„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
Iris Pettai lähisuhtevägivallast Politseil peaks olema rohkem õiguseid, et koheselt sekkuda ja kehtestada lähenemiskeeld (0)
26. mai 2022
Foto Pixabay

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris  Pettai tõi välja lähisuhtevägivalla viis põhilist probleemi: puudub ohvrikeskne lähenemisviis, nõrk õigusabi riigis, soostereotüüpne mõtlemisviis, ohvrite vähene usaldus õiguskaitseorganitesse, lepitamismenetluse rakendamine. „Meil valitseb Eestis normikeskne õiguskaitse, aga puudub ohvrikeskne lähenemisviis. Normikeskne tähendab seda, et seal on tähtsad seadusnormid ja regulatsioonid, mitte niivõrd ohver oma probleemide ja vajadustega,“ lausus ta.

Lähisuhetes esineva vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivallaga seotud teemad on Eestis siiani suureks probleemiks. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut uuris ligi 200 tegevjuristi, sh advokaatide, prokuröride ja kohtunike hinnanguid õigussüsteemi võimekusele lähisuhtevägivallaga kohaselt tegeleda. Küsitlusele vastas 61 advokaati.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi raportist selgus, et Eesti advokaatide hinnangul ei suuda riik piisavalt kaitsta lähisuhtevägivalla ohvrite õigusi. “Eesti on lähisuhtevägivalla osas Euroopa vaieldamatu esinumber ning kolmveerand Eesti advokaatidest peab ohvrite õiguste tagamist probleemseks või väga probleemseks,” rääkis Pettai uuringu tulemustest. “Advokaadid koos prokuröride ja kohtunikega näevad lähisuhtevägivalla juhtumeid lähemalt, kui avalikkus.”

Uuringust selgub, et  suurim etteheide riigile on, et sel pole vägivallatsejatest ei ülevaadet ega nende üle tegelikku kontrolli. Raskeid juhtumeid ei suudeta ära hoida. Pea sama tõsine puudujääk on võimetus tagada ohvritele vajalik toetus vägivaldsest sõltuvussuhtest väljumiseks ja iseseisvaks toimetulekuks. Uuringu järgi peavad pooled Eesti advokaatidest ohvrite õiguste tagamist probleemseks, veel veerand näeb sellega isegi väga suuri probleeme.

Puudub lähisuhtevägivalla seadus

Eestis puudub spetsiaalne lähisuhtevägivalla seadus. „Inimesed arvavad, et seadusi ei ole meile juurde vaja, sest neid on niigi palju, prooviks neid olemasolevaid efektiivselt rakendada,“ märkis Pettai. „Tegelikult nii ei ole. Toon näite meditsiinivaldkonnast – kui südamekirurgil on vaja läbi viia operatsioon ja tal ei ole head materjali, kuidas kirurgilist operatsiooni teha, vaid kasutab selleks üldist anatoomia õpikut, siis inimesed ei julgeks sellise arsti juurde minna. Lähisuhtevägivalla puhul arvatakse, et üldine karistusseadus kõlbab küll. Miks küll?“

Kolmas probleem, mille Pettai välja tõi on soostereotüüpne mõtlemisviis, et ka ohver on süüdi toimunus. „Otsitakse põhjust ohvri vales käitumises,“ lisas ta. „Uuringus tuli välja, et 53% elanikkonnast arvab, et naised provotseerivad meest oma väljakutsuva käitumise ja riietusega, juristidest arvab nii 26%. See on väga suur probleem, et meil sellised stereotüübid on tekkinud.“

Ohvrid loobuvad sageli oma avaldustest vägivallatseja vastu. „Ohvrite vähene usaldus ja koostöövalmidus on samuti suureks probleemiks,“ lausus Pettai.“ „Nad loobuvad kohtuprotsessist ja on kergemini nõus vägivallatsejaga lepitamisega. See tähendab, et vägivald jätkub isegi siis, kui pere läheb lahku, mees abiellub uuesti ja vägivallatsemine võib jätkuda.“

Lepitamisega lõpeb Pettai sõnul Eestis pea iga neljas füüsilise vägivalla juhtumitest. „Lepitamine – see on taastav õigus, mis tundub positiivne, et vägivallatseja ja ohver lepitatakse ära, aga see ei sobi üldse lähisuhtevägivalla puhul,“ ütles ta. „Istanbuli konventsioon on samuti sellele radikaalselt vastu. Lepitamist peetakse ohtlikuks, sest vahendaja võtab endale tohutu vastutuse ja ta ei ole võimeline hindama olukorda ohvri seisukohalt.“

