"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
ARHEOLOOG Melchiori filmi kostüümid on tasemel, kuid siidi toona nii palju ei kantud. Rõivad olid kallid ning nende varastamise eest ootas poomine või elusalt matmine (0)
03. juuni 2022

Rõivastus kandis ka keskajal sõnumit. Näiteks kirikupiltidel olid pahelistel inimestel alati kõige moodsamad rõivad, kasvõi lühikesed kuued ja triibulised sukad. Seevastu usukangelased olid riides vanamoodsalt ja tagasihoidlikult, mis näitas nende kombekust.

Arheoloog Riina Rammo vaatas ära filmi apteeker Melchiorist ning jagas oma tähelepanekuid seal nähtud rõivaste kohta. Ta on põhjalikult uurinud keskaegseid rõivajäänuseid, mis on leitud Eestimaa linnade keskaegsetest prügiladestustest. “See, mida me teame leidude põhjal Melchiori-aegsete tallinlaste riietusest, on filmis nähtud toredusega võrreldes üsna pisku,” lausus Rammo. “Nagu ma aru saan, toimus filmi tegevus Tallinnas 1409. aastal. Kui anda üldhinnang, siis filmi rõivastus oli minu meelest hästi tehtud. Võrreldes ka teiste filmidega, mis on sellest ajast vändatud, siis üldmulje on väga hea. Silma ei torganud midagi, mis oleks karjuvas vastuolus meile teada olevaga selle ajastu kohta.”
Aga samas vajab filmis nähtu arheoloogi sõnul ka selgitusi. “Kui sa rõivastad terve filmitäie rahvast, siis pole ilmselgelt võimalik kõiges autentsust taga ajada. Käsitsi kootud kangaid ja käsitsi õmmeldud riideid, mida tol ajal Tallinnas kohtas, kõigile ju filmis lubada ei saa. See poleks mõistlik. Eesmärk ongi tuua vaatajani tollane õhustik, tabada üldmulje. Ja sellega on filmi kunstnik hästi hakkama saanud.”
Rammo tundis filmi vaadates puudust peenest villast tehtud kangast, mille puhul oli eriti oluline just viimistlus. “Pärast töötlemist jäid sel kangal nagu karvad püsti turritama, need lõigati suurte kääridega maha. See nägi välja natuke vildi moodi – lühikese karvaga tihedalt kaetud kangas. See on hästi mõnus riie ja oli vaieldamatult keskaegsetes linnades kõige kantavam pealisrõiva kangas. Ta oli praktiline – mõnus ja soe ning ka vastupidav. Ja langes väga hästi. Vaesematel oli see värvimata, naturaalset tooni, natuke jämedamast villast ja Saksamaalt sisse toodud. Jõukamatel inimestel aga värvitud, peenemast villast tehtud ja Madalmaadest sisse toodud. Pole teada, et sel ajal Eestis kalevit oleks valmistatud ja sellest kohapeal rõivaid tehtud. Võib-olla mingeid odavamaid kangaid tehti siin ka. Aga väga suur osa jäätmekastist leitud kangastest on imporditud. Korralik kalevist rõivastus oli keskajal keskklassi ja kõrgema klassi jaoks norm. Neid kangaid toodeti võimalikult kiiresti ja suurtes kogustes keskaegsetes linnades. Värviti punaseks, siniseks ja muud värvi, oleneb, millist värvainet kasutati.”

Keskajal pesti ennast

Üks Melchiori filmimisel massistseenis osalenud naine ütles, et filmi kunstnik keelas tal villase kanga kasutamise ja punase värvi, kuna ta pidavat sellega liiga hea välja nägema. Kunstniku nägemus võib seetõttu minna lahku sellest, mis keskajal päriselt oli. Seal filmis oli küll ka uhkeid ja värviküllaseid rõivaid, aga ainult teatud tegelastel, kes asusid filmi fookusele ja peategelastele lähemal. “Ja ikka käisid sinna juurde mustad küünealused või mustad näod,” nentis Rammo. Tema sõnul on see veider, sest keskajal ju ometi pesti ennast. “Minu meelest oli sellega natukene üle pingutatud.”
Niisiis keelati taustanäitlejatel filmis värvid ära, et nad oleksid mass ja peategelased saaks särada. “Tegelikult oli suurem osa kangaid, mida tol ajal kasutati, pigem ühevärvilised kalevikangad,” selgitas Rammo. “Värvianalüüse pole selle materjali kohta väga palju tehtud ja need riided võisid olla kes teab mis värvi. Kõige paremini on säilinud kangastel punane värv, mida me oleme analüüsinud, tõenäoliselt oli ka sinist. Eesti linnades on leitud suurimaid triibuliste kangaste kollektsioone. Nende osakaal kogu massist on väike, aga neid on rohkem kui mujal. Levinud olid punased triibud kollasel taustal jne. Või siniste triipudega kangad, mida toodeti Madalmaades ja Inglismaal. Dunkri tänavalt Tallinnas on leitud ka neid triibulisi kangaid. On teisigi mustreid, aga vähem.”

Kõige armastatum rõivavärv oli 15. sajandi lõpupoole ja hiljem olimust, mainis Rammo. Ka Põhja-Saksamaa linnade puhul tuuakse välja, et 16. sajandil oli kõige armastatum värv must. Ja korralikud mustad kangad olid päris kallid. Must sobib kõigile, ju seepärast oli ta ka moes, nentis Rammo.

Sukkadest said hiljem püksid

Ka lina oli keskajal oluline materjal. Linasest riided kuulusid iga linlase garderoobi. “Tavaliselt oli inimesel üks-kaks ülerõivast ja kuus särki. Ka meeste aluspüksid olid linasest riidest tehtud. Riietuti kihiliselt. Naised kandsid aluskleiti ja pealiskleiti. Mehed aluskuube, pealiskuube, pealisrõivast ja ülerõivast ehk mantlit. Riietel oli metallist või pisikesi kalevist nööpe tihedalt reas. Levinud olid ka nöörid ja siidist paelad ning aukude rida neile. Nööriga tõmmati riideese pingule vastu keha. 15.-16. sajandil oli mood väga kehasse töödeldud. Rõivad olid kehakujulised ja see imiteeris õukonna moodi.
Kõige sagedamini esinev rõivaese olid keskajal sukad, mis ka kulusid kõige kiiremini. Neil sai läbi kulunud osi ka asendada, panna tükid vahele ja õmmelda kinni. Vanal ajal kandsid ka mehed sukki pükste asemel. Need ulatusid nii kõrgele kui vaja ning olid kinnitatud paela või rihmaga. 14.-15. sajandil jäid meeste kuued järjest lühemaks ja sukad venisid järjest pikemaks. 15. sajandil aga kasvasid sukad kokku pükstega, need õmmeldi kokku ja saadi kitsad püksid, millel oli ka labaosa. Meheau varjamiseks oli ees püksilapp. Aastal 1409 võis see olla tõeline moeröögatus. “Ma ei oskagi öelda, kust see alguse sai,” tähendas Rammo. “Mood tuli Saksamaa linnadest ja levis kiiresti ka meie maale. Ma ei oska samuti öelda, kui palju 15. sajandi alguses selliseid pükse siin kanti.”
Levinud riideese oli kapuuts. Naistel olid nööpidega kapuutsid, neid oli palju ka meestel.
Kui sul oli raha, et osta importkangas, siis ise rõivaid õmblema ei hakatud. Lõiked muutusid keeruliseks ja vajasid rätsepa tööd. “Mood oli üle Euroopa sarnane,” selgitas Rammo. “Raske oli vahet teha, millise linna rätsep oli mingi rõivaeseme õmmelnud.”
Siid oli 15. sajandi alguses väga kallis. Filmis oli näha siidsametit päris mitmel tegelaskujul. “See oli tõesti moes ka Euroopas 15. sajandi naiste ülerõivaste puhul. Kaks naist seal filmis seda ka kandsid. Ja meestelgi olid siidsametist rõivaid,” märkis Rammo. “Ma natukene siiski kahtlen, kas nii palju võis seda Tallinnas esineda sel ajal. On leitud palju siidist paelu ja aksessuaare, näiteks ilusaid kukruid ja juuksevõrkusid. Siidniiti kasutati ka õmblusniidina. Kui linase niidi kohtadest on järgi ainult augud, siis siidniit on säilinud,” kirjeldas Rammo. “Õmblused on hästi näha. Siid oli selgelt luksus, kallim kui teised materjalid, ja seda kasutati kaunistamiseks põhiliselt.”

Tallinlased riietusid moodsalt

16. sajandist alguse saavaid rõivamäärusi vaadates võib öelda, et ainus kangas, mida kõik määrused reguleerivad, oligi siid. Bürgermeister ja tema naine võisid kanda siidist rõivaid, teised mitte.
Keskaeg Eestis oli üsna pikk, ulatudes 13. sajandi algusest kuni 16. sajandi teise pooleni. Kõik need aastad pole Rammo sõnul riietust puudutavate allikatega ühtlaselt kaetud. Siiski võime me Rammo väitel mõnede säilinud näidete põhjal öelda, et Tallinna rõivad vastavad täielikult tollasele Euroopa moele.
Rõivastusel oli tähtis roll sõnumi edastajana. Näeme, et apostlid kandsid kirikupiltidel alati veidi vanamoodsaid riideid. “See näitas, et nad on head ja kombekad, jumalaga seotud tegelased,” selgitas Rammo. “Aga Kristuse piinajad ja muud pahad tegelased olid võrreldes teistega silmnähtavalt moekamas riietuses.”
Tuleb välja, et moeröögatuse kandmine väljendas keskajal ühtlasi nende tegelaste pahelisust. Moekad inimesed olid hästi lühikestes kuubedes, sageli teatud värvides, neil olid juba 15. sajandil triibulised sukad, mida peeti kirikliku moraali kohaselt kõlvatuks edevuseks. Laevamehed seevastu olid neutraalses riietuses. “Aga aadlikud võisid olla väga moekalt riides, nemad olid ikka head, sest olid aadlikud,” selgitas Rammo.

