“Kõige parem viis kelmustest pääsemiseks oleks ikkagi see, kui me ise oleksime hoolsamad. Kui keegi küsib PIN-koodi, siis me ei annaks seda ühelgi viisil, me ei sisestaks seda mitte kuhugi, siis see oleks kõige kõvem turvagarantii,” ütles Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre.

Juba aastaid üha kavalamate võtetega inimestelt raha välja petvad kurjategijad püüavad igal nädalal oma võrku üha uusi ohvreid, kes loovutavad heauskselt tihtilugu kõik oma säästud pättidele, kes raha kiirelt välismaa pangakontole kannavad. See omakorda tähendab, et kaotatud raha tagasi saamine on sisuliselt võimatu. Kõige lihtsam viis petturite ohvriks langemisest pääsemiseks on Tambre sõnul see, et tuleb meeles pidada, et mitte ühelegi kõrvalisele isikule ei tohi oma PIN-koodi avalikustada ja telefoni teel ei küsi ei pangatöötajad ega politseiametnikud seda mitte kunagi. 

Millal see pettuste laine tegelikult pihta hakkas?

Pettuste viimane suurem laine algas juba kolm aastat tagasi. Ammu-ammu algas see laine ju sellega, et kõigepealt olid libakõned, kus väideti, et helistab politseinik – selle taga olid Leedu kurjategijad. Kui see laine lõppes, siis järgmisena nihkus petturite fookus pankadele ja muudele libakõnedele.

Igasugune libakõnede teema hakkas tegelikult pihta juba 2015. aastal, ka politsei tegi juba 2016. aastal sellel teemal teavituskampaania.

Viimased seitse aastat juba on Eesti inimesed saanud igasuguseid kõnesid. Ja peamiselt on siiamaani olnud algusest peale kõik venekeelsed, see on ainuke tundemärk, mis neil kõnedel kõigil ühine on.

Kogu pettus on kusagilt keskselt juhitud? Mis sedasorti pettuste võidukäigule on kaasa aidanud?

Selle taga on kindlasti organiseeritud süsteem. Viimase lõpu võidukäigu on tinginud see, et kurjategijad on avastanud enda jaoks tehnoloogia arengu. Kuna tulid Smart-ID’d ja Mobiil-ID’d ja muud analoogsed lahendused, siis on ka kuritegelik maailm leidnud võimalusi seda oma huvides ära kasutada. Inimeste pangakontodele saab põhimõtteliselt kaugelt ligi, sa ei pea olema selles riigis. Kui detailidesse minna, siis nad tegelikult lähevad panka oma riigis ja siit sisestatakse PIN-koodid ja läbi selle saavad nad täisligipääsu pangakontole.

Mis riikidest petturid pärit on?

Ma arvan, sellist statistikat, kust riigist kurjategijad on, ei saa ka teha, aga kõnekeskused on olnud meie vaates nii Lätis kui Ukrainas, maailma vaates on nad Indias olemas…  Need kõnekeskuseid on kindlasti kõikjal maailmas, kus on see turg olemas ja kus on ka nii-öelda tavapärane helistamine ehk siis telefoni teel müük olemas.

Eestis see telefoni teel müümine enam ei ole nii aktiivne ja nii populaarne. Pigem on inimesed internetis, aga need riigid, kus veel telefoni teel müümine töötab, seal on ka kõnekeskused olemas ja sinna kõnekeskuste süsteemi sisse on pandud üks ka nii-öelda pettuse liik.

See on kindlasti kurjategijatele ahvatlev, sest ega need kõnekeskuse helistajad väga paljuski ei tea seda, et nad helistavad ju pettuse osas. Nad annavad sel hetkel kõne üle, kui inimene on “konksu  otsa” läinud. Neid kurjategijaid, kes seda süsteemi ehitavad, on ikka väga paljudest rahvustest.

Kui palju on olnud selliseid juhtumeid, mille puhul on politseil õnnestunud petturi käest raha tagasi saada?

Neid on olnud küll, aga kahjuks võib neid juhtmeid küll vist ühe käe sõrmede peale üles lugeda, kus me oleme raha koos petturiga kätte saanud. Ehk need on lood, kus kurjategija on Eestisse tulnud ja proovinud Eestis seda raha kätte saada.

Need on need skeemid, kus inimesel palutakse panga sisekontrollina esinevate kurjategijate poolt oma kontolt võtta kogu raha välja ja see siis “sisekontrolli töötajatele” üle anda ja siis läbi selle nad üritavad justnagu ebaausaid tellereid kinni püüda.

