"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
režissöör ja fotokunstnik Arvo Iho Saime Moskvast loa lastekodu teemal filmi teha vaid puhta pettusega (2)
06. juuni 2022
Scanpix

“Kõige suurem mure on praegu ühiskonnas laste ja vanemate võõrandumine. Lapsed ei tunne, et vanemad neid armastavad, vaid neid valdab üksinduse ja mahajäetuse tunne,” räägib režissöör ja fotokunstnik Arvo Iho (72). “Materiaalselt on lastel kõik olemas, aga kogu pere istub oma kallis nutividinas ja ei räägi omavahel. Isa ja ema ei kallista oma last hommikul. Selle kõige pärast on just murdeeas tüdrukud tasakaalust väljas.”

Vanameister Arvo Iho pani hiljuti oma Andrei Tarkovski “Stalkeri” võtetel tehtud fotodest kokku raamatu. “Selle raamatu koostasin Andrei Tarkovski 90. sünniaastapäevaks,” ütles Iho. “Sain selle trükikojast kätte 1. aprillil. Tahtsin teha õhtut Tarkovski mälestuseks 4. kuupäeval. Raamat, muide, on tehtud neljas keeles: eesti, vene, inglise ja soome.” Pealinn vestles Ihoga tema tuntumatest teostest, Eesti filmielust ja ka Tarkovski legendaarse filmi sünnist.

Nõukogude ajal tekitas sensatsiooni tolle aja kohta väga otsekohene film “Naerata ometi”, mis rääkis lastekodulaste karmist elust. Kuidas te sellise raske teema peale tulite?

Me tegime enne seda Leida Laiusega kolm dokumentaalfilmi: “Sündis inimene”, “Lapsepõlv” ja “Jäljed lumel”. Nendest kolmest filmist kaks keelati ära, sest need näitasid elu liiga ehedalt.
“Lapsepõlv” näitas, kuis tööl käivad naised andsid oma lapsed lausa nädalaks ajaks lasteaeda. Sellega rikuti ema ja lapse loomulik lähedus, mis hiljem elu jooksul lõi välja tõsise võõrandumisena. Näitasime töötavate naiste elu nii, nagu ta oli, kogu karmuses. Seetõttu ekraanile seda filmi ei lubatud.

Akadeemik Gustav Naan kirjutas tollal uurimuslikke artikleid pereelust. Näitasime talle oma filmi, paradoksaalsel kombel tuli vana kommunist Tallinnfilmi kunstinõukogu ees meie tõsielufilmi kaitsma ning tänu sellele lubati “Lapsepõlve” vähemalt Eestis näidata.
Nende kolme tõsielufilmi tegemise jooksul saime Leidaga hea klapi. Kui Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkor pakkus Laiusele teha filmi Silvia Rannamaa romaanist “Kasuema”, võttis see mul hinge kinni, sest see raamat on ju kirjutatud Rakvere internaatkooli elu baasil. Rannamaa oli 1962. aastal pikalt selles koolis ja uuris sealset laste elu. Mina õppisin ja elasin samas koolis aastatel 1964-1967. Ma tundsin raamatus kirjeldatut oma kogemuse kaudu peensusteni.

“Naerata ometi” erineb algupärasest “Kasuema” romaanist tunduvalt. Miks te seda nii palju muutsite?

Filmi ette valmistades käisime Leida Laiuse ja stsenarist Marina Šeptunovaga, keda tundsin Moskva filmikooli ajast, ka Rakvere koolis. Lisaks sõitsime läbi kõik Eesti sarnased koolid. Kuulasime palju lugusid 1980ndate aastate õpilaste elust ja otsustasime, et pole mõtet hakata filmis taastama 1960ndaid.

Juba oli 1984. aasta ja lapsed olid hoopis teistsugused, kui Rannamaa romaani ajal. 1960ndatel oli internaadilaste ja nende vanemate elus ikka veel palju sõja mõjusid ja kogu sootsiumi elu oli 1984. aastaks nii palju muutunud, et otsustasime Rannamaa noorsooromaani tegevuse kaasaega tuua ja filmis ümber teha. Meil oli seetõttu Rannamaaga isegi väike konflikt. Talle ei meeldinud, et tõime tema teose kaasaega ja muutsime selle väga elulähedaseks. Aga just see oligi meie taotlus. Olgugi et tegemist on mängufilmiga, siis tahtsime, et vaatajad võtaks seda vastu nagu päriselu.

Siiamaani kohtume toonaste osatäitjatega aeg-ajalt, nagu oleksime sugulased.

Nõukogude Liidus oli ennegi tehtud filme lastekodudest ja internaatkoolidest, kuid need kõik ilustasid ja valetasid tegelikkuse kohta. Aga mina ei saanud nii teha, sest olin kolm aastat seda elu ise elanud ja tundsin kõike peensusteni.
Lastega, kelle me rollidesse valisime, saime headeks sõpradeks. Me palusime, et nad esitaks stsenaariumi teksti mitte nii, nagu paberil kirjas, vaid oma loomulikus tänava-keeles. Samuti palusime neil ka kohe öelda, kui mõni asi tundub võlts. Me kõik koos püüdsime teha läbinisti ausat filmi internaatkooli laste elust. Siiamaani kohtume toonaste osatäitjatega aeg-ajalt, nagu oleksime sugulased.

