"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
RINDEREPORTER Venelased saadavad oma sõdurid tihti kindlasse surma, nad ei hooli isegi omadest. Ukrainlased sõdivad targemalt (5)
01. juuni 2022
Scanpix

“Venemaal oli ikka imelik plaan minna sõjaga Kiievi alla, et seal inimestelt pesumasinaid varastada! See on väga omapärane viis Ukraina venekeelseid inimesi kaitsta,” räägib tuntud rindereporter Anton Aleksejev (51), kelle sõnul võiksid ka meie kohalikud venelased mõista, et kui hakkad Putinilt kaitset paluma, siis sel viisil see ilmselt tulebki. “Ta ei too meile raha ega isegi ajalooõpikuid, vaid Iskander rakette. Ja ei ole siis eesti ega vene kooli. Kirjutage parem Putinile, et Eestis on hea elada,” ütleb Aleksejev, kellele Tallinn andis teenetemärgi.

Aleksejev toob meile ennastunustava järjekindlusega viimased uudised Ukraina kuumimatest sõjakolletest. Kohtume temaga Valli baaris, mis on üks tema lemmikkõrtse Tallinnas. Kõige huvitavamad ja meeldejäävamad on ikka Aleksejevi kaadrid, kus ta on ise kaevikus, taamal kostab isegi mingeid pauke ja kaamera ees on lihtsad, mehised, ausa ja julge silmavaatega Ukraina poisid. Nendega räägib Moskvast pärit reporter ukraina keeles.

Kuidas te saate Ukraina sõdurid nii siiralt rääkima ja mismoodi on ukraina keel suhu tulnud?
Ukraina keelt olen kuulnud ju algusest peale. Vene estraadilavadel oli kuulda ukrainakeelseid nalju ja siis oli veel naljaajakiri Perets – Pipar –, mida sai vaadatud. Mulle tundub, et nõukogude ajal kõik venelased mõistsid ka natuke ukraina keelt. Aga 1990ndate alguses tekkis mul suur armastus Vinnitsast pärit tüdruku vastu, kellest sai minu esimene abikaasa. Ta õppis Moskvas samas teatrikoolis, kus minagi. Siis me hakkasimegi käima selles keset Ukrainat asuvas Vinnitsas, kus ma pidin ka mõistma tema ukraina keelt. See oli ukrainakeelne keskkond, aga nad kõik mõistsid hästi ka vene keelt, minu ämm oli tegelikult samuti venekeelne, aga rääkis seal elades ukraina keelt. Seal mõistsid kõik inimesed hästi mõlemat keelt, aga ukraina keel jäi mulle kõrvu, hakkaksin seda tasapisi mõistma. Proovisin ka ise rääkida. Maidani sündmuste ja kogu Janukovõtsi valitsemise aja käisime aastatel 2010 ja 2014 seal Krister Parisega Ukraina sündmusi kajastamas. Ja siis tekkis juba vajadus ukraina keelt mõista. Ukraina muutus Janukovõtsi ajal üha rohkem ukrainakeelseks ja -meelseks.

Hiljem sai selgeks, et ilma ukraina keeleta on Ukrainas raske tööd teha. Õnneks mul oli see juba natuke suus, ma ei oska küll kirjutada, aga räägin. Tõsi, teen seda koba aktsendiga ja iga ukrainlane saab kohe aru, et tegemist on moskvalasega. Aga ma saan aru, millest nad räägivad, ka spetsiifilistest asjadest, mis puudutavad relvastust ja sõda või poliitikat, kus on oma keel ja terminid.

Mitut keelt te üldse oskate?
No vene keel on mu emakeel, siis koolis õppisin prantsuse keelt, äsja oli just hea võimalus seda praktiseerida, muidugi ka natuke ukraina ja eesti keelt. Peaksin end veel nendes täiendama. (Naerab.)
Moskvas prantsuse koolis me inglise keelt ei õppinudki, nii et peamine maailmakeel jääb mulle mõistatuseks.

