“Eks looduses ole ikka porikärbseid, kes iga hunniku peale lendavad ja seal elavad. Kuid loodus ei piirdu vaid nendega. Ja ka ajakirjandus ei piirdu vaid kõmu-uudiste levitajatega,” lausus sotsiaalteadlane Marju Lauristin.

Sotsiaalmeedias toimub professori sõnul uute vormide ja võimaluste otsimine. “Viiruse leviku toodud hübriidkonverentse ja kokkusaamisi hakatakse kasutama ajakirjanduslikus mõttes järjest rohkem,” lausus Lauristin. “Näiteks saab niiviisi tekitada laiemaid arutelusid avalikkusega, põnevamaid ühiskonda haaravaid arvamuste vahetusi. Samas mingis osas pöörduvad inimesed tagasi klassikaliste ajakirjandusvormide, võib-olla isegi paberlehe lugemise juurde. Sellepärast, et erinevus sotsiaalmeediaga torkab üha rohkem silma. Sotsiaalmeediast saadud maailmapilt on teistsugune, kui inimene süvenedes loeb arutlusi ja kommentaare kasvõi Ukraina sõja kohta.”

Sügavamat huvi toimuva vastu hakkavad Lauristini sõnul taas rohkem väärtustama nii meediaväljaanded kui ka lugejad. “Vahepeal ju tundus, et neid pikki lugusid ja arutelusid enam keegi ei vaja,” tähendas ta. “Samas, kui maailmas toimuvad tõsisemad asjad, siis inimesed tahavad neist ka tõsisemalt aru saada.”

Sotsiaalmeedias levib iga ringkonna seas oma tõde. “Tegelikult on alati nii olnud, et igaühel on oma tutvuskond, kelle väärtused ja arusaamad on inimese jaoks teistest olulisemad,” lausus Lauristin. “Lihtsalt sotsiaalmeedias paistab see silma ja seal toimub kõige meelega võimendamine. Siia juurde kuuluvad kõik need trollimise teemad jne. Mida rohkem aga inimesed teadlikumaks saavad, seda kriitilisemaks nad sotsiaalmeedias levitatu suhtes muutuvad ja seal toimuv hakkab mõjutama inimesi vastupidises suunas. Inimesed teavad üha enam, millest nad hoiduma peavad, ja nad näevad, et seal on omad ohud. Esimesed õppetunnid on saadud. Niisiis on maailm praegu muutumise seisundis.”

Konfliktides on ajakirjanduse roll Lauristini sõnul olla mõistmise ja suhtluse kujundaja. “Igaüks elabki oma pere, tuttavate ja eriala ringis,” märkis Lauristin. “Ajakirjandus on algusaegadest peale olnud see, mis on inimest sellest ringist välja toonud ning tekitanud inimeste vahel uusi sidemeid ja vastastikust arusaamist.”
Lauristin ei ole nõus, et ajakirjanduse enda roll on ainult konflikte otsida ja neid teravalt välja tuua, kuna see müüb. “Ajakirjandust, mis konflikte üle võimendab, nimetame kollaseks meediaks,” ütles ta. “Eks looduses ole ka porikärbseid, kes iga hunniku peale kohale lendavad ja sealt elavad. Kuid loodus ei piirdu vaid nendega. Ja ka ajakirjandus ei piirdu vaid kõmu-uudiste levitajatega.