Kui palju pidite piike murdma, et Nõukogude tegelikkust paljastav film üldse ekraanile jõuaks?

Toona oli veel stagnaaeg, kui esimene variant “Naerata ometi” stsenaariumist Moskvasse jõudis. See keelati kohe ära. See oli liiga realistlik. Meile anti 16 parandust, mille pidime sisse viima. Kui me need kõik oleksime sisse viinud, oleks see lammutanud meie loo täiesti ära ja meil oleks sündinud tavaline, mitte midagi ütlev Nõukogude film. Aga me tegime kavala nipi.

Ütlesime, et me oleme lollid ja sina tead reegleid paremini.

Filmistuudiotes olid toona toimetajad, kes pidid jälgima, et teeksime kõike Moskva normide järgi. Me palusime siis oma toimetajal kirjutada stsenaarium selliseks, nagu Moskva nõudis. Ütlesime, et me oleme lollid ja sina tead reegleid paremini. Seda siis toimetaja tegigi ja tema versioon saadeti Moskvasse, kus see ka kinnitati. See oli puhas pettus.
Meie aga jätkasime enda stsenaariumiga ja seda me näitasime ainult Tallinnfilmi direktorile Enn Rekkorile. Ennule see meeldis, ütles, et laske käia, ja et tema võtab vastutuse.

Et keegi meie pettusest teada ei saaks, valisime Eesti kõige kaugema lastekodu Tilsis, kuhu ei viinud ükski asfaltee ega raudtee. Nõukogude ajal oli nimelt komme, et vähemalt kaks korda tuli filmivõtete ajal Moskva kinokomitee kontroll, filmi tegemist ja materjali üle vaatama. Tavaliselt tulid kontrollid rongiga Tallinnasse ja siis Volgaga võtteplatsile. Me alustasime filmimist aprillis, mil on teede lagunemise aeg. Keegi ei saanud tulla meid sinna kontrollima. Juuni alguseks, mil teed juba sõidetavad, oli meil film üles võetud. Panime filmi kokku ja läksime seda juulis näitama.

Kuidas Moskva seltsimehed siis tegeliku stsenaariumi alusel valminud filmi vastu võtsid?

Vanad partisanid, nagu me toonaseid Moskva seltsimehi nimetasime, keelasid filmi kohe ära ja andsid meile kaheksa karmi käsku.

Näiteks tuli filmist välja võtta avastseen, laste omakohus vargaplika üle, keda mängis Siiri Sisask. Lapsed ajasid tal filmis pea paljaks. Sellega jäi film kohe kuue minuti võrra lühemaks. Meie filmis rääkisid miilitsad vaid vene keeles, ja see keelati ka ära. No me siis panime nad kanges eesti keeles rääkima. Kolmas asi, mida tuli muuta, oli Rudolf Allaberdi mängitud lastekodu direktori pugejalik käitumine. Pidime talle mõned teised sõnad suhu panema ja pehmendama tema rolli.

Eduard Tinn mängis julgeolekumeest, kelle poeg on samas lastekodus. Seda pidime ka muutma, et ei oleks nii selgelt näha, kes ta on. Kaheksast karmist käsust täitsime vast kolm ja pool.

Kogu finaali tegime uuesti. See, kuidas miilitsad viivad Hendrik Toompere mängitud Robi kolooniasse, kuidas Mari vaatab lastekodu maailmale ülalt alla ja kus väikesed poisid jooksevad sokkides ümber karusselli – see kõik on uuesti filmitud. Ja tuli tegelikult tõele veel lähemale, kui oli enne. Tahtsime filmiga rõhutada, et see kool on nagu laste vangla.

Ja uskumatu küll – meie filmile plaksutati!!

Aprillis 1985 oli võimule tulnud Gorbatšov. Kui oktoobris läksime filmi uuesti kaitsma, olid Moskva kinokomitees juba tema mehed, vanad partisanid olid pensionile saadetud. Ja uskumatu küll – meie filmile plaksutati!! Uus peatoimetaja Armen Medvedev õnnitles meid ja ütles: “Te olete teinud perestroika kõige esimese filmi.” 1986 sai film üleliidulisel festivalil peaauhinna ja hiljem palju rahvusvahelisi auhindu. Tagatipuks anti meile veel NSV Liidu riiklik preemia parima noorsoofilmi eest.


Miks oli just hüljatud laste teema teil nii väga südamel?

Ma ise olen suurest perest, kus kasvas kuus last. Ema oli meil olnud töölaagris, kus ta külmetuse tõttu kaotas kuulmise ja tasakaalu. Isa oli kaks korda vangilaagris, kust õnneks sai põgenema. Ema talitas kodus loomi ja isa külasepa palgast pidi kuuelapselist peret ülal pidama. Ega see olnud kerge. Seepärast kasvasime koos venna ja õega ka Rakvere internaatkoolis. Seal 28 rubla eest kuus meid toideti, anti riided selga, me saime hariduse ja ka ameti. Minu esimene amet oli puusepp. Mu enda elu tõttu oli see laste teema mulle väga lähedane.

Millised on tänapäeva laste probleemid? Kui katkised nemad on?

Vaatan nukrusega, kuidas paljudel vanematel ei jätