perearst, kelle elu peab mugavamaks muutuma? Võib-olla peaks mugavamaks muutuma ka patsiendi elu, mitte vastupidi?”

Veteranarst Adik Levin on Annega ühel nõul. Doktori hinnangul on perearstid üldjuhul väga tublid, küll aga peaks riik muutma esmatasandi tervishoiusüsteemi. “Mina kui lastearst räägin, et kõigepealt peab tulema patsient ja alles pärast arst,” toonitas Levin. “Arst ja perearstisüsteem on patsientide jaoks! Meie esmatasandi tervishoius jääb tihti mulje, et kõige tähtsam persoon on perearst – tema heaolu ja kus ta töötab. Kui perearst tahab kuhugi kolida, siis ta seda ka teeb, ja saates patsiendid kus see ja teine, teda ei huvita! Süsteem on end ammendanud. Ma ootan, mil riigi tervishoiusüsteemi juhtijad lõpuks välja ütlevad: siin on meil asjad halvad. Aga kui tädi Maalil hakkab kõht valutama, ei tea ta, kuhu minna! Polikliinikud löödi laiali, et perearst oleks perele ligemal, ja nüüd luuakse tervisekeskused – perearstid sõidavad igale poole keskustesse ära! Kõik uus on alati unustatud vana – see on ju polikliinikute taastamine! Muidugi on kõik teisel tasemel, meditsiinitehnika ja muu on arenenud, aga ring on täis – tervisekeskus on toosama kunagine polikliinik.”

Kui Anne kõnele viimaks vastati, öeldi telefonis: rääkige, mis teil viga on. “Tegemist oli administraatoriga,” imestas Anne. “Oma murest rääkides pean nüüd läbima palju suurema kadalipu kui enne! Lisaks ei olnud perearsti kolimisteavituses öeldud, kas pereõde jääb samaks, niisiis selgus järjekordse üllatusena, et nüüd pääseb mu delikaatsetele terviseandmetele ligi uus pereõde, keda ma ei tunne.” Kõik see on tekitanud tohutut segadust.

Kogu linn pole mugav teenindusala

Tallinna Perearstikeskuse juhataja Siiri Käpa sõnul on perearstil tõepoolest õigus valida ning muuta oma tegevuskohta. Perearsti kolimist soodustab, et kogu Eesti suurim linn on perearstidele üks tegevuspiirkond. “Ka meie ettevõttel on märgitud tegevuspiirkonnaks kogu Tallinn,” märkis ta.

Käpa kinnitusel mõjutab perearstide tegutsemispaiku ka energia hinnatõus. “See kergitab rendihindu ja halduskulusid ning on tõenäoline, et mõnel väiksemal, ühe-kahe nimistuga perearstikeskusel tekib kasvavate elektrihinde juures mõttekoht, kas peaks soodsamat pinda otsima asuma,” tõdes Käpa. “Oma praksisega perearstil võib mõne aja pärast veel keerulisemaks minna. Suuremas ettevõttes töötades on võimalus vastuvõtte katta asendusarstiga, et oma koormust leevendada, ka võivad õed roteeruda. Nii on mõistetav, et osa perearste ühinevad mõne perearstikeskusega. Perearstid kaaluvad ka, kuidas nad rahaliselt paremini välja tulevad – kas üksinda tegutsedes või kellegagi koos töötades. Üksi jäädes on selge, et halduskulude ja muude kuludega on keerukas toime tulla.”

Kolimise põhjuseks võib Käpa sõnul olla aga ka see, et perearst tahab avada mõnel teisel aadressil oma praksise, mitte olla ühe ettevõtte nn vihmavarju all – ja siis tuleb tema nimistu automaatselt kaasa. “Ka meie ettevõttes liikus Nõmmelt mitu nimistut linna ja patsiendid pidid nendega kaasa minema,” jätkas Käpa. “Osale vanemast generatsioonist tekitas see mõistagi meelehärmi.”

Perearstide nimistutes jagub küllalt patsiente, kes on alles pisikesed või juba väärikas eas. Neil ei pruugi olla lihtne liikuda perearstiga kaasa näiteks Nõmmelt Lasnamäele või Põhja-Tallinnast Haaberstisse. “Sellisel juhul otsib patsient enda piirkonnas tegutsevate perearstide hulgast uue perearsti ning kirjutab avalduse, kelle juurde ta sooviks minna,” lausus Käpa. “Siin tuleb mõistagi mängu teine probleem – perearstide nimistud on suhteliselt täis.”

