„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
vaata galeriid Tallinnas avati esimene legaalse grafiti sein, kus noored tänavakunstihuvilised saavad oma kätt proovida (0)
27. mai 2022
Graffity sein (27.05.2022) Foto Mats Õun

Tõelise tänavakunsti ja labase sodimise vahe seisneb 27 aastat tänavakunsti viljelenud Antoni kinnitusel eelkõige meisterlikkuses. „Kunst on ta selle pärast, et ta on hästi vaba,” selgitas ta. „Kunstiõpikutes seda väga ei ole, aga loovuse mõttes on graffiti hästi vaba ja ta läheb täiesti kunsti alla.”

Vaata galeriid (30)

Pärnu maantee viadukti (nn Hendriksoni küüru) üks betoonseintest muutub legaalseks graffitiseinaks.

Tallinna linna noorsootöötaja Aleksei Jefimovi sõnul korraldas mobiilne noorsootöö selliseid üritusi nagu Supergraafika. „Me väga tahtsime korralikult näidata kogukonnale et graffiti ei ole vandalism – see on kunst,“ ütles ta. „Aga kui meie Supergraafika festivalid toimusid spordiparkides, siis oli kõik tsenseeritud ja koordineeritud.“

Poolteist aastat tagasi liitus Jefimovi meeskonnaga värske noorsootöötaja, kellel oli suur kogemus Euroopa eluga. „Ta rääkis sellest, et Euroopas need legaalsed seinad on väga popp teema, kus tänavakunstnikud saavad realiseerida oma ideid ja keegi ei kontrolli neid.“ selgitas ta. „Aga kõik järgivad normaalseid väärtusi – mingeid radikaalseid ideid seinale ei panda.“

Seejärel hakkasid nad Jefimovi sõnul kaardistama olukorda Tallinnas. „Rääkisime kohalike tänavakunstnikutega ja otsustasime, et selline teenus on väga oluline,“ ütles ta. „Kuna Eestis ainukene selline koht on Laagris, ühes tunnelis. Läksime sinna kohale ning rääkisime kohaliku omavalitsuse inimestega, kes seda projekti kureerisid ja saime aru, et see on väga elav idee, mis vajab realiseerimist.“

Edasi mindi juba jutuga linnaosavalitsustesse. „Rääkisime, et noortel on suur vajadus sellise koha järele, kus nad saaksid oma hobiga tegeleda ilma, et nad peaks kartma, et tuleb politsei ja paneb nad kinni,“ selgitas Jefimov. „Kesklinn ja Kristiine olid nõus, aga tingimusel, et meie kaardistame need võimalikud kohad ja kooskõlastame selle noortega ja tänavakunstnikutega, sest päeva lõpuks on see teenus neile, mitte meile.“

Tänavakunsti saab nüüd harjutada hirmuta politsei ees

Jefimov märkis, et Suurbritannias ja Saksamaal, kus sellised projektid on tööle pandud, on linnapildis ka illegaalse graffiti protsent veidi langenud. „See muidugi ei lahenda tervet probleemi ja ei tähenda, et kui me avame legaalse seina, kaovad kõik ülejäänud illegaalsed graffitid ära,“ nentis ta. „Lihtsalt inimesed, kellel on soov päevavalgel ja endale sobivas tempos joonistada, eelistavad minna sinna.“

Lisaks eelnevale on Jefimovi sõnul käimas ka koostöö kohalike tänavakunstnike ja värvipoodidega. „Poodide personal teab, kus need kohad on,“ ütles ta. „Ja kui poes nähakse, et klient ostab graffiti joonistamiseks värvi, siis nad ise suunavad kliente sinna legaalse seina juurde.“

Jefimov rõhutas, et kõnealuse seina puhul on tegemist elava asjaga, mis pidevalt omasoodu uusi ilmeid võtab ja saab. „Kui keegi ostab värvid, läheb joonistab sinna seinale midagi ning laeb selle oma instagrammi, siis järgmisel päeval võib selle koha peal olla aga juba kellegi teise töö,“ selgitas ta. „Ja keegi ei muretse selle pärast, see on tavaline sellise legaalse seina elu. Linn selle seina toimimisse hiljem enam absoluutselt ei sekku.“