Eesti keele õppisite ära veel Moskvas elades sealse Eesti Seltsi eesti keele ringis. Kuuldavasti andis selleks tõuke teie näitlejast isa, kes ütles, et mis Eesti kodanik sa niimoodi oled, kui keelt ei oska. Mida ütleksite inimestele, kes siin kurdavad, et pole võimalik kuidagi eesti keelt selgeks saada?
Ma ütlen: “Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigi mõte ongi selles, et eesti keel ja kultuur püsiksid läbi aegade!” Väga tore. Ma ise küll ei ole eestlane ja eesti keel pole minu emakeel. Vahel kardan, et mis keelt ma võin oma väikesele pojale edasi anda kõigi oma vigadega. Samas emalt saab ta selgeks eesti ja minult vene keele. Nii. Ega siinsetest vene inimestest ei saa ka pärast eesti keele mingil määral omandamist mingi ideaalne eestlane. Aga keel on suhtlemisvahend ja selleks on vaja siin eesti keelt osata. See lihtsustab sinu elu. Nagu ukraina keele oskus Ukrainas. Mul on seda vaja, et teha tööd, oma reportaaže.

Mul pole kunagi olnud nii, et mõni vene keelt oskav eestlane loobub tema poole vene keeles pöördumise järel vastamast ja vene keeles rääkimast. Aga on ka palju eestlasi, kes enam ei oskagi vene keelt. Kui tahad nendega rääkida, siis kasuta eesti keelt. No teed vigu, mis siis. Mina teen ka.

Seda ei maksa karta, vastupidi, pigem julgustatakse ikka edasi rääkima.
No jaa. Keel on tööriist, see pole mingi jumal, ja kui sa suudad end arusaadavaks teha, siis on juba kõik hästi.
Küll aga mõistan ma neid eestlasi, kes oma keelt jumaldavad ja muretsevad selle püsimise pärast. Mina ütlen sama moodi, et võiks ka muretseda vene keele pärast. Kuigi vene keelega on asjad palju paremad. Vene keelt kõnelevaid inimesi on maailmas peaaegu 200 miljonit. Me ei saa öelda, et see keel oleks väljasuremise äärel.

Aga kuidas on teil ilusa vene keele oskusega? Teatrikoolis seda ju õpetati.
Jaa muidugi, eeskätt just hääldamist. Sa pead laval rääkima nii, et kõik aru saavad. Minu kursusel oli 25 tudengit, mõned olid Siberist, mõned Ukrainast ja Valgevenest. Keegi oli Põhja-Venemaalt – Vologdast, Arhangelskist. Ja ka Peterburist. Meil oli palju erinevaid vene keele aktsente. 1988. aastal, tuletan meelde, oli veel Nõukogude Liit. Ja valitses üldine arusaam, et ainus õige hääldamine on moskvalastel. Sel ajal oli Moskva üsna homogeense, kohaliku moskvalastest rahvastikuga linn, praegu on juba ligi pooled saabunud kusagilt mujalt Venemaalt või külalistöölistena välismaalt. Kolmkümmend aastat tagasi oli moskvalastel tõesti valdav oma hääldamine. Seda ka teatritudengitele õpetati. Aga ma ei oska öelda, kui õige see oli. Mina ei ole sellise puhta vene keele fänn. Ma ei mõista hukka kohalikke aktsente ega eripärasid.

Kunagi oli mu elus periood, mil ma elasin Kanadas Quebecis ja Montrealis, kus inimesed räägivad prantsuse keeles. Nemad seal olid küll uhked oma aktsendi üle ja ei nimetanudki seda mingiks aktsendiks, vaid ütlesid, et see ongi meie keel, quebeci keel. Nemad arvasid, et mida rohkem aktsente prantsuse keeles on, seda parem. Ja inimesed, kes sinna lähevad, aga prantsuse keelt ei oska, hakkavad seda õppima koos kohaliku eripäraga. See muudab selle keele nende arvates veelgi populaarsemaks.

