"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
ROHKEM ÜÜRIMAJU Kuigi tuhanded linlased vajaksid soodsat korterit, jätab riik inimesed turu tõmbetuulte kätte (3)
06. juuni 2022
Albert Truuväärt

Kuidas saaksid ka väiksema sissetulekuga pered soetada kodu Piritale või Nõmmele? Kinnisvaraarendajad võtavad linna jagunemist jõukuse järgi paratamatusena: omanikke soosiv ühiskond loodi juba 30 aastat tagasi. Siiski võiks ehitada rohkem üürimaju, et ainuüksi raha ei otsustaks kõike sellise püha asja puhul nagu kodu.

Tallinn üürib turuhinnaga võrreldes soodsalt välja ümmarguselt 4000 eluaset. Kui pereliikmed juurde arvata, on need korterid koduks kaugelt enam kui 10 000 inimesele. Ühed neist on Raadiku munitsipaalmajades elavad Diana ja Ganna. Mõlemad on emad – Dianal lapsed suured ja Gannal väiksemad.

Diana kolis Raadikule munitsipaalmajja sarnaselt paljudega juba aastaid tagasi, sundüürnikuna. Ta läheb just poodi ja peatub hoovis korraks vestluseks. “Kui mind linna korteri järjekorda pandi, ütlesid mõned, et nüüd ootad kümme aastat,” lausub naine. “Uue korteri sain aga vaid poole aasta pärast.”

Ta on eluga üürimajas rahul. Üür on seal alla kahe euro ruutmeetri kohta, samas kui turu keskmine Lasnamäel vähemalt 10-15 eurot.

“Hoopis mõnes muinsuskaitsealuses, aga remontimata vanas majas, kus haiseb kopituse järele, oleks jube elada,” räägib Diana, kes on eluga uuemapoolses majas harjunud. “Minu arvates on siin vägagi normaalne ja rahulik. Isegi vaiksem kui mujal, sest politsei kogu aeg sõidab siin ringi, hoiab silma peal.”
Diana on lapsed üles kasvatanud, aastaid väldanud depressioonist välja tulnud ja õpib nüüd koolis arhitektuuri, ehkki enda sõnul on tema kirg graafika. Diana on elu suhtes lootusrikas.

Inimesi seinast seina

Teise sealsamas hoovis kohatud naise, stsenarist Ganna juured asuvad Valgevenes. Ta on elanud paljudes maades, ka Inglismaal. “Siin on tänaval puhas nagu Inglismaal,” kiidab ta Raadikut, lisades, et mõnikord häirivad teda napsitajad või lärm.

Kui küsida Gannalt, kas ta tahaks Raadikult minema, kostab ta, et mitte sealt lahkumiseks, pigem et reisida mõnda teise riiki, sest ta peab ennast kosmopoliidiks.

12 aastat tagasi valminud Raadiku munitsipaalelamurajoon ei erine kuigi paljudest teistest Lasnamäe või muude magalarajoonide kvartalitest, kus elab inimesi seinast seina. Tülitsetakse ja lepitakse, vahel peetakse valjemalt pidu. Aga argipäevad on üldiselt vaiksed.

Üürihinnad on munitsipaalpindadel Tallinna keskmisega võrreldes tõesti odavad. Kõrgeimad on need spetsialistide, näiteks õpetajate ja arstide majades, küündides 3-5 euroni ruutmeetri kohta, ent jäädes siiski kordades alla turu keskmisele.

Kui praegu räägitakse jõukate ja vaesemate Tallinnast, ja keegi küsiks, miks Diana ja Ganna ei ela lastega hoopis näiteks Kadriorus, siis unustatakse, et aluse pani kihistumisele 1990ndate omandireform. Tänavune on omamoodi juubeliaasta – nimelt võeti 2002 vastu programm “5000 eluaset Tallinnasse”, mille eesmärk oli leevendada omandireformist tulenevat ebaõiglust. Kui lisada ka sotsiaalmajutusüksuste pinnad, siis on see programm enam-vähem täidetud.
Raadiku rajoon Lasnamäel moodustas siiski vaid osa sellest programmist. Sinna on majutatud ka üksikemasid, väikese sissetulekuga peresid, lastekodust tulnuid, lihtsalt väiksepalgalisi jpt.