Graffitiseina avamisele oli kohale tulnud ka tänaseks 14 aastat Berliinis elanud eestlasest tänavakunstnik Anton. „Plaanin siia teha suure seinamaali, mis mängib graffiti ajalooga” Ütles ta. „Seda on täpsemalt raske seletada. See on veidi minu enda emotsionaalne lähenemine sellele graffiti asjale, kuna ma olen sellega pikalt tegelenud.”

Antoni sõnul on ta tänavakunsti viljelenud juba 1996. aastast saati, ehk siis ligi 27 aastat. „Ma arvan, et selline legaalne sein on väga hea,” märkis ta. „Sest kui meie alustasime, siis läbi legaalsete ürituste sai seda asja vabamalt teha, palju õppida ja kriminaalsusest eemale.”

Kunsti ja vandalismi vahe seisneb meisterlikkuses

Tõelise tänavakunsti ja labase sodimise vahe seisneb Antoni kinnitusel eelkõige meisterlikkuses. „Kunst on ta selle pärast, et ta on hästi vaba,” selgitas ta. „Kunstiõpikutes seda väga ei ole, aga loovuse mõttes on graffiti hästi vaba ja ta läheb täiesti kunsti alla.”

Sarnaseid legaalseid seinu võiks Antoni hinnangul linnaruumis kindlasti veelgi olla. „Vahepeal jäi kogu see asi vaiksemaks siin,” ütles ta. „Tegelikult tahaks neid metsikuid üheksakümnendaid tagasi, et oleks hästi palju sellega tegelevaid inimesi ja et tase veidi tõuseks Eestis.”

Tänavakunsti puhul saab Antoni sõnul rääkida vähemalt viiest-kuuest erinevast asjast. „See vandaalitsemine on täiesti eraldi pool,” märkis ta. „Siis on veel igasugused kritseldused ja vetsugraffiti. Siis on juba selline dekoreeriv suund, kus tehakse rohkem kliendi soovi järgi ja kõik sellised asjad.”

Teistest kunstiliikidest, nagu näiteks maalikunst, eristub tänavakunst Antoni sõnul eelkõige selle poolest, et seda tehakse tihtilugu salaja. „See, et tema juured on ikkagi salaja tegemises, annab suhteliselt suured piirid ette,” rääkis ta. „Seal on see aja küsimus hästi suur. Kui sa istud ateljees ja maalid maali, siis sul on aega maa ja ilm – võid selle maali ära panna ja poole aasta pärast jälle natuke nokitseda.”

Anton nentis, et graffitiga on teised lood – teed kiirelt ära ja tavaliselt tehakse see üle. „Endale tuleb selgeks teha see, et kui palju on tegemiseks aega, et asi ikka valmis saaks ja saaks selle foto kätte” rõhutas ta. „Graffiti on hästi fotopõhine kunstiliik. Jäädvustused tsirkuleerivad ja seal on ka natuke sellist kogumist ja seda, mis on päris kunstis, et asju saaks koguda ja müüa.”

Teekonnal ideest teostuseni on Antoni sõnul mitu faasi. „Tähtis on leida koht, siis järgmine asi on muidugi idee,” ütles ta. „Tihtipeale on ka vastupidi, et alguses on hea idee ja siis on sellele koht vaja leida. Edasi tuleb kõvasti kavandada – värvid ja asjad läbi mõelda, kindlasti uleb ka ümbruskonda ja konteksti mõista. Näiteks kui me sõidame kusagil Euroopas maanteel, kus kiirused on suured, ei ole mõtet mingeid keerulisi süžeesi teha. Tehakse selliseid asju, mis kiirelt vilksavad mööda ja annavad mingi mulje inimesele. Idee ja koht peavad moodustama harmoonilise terviku.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.