Aga tuleme Ukraina juurde tagasi. Kõige rohkem on kannatanud venelaste pommitamise käes riigi venekeelsed idaalad. Kas Ukraina venelased õpivad nüüd nimme ära ukraina keele, et erineda agressorist?
Jah, me arutasime ka oma toimetuses selle üle, et peaks Ukrainas uurima, kuidas suhtuvad sealsed venekeelsed inimesed ukraina keelde praegu ja millised on nende meeleolud üldse. Läksime operaator Kristjan Svirgsdeniga ühte väga huvitavasse linna, kus elab 60 000 inimest. See on väike linn Lääne-Ukrainas, mis võttis vastu 25 000 sisepõgenikku ida poolt. Ja need põgenikud hakkasid seal õppima ukraina keelt. Mõned ütlesid mulle vigases ukraina keeles, et nad ei tahagi enam vene keelt rääkida. Nad ei taha okupantide keelt rääkida! Ja isegi siis, kui nad naasevad pärast sõda oma venekeelsesse kodulinna, hakkavad nad ka seal rääkima ainult ukraina keeles.

Aga mul on raske ette kujutada, kuidas see võiks hakata toimima siin Eestis. Ei tea, kas selleks on vaja, et Vene Iskander rakett kukuks nende kodumaja peale? Aga äkki ikka saame kuidagi teisiti, et ei peaks laskma asjal nii kaugele minna?
Ukrainas on inimesed praegu šokis ja see keele vahetamine on nende vastupanu, nende reaktsioon.

Nii et Putin on saavutanud vastupidise tulemuse sellele, mida ta tahtis? Et Ukraina venekeelsed alad ei võtagi tema sõdureid lilledega vastu ega oota pöördumist emakese Venemaa rüppe?
Enne sõda ma kirjutasin mõned arvamusartiklid ja andsin Raadio 4-le kommentaare, milles ütlesin, et agressioon toob Venemaale rohkem kahju kui kasu. Arvasin, et Putin kui kaval inimene ei ründa kunagi Ukrainat otse sõjaga, küllap ta leiab muud võimalused kurja teha. Ma eksisin. Putin algatas sõja otsekui öeldes: ei, Aleksejev, sa ei ta, mis on Venemaale kasulik ja kuidas peab Venemaa vastama oma vaenlastele. Seepärast on mul praegu raske oma arvamustega välja tulla. Kreml ütleb, et erioperatsioon, nagu nad seda sõda nimetavad, käib plaanipäraselt. Ma ei oska hinnata, kas see on tõde või vale, sest keegi pole rääkinud mulle, mida see plaan endast kujutab.

Oli ikka imelik plaan, mis nägi ette, et tuleb sõjaga tulla Kiievi alla ja seal pesumasinaid inimestelt varastada! Ja siis Harkivi alla ja sealt ka jalga lasta. Praegu käib suur sõda just idapoolses Ukrainas, kus elab palju venekeelseid inimesi, ja see on väga omapärane viis neid niimoodi kaitsta seal.

Kas lääneriigid sunnivad Ukrainat tegema järeleandmisi ja loovutama osa oma territooriumist? Mida need poisid kaevikutes, keda te külastasite, selle peale ütleksid?
Need poisid pole sellega nõus. Teisest küljest ma näen, et Ukraina hoolitseb oma sõdurite eest. Venemaa võib endale lubada raisata elvajõudu. Üks konkreetne näide. Rindelõigule, kus kuulipilduja asukoht oli Vene võitlejatele teada, saatis Venemaa otse peale kuuskümmend meest. Tulemuseks oli kolmkümmend tapetut ja kolmkümmend haavatut. Kui nad tulid pärast oma laipade järele, ukrainlased neid laskma ei hakanud. Aga järgmisel päeval tuli sinna jälle oma kuuskümmend meest. Venelased teavad, et sealt saab tuld, aga ikka saadavad mehed peaaegu kindlasse surma. See on absurd! Mis mõte sel on?

Kui sõdurid niimoodi otsa saavad, siis hakkavad ka venelased kasutama rohkem kahurituld vahemaa tagant, nad ei tule otse peale.