Seega – riik tekitas enam kui 30 aastat tagasi omandireformi, tagajärjed jäid aga mäletatavasti Tallinna ja/või linna maksumaksjate kanda.

Kas ja millal oleme aga valmis arenema edasi? Nii kaugele, et taskukohase kodu võiksid üürikorterina endale leida ka noored pered, ja mitte ainult munitsipaalmajja – näiteks Raadikule –, vaid edaspidi ka kuhugi Nõmmele, Piritale või Kakumäele? Miks ei raja soodsaid üürimaju eraarendajad, keda saaks selleks vajadusel sundida – nõnda nagu teistes maades?

Samal ajal kui meedias kõneldakse aeg-ajalt, et Tallinn on liiga segregeerunud ehk jagunenud jõukate ja vaeste linnaosadeks, on linn soodsate üürimajade ehitamisel üksi jäetud. Üürihinnad vabaturul on tõusnud aga kosmilistesse kõrgustesse.

Raadiku kui edukas sundkäik

Tallinna endine abilinnapea Eha Võrk tõdeb, et linnale kuulub väga vähe maad. Raadikul avanes üks väheseid võimalusi midagi suuremalt ehitada. 2010. a valmis saanud majad anti 20 aastaks linnale rendile. Raadiku Arendus rajas mäletatavasti linna tellimusel Raadiku 8 kinnistule kokku 1200 korterit.

Ühest küljest on meedias kritiseeritud, et kehvemal järjel olijad elavad ühes piirkonnas või majas – nad tuleks linna pealt laiali jaotada. Teisalt tuleb küsida, kus on riiklik elamupoliitika, mis võimaldaks linnadel üldse ehitada odavaid üürieluasemeid üle linna. Eestil, erinevalt muudest Euroopa riikidest, elamupoliitika ju tegelikult puudub.
Siiski moodustavad Raadiku munitsipaalkvartali inimesed läbilõike kogu ühiskonnast. Edukatest spetsialistidest ja tublidest noortest peredest ning sundüürnikest kuni käänulise elusaatuse tegelasteni.

Joonistub omamoodi paradoks. Ühest küljest soovitakse, et üle linna elaksid igas asumis segiläbi jõukamad ja vaesemad. Edukad ja edutumad. Vene- ja eestikeelsed. Nõnda, nagu see just ongi Raadikul. Teisalt on igas riigis tendentsid, et jõukamad kogunevad ühtedesse, vaesed teistesse linnaosadesse.
Pigem on Tallinna mure olnud läbi aastakümnete, et liiga vähe tavalise keskmise palgaga peresid saab endale lubada eluaset nn eliitlinnaosades, sest puuduvad taskukohased üürikorterid.

Nüüdseks on sundüürnikud majutatud. Haavad “30 aastat kestnud kodusõjast”, nagu omandireformi on nimetatud, pole aga kinni kasvanud. Ja linn vajaks siiski hädasti veel palju üürikortereid. Kõik – eriti just paljud noored – ei teeni nii palju, et vabalt turult ja pangalaenuga eluaset soetada. Ja mängu võib taas tuua koledalt kõlava võõrsõna: segregatsioon. Meil on nagu “esimene Tallinn” ja “teine Tallinn”. Nii sissetulekut kui ka keelt pidi.
Kujutlus, et “esimene Tallinn” paikneb Pirital ja teine ehk edutum Lasnamäel jt mägedel, on seejuures natuke vildakas. Mõlemad piirkonnad, Lasnamäe ja Pirita, on viimastel kümnenditele pidevalt venekeelestunud. Pirital on segregeerumine seega pigem vähenenud.

Rahvastikugeograaf Tiit Tammaru andmetel elas 1989. aastal Lasnamäel suhtarvudes väljendatuna vaid iga kolmas vene emakeelega tallinlane, 2019 aga juba ligi iga teine. Ühtlasi kasvas vene emakeelega inimeste osakaal kõigist Lasnamäe elanikest samal ajal 64%-lt 75%-ni.

Muutused on toimunud ka Lasnamäe sees. Vene emakeelega inimeste osakaal on märgatavalt kasvanud just kesklinnast kaugemale jäävates asumites.