Teine viis, kuidas on võimalik raha tagasi saada ja on ka saadud, on see, kui kasutatakse teise Eesti inimese pangakontot, ehk siis see raha esimesena kantakse ühe Eesti inimese pangakontolt teisele pangakontole, ei kanta kohe Eestist ära. Siis on võimalik pangal sekkuda kiiremini.

Viimane hea näide on eelmisest nädalast, kus ülekande teostaja sekkus, ei teinud ülekannet, kuigi klient palus tal seda teha. Mingil hetkel mõistis klient, et telleril on õigus, et ta oleks raha hoopis kurjategijatele kandnud.

Mida me oleme suutnud teha nende vastu on see, et hiljuti viisime läbi ühe rahvusvahelise operatsiooni, mida me olime mitu aastat ette valmistanud. Konfiskeerisime erinevates Euroopa riikides kurjategijate käest üle 50 serveri. See on aga paraku ainult ühele grupile kahju tekitamine, neid gruppe on kindlasti oluliselt rohkem.

Võib vist öelda, et petturite ohvriks langenud inimestel ei ole väga suurt lootust oma raha tagasi saada?

Ei. Põhimõtteliselt võib öelda, et tegelikult neil ei ole lootust seda raha tagasi saada. Kui sa nendele kelmidele annad PIN koodi ja nad ise kannavad raha ära arve pealt õigete PIN-koodidega, seejärel liigutavad seda väga kiiresti edasi ühest pangast teise, siis on see tõenäosus ikkagi null, et see raha tagasi saadakse. Ja kui isegi kurjategija saadakse kätte, siis neilt ei ole midagi tagasi võtta, nad on ammu selleks ajaks need rahad läbi elanud.

Kas politseil on ka mingid konkreetsed hoovad või strateegia, kuidas seda pettuste lainet pidurdada? Peamiseks põhjuseks on vist inimeste endi lihtsameelsus?

Kindlasti on meil omad hoovad, kuidas me uurimist läbi viime.  Meil on moodustatud üleeuroopalised uurimisgrupid. Kõik riigid töötavad koos selle nimel, et neid kurjategijaid tabada. Aga see on kindlasti aeganõudev protsess. Tõendite kogumine, serverite üles leidmine, kurjategijate tuvastamine ja nii edasi – me räägime ikkagi väga pikkadest menetlustest ja sellega on seotud hästi paljud riigid. Selle peale üksinda loota kindlasti ei saa.

Sellepärast me iganädalaselt teavitame kelmide juhtumitest, sest kõige parem viis kelmustest pääsemiseks oleks ikkagi see, kui me ise oleksime hoolsamad. Ja see PIN-koodi küsimine… Et kui keegi küsib PIN-koodi, siis me ei annaks seda ühelgi viisil. Kui me ei sisestaks mitte kuhugi, siis see oleks kõige kõvem turvagarantii.

Kelmused muutuvad – täna on pangapettused, Google’i pettused. Homme tuleb kindlasti mingi uus ja ülehomme veel järgmine, aga see üks reegel PIN-koodide kohta töötab alati. Ja kui seda järgida, siis on kõik juba hästi.

Kas petturite ohvriks langenud inimesi on võimalik kuidagi ka profileerida – kes nad on, kus elavad?

Kindlasti peab inimene oskama vene keelt, kuna enamus kõnedest on ikkagi tänasel päeval venekeelsed, see on üks vist ainukene peamine ühine tingimus, muus osas ole võimalik profileerida.

Kui see kõne tuleb näiteks pangast ja öeldakse teile parasjagu “kas te olete välismaal käinud, et teilt varastatakse krediitkaardi pealt kõik rahad!”.  No seal lihtsalt õnnejuhus, kui sa satud sellisel inimesel, kes täpselt käiski hiljuti välismaal. Siis tal võib tekkida tunne, et “ahhaa – ma peangi PIN-koodid sisestama, et see ülekanne peatada”.  Aga see oleneb ikka sellest, millal inimene “tabatakse” ja see on kelmide jaoks puhas õnnemäng.

Nagu ma aru saan, siis petturite endi osas ei ole ka sellist konkreetset profiili, tegu on mitmepealise koletisega…?

Jah, sest seda nii-öelda skeemis osalemist müüakse tegelikult. Põhimõtteliselt skeemi võib algatada ükskõik kes, ükskõik mis riigis. Skeem on kurjategijate maailmas teada-tuntud. Küll on näha, et kui mingi hetk tulid paljud kõned Ukrainast, siis vahepeal tuli siia ka naaberriike juba juurde. Me teame, et needsamad skeemid on püsti nii Suurbritannia suunal, Soomes kui mujal. Kogu Euroopas on tegelikult ühed sama skeemid igal pool püsti – erinevates riikides teevad seda erinevad kurjategijad.  Vundament on üks, see süsteem on üks.