Ma ei tea, millega see sõda lõpeb, aga sellest osast, mis jääb Ukrainale alles, saab sada korda rohkem venevaenulik paik, kui enne sõda. Kui Vladimir Putin kartis, et NATO raketid võivad tulla kuhugi Harkivi alla ja ähvardada sealt Moskvat, siis nüüd nad saavad olema Dnepri taga ja samuti ähvardavad Moskvat. Ma tõesti ei tea, mida Putin tahab. Kas ta tahab kogu Ukrainast teha nagu Suurt Krimmi, mis liitub Venemaaga? Või vahetada valitsust? Räägitakse ainult, et kõik läheb plaanipäraselt.

Millisena te tahaksite näha Putini-järgset Venemaad?
Raske öelda, kas ta kunagi saab unistuste koht üldse olema. Ma olen küll Moskvas sündinud ja 48 aastat seal elanud, aga alles nüüd saan aru, kuidas mul on vedanud. Ma olen Eesti kodanik, mul on Eesti pass, see siin on minu riik, ma räägin selle riigi keelt. Mul on siin naine, mul on siin väike laps. Ma ei pea Venemaale tagasi minema. Ma näen ju, kuidas minu sõbrad ja head kolleegid, ausad ajakirjanikud, kes olid sunnitud Venemaalt lahkuma, emigreeruma, näevad vaeva ainult selle tõttu, et neil on Venemaa pass. Kõik Vene kodanikud on praegu kahtluse all. Kuidas peab Venemaa muutuma? Ma ei tea. Mina igatahes sinna tagasi ei läheks. Kui, siis ainult tööle.

Et oleksid ERR-i korrespondent seal?
Jah. Ma pidin Venemaalt lahkuma pandeemia tõttu. Võimatu oli pikendada viisat, mille alusel ma seal olin töötanud. Eks vaatame, mida tulevik toob. ERR-i venekeelse portaali on Venemaa igatahes kinni pandud, kuna seal nimetati Ukraina erioperatsiooni sõjaks.

Nüüd ongi huvitav, et mis tingimustel üldse siis tohib Venemaal töötada üks välismaa korrespondent. BBC ja Deutsche Welle igatahes evakueerisid Venemaalt kogu oma koosseisu. Mõned päevad tagasi tuli uudis, et ka Kanada raadio korrespondendipunkt Moskvas pannakse kinni. Nüüd siis kasutatakse uudistes ainult Vene meedia ametlikku telepilti ja kommenteeritakse Vene ametlike kanalite teateid. Kajastamise mõttes muutub Venemaa niimoodi tasapisi Põhja-Korea sarnaseks. Me saame teada ainult seda, mida ametlikud allikad meile edastavad. Ja hakkavad levima kuulujutud, et kas Putinil on vähk ja et kas tema asemel pannakse Medvedev või hoopis keegi teine.

Kas kogu Vene rahvas on süüdi selles, kuidas Putin ja tema lähikond käitub?
Ühest küljest ei ole süüdi. Teisest küljest – ega Putin ei ole Marsi pealt sinna Kremlisse kukkunud. Olid inimesed, kes teda toetasid ja toetavad siiamaani. On inimesed, kes tema poolt hääletavad, ja on ka need, kellel on ükskõik. Ma ei tea, kas kogu vene rahvas on süüdi või mitte, kas Vene kodanikud on süüdi või ei ole. Las nad ise selgitavad seda või on hoopis uhkeid selle üle, mis toimub. Ma tunnen inimesi, kel on häbi, kes mõistavad sõja hukka, aga nad ei saa midagi teha. Osa neist on juba välismaal.

Aga kui me vaatame, kes on süüdi, siis küsigem ka: kes lubas Putinil seda teha? Kas ukrainlased? Ilmselt mitte. Eestlased ka mitte, Aleksejev ka mitte. Jäävad ainult venelased, Venemaa kodanikud. Tuleb rohkem hoolitseda oma riigi, oma ühiskonna eest.