Nimistud tihkelt täis

Käpa tõi välja teisegi nüansi: “Kui patsient on aastakümneid käinud ühe perearsti juures, tähendab see väga usalduslikku suhet – arst tunneb oma patsienti ja tema haiguslugu läbi aastate. Kui perearst liigub teise kohta ehk nimistu omanik muudab oma vastuvõtu aadressi, teeb see patsiendile olukorra väga keeruliseks, sest uue perearsti leidmine võib osutuda aeganõudvaks.”

Käpa enda keskus soovib olla oma patsientidele lähemal. “Meil on perearstikeskused nii Mustamäel kui Haaberstis ning Nõmmel asub Mustamäe perearstikeskuse filiaal,” rääkis Käpa. “See laiendab piirkonda, kus me saame patsiente teenindada. Kunagi said filiaalid teadlikult loodud, et inimestel oleks arstile lähem tulla.”
Terviseameti peaspetsialist Margit Toop lausus, et kui perearst vahetab tegevuskohta ning patsiendile uus asukoht ei sobi, on tal õigus arsti vahetada. “Patsientide liikumine nimistute vahel ei muuda oluliselt nimistute suurust, kuna lahkunud isikute asemele registreeruvad uued patsiendid.”

Samas tuleb välja, et patsiendid on praeguse valikuvabaduse sildi all suuresti sunnismaised, sest perearste napib ja neist mõne ära kolides on raske leida kodu lähedal uut perearsti. Perearstide nimistute maksimaalne suurus on 2000 või 2400 patsienti. “Nimistu optimaalne suurus on 1600,” mainis Toop. “Soovitame võimalusel valida nimistu, kuhu on registreerunud alla 1600 isiku.”

Perearst aina kaugeneb perest

Terviseameti peaspetsialisti Grete Musta sõnul võib perearst keelduda inimese võtmisest nimistusse juhul, kui tema nimistu on ületanud talle määratud piirsuuruse 2000-2400 inimest.

“Asjaolu, et perearstide kättesaadavus halveneb seoses nende kolimisega, on ere näide, et meie perearstisüsteem, mille loojateks 1990ndatel olid professor Heidi-Ingrid Maaroos ja endine sotsiaalminister Toomas Vilosius, on täiesti pankrotistunud,” nentis Levin. “Mäletan, kuidas me hävitasime ära esmatasandi pediaatria – omaaegsetest jaoskonna pediaatritest tehti väga tähtsad persoonid ehk konsultandid. See oli laste seisukohalt väga suur viga. Kuna perearstid enam kodudes ei käi, on linn püüdnud asja parandada laste koduarsti projektiga – see kõik on perearstide tegemata töö. Kui mu Saksamaa kolleegid tulid 1990ndate algul Tallinna, panid nad südamele: ärge lammutage oma esmatasandi süsteemi! Perearst on pere jaoks ja ta peab olema perele lähedal. Mis aga nüüd on juhtunud? Perearst kaugeneb perest iga päevaga ja see, et ta füüsiliselt kolib, on ainult üks osa probleemist.”

Seaduse silmis kõik korrektne

“Eestis on esmatasandi tervishoiuteenuse kättesaadavuses tõsiseid puudujääke,” märkis ka Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats. “Näiteks 2019. aastal tekkis olukord, kus valdavalt Mustamäe linnaosa elanikke teenindanud kaheksa perearsti lõid uue ettevõtte Lasnamäel. Kuna Tallinna peetakse üheks suureks perearsti teeninduspiirkonnaks, oli seaduse silmis kõik jokk. Ent praktikas tekkis Mustamäe linnaosa perearstiabi korralduses kriitiline olukord, mis oli vastuolus samas seaduses toodud esmatasandi arstiabi läheduse ja kättesaadavusega.”

Laats viisi probleemi nii sotsiaalministri, riigikogu sotsiaalkomisjoni kui ka terviseametini. “Asja tõsidust mõistsid kõik osapooled, kuid kõige tõsisemaks kujunesid terviseameti korraldatud Mustamäe perearstikonkursside tulemused: kandideeris täpselt null huvilist,” tõdes Laats. “Olime sattunud silmitsi olukorraga, kus Mustamäe – 66 000 elanikuga kompaktseima Tallinna linnaosa, mis ei peaks patsientide puuduses vaevlema – vastu ei tundnud keegi huvi!”