Teine linnaosa, kus vene emakeelega inimesi elab üha rohkem – ja neid tuleb järjest juurde –, on Pirita. Nõukogude ajal oli iga kümnes Pirita elanik vene emakeelega, nüüd iga neljas. Lasnamäelt kolitakse jõukamaks saades just Piritale, aga ka Muugale. Sarnaselt Piritale on vene emakeelega inimeste osakaalu kasvu näha Kakumäel.
Pirital seega justnagu segregeerumisega rahvuslikul pinnal probleemi pole. Varanduslikul aga küll: koos paiknevad rikkamad eestlased ja venelased. Kuid Raadiku omadel sinna asja pole, sest üürid on üüratud.

Helsingis üürikortereid seitse korda rohkem

Muidugi saaks pilti mitmekesistada ikkagi nende samade linna või riiklike üürikorterite abil. Eestlasi koliks Lasnamäele hea meelega, sest linn on seda piirkonda tugevasti arendanud – meenutame kasvõi Tondiraba parki. Kui vaid leiduks Raadiku-sarnaseid soodsaid pindu. Seda enam, et viimase kümne aasta jooksul on Eurostati andmetel eluasemete hinnad kasvanud Euroopas kõige kiiremini Eestis – 105%, üürihinnad 137%. Siia pole arvestatud viimaste kuude ülikõrget, 20% inflatsiooni, nii et praeguseks on need numbrid juba suuremad.

Kui Helsingis leidub üks linna üürikorter umbes ligi 17 elaniku kohta, ehk umbes 40 000, siis Tallinnas üks 112 kohta ehk 4000. Samamoodi nagu Tallinnas, pakutakse Helsingi linna korterites turuhinnaga võrreldes väga palju odavamat üüri.
Tallinnale endale kuulub 24 munitsipaalmaja ja peale selle üksikkortereid igas linnaosas. 19 maja on kasutusele võetud eraarendajatelt. Muidugi on seda vähe. Riigil on nüüdseks varjusurma vajunud üürimajade ehitamise programm, kuid Tallinna see üldiselt ei hõlma.

Selline on laias laastus taust, miks juba kümmekond aastat tagasi, pärast ühte suuremat Euroopa linnade uuringut, hakati rääkima Tallinna segregeeritusest ehk siis eri elanike rühmade kapseldumisest kindlatesse asumitesse. Jõukamad ja vähem jõukad omaette ning veelahe jookseb veel ka keelt pidi. Ometi oleme me ju Mart Laari esimesest valitsusest saadik täiesti kindla suunaga üles ehitanud just omanikukeskset ühiskonda. Vastutust selle tagajärgede eest peaks kandma justnagu ainult Tallinn kui omavalitsus.

“Oleme Euroopa võrdlevuuringute raames vaadanud ka seda, kuidas ühiskonna korralduse tüüp on segregatsiooni tasemega seotud, ja sealt see seos tuleb väga selgelt välja,” lausub rahvastikugeograaf Tiit Tammaru.
Liberaalse mudeli puhul, nagu ka Eestis, kipuvadki olema suuremad nii üldise ebavõrdsuse näitajad, mis on vaadeldavad Gini indeksi ehk sissetulekute kaudu, kui ka segregatsiooni näitajad. Ehk siis – kuivõrd eraldi elavad jõukamad ja vaesemad.

“Kindlasti on meie 90ndate reformid ebavõrdsust suurendanud, mis pole tingimata halb,” tõdeb Tammaru. “Aga see mõju kindlasti oli. Igal reformil on oma põhimõjud ja kõrvalmõjud.”

Kinnisvaraarendajad kvoodisüstemi ei taha

Kas ei peaks ikkagi hakkama muutma olukorda, et soodsad üüripinnad ei paikne vaid näiteks Raadikul, vaid ka Pirital?
Selles on huvigrupid eri meelt. Lõpuks ei peaks ju omavalitsus üksinda soodsate üüripindade nimel pingutama, aga poliitikud saaks ka kinnisvarafirmasid survestada oma raha mängu panema.

Näiteks kinnisvarafirmade liitu esindav Tõnis Rüütel ütleb diplomaatiat appi võtmata otse, et segregeeritus on pseudoprobleem. Mure seisneb pigem ühiskonna vaesumises. Kinnisvaraarendajatelt ei tohiks tema arvates hakata nõudma näiteks ehitamist “kvootide alusel” ehk siis odavama kortermaja püstitamist luksrajooni.