Kuidas on Eestis elavate vene inimeste maailmavaade ja arusaamad muutunud pärast sõja algust?
Kunagi, kui minu eesti keel oli palju nõrgem, oli enamik minu Tallinna sõpru venekeelsed. Nüüdseks on olukord täielikult muutunud ja minu sõpruskond on peamiselt eestikeelne. Üks viimastest suhtlemistest venekeelsete inimestega oli mul aprillis, kui käisime koos Yana Toomiga Narvas. Linnapea Katri Raik kutsus meid, et rääkida just sõjast. Narva inimesed vaatavad ETV plussi ja loevad ka mingeid Eesti internetiportaale. Aga nad on ikkagi väga venemeelsed, nad jagavad Moskva seisukohti. Minult küsiti, et miks ma kajastan seda sõda ainult Ukraina poolt. Aga teisele poole minekuks on vaja kõigepealt Venemaa luba, siis isehakanud vabariikide luba, me taotlesime ka neid lube juba enne sõda, aga kahjuks ei saanud. Ukraina pool küll lubas meil sinna minna, aga Dontski rahvavabariik ütles, et ei, me teid ei taha. Ja kuidas me siis saame sinna minna? Räägime sellest, millest saame rääkida.

Minu sõnum neile vene inimestele on üks. Venemaa on suur ja võimas riik ja kui te hakkate Vladimir Putinit paluma, et tule ja päästa meid, siis ta ilmselt tulebki. Aga kuidas ta tuleb? Ta ei saada teile siia raha või isegi ajalooõpikuid mitte. Ta toob teile Iskanderid. Ei ole siin enam siis ei eesti kooli, ei vene kooli, pole enam üldse mingit maja nende kohtade peal. Nii oskab Venemaaa oma huvisid kaitsta.

Siis küsiti ka, mis me peaksime tegema, et sõda siia ei tuleks. Kirjutage Vladimir Putinile, et me elame siin Narvas, peamiselt oleme Venemaa kodanikud, meil on siin hea, on ka probleeme, aga me saame ise hakkama. Ja palun ärge tulge siia.

Veel küsis üks vanaproua, et aga kui Ameerika annab meile käsu rünnata Venemaad, mis siis saab. No niisuguse küsimuse peale jäin ma muidugi vastuse võlgu. Ma ei tea, kust üldse niisugused mõtted inimeste pähe tulevad.

No loodame, et Eesti venekeelne meedia, ka ETV pluss ja Tallinna venekeelsed uudised suudavad kasvõi natukenegi selliste prouade mõttemaailma mõjutada.
ETV pluss on minu meelest tore algatus, tal on oma vaatajaskond ja see püsib. Olen mitu korda kuulnud, kuidas ka eestlased kiidavad ETV plussi. Et sealt tulevad ka toredad filmid, mis on tõlgitud. ETV plussi mõju on minu meelest selles, et ta näitab neutraalselt venelastele, et lisaks Moskva meedia getole on olemas ka mingi teine elu. On ühiskonnaelu, tegutsevad igasugused organisatsioonid ja seltsid ja MTÜ-d, milles võivad kõik soovi korral kaasa lüüa. Mis sest, et teie emakeel pole eesti keel ja teie vanemad võisid saabuda siia pärast teist maailmasõda. See ei tähenda, et teil pole siin oma kohta. Küll on!

Ma mäletan, et kui see telekanal sündis, siis tõmbas ta magnetina ligi neid, kes tahtsid televisiooni teha. Miks peaksid vene inimesed istuma oma Moskva info getos? Ei pea ju! Venekeelsed uudised näitavad inimestele, et nad ei pea jääma Kremli uudiste pantvangi, istuma kusagil Lasnamäel ja jooma seal oma õlut ning käima 9. mail sõjaväekalmistul. Mida rohkem noor põlvkond hakkab seda uut elu, uusi võimalusi hindama, seda väiksemaks jääb tõenäosus, et mingil kriitilisel hetkel nad toetavad agressorit, mitte meid.

Kas te juba tunnete end tallinlasena?
Täna on kummaline päev, ma sain linnapealt Tallinna teenetemärgi, linn tunnustas mind tallinlasena. Üldiselt mulle tundub, et Tallinn on väga tore linn. Pärast pandeemia algust mõtlesin, et kuidas ma nüüd Moskva järel hakkan elama Tallinnas. Et see on nii igav. Aga ei olnud igav. Kõik on täiesti ok. Mul on siin oma kohad, kus käin, mul on siin sõbrad, hobi, on pere, nii et mõnus.

