"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
Indrek Neivelt: Elekter on täna rohkem luksuskaup kui auto 100 aastat tagasi (2)
01. juuni 2022
Indrek Neivelt Foto Mats Õun

„Meil on defitsiidiolukord ja see on minu arvates see koht, kus börs ei toimi,“ sõnas ettevõtja Indrek Neivelt. „Kui seda võrrelda aktsiabörsiga, siis aktsiabörsil on vabadus valida, kas ma selle hinnaga ostan või ei osta. Elektribörsile minnes on nii eratarbijal kui enamus tööstustarbijatel kohustus osta ja ei ole seda valikut hinna osas.“

Neivelt meenutas, et umbes 100 aastat tagasi sai Henry Ford kuulsaks sellega, et automatiseeris tootmisliini ning muutis oma töötajatele automobiili kättesaadavaks kaubaks. „Tänasel päeval me oleme üle saja aasta siin viljelenud küll kapitalismi, küll sotsialismi, siis jälle kapitalismi ja oleme sellises olukorras, et Eesti energeetik ei suuda ise enam elektri eest maksta,“ nentis ta. „Riik peab talle appi tulema. Sada aastat on möödas ja me oleme olukorras, kus elekter on rohkem luksuskaup, kui siis oli auto.“

Neivelt tõstatas küsimuse – kuidas on võimalik, et meil siin ja Euroopas selline lihtne asi maha magati, et kui elektripakkumine kahaneb ja nõudlus kogu aeg kasvab, et siis läheb hind üles.

Majandusteadlane Urmas Varblane rõhutas, et ennekõike ootab meid ees teatav paradigmamuutus – see on rohepöörde olemus. „Kui me mingit paradigmat muudame, on meil vaja kolme asja,“ ütles ta. „Esimene on see, et meil on vaja tehnoloogiaid muuta ja luua uusi tehnoloogiaid. See on nüüd see, mida Henry Ford tegi – ta mõtles välja liinitootmise.“

Teiseks on Varblase sõnul vaja ärimudeleid muuta ja vaja on uusi lahendusi, kuidas ärimudeleid teha. „Kuidas jällegi näiteks Ford muuti oma suhtumist personali,“ tõi ta näiteks. „Ja siis kolmas asi on see, et meil on vaja väärtussüsteeme muuta ühiskonnas. See kolmas asi praegu on selle rohepöörde juures selgelt allahinnatud. Kui me räägime ühest tehnoloogilise paradigma muutusest, siis ilma nende kolme etapita me ei saa.“

Rohepöördest tuleks rääkida kiretult, mitte populistlikult

Varblase hinnangul on meil praegu probleem selles, et me läheneme inimestele rohepöörde selgitusel populistlike võtetega. „See on ohtlik, sellepärast et tegelikult on vaja rääkida nende asjade hinnast, maksumusest ja sellest, mis kaasneb kiretult, nii nagu asjad on. Aga siin tuleb ette see probleem, et poliitikutel on keeruline, sest nemad teavad lühiajalisi asju. Olen siin varasemalt tsiteerinud Guy Verhofstadti, kes on Belgia kunagine peaminister ja Euroopa Parlamendis väga sõnakas mees. Temal on üks lause – me teame küll, mida on vaja teha, aga me seda ei tea, kuidas siis pärast veel võimul olla. Ja see on väga sügavmõtteline lause.“

Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa sõnul tekitab rohepööre täiesti uue geograafia. „Naftat on suhteliselt lihtne pika maa taha ära vedada, aga puitu näiteks vedada pika maa taha toorelt ei ole mõtet – üldine rusikareegel on maksimaalselt 50 km,“ selgitas ta. „Päikesepaneele ei saa igale poole panna. Saab küll, aga lihtsalt linnas ei kata ära seda vajadust mitte kuidagimoodi. Tuulikutega on veel omakorda see küsimus, kui kaugel asustusest nad peaks olema ja siis tuleb veel see „mitte minu mere tagalahes“.“