Rõivad olid kallid ning nende varastamise eest ootas poomine või elusalt matmine

Kiiresti määrduvad kraed ja kätised olid eemaldatavad ja neid võis sobitada mitme rõivaesemega.
Ajaloolane Inna Põltsam rääkis, et rõivad olid keskajal väga kallid, sageli väärt tervet varandust. Seepärast müüdi neid edasi, panditi ja pärandati. 1429. aastal kuulus Tallinna kodanikule Otto von den Stakenile kuuele Riia margale hinnatud punane kuub. Selle kallihinnalisust näitab, et samal ajal kõikus tema teiste riideesemete – vammuse, pükste ja muu – väärtus poole ja ühe marga vahel.
Võrdluseks, et kuue marga eest saanuks osta 600-1000 liitrit õlut või umbes tonn kaera. Moega kaasas käimine nõudis pingutust ja suuri kulutusi, mistõttu pole imestada, et ulatuslikud uuendused ja muutused rõivakultuuris võtsid aega – üks rõivamood ei vahetanud teist totaalselt ja kiiresti välja, kõrvuti esines mitu moestiili. Hulga rõivaesemeid omandas inimene keskajal kingitusena. Enamasti kingiti neid eriliste sündmuste, näiteks pulmade puhul. Tallinna 1545. aasta luksusmääruse järgi lubati peiul pruudile kinkida sametist rinnarätik, siidist varrukad, sukad, tuhvlid ja mitmesuguseid ehteid. Pruut võis oma tulevasele kinkida särgi, öömütsi, neli taskurätikut ja püksipaelad.
Rõivad valmisid kalli käsitööna, mitte masstoodanguna, ning see tegi nende ärandamisest ohtliku harrastuse. Kuritegu oli kerge paljastada ja karistus karm. Rätsep Niklas Viiburist varastas 1438. aastal Tallinnas ühest saunast vammuse ja poodi selle eest üles. 1464. aastal maeti elusalt naine, kes oli varastanud ühe kodanikutütre mantli ja teise ehispaelad.
Naiste rõivastus oli meeste omaga võrreldes tagasihoidlikum ja pakkus vähem varieerumisvõimalusi. 14.-15. sajandil domineeris endiselt pikk kleit, millest hiljemalt 16. sajandil kujunes kaks eraldi rõivaeset: seelik ja pihik. Riia rätsepate 1492. aasta skraa järgi valmistati naistele pikki ja laiu, pikkade varrukatega kleite. Samuti kitsaid, lõhikutega või palistustega kleite. Aga umbes kolmkümmend aastat hiljem oli Tallinnas naistel pika varrukaga kleitide kandmine juba keelatud. Ilmselt on mõeldud puhtdekoratiivseid kleidivarrukaid, mis iseloomustasid eriti Itaalia renessanssmoodi.
Liivimaa kodanikuprouade garderoobis leidus veel pikk bordeeritud rõivaese – summarie. 1556. aastal kuulus ühele Tallinna kodanikuprouale nugisesabadega töödeldud summarie. Hiljemalt 16. sajandi keskpaiku kandsid kodanikuprouad põllesid. Naiste garderoobi kuulusid veel sukad – jõukatel olid need siidist õmmeldud. Leidus ka vooderdatud ja nööpidega kaunistatud sukki.
Kostüümi eemaldatavad osad olid nii naiste- kui ka meesterõivastuses varrukad ja kraed, s.t et ühte varrukapaari või kraed võis sobitada mitme kuue või kleidiga. Enamasti olid need eemaldatavad osad toredalt ehitud.
Kostüümi oluline osa oli peakate. Nende valik oli suur nii meestel kui ka naistel: mütsid, kübarad, tanud, kapuutsid ehk peakotid, pearätikud, “lapimütsid”, baretid, sealhulgas kõrva(k)lappidega baretid. Kraamikaupmehed müüsid igat värvi väikseid kübaraid meestele ja naistele. Aastaist 1418–1558 pärinevate testamentide järgi esines Tallinna kodanike garderoobis kõige rohkem musta, punast, pruuni ja sinist värvi riideesemeid. Must oli neist ülekaalukalt eelistatuim värv, ja seda isegi 15. sajandil, kui Hispaania üldtunnustatult mustalembene mood ei olnud veel levinud. Värvikirevust lisasid riideesemetele sametist, siidist või karusnahast kandid, äärised ja tikandid. Oma panuse andsid uhked vööd, pandlad, paelad, nööbid-naastud, värvilised kivid ehetel, kaunistatud peakatted jms. Lõpuks lõid alles kõik need elemendid ja detailid koos täiuslikult värvikireva kostüümi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.