Me elame oma perega Keskturu kandis ja varsti tuleb seal suuri uuendusi. Turg saab kaasaegse ilme ja mina tervitan seda. Miljööle tuleb see kasuks, aga mine tea, mis saab hindadega. Igal pool on pärast turgude korrastamist hinnad tõusnud.

Ma ei ole suur urbanistlik ekspert, et öelda, kuidas peavad rattateed välja nägema, kas nad peavad olema punased või üldse värvimata. Võib-olla peame varsti Triinuga ostma endale jalgrattad, kui laps kasvab suuremaks, et saame kõik kolmekesi hakata jalgrattaga sõitma. Praegu liigun palju jalgsi. Kõik minu marsruudid jäävad kesklinna ja saan igale poole jalutada. Ühistransport, kui vaja, on ju ka tasuta. No mis probleeme saab siis linnaga olla siin?

Jah, Tallinn on tõesti üks rahulik koht, aga kas teil on Ukrainas käies olnud ka surm silme ees?
Ukrainas on tihti nii, et kaevikutes on ohutum kui kusagil väljas või ka lihtsalt tee peal või linnatänaval. Martunini linnas jäime Kristjaniga tule alla. Õnneks oli meiega koos linna komandant ja temaga jooksime kohe pommivarjendisse.
Viimati sõitsime Ukrainas Severski linna, tahtsime filmida, kuidas sealt inimesi evakueeritakse. Aga teel sinna jäime lausa tule all ja pidime tagasi pöörduma. Kui hakkas ikka plahvatama ja ümberringi smertšidest väikseid mürke lendama, siis oli hirmus. Tundus, et venelased sihtisid meid drooni abil. Nad tahtsid tabada meie kaht autot. Miks? Ma ei tea. Äkki neile tundus, et neil on vaja nii teha?

Üldiselt püüame mitte riskida, sest sellest pole mingit kasu. Isegi kui filmida mingit superrünnakut, kus kõik plahvatab ja inimesed saavad surma, no mis tolku sellest on, kui me ise ka surma saame?

Kui palju nõuab teie töö julgust ja kust see julgus tuleb?
Ega ma ei ole väga julge inimene. Ma alati kardan, kui niisugune ohtlik olukord tuleb. Võib-olla niisuguse hirmu tõttu jäängi ellu? Svirgsden on näiteks minust palju julgem. Tema oleks nõus veel hullematesse kohtadesse minema.
ERR-ist on Ukrainas käinud ju teisigi, praegu näiteks on seal Astrid Kannel. Kogu Ukraina on ohtlik praegu. Seal võib kõike juhtuda. Ega venelased ei ütle ette, et ärge tulge, me hakkame nüüd pommitama.

Kas NATO oleks pidanud andma konkreetsemaid lubadusi Ukraina liikmeks võtmisel? Mida ukrainlased ise aravavad, kas nad on solvunud, et nad ei ole täit tuge saanud?
(Ohkab.) Ei tea. Kui me viimane kord käisime seal, siis minu Ukraina sõbrad ja paljud teised ütlesid, et nad poleks uskunud, et Ukraina peab nii kaua vastu. Nad kartsid, et Zelenskõi annab alla või venelased ründavad nii võimsalt, et Ukraina kaotab nädala jooksul. Nii ei läinud. Jah, nad küsisid, et miks te ei võtnud meid NATO-sse. Ja miks ei pandud õhuruumi kinni.

Ja vaatamata sellele, et tugevat sõjalist abi pole, on nad parandamatud optimistid, osutavad vastupanu ning on veendunud, et lõpuks võidavad.

Ikka loodetakse, et läänest hakkab rohkem relvaabi tulema. Olen kuulnud, et ühes rindelõigus oli ainult üks Ukraina tank kümne Vene tanki vastu. Aga nad sõdivad ka palju targemalt kui Venemaa. Pataljoni või roodu ja kompanii tasemel tegutsevad nad palju autonoomsemalt kui venelased.

