"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
Kliinilise psühholoogia professor: Lastes tekitavad traumat pere finantsilised raskused, pidevad konfliktid või koolis kiusamine (0)
03. juuni 2022
Pilt on illustreeriv. Foto Pixabay

Vilniuse ülikooli kliinilise psühholoogia professor Evaldas Kazlauskas ütles, et trauma saanud noorukite puhul mängib erilist rolli kool ja perekond. „Kui peres on näiteks finantsilised raskused, pidevad konfliktid või koolis kiusamine ja sotsiaalne tugi puudub, tekitab see laste ja noorte seas stressi, millest võib edasi areneda ka lapsepõlve trauma,“ rääkis ta.

Vähemalt 70% inimestest kogeb elu jooksul midagi potentsiaalselt traumeerivat, posttraumaatilise stressihäire saab nendest vaid väike osa. „Kui räägime traumast, siis esimese asjana tuleb meile meelde midagi negatiivset,“ ütles kliiniline psühholoog Kariina Laas Eesti Pereteraapia Ühingu 32. aastapäeva konverentsil. „Psühholoogilises mõttes on traumeerivaks peetud sellist olukorda või sündmust, mis ületab inimese kohanemisvõime piirid ja kahjustab tema psüühilist terviklikkust. Hetkel on meie ümber väga palju valu, mis on inimestele erinevaid vaimseid häireid, stressi ja traumat tekitanud. Tegelikkuses on seda koguaeg olnud.“

Laas ütles, et kui inimesel on enne traumat olnud kõrgem vaimne heaolu, head emotsiooniregulatsiooni ja toimetuleku oskused ning ta on tajunud head sotsiaalset tuge, siis saab ta ka traumakogemusega paremini hakkama.

Kui inimesel on varasem kokkupuude traumaga, neurootilisus, kehv emotsiooniregulatsioon, vähene sotsiaalne toetus ja käitumuslik eemaldumine, siis need inimesed Laasi sõnul ise hakkama ei saa. „Sellised inimesed on tavaliselt kogenud korduvalt midagi traumeerivat,“ rääkis Laas. „Nad on ärevamad ja nende emotsiooni oskused on kehvapoolsemad.“

Lapsepõlvest saavad alguse paljud probleemid

Kazlauskas tutvustas ülikooli poolt tehtud uuringuid, milles selgus, et 71% lastest on kokku puutunud potentsiaalsete traumaatiliste kogemustega. „Sinna hulka kuulusid väärkohtlemise nägemine, hirmutavad meditsiinilised protseduurid, tõsised vigastused,“ kirjeldas ta. „Kui laps oli pikka aega olukorras, kus tema ümber olevad täiskasvanud ei näidanud välja hoolivust, olid emotsionaalselt kättesaamatud, laps elas peres, kus kuritarvitati alkoholi või narkootikume või esines lapse suhtes psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, siis võib väita, et sellel lapsel on krooniline psühholoogiline trauma ehk komplekstrauma.“

Selge on see, et lapsepõlvest saavad alguse paljud probleemid, mida inimesed teinekord elu lõpuni klaarivad. „Kui traumat kogenud laps tunneb ohtu, on tema tavaline kaitsereaktsioon agressiivne käitumine,“ sõnas Kazlauskas. „Oluline on meeles pidada, et lapse käitumine on seotud tema hirmudega ja suure emotsionaalse valuga. Seda, mis tundub meile normaalne, võib traumeeritud lapse aju tajuda ohuna.“

Lapse eest hoolitseval täiskasvanul on lapse trauma leevendamisel keskne roll. „Ühest küljest on meil oma vanemate geenid, teisest küljest loovad vanemad keskkonna, mis on nende geenide nägu,“ selgitas Laas. „Kui lapsel on näiteks ärev vanem, kes kogu aeg pabistab ja hoiatab kõikvõimalike ohtude eest ning seab nendest hoidumiseks lõputult reegleid ja piiranguid, siis võtab laps eeskuju ja muutub ka ise ärevamaks ja ettevaatlikumaks. Lisaks on ta saanud vanemalt poole geneetilisest materjalist, millesse on sisse kirjutatud tavapärasest enam ärevust.“

Stressi taltsutab ajust algav stressireaktsioon

Stressi ja trauma jälgimiseks on tehtud erinevaid uuringuid. „Hiirte peal on tehtud mitmeid katseid,“ ütles Laas. „Tehti katse, kus kõigepealt kiusati emast hiirt ja kui tal lõpuks pojad sündisid, siis kiusati ka neid ning vaadati kuidas nad täiskasvanud hiirtena käituvad. Need hiire, keda kiusati ja traumatiseeriti, olid väga nutikad, otsisid erinevaid võimalusi, olid julgemad. See pani mõtlema, kas peab ikka nii-öelda vati sees kasvama. Ma ei ütle, et trauma on sobilik, aga me ei tohiks minna ka teise äärmusesse.“