Seni pole veel hakatud neid petukõnesid eestikeelsena tegema. Küll aga me teame, et Soomes näiteks tehakse soome keeles küll. Soomes on natuke teistsugune skeem ka: seal näiteks nad mängivad selle peale, et neil on taustaks pandud justkui politsei juhtimiskeskuse heli.

Helistatakse: “Tere! Helistame politseist, teie pangaarvelt varastatakse kõik rahad, patrull sõidab juba teie poole ” ja siis taustaks mängitaksegi lindi pealt väljakutseid, et jääks reaalne mulje, et tegu on juhtimiskeskusega.

Siis öeldakse: “Patrull jõuab 10-20 minuti pärast, aga hakkame juba seda ülekannet peatama”. Inimene mõtleb, et tegu on tõepoolest politseiga ja annab petturitele oma PIN-koodid ning patrulli ei saabu kunagi.

Internetis ostjaid varitseb uus petuskeem

Hoogne internetikaubandus soodustab PIN koodide pettuseid ja inimeste kahjud ületavad juba miljoni Euro piiri. Kurjategijad on leiutanud uusi viise petmiseks ja politse hinnangul on inimesed ikka liiga kergeusklikud.

25. mail pöördus politsei poole 84-aastane mees, kes oli märganud enda Facebooki kontol reklaami, mis pakkus investeerimist krüptorahasse. Ta liikus mööda reklaamis olevaid viiteid ja registreeris end kauplemisplatvormil. Lõpuks jäi mees ilma üle 18 tuhandest eurost.

“Öeldakse, et teeme kümme eurot, avame teile konto, investeerime alguses kümme eurot, vaatame, kuidas läheb ja umbes nädala jooksul näidatakse, et kümnest eurost on saab sada või tuhat. Ja siis juba küsitakse, et kas te soovite äkki juurde, et kui paneksite tuhat eurot, siis oleks juba ju kümme tuhat,” kirjeldas Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre, “Ja lõpuks sa ei panegi tähele kui sul on juba kümned tuhanded sinna sisse pandud sinna platvormile, mida tegelikult kontrollib kurjategija. Ja ühel hetkel see kurjategija lihtsalt ei vasta teile ja ongi kadunud.”

Internetis investeeringute kelmuse ohvriks on tänavu sattunud juba 60 inimest ja kahju on üle miljoni euro. Samas on telefonikõnede hulk vähenenud. Telefonikelmide ohvriks on langenud 120 inimest ja neilt on välja petetud ligi miljon. Inimestele helistatakse justkui pangast, et nende kontol toimub just praegu kahtlane tehing ja selle peatamiseks küsitakse talt PIN koode. Seejärel tehakse aga ise tehingud ja allkirjastatakse. Usaldusväärsus tagatakse mitmel moel.

“Petturid panevad kliendi ajalise surve alla ehk siis ütlevad, et tegemist on väga kiire, pakilise juhtumiga, et reageerida nüüd ja kohe. Selle eesmärk on see, et mitte anda inimestele aega järelemõtlemiseks,” rääkis Swedbanki finantskuritegude tõkestamise divisjoni direktor Raul Vahtra.

“Küll nad kasutavad seda, et ütlevad pangakaardi esimesi numbreid, mis tegelikult näitab panga suunakoodi. Küll nad kasutavad nippi, et kas te viibisite viimati just välismaal – me näeme, et olete viibinud ja teilt raha kantakse üle,” lisas Tambre.

Kelmid teevad kõik, et te ütleksite esimese jaa. Seejärel tekib teil usaldus ja tihtipeale ei panegi enam tähele, mis juttu te ajasite. Raha tagasi saada on peaaegu võimatu.

“Kui pangast helistatakse, siis pangatöötaja teab, kellele ta helistab ja pöördutakse üldjuhul nimeliselt. Küsitakse: Tervist! Kas härra või proua kuuleb. Helistame teile Swedbangast. Kliendiga suheldakse emakeeles ja ka väga selgelt öeldakse põhjus, miks pangast helistatakse,” jutustas Vahtra.

Panga töötaja ei küsi kliendilt kunagi PIN koode. On väga lihtne nõks, kuidas selgeks saada, kas kõne tuli ikka pangast. Selleks tuleb kõne katkestada ja helistada tagasi panga avalikule numbrile.