Tuntud näitlejate poeg


• Anton Aleksejev on sündinud 1971. a Moskvas. Pärast keskkooli lõpetamist Moskvas sai ta filmi- ja teatrinäitleja kõrghariduse B. Štšukini nimelises teatriinstituudis. Tema isa Nikolai Aleksejev ja ema Ludmilla Dolgorukova olid Venemaal tuntud näitlejad.


• Eesti keele algteadmised omandas Aleksejev Moskva Eesti Seltsi keeleringis, hiljem täiendas ta end ise.
• Alates 2008. aastast töötab ajakirjanikuna ERR-is ja teeb uudiseid nii eesti- kui ka venekeelsele “Aktuaalsele kaamerale”.

• 2015. aastal sai ta ERR-i kolleegipreemia, 2017 Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ülo Ignatsi fondi stipendiumi, mullu aasta parima reporteri tiitli ja tänavu Tallinna teenetemärgi.
• Aleksejev on Eesti kodanik oma Narva vanaema kaudu.

Kommentaarid (5)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

ants
3. juuni 2022 08:19
Valli baaris nägin Anton Aleksejevit, päris purjus oli.
tele
29. mai 2022 11:48
Maha vaikitud sõjarelv - vägistamine 19:45 - 20:40 Reede 03.06.2022 , ETV2. Film räägib massivägistamistest ja seksiorjusest Teise maailma sõja ajal ja järel Jaapanis, Saksamaal, Itaalias, Jugoslaavia kodusõdades, Kongos ning Rwandas. Taparelvade kõrval kasutatud maha vaikitud relv - naiste, meeste ja laste vägistamine - oli sõduritele lõõgastuse pakkumise kõrval sageli ka genotsiidi elluviimise vahendiks. Viimasel 30 aastal on vägistamisest saanud strateegiline massihävituse relv, mida uutes sõjapiirkondades laialdaselt kasutatakse.
dengi vperjot
29. mai 2022 11:21
Summad, mis makstakse lepingulistele sõduritele, kes saadetakse Ukrainasse sõdima: – Ühekordne makse pärast lepingu sõlmimist: 250 000 ₽ (3502 eurot) — kuupalk: alates 220 000 ₽ (3081 eurot) — lisatasud: 8000 ₽ (112 eurot) päevas — surma korral makstakse pereliikmetele 12 421 000 ₽ (173 985 eurot) — raske vigastuse korral: 3 296 000 ₽ (46 168 eurot) — kerge vigastuse korral: 3 074 000 ₽ (43 058 eurot) Taustaks: Venemaal on tehasetöölise palk 30 000 ₽ (420 eurot) kuus. https://eestinen.fi/2022/05/internetti-lekkisid-andmed-ukrainasse-saadetavate-vene-sodurite-palga-kohta-vaata-mis-summad-on/
uus info
4. juuni 2022 08:28
Nüüd on hakatud ka vabrikutöölisi kutsuma osalema lahingutes Ukrainaga. „Erioperatsioonile” kutsutakse nii lepingu alusel kui ka lihtsalt vabatahtlikke, ütles ühe Moskva piirkonna ettevõtte töötaja. Sõjaväekomissar tuli tehasesse ja jagas laiali lepingulise teenistuse „hinnakirjad”. Nende alusel saab tavaline reamees 414 000 rubla (5795 eurot) kuus ja seersant – 440 000 rubla (6155 eurot). Vabatahtlikele lubatakse palju vähem – 250 000 rubla (3497 eurot) kuus. Alla tulistatud Ukraina lennuki eest pakutakse 500 000 rubla (7003 eurot) ja purustatud Ukraina tanki eest 300 000 rubla (4199 eurot). https://eestinen.fi/2022/05/uus-tase-venemaal-kaiakse-nuud-mooda-ettevotteid-ja-pakutakse-raha-ukrainas-sodimise-eest-mis-summadest-on-jutt/
taustauurija
28. mai 2022 13:30
Venemaa juhtkonna teemal. h ttps://fitzinfo.net/2021/05/18/putin-is-a-jew-documents-from-the-presidents-biography-confirm-rumours/ h ttp://poiskpravdy.com/putmed/