“Juhul kui riik või omavalitsus seaks ette kvoodi, et mingi proportsioon eluasemetest peab olema reguleeritud soodsa hinnaga nagu näiteks Berliinis, siis selle “soodsa lahenduse” peavad kinni maksma ju teised eluasemeostjad,” väidab Rüütel. “See viib kunstlikult kallimaks ülejäänud vabamüügis eluasemed. Siia on lisaks sisse kirjutatud nii korruptsiooni- kui ka spekulatsiooniriskid. Kõik tahaksid elada soodsates korterites, aga vähesed saavad selle võimaluse. Mis alusel valitakse?”

Kvootide alusel ehitamine paneb Rüütli arvates löögi alla piirkondade orgaanilise kasvu.
“Piltlikult öeldes – kui Puki teele eramute vahele nõuda odava üheksakorruselise kortermaja ehitamist, siis ei võida sellest mitte vähekindlustatud pere, vaid kaotab terve piirkond,” sõnab ta. “Omandiõiguse realiseerimise vabadus ongi ühiskonna huvides. Üldise vaesuse soodustamine mitte. Elukeskkonna kvaliteet luuakse investeeringuga. Mida kõrgem on investeering, seda rohkem on võimalik pakkuda kvaliteetset ja tulevikku vaatavat keskkonda. Vähem kindlustatud pere sundimine kallimate ülalpidamiskuludega piirkonda oleks väga rumal ja väga lühiajaline.”

Näiteks Rootsis suurendati 1940ndate lõpus järsult valitsuse rolli ja riigi kontrolli elamupoliitikas. See tähendas eluruumide ehituse planeerimist kõigi sissetuleku tasanditega gruppidele. Paljudes riikides, sh Prantsusmaal, juba enne Saksamaade ühinemist lääne poolel, Ühendkuningriigis jm on omavalitsused ja valitsus investoritega koostööd teinud.
Kinnisvarafirmasid esindav Tõnis Rüütel ei suuda nende näidete puhul irooniat vaka all hoida: “Ajalugu on imeline ja maailmas leidub väga palju riike. Kõikides nimetatud riikides on piirkondlik segregeerumine kordades jõulisem kui meil. Tunnen tõesti suurt uhkust, et me 80 aastat vanadest ideedest ei proovi õppida.”

Miks kinnisvaraarendajad üüriäri ei taha?

Enne mullu sügisel alanud energia- ja kevadel puhkenud sõjalist kriisi paistis suundumus, et noored pered kolivad taskukohasemat eluaset otsides pigem linnast välja, maa-asulatesse. Ühest küljest oli see nagu romantiline tee tagasi “juurte juurde”. Teisalt kasvas Tallinnas pendelränne ja liiklusummikud. Isegi kui kurnatav keskkond kõrvale jätta, siis nüüd on kõrged kütusehinnad muutmas kaugemalt tööl käimise järjest suuremaks luksuseks.

Üürnike liidu vanemnõunik Vello Rekkaro on palju aastaid korranud ja ütleb nüüdki: “Linnale või riigile peaks kuuluma 30% elamufondist, siis ta suudab turgu mõjutada.”

Omandisuhetes oleme surutud keskaja tasemele, kus iga omanik on nagu omaette väike feodaal

Eesti majanduspoliitikat nimetab ta seoses üürnike olukorraga meie vestluses mitmeid kordi katastroofiliseks: “Omandisuhetes oleme surutud keskaja tasemele, kus iga omanik on nagu omaette väike feodaal. Sotsiaalse riigi ehitamine tõrjuti 30 aastat tagasi kõrvale. Valiti katastroofiliselt vale suund. Ainuke õige variant oleks vaadata elamumajanduse korraldamises Soome ja teiste kultuurriikide poole.”

Üks kinnisvarafirma on arvutanud, miks üürimaja ehitamine eraettevõtjat üksinda, ilma riigi või omavalitsuse partnerluseta ei paelu. Näiteks 2,4 miljonit eurot omafinantseeringut sisse pannes tekib küsimus, millal selle tagasi teenib. Vastus on lihtne – alles siis, kui maja müüakse. Muidu võib aga tagasi teenimist oodata üle veerand sajandi. Lisaks ei kannata igakuised üüritulud laenumakseid välja ning pank sellise projekti peale laenu ei anna.
Nende tuhandete hulgas, kes viimastel aastatel linnalt munitsipaalkorterit oodanud, on muide rohkesti just noori peresid.