Raagmaa sõnul teine probleem veel selles, et kui me kujundame uut energeetikat, siis sellel on ilmselt positiivne mõju pigem suurema ruumiga kohtadele, kui suurlinnadele. „Seda muidugi ei taheta väga aktsepteerida suurlinnade poolt,“ nentis ta. „Tööhõivemõju on ka suur. Just meretuuleparkide puhul ma mõtlesin, et mis seal ikka, paar tehnikut natuke õlitavad neid, aga tegelikult on niiviisi, et ühe gigavati kohta on seal 200-300 töökohta mis on päris suur number ja need on korralikud töökohad.“

Peamine küsimus on aga sellisel juhul Raagmaa hinnangul see, kes seda koha peal toodetavat energiat omab. „Kui see on firma kuskilt kaugelt New Yorgist, Londonist või ka Tallinnast isegi, siis kohalikud küsivad, et mis see minu asi on ja parem mitte siin, minu tagahoovis,“ selgitas ta. „Aga taanlaste näide, kes on pikalt arendanud ühistulist tegevust, kui see on nüüd minu osalusel ja igast sellest kilovatt-tunnist ka mulle väike sent tiksub, siis mul on hoopis teine huvi.“

Hea elu on meid uinutanud

Nord Pool Baltikumi piirkonnajuhi Ingrid Aruse sõnul on arengud Eesti energiaturul olnud geograafiliselt väga head, kui mitte üks paremaid asju, mis korda saadetud. „Eesti avas oma elektrituru 2010. aastal, mil Euroopas turgude integratsioon praktiliselt piirdus Põhjamaadega,“ rääkis ta. „Oli ka üks osa Kesk-Euroopast. Meil olid ühendused, mis meil on ka täna, kolmandate riikidega – Venemaaga, Valgevenega. Euroopasse oli meil täpselt üks juhe ja see oli kaabel Eesti ja Soome vahel, 350 megavatti.“

Kui me nüüd täna vaatame, kuhu me oleme jõudnud ja kui me mõtleks korra, et kui me oleks samas olukorras olnud selle aasta 24. veebruaril, siis me oleksime Aruse hinnangul väga selgelt olnud haavatavad.

Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots sõnas, et tegelikult oleme me vahepeal uinumas olnud. „Aastatel 2010-2020 kaugküttehinnad reaalsetes väärtustes isegi langesid, nii et tegelikult jube hea elu oli,“ märkis ta. „Eesti eripäraks on see, et 85 protsenti kauplemist on börsil. Ja ilmselt sellest on meil tulemas terve rida häid asju, aga ka terve rida halbu asju. Kõigepealt meil on suhteliselt vähe pikaajalisi lepinguid, mis tähendab, et meil on nii kodutarbijad kui ka tööstustarbijad harjunud olema börsil.“

Neivelti hinnangul on meil defitsiidiolukord ja see, et tänane elektri hind on 186 eurot tähendab, et enamus tootjaid saavad sealt tohutut kasumit. „Ja see on minu arvates see koht, kus börs ei toimi,“ nentis ta. „Kui seda võrrelda aktsiabörsiga, siis aktsiabörsil on vabadus valida, kas ma selle hinnaga ostan või ei osta. Elektribörsile minnes on nii eratarbijal kui enamus tööstustarbijatel kohustus seda osta ja ei ole seda valikut hinna osas. Kõik tootjad (ja ma tean, et seda ei saa teha ainult Eesti tasemel) võiksid saada selle, millega nad pakkumisele tulevad, aga tarbijatele võiks selle kaalutud keskmisena ära jagada ja meie hind oleks palju väiksem.“

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Minu Arvamus
1. juuni 2022 11:16
Elekter on täna rohkem luksuskaup kui auto 100 aastat tagasi. Eks jalgratas ole ka nüüd kallim kui auto kolmkümmend aastat tagasi. Ja asi ei ole niivõrd hinnas kui ostusuutlikkuses.
Tõdemus
1. juuni 2022 08:15
Eks see ole valikute küsimus nagu paljud muudki asjad siin ilmas. Ja ka küsimus sellest, kellel me neid valikuid endi eest teha laseme. Ning hetkel jääb kõige järgi otsustades üle vaid tõdeda, et enamusele eestimaalastest selline olukord vägagi meeldib, et elektrist luksuskaup on saanud ja kuna rahva tahe pidi olema ülim kõigest muust, ei sobi ka vähemusel eriti nuriseda!