„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
Suur intervjuu Sõjapõgenik Vitalina Lomatchenko: Vahel ma tunnen, et olengi kodus, aga igatsen Ukraina järele (0)
27. mai 2022

„Vahel ma tunnen, et olengi kodus,“ sõnas Maxima Eesti värbamisspetsialist Vitalina Lomatchenko. „Kuna ma käin iga päev tööl, siis mu rutiin on üsna samasugune nagu ta oli Ukrainas, selles ei ole midagi uut minu jaoks. Ma kõnnin iga päev samadel tänavatel, näen samu inimesi bussipeatuses ja see teeb siinse elu minu jaoks koduseks.“  

Aprilli alguses kirjutas Pealinn Ukraina sõjapõgenikust, kes alustas tööd Maxima Eesti kontoris värbamisspetsialistina, et toetada Maxima personaliosakonda ukrainlaste palkamisel ja nendega suhtlemisel. Tänaseks on Vitalina oma töösse sisse elanud ning kohanenud eluga Eestis, sestap oli ta ka lahkesti nõus Pealinnale intervjuu andma.

Miks valisid Sa oma sihtpunktiks Eesti ja kas Sul jäi Ukrainasse ka perekonnaliikmeid maha?

Mu abikaasa töötas mõned aastad tagasi Eestis. Tal oli siin ajutiselt tööl. Kuna talle meeldis Eesti riigina, siis kui me sõja alguses arutasime, kuhu me peaks minema, ütles ta, et Eesti on hea koht, kus elada. Seetõttu otsustasime tulla tütrega Eestisse, see oli meie esimene valik.

Minu ülejäänud perekond jäi Ukrainasse. Suur osa minu sugulastest – ema, isa, õde, õelaps ja vanaemad elavad jätkuvalt Luganskis ning mu abikaasa Tšerkassõs. Üksnes mina tulin koos tütrega siia.

Miks eelistavad ukrainlased Sinu hinnangul just Eestisse tulla?

Üheks põhjuseks on kindlasti keel – siin on lihtne vene keelega hakkama saada ja paljud ukrainlased räägivad vene keelt. Tõenäoliselt on mingil hulgal ukrainlastest ka Eestis sugulasi, kelle juurde tulla. Arvatavasti on ka neid inimesi, kes on Eestis reisil käinud. Eks igaühel on siiatulekuks omad põhjused.

Kuidas oled kohanenud Eesti eluga?

Ma arvan, et inimene on väga kohanemisvõimeline. Ma usun, et Eesti on hea riik, kus elada – kliima on üsna sarnane Ukrainaga ja inimesed on sõbralikud. Mulle isiklikult on siinse eluga kohanemine läinud lihtsalt.

Kui koduselt Sa end Eestis tunned?

Vahel ma tunnen, et olengi kodus. Kuna ma käin iga päev tööl, siis mu rutiin on üsna samasugune nagu ta oli Ukrainas, selles ei ole midagi uut minu jaoks. Ma kõnnin iga päev samadel tänavatel, näen samu inimesi bussipeatuses ja see teeb siinse elu minu jaoks koduseks. 

Minu jaoks on see juba teine kord sõja tõttu kolida

Loomulikult ma igatsen Ukraina järele. Minu jaoks on see juba teine kord sõja tõttu kolida (Vitalina elas 2014. aastal Luganskis, kust ta põgenes koos lapse ja mehega Kesk-Ukrainasse, Dnepri kaldal asuvasse Tšerkassõsse pärast Venemaa agressiooni – toim) ja seetõttu ma olen juba harjunud kolimise ning uue elukohaga kohanemisega.

Ma tean siin Eestis ka ukrainlasi, kes tohutult igatsevad Ukraina ja oma pere järele. Kuna mina nägin tavaliselt oma perekonda üks kord aastas, kui me tütrega tema koolivaheajal neile nädalaks ajaks Luganskisse külla sõitsime, siis ma olen harjunud sellega, et ma näen oma perekonda harvemini.

Kuna me aga elame 21. sajandil, mil on nii palju erinevaid võimalusi omavahel suhtlemiseks – küll Viber, küll Telegram, küll Skype, siis ma suhtlen oma perekonnaga igapäevaselt. Ka Tšerkassõs elades suhtlesin ma nendega sama tihedalt. Iga päev, kui ma lahkun kontorist, helistan emale ja räägime, kuidas päev on läinud. Praegu ma ei tea, millal ma jälle neid näen.

Kas Sa oled tänaseks Eestis püsivama elukoha leidnud?

Jah, ma olen. Me jagame tütrega korterit koos ühe teise ukrainlannast ema ja tema lapsega. Vabatahtlikud aitasid meil selle korteri leida. Ma hakkasin elukohta otsima juba esimestel nädalatel, mil me Eestisse jõudsime (Vitalina saabus oma tütrega Eestisse 8. märtsil – toim), pärast seda, kui meid kesklinna hotelli majutati. Ma adusin juba algusest peale, et me saame Eesti riigi toetusel hotellis elada vaid kuu aega ning mõistsin, et me peame mingi muu elukoha leidma.