Teadlane: olulisi asutusi ja hooneid võiks tuua ääreasumitesse

Rahvastikugeograaf Tiit Tammaru sõnul vähendaks segregeeritust muuhulgas asumite mitmekesistamine ja vanemate majade renoveerimine.

“Lasnamäe mitmetesse osadesse on hästi kenasti tulnud juurde uusi arendusi,” märkis Tammaru. “Homogeensetesse piirkondadesse tuleb tuua midagi uut juurde. Samuti tuleks panustada vanemate elamute renoveerimisse, see hoiab segregeerumist tagasi. Kui vanad majad ei ole korras, siis tekib samuti soov kolida uude. Suured ehitusfirmad ei ole huvitatud renoveerimisest, sest mahud on nende jaoks nii tillukesed. Kui aga mõtleme, et paljud majad paiknevad meil ansamblitena, siis võiks omavalitsus püüda renoveerimisprotsessi koordineerida. Kui vaatame Tšehhit või Poolat, siis seal on kõik paneelmajad korda tehtud. Sinna pole riik ometi sentigi pannud – erinevalt Prantsusmaast.”

Tammaru sõnul peitub saladus selles, et on toetatud suuremate elamukooperatiivide tegutsemist, kus on mitu või palju maju. Kui tehakse mitut maja korraga, saab tulla suurem ettevõte ja kümme maja korraga ära teha. Rajoonidest tekiks ühtlasem pilt ja kulud oleksid väiksemad.

Teadlase arvates mitmekesistaks pilti suurte ja tähtsate hoonete, raamatukogude, ooperimajade, kohtumajade viimine äärelinnadesse. Belgias Antwerpenis pandi linna keskraamatukogu kõige vaesemasse rajooni, et tuua sinna hoopis teistsuguseid inimesi.
“Kui kunstiakadeemia otsis omale uut maja, ütlesin, et rajage see Lasnamäele,” sõnas Tammaru. “Et tuua teistmoodi inimesi piirkonda. Tasuta transport on samuti oluline, sest võimaldab inimestel liikuda linnaosade vahel.”

Tallinn pakub soodsat peavarju vähemalt 15 000 inimesele

Kui arvestada, et linn annab soodsalt üürile ümmarguselt 4000 munitsipaalkorterit, millele lisandub veel 500-600 sotsiaalpinda, siis pereliikmeid juurde arvestades saab peavarju vähemalt
15 000 inimest.

• Tallinnas asub 24 munitsipaalmaja ja üksikkortereid igas linnaosas, kokku on linnal 1833 kõigi mugavustega munitsipaalkorterit.
• Lisaks on Tallinn abivajajate eluasemeprobleemi lahendamiseks erasektorist võtnud kasutusse kümme elamut Meelikul (680 korterit) ja üheksa elamut Raadikul (1215 korterit).
• Linn pakub soodsat üüripinda eriti nõutud spetsialistidele, näiteks Akadeemia tee 48 Mustamäel asub arstide ja õdede maja, Uuslinna 3A, Lasnamäe ja Kadrioru piiril aga õpetajate kodu.
• Linn on andnud raskustesse sattunute ja ilma peavarjuta jäänute käsutusse majutusüksustes veel 500-600 sotsiaalpinda. Sotsiaaltöötajad püüavad aidata neid elus edasi, taas n-ö oma käe peal elama.

Tõnis Rüütel: meie lapsed ei pruugi pääseda üürikorterist

“Segregatsiooni problemaatikat ei saa lahendada telliskivide ja mördiga,” ütles kinnisvarafirmade liidu tegevjuht Tõnis Rüütel. “Selleks peab olema riiklik arenguprogramm.”

Eesti kõige suurem väljakutse seisneb Rüütli arvates selles, kuidas säilitada rikkuse kasv. “Palkade võrdlemine eri majades on sama adekvaatne töö, kui uurida, kas Bentley tagaistmel sõitev inimene teenib sama palju kui Lada roolis istuv inimene!” ironiseeris Rüütel. “See ei vasta mitte ühelegi küsimusele.”

Elukeskkonda rikastab paljusus. Segregeerumise juhtimine – tänasel Eesti administratiivse võimekuse tasemel – võib Rüütli arvates väga vabalt vallandada tagurpidi efekti, mis viib laiema vaesumiseni. “Segregatsiooni problemaatikat ei saa lahendada telliskivide ja mördiga,” nentis ta. “Selleks peab olema riiklik arenguprogramm.”