Konflikt on ühepoolne

Lähisuhtevägivalda põhjalikult käsitlenud vandeadvokaat Tambet Laasiku kinnitusel peaks riik ohvrite kaitseks tegema palju rohkem. „Lähisuhtevägivalla ohvrid on erandlikus positsioonis ja vajavad kaitset ka pärast kuritegu,“ rõhutas Laasik. „Kaitset pole vaja üksnes vägivallatseja eest, vaid ka taastraumatiseerimise eest õigussüsteemis ja menetlustes.“

Uuringus leiavad advokaadid ka ülekaalukalt, et teise lapsevanema vastu vägivaldne inimene ei sobi last kasvatama ja talle ei tohiks laste hooldusõigust usaldada. Pettai sõnul on lähisuhtevägivald nii spetsiifiline kuriteoliik, mis vajab seadustes eraldi regulatsiooni. “Varjatud ja keerulist koduvägivalda ei saa lahendada ja menetleda samade meetoditega mis kõrtsikaklust,” rõhutas Pettai. “Ka meie õigusruum peaks lähisuhtevägivalla juhtumitele lähenema eraldi, nii et see kaitseks taasohvristamise eest ja julgustaks abi otsima.”

Laasiku sõnul on vägivaldses suhtes konflikt selgelt ühepoolne. „Loosung, et konflikt on alati kahepoolne on selgelt väär,“ kinnitas ta. „Üks inimene peksab teist inimest ja nii lihtne see ongi. Menetlustaktikas peab ohver tegelema vägivalla lõpetamisega ning kui ta ei suuda seda teha, heidetakse talle ette koostöötahte ja -võime puudumist. Kui ohver saab peksa mõeldakse, et midagi pidi ta ikka ise ka valesti tegema.“

Ohvreid saab kaitsta, kuid seda ei tehta

Ohvri esimene õiguskaitsevahend võiks Laasiku sõnul olla lähenemiskeeld. „Ohver tahab, et ta rahule jäetakse, et ta ei peaks selle vägivaldse poolega enam kokku puutuma,“ selgitas ta. „Tal on selleks õiguskaitsevahendina lähenemiskeeld.“

Aastas esitatakse kohtutesse ligi 60 avaldust lähenemiskeelu kohaldamiseks. „Vägivallakuritegusid on meil aastas umbes 8000, neist pooled ehk 4000 on lähisuhtevägivalla kuriteod,“ sõnas Laasik. „Nendest rahuldatakse vaid 25% ja 75%-le öeldakse, et olete siin ilma asjata, teie õiguskaitset ei saa.“

Ligi 50% avaldustest Laasiku sõnul ei menetletagi, vaid lükatakse kõrvale. „Justiitsministeerium uuris, miks neid ei menetleta ja öeldi, et ei osata oma nõudeid piisavalt formaalselt ja korrektselt esitada, et kohtunik sellest aru saaks,“ lausus ta.

Eesti Advokatuuri kantsler Leen Eenpalu lisas, et ohvri vaatepunktist on abi saamine kui teenusekeskne maailm. „Ta peab käima erinevates kohtades, et neist asju saada,“ rääkis ta. „Toetust on rohkem vaja, aga lahenduste leidmine on väga ressursimahukas. Iga juhtum on erinev ja advokaadid on öelnud, et ressurssi kulub lihtsalt tulekahjude kustutamisele ehk tegeletakse siis kui olukord on juba kriitiline. Tegelikult peaks ressurssi kulutama ennetamise, harimise ja teadlikkuse tõstmisele.“

Riik peaks näitama selgroogu

Pettai tõi välja, mida ootab elanikkond riigilt. Ta ütles, et  elanikkond soovib, et riik suudaks ohvritele otsustavalt appi tulla. „Kohene turvalisus ohvrile, kui politsei on välja kutsutud,“ sõnas ta. „Politseil peaks olema rohkem õiguseid, et koheselt sekkuda ja kehtestada lähenemiskeeld.“

Rahva õigustunne ütleb, et on vale iga hinna eest perekonda säilitada. „Julmad vägivallatsejad on ära teeninud karistuse,“ lisas Pettai. „Tuleb tagada hoolivust ja igakülgset abi ohvritele. Ohvrid tuleb tagasi ühiskonda tuua.“

Eenpalu lisas, et ühest seadust olla ei saa. „Mina olen komplekslahenduse poolel, et ei saa olla üks seadus, mis lahendab kõik probleemid,“ lausus ta. „Neid karistuste karmistamist tuleb lihtsalt algatada ja määratleda.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.