Aeg-ajalt on normaalne Laasi sõnul olla pinges ja tunda ärevust. „Ma ei räägi loomulikult patoloogilisest ärevusest, mis takistab normaalset toimimist ega lase magada,“ selgitas ta. „Ärevus koos tugevamalt väljendunud hirmuga on kõige olulisem ellujäämist toetav emotsioon ning kui see oleks meeldiv, oleksime ammu auto alla jäänud või mingil muul viisil elu kaotanud.“

Stressiga aitab toime tulla ajust algav stressireaktsioon: Adrenaliin, kortisoof, negatiivne tagasiside. „Toon minu emaga juhtunud näite,“ lausus Laas. „Läksime emaga jalutama majade vahele ja ta ütles, et ta paaniliselt kardab, et kuskil siin on kuri koer lahti. Mina hakkasin kohe ringi vaatama ja märkasin, et ema oli kadunud. Ta oli kase otsa roninud, kask oli alt sile. Tavaolukorras ei oleks ta läinud sinna. Mõte on selles, et me tuleme väga hästi akuutsete stressiolukordadega toime.“

Inimesed mäletavad asju, mis on seotud tugevate emotsioonidega. „Siinkohal jäävad ka traumaatilised mälestused inimesega kuni tema elu lõpuni,“ lisas Laas.

Kazlauskas sõnas, et kui inimene midagi halba kogeb, siis üritatakse seda vältida. „Paraku on posttraumaatiline stressihäire miski, mida ei saa eirata,“ rääkis ta. „See painab inimesi ja häirib nende igapäevaelu ning raskendab lähedastega häid suhteid hoida.“

Traumeeritud inimesed reageerivad kergemini

Sõltumata hetkeolukorrast reageerivad traumeeritud inimesed kõigele, mis meenutab traumat sarnaselt algse hädaolukorraga. „Traumaatiline kogemus taasaktiveerib kujutluste, emotsioonide ja kehaliste aistingute kaudu,“ selgitas Kazlauskas. „Nad ei ole suutelised traumaolukorda seljataha jätma, vaid muutuvad minevikus kogetud traumast hõivatuks. Nende energia läheb eelkõige esilekerkivate emotsioonide kontrollimiseks, selle asemel, et hetke hädaolukordade või võimalikele ohtudele tähelepanu pöörata.“

Traumast rääkimine on inimestele Kazlauskase sõnul keeruline. „Kardetakse eristuda teistest, seda on neil rakse tunnistada,“ lausus ta. „Minu ühel kolleegil oli vähk, ta oli haiglas ja tahtis oma naisega rääkida enda kartusest surmast. Aga naine, kes samuti kartis, ei tahtnud seda kuulata ja neile kutsuti pereterapeut kohale, kes neid aitas. Need inimesed on sellistes olukordades väga olulised. Nad õpetavad, kuidas inimestega rääkida traumast ja selle üle saamisest.“

Kazlauskas lisas, et Baltimaad võiksid omavahel koostööd teha. „Tänases olukorras on pereterapeudid need, kes aitavad peredel avada ressursse,“ rääkis ta. „Väga oluline on minevik liita olevikuga.“

Märksõnad traumeeritud lapse kasvatamisel:

  • Kannatlikkus ja püsivus – laps vajab pidevalt kinnitust, et te ei hülga teda. Leidke vanematena endale toetust ja abi, et jaksata lapse jaoks olemas olla.
  • Järjepidevus annab lapsele kontrollitunde. Tehke kindlad kokkulepped, vähe muutusi, üks uus õppimine korraga.
  • Kindel rutiin annab lapsele turvatunde. Hoidke päevarütmi, tutvustage oma pere traditsioone, looge uusi rituaale koos lapsega.
  • Piisavalt privaatsust – suhete loomine ja kiindumine vajab aega ja harjumist ning emotsionaalset kohalolu.
  • Vähem ootusi lapsele – lubage tal areneda omas tempos.

Reedel, 3. juunil tähistati Eesti Pereteraapia Ühingu 32. aastapäeva konverentsiga „Trauma mõju ja narratiivid“. Eesti Pereteraapia Ühing loodi 1990. aastal eesmärgiga levitada pereteraapia-alast teadmist Eestis.

Tänasel päeval ühendab EPTÜ ligi 200 pereterapeuti, kes on läbinud perekonnapsühhoterapeudi väljaõppetsükli ning tegutsevad erinevates valdkondades alates meditsiinist ja sotsiaalsüsteemist kuni eraviisilise teraapiateenuse pakkumiseni. Pereteraapia on Eestis aktsepteeritud kui tõenduspõhine psühhoteraapiameetod, mida rahastab nii Eesti Haigekassa, Sotsiaalkindlustusamet kui ka Töötukassa.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Seotud artiklid