Perearstidest on üle Eesti puudus. “Me istume püssirohutünni otsas,” tõdes Käpa. “Praegu saavad perearstid veel hakkama, aga mis juhtub viie või kümne aasta pärast? Tublisid noori arste, kes valivad esmatasandi perearsti suuna, on suhteliselt vähe. Isegi kui nad selle suuna valivad, ei võta nad endale nimistut – nad võivad töötada asendusarstidena näiteks vanemate perearstide juures, ja seda nad teevadki.” Käpa kinnitusel võib põhjus olla, et nimistut omaval perearstil on kahtlemata suur vastutus ja perearstide puudusest tingituna on nimistud väga suured.

Käpa tunnustab kõrges eas, vanuses 70+ perearste, kes siiani töötada jaksavad. “Olukorrad ei ole lihtsad – me liigume ühest kriisist teise,” tõdes Käpa. “Need perearstid ei ole käega löönud ja teenindavad oma nimistuid tohutust kohusetundest ja professionaalsusest.”

Laats tegi riigikogu sotsiaalkomisjonile mitmeid ettepankuid kolimistest tingitud olukorra leevendamiseks. Üks neist oli suurendada perearstide nimistu suuruse alammäära (1200 inimest), mis võimaldaks soovijatel leida perearst oma linnaosas. “Tallinnas on vaja korraldada perearstide nimistute konkurss linnaosade põhiselt, mis välistaks kindla linnaosa elanikest koosneva nimistu teenindamise teises linnaosas,” rääkis Laats. “Perearstide nimistute konkurssidel võiksid osaleda ka kohalikud omavalitsused (sihtasutuste vm ettevõtete kaudu) ning haiglad, tagamaks suurema konkurentsi, parandamaks perearstiteenuse kättesaadavust ning vältimaks segadusi nimistutega.”

Samuti võiks kaaluda võimalust siduda äsja eriala omandanud meditsiinitöötajaid stažeerimiskohustusega. Suurendada tuleks perearstide residentuuri vastuvõttu, et vähendada perearstide nappust ning soodustada põlvkondade vahetumist. “Noorte perearstide sujuvaks siirdumiseks koolist tööellu on kohe vaja käivitada nn inkubatsioonisüsteem,” lisas Laats.

Toop kinnitas, et praegu riigikogu menetluses oleva tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatustega nähakse ette perearstide teeninduspiirkondade korrastamine. “Muudatuste vastuvõtmisel peaks perearsti vahetamine muutuma lihtsamaks, kuna teeninduspiirkond määratakse omavalitsuse üksuse täpsusega,” selgitas Toop.

Olen oma nimistuga kolinud neli korda

Le Vallikivi, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esinaine

Me elame juba viimased 20 aastat perearstikriisis ja järjest keerulisemaks läheb. Üks asi on endale head perearsti leida, teine on perearstide kolimine. Mina olen oma nimistuga kolinud neli korda.

On patsiente – sealhulgas ka vanemaid ja haigemaid –, kes üldse ei pea paljuks sõita või lasta end omastel tuua teise linnaotsa perearsti juurde, kuid on ka neid, kes otsivad kodulähedast perearsti. On ka mure, kus perearstipraksis endale sobilikud ruumid leiab. Suur osa neist asub polikliinikutes. Kui sa seal tahad nimistuid juurde võtta, kas siis seal saab ruumipinda juurde või peab Tallinnas muu üüripinna leidma? Perearstidel on ju ka omad tegevus- ja ruuminõuded. Kas perearst leiab sobiva hinnaga üüripinna samas linnaosas? Konkureerima peab koos kõikide teistega, kes endale äripinda otsivad.

Seadusandlusega võiks riik reguleerida, et perearstidel oleks optimaalne nimistu suurus 1200-1600 inimest, millest väiksemad ehk alla 1200 patsiendiga nimistud peaks kõik soovijad vastu võtma. Oleks mõistlik, et suurte nimistutega perearste ei survestataks, aga väiksed nimistud peaksid olema valmis teatava suurusega praksist omama – meil ei ole ju mõtet pidada Tallinnas nimistuid, mille suurus on 800, 1000 või 1100 inimest! Samas ei tohiks riik seadusandlusega üle reguleerida: kui perearstidel ei ole mingis linnaosas võimalustki mõistliku hinnaga sobilikke ruume leida, ei saa ka perearstile öelda, et sa pead tingimata näiteks siin Nõmmel patsiente vastu võtma – kuhu me siis need inimesed paneme? Perearst peab mõtlema ju ka olemasolevate patsientide peale. Kui me võtame nimistud väga suureks, tähendab see paratamatult, et iga patsiendi jaoks jääb vähem aega ja see omakorda tekitab patsientides rahulolematust.