Linnas peab olema erineva hinnaga ja kättesaadavusega kodusid.

Rüütel ütles ka, et segregatsioon ei ole Tallinnas peamine mure: “Linnas peab olema erineva hinnaga ja kättesaadavusega kodusid. Meie süvenev probleem on aga kasvav suhteline vaesus. Hoidkem pöialt, et ka meie lastel oleks võimalik alustada ühetoalisest Lasnamäe korterist ja sissetuleku kasvades jõuda lõpuks Merirahu eramusse. Praegu maailmas toimuvate trendide kontekstis tundub pigem, et meie lastest ei saa kinnisvaraga rikastunuid. Nende enamuse tuleviku väljavaade on Euroopa eeskujul üürikorter.”

Omanike esindaja: rahvuspõhiseid linnaosi leidub ilmas igal pool

Omanike keskliidu juhi Priidu Pärna sõnul pole meil murekohaks rahvuse pinnal segregeerumine. Küll aitaks mitmekesisust luua omavalitsuste või riigi koostöö eraarendajatega.

“Meil ju ajalooliselt välja kujunenud segregatsiooni ei ole, et on püütud teadliku poliitikaga rahvusgruppe eraldada,” sõnas omanike keskliidu juht Priidu Pärna. “Pigem on see olude ja huvide tõttu nii välja kujunenud. Kas see on probleem, seda öelgu rahvastikuteadlased. See, et segregeerumine eksisteerib, on tõsisasi. Aga kas see ikkagi on probleem, kui kõigile rahvusgruppidele on tagatud meie riigis ja omavalitsustes võrdsed võimalused ja teenused? Rahvusgruppide kokku hoidmine ja nende oma asumid on ju maailma linnaajaloos tavalised. China Town, Little Italy, juudi kvartalid jne. Neid leidub igas maailmajaos.”

Pärna sõnul on peale teist maailmasõda ja sõjapurustusi tõesti omavalitsused koos erasektoriga teinud elamufondi taastamisel ja suunamisel koostööd. “Seda ei keelaks ka meil miski,” sõnas ta. “Üks probleem on, et meil üldse puudub riiklik elamumajanduse arengukava.”

Mida teha, et jõukad ja vaesed elaksid kõrvuti ehk kuidas mitmekesistada asumeid linnades?

• Tuleks luua laiem riiklik elamupoliitika või elamuprogramm: püüda korraldada maksumaksja raha koostööd erakapitaliga kasvõi noorte perede majutamiseks.
• Omavalitsused peaksid hakkama korraldama koostööd ühistute vahel, et oleks korraga, ühe hankega võimalik renoveerida mitmeid kortermaju. See tooks hinda alla ja kiirendaks tempot. Mida rohkem on korda tehtud maju, seda vähem tahavad inimesed jõukamaks saades mainekamasse piirkonda ära kolida.
• Suure mõjuga ühiskondlikke hooneid nagu raamatukogud, teatri- või spordisaalid tuleks viia äärelinnadesse, et rahvas asumite vahel rohkem liikuma hakkaks. Nõnda nagu ehitatakse Lasnamäele Tallinna haigla.
• Tuleb suunata raha elukeskkonna mõttes maha jäänud asumite järele aitamiseks – nagu on viimasel ajal panustatud Lasnamäele.

Kommentaarid (3)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Puravik
13. juuni 2022 08:11
Kui ajakirjanik kasutab sõnasid "rikas" ja "vaene", siis ta süvendab segregatsiooni – mõlemad on selgesti hinnangulised, rikas justkui keegi eeskujulik, vaene aga puudulik ja valesid otsuseid teinud inimene. Neoliberalism kõlab sellest keelekasutusest.
temaatik
7. juuni 2022 19:30
h ttps://pealinn.ee/2022/05/20/isamaa-tahtis-sunduurnike-raha-jarjekordselt-tuuri-panna/ h ttps://www.aripaev.ee/uudised/2022/06/07/uus-ehitisregister-vihastas-ettevotjad-valja-totaalne-katastroof
lugeja
6. juuni 2022 18:58
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/96300491/tallinna-suur-prohmakas-nimega-raadiku-sotsiaalkorterite-kommuun-on-kasvulavaks-sadadele-hadas-lastele/kommentaarid