Kui keeruline on Ukraina põgenikel Eestis elukohta leida, mis on peamised takistused?

Raskem on püsivamat elukohta leida tõenäoliselt neil, kes tulevad siia ilma rahata. Ma arvan, et enim võib sellega probleeme olla naistel, kes tulevad siia väikeste lastega. Minu 9-aastane tütar on juba peaaegu iseseisev, ta saab vajadusel omaette koju jääda või ise trenni minna.

Samas 3- või 5-aastase lapsega on see märksa raskem. Mina saan minna ükskõik millisele töökohale, ükskõik millise graafikuga ja mu laps kohaneb sellega, kuid naistel, kel on väikesed lapsed, on see märksa keerulisem.

Ma mõistan, et see ei pruugi olla kõige mugavam, aga ma arvan, et siia jõudnud väikeste laste emad peavad otsima võimalusi, kuidas koos korterit üürida, nagu mina olen teinud. Siis on võimalik oma graafikuid nii kohandada, et samal ajal, kui keegi on tööl, on keegi alati koos lastega. Lisaks on see ju ajutine.

Kui pikalt plaanid Sa Eestisse jääda? Kas lähed Ukrainasse tagasi, kui sõda läbi saab?

Ma ei oska seda öelda. Hetkel ma püüan mitte mõelda tulevikule, vaid olevikule, sest juba praegu on mu elus väga palju muutusi aset leidnud. Seega püüan võtta päeva korraga. Mul on hea nii siin kui ka Ukrainas. Loomulikult ma tahan, et kogu mu perekond – mina, mu tütar ja mu abikaasa, elaksime koos ühes kohas. Hetkel oleme eraldi.

Mulle väga meeldib see töö, mis ma Maximas teen – ma tunnen, et ma arenen väga palju seda tehes. Mulle meeldivad mu kolleegid, aga samal ajal ma väga armastan oma kodumaad, mistõttu ei ole välistatud, et kui on turvaline sinna naasta, ma seda ka teen.

Kas Sa õpid eesti keelt või plaanid seda õppima asuda?

Kui mul on vaba aega, siis ma püüan õppida eesti keelt. Näiteks olen ma seni õppinud värve, nädalapäevi, tervitusi ja lühilauseid. Ma kasutan selleks ühte äppi, mis ma olen oma telefoni alla laadinud. Selle nimeks on 50 Language Step. Kasutan seda siis, kui bussiga tööle sõidan või töölt koju. Kuna eesti keel erineb palju inglise keelest, ei ole see lihtne, kuid annan endast parima.

Ma tean, et Ukraina sõjapõgenikele on riigi poolt ka tasuta keelekursused, kuid need toimuvad päevasel ajal – näiteks kella 11st kella 13ni, siis mul pole võimalik nendel osaleda, ma pean tööl käima. Ma püüan suvel vaadata, kas on ka õhtuseid kursuseid. Kuigi ma ei tea, kas ma aasta pärast olen veel Eestis, on siiski hea anda oma ajule tegevust ning õppida midagi uut.

Kuidas Sa jõudsid Maximasse värbajana tööle?

Ma saatsin oma CV igale poole, kuhu ma sain. Ma asusin tööd otsima juba esimestel nädalatel, mil olin Eestisse jõudnud. Mul oli üsna vähe raha kaasas, mõistsin, et sellest ei piisa väga pikaks ajaks ja ma pean kiiresti tööle saama.

Siis helistas mulle Maxima värbamisjuht Kaie Trump, kes ütles, et nad ei taha mind kaupluse müüjaks värvata – kuhu ma kandideerisin, vaid hoopis personaliosakonda värbajaks, kuna mul oli varasem töökogemus selles valdkonnas. Mul oli selleks hetkeks olemas isikukood, kuid mitte ajutist kaitset. Tol hetkel oli järjekord kuu aja pikkune.

Ma saatsin oma CV igale poole, kuhu ma sain

Mõistsin, et pean veel üsna pikalt ootama, kuid õnneks Kaie aitas mind – ta rääkis mulle võimalusest Pärnus ajutise kaitse taotlus sisse anda ja ka lisaaegadest, mis PPA pani õhtuti nädalavahetusteks. Tänu sellele ma saingi lõpuks oma ajutise kaitse nädala ajaga kätte. Pärast seda sõlmisime töölepingu ja 28. märtsist töötan ma Maximas.

Räägime Sinu töö sisust. Mis kasu saavad teised Maximasse tööle kandideerivad ukrainlased sellest, et ettevõttes on Ukraina päritolu värbaja?

Ehk see, et ma mõistan ukraina keelt. Vahel ma saan aru, et inimestel on raskusi vene keeles enda väljendamisega, mistõttu ma ütlen, et me võime ukraina keelele ka üle minna – ma saan sellest aru ja me saame oma vestlust jätkata.