Kas Tallinn on üks teeninduspiirkond või mitte, on ajalooga teema. On otsustatud, et Tallinna siseselt ei ole perearstide kolimised keelatud, sest üks linnaosa ei ole kindlapiiriline üksus. Niisiis pole keelatud, et patsient endale võõrast linnaosast arsti valib või arst kolib näiteks Kristiinest Mustamäele, Nõmmelt Mustamäele või Mustamäelt Lasnamäele.
Me valmistame praegu ette esmatasandi arengukava, kus tahaks teha asi paindlikumaks, et inimestel oleks rohkem valikuvabadust käia nii kodulähedaselt arstil kui ka perearstiga kaasa liikuda, kus iganes arst parasjagu ei tegutseks.
Ajalugu me selles plaanis tagasi ei keera – näiteks kohustuslik suunamine ei ole mõeldav tänases vaba liikumise tingimustes, kus me ei räägi ainult Eesti-sisesest või maakonnasisesest vabast liikumisest, vaid üle-euroopalisest vabast liikumisest. Arste ei saa teha sunnismaiseks, mõjutusmeetodid peavad olema pigem orgaanilisemad.

Näiteks et perearstikeskusel oleks võimalus kasvada ja arendada ning nimistu ei oleks nii väga arsti-, vaid keskusepõhine. Perearstikeskusel võikski olla oma patsientide hulk, keda teenindada, ning võimalus nimistuid juurde tekitada. Kui ühtedes nimistutes kasvab patsientide arv liiga suureks, saab uue arsti nö juurde kasvatada ja nimistu jääbki sinna. Mitte nagu praegu, et kui arst läheb pensionile või sureb, läheb nimistu konkursile ja konkursi võitnud arst peab ise vaatama, millises formaadis ta tegutseb, kus ruumid leiab ning kõigega nullist alustama. Nimistute pungumine on seega päris hea plaan. Kahtlemata on patsiendid üksjagu sunnismaised – perearstide põua tingimustes ei ole luksust käia just kindla doktori juures ja eeldada, et ta võtab enda nimistusse. Heade arstide juurde on tung väga suur ja nad peavad kaaluma, kas nimistusse juurde võtmine ei halvenda olemasolevate patsientide seisukorda. Seetõttu on osa perearste arusaadavalt tõrksad uusi patsiente järjest juurde võtma.

Kõige tähtsam on, et esmased teenused oleksid tervisekeskuses koos: lisaks pereõele füsioterapeut, koduõde, ämmaemand, heal juhul ka vaimse tervise õde või muu vaimse tervise spetsialist.

Kuidas perearsti vahetada või tema kohta infot saada?
• Kogu info perearsti valimise ja vahetamise osas on leitav terviseameti kodulehel: https://www.terviseamet.ee/et/tervishoid/inimesele/perearsti-valimine-ja-vahetamine
• Oma perearsti nime saab teada riigiportaali eesti.ee teenuses “Ravikindlustuse ja perearsti info” või haigekassa klienditelefonilt 669 6630.
• Kui perearst ei ole parajasti kättesaadav, tasub tervisemurega helistada perearsti nõuandetelefonile 1220 või 634 6630, kus nõustavad perearstid ja -õed ööpäev läbi eesti ja vene keeles. Nõuandetelefonilt saab nõu lihtsamate terviseprobleemide korral, juhiseid esmaseks abiks ning vajadusel ka infot tervishoiukorralduse küsimustes.

Keskmiselt käib tallinlane perearsti juures üle seitsme korra aastas.
• Tallinnas on 279 nimistut, inimesi nimistutes on kokku 496 236 ehk nimistu kohta keskmiselt 1779.
• Perearstid tegid 2021. aastal kokku 8 miljonit vastuvõttu, keskmiselt käis üks inimene aasta jooksul oma perearsti juures 7,4 korral.
• 2020. aasta lõpul läbi viidud Kantar Emori uuringust “Eesti elanike hinnangud tervisele ja arstiabile” nähtus, et rahulolematutest patsientidest üle poolte (56%) ei jäänud rahule saadud arstiabi ja perearsti/-õe nõuannete/juhistega, 45% kurtis arsti käitumise ja suhtumise üle ja 43% ei olnud rahul arstiabi kättesaadavusega.