Ma püüan neid aidata nii palju, kui ma saan. Ma olin ju paar kuud tagasi nendega sarnases olukorras – ma ka ei teadnud, kus erinevad Maxima kauplused asuvad, mistõttu ma püüan neile leida elukohale lähima kaupluse. Ma saadan neile SMS-iga info, mis bussi peale nad peavad minema ja kus peatuses maha tulema. Vahel see toimib, vahel mitte.

Mis on peamised takistused, lisaks keeleoskusele, mis ukrainlastel siin töö leidmisel on?

Vahel võib takistuseks saada töögraafik, mis neile ei sobi. Vahel ei sobi neile pakutud palganumber. Ma püüan omalt poolt tulla neile nii palju vastu, kui võimalik – näiteks räägin ka siinsest maksusüsteemist ja maksuvaba tulu arvestusest, mis kehtib siis, kui sa oled siin elanikuna arvele võetud. Praegu tuleb palju inimesi Ida-Ukrainast, Mariupolist, kes on siia jõudnud Venemaa kaudu ja ma püüan neid aidata nii palju, kui ma saan.

Kindlasti on ukrainlastel praegu raske leida ka elukohta Eestis, kuna esimene Ukraina põgenike laine on juba võtnud kõik Eesti kinnisvaraturul olevad vabad korterid ära, mistõttu võib olla vähe sobilikke kortereid alles jäänud. Samas ma tean, et on ka palju selliseid Ukraina põgenikke, kes on juba kohanenud eluga Eestis ja püüavad siin oma elu uuesti üles ehitada.

Kui palju inimesi oled Sa Maximas aidanud värvata?

Ma ei ütleks mingit kindlat numbrit, keda mina otseselt olen värvanud – me töötame Maximas meeskonnana ja meie meeskond on need inimesed värvanud. Praeguseks on Maxima Eesti värvanud üle 160 Ukraina põgeniku ning meil on kandideerinud üle 700 inimese. Need on väga head numbrid, kuid see on olnud kogu meeskonna hea töö tulemus.

Ma ei aita Maximas ainult ukrainlasi värvata. Kui meile kandideerivad inimesed, kelle CV-l on märgitud, et nad räägivad ka vene keelt – on need tudengid, teised kandidaadid, siis ma püüan ülejäänud värbamismeeskonda omalt poolt toetada ja helistan neile. Mulle ei meeldi lihtsalt istuda ja oodata, ma otsin võimalusi, kuidas meie meeskonda veel aidata.

On see tõsi, et paljud Ukraina põgenikud, kui mitte enamus, plaanivad pärast sõja lõppu Ukrainasse naasta?

Inimesed on erinevad, mistõttu mul on väga raske teiste eest rääkida. Ma mõistan, et paljud igatsevad kodu järele ja tahavad naasta, kuid mis nad lõpuks otsustavad, seda ei tea keegi.

Kas Sul on tekkinud mingeid pingeid, vaidlusi või tülisid kohalike venelastega (näiteks üleüldiselt, väljaspool tööd)?

Ei, mul ei ole selliseid olukordi tekkinud. Ma olen märganud küll Facebookis mingeid postitusi, kuid ma mõistan, et inimesed on erinevad, neil on erinevaid arusaami ja mõtteid tekkinud olukorra osas. See sõda on paljude jaoks väga suur väljakutse, isegi kui sa pole ukrainlane. Tööl olen ma ümbritsetud väga heade ja lahkete vene kolleegidega, kes lihtsalt tahavad tekkinud olukorras aidata.

See sõda on paljude jaoks väga suur väljakutse, isegi kui sa pole ukrainlane

Mida Sa tahaksid öelda Eesti inimestele?

Ma tahan tänada Eesti inimesi. Nad on ääretult avatud südamega, suurepärased inimesed. Nad on nii palju teinud, et meid tekkinud olukorras aidata. Isegi olukordades, kus ma pole abi palunud, püüavad nad mind aidata. Seetõttu olengi väga tänulik, et Eesti riik ja inimesed on loonud nii head tingimused, et ukrainlased tunneks end siin turvaliselt.

Mõned nädalad tagasi annetas Maxima Toidupangale hulga poekotte, et nad saaksid abivajajatele , sh Ukraina põgenikele annetatava toidu kuhugi pakkida. Kuna ma läksin Toidupanka kohapeale, et rääkida neile järgi tulevatele ukrainlastele ka meie töökohtadest, siis samal ajal aitasin ka Toidupanga vabatahtlikel neid kotte toiduga täita. Seetõttu ma pakkusin, et võin ka vabatahtlikuks tulla.

Nüüd ma käingi mõned korrad nädalas neil abis. See on minu väike viis öelda aitäh Eestile kogu lahkuse ja abi eest, mis on siin meile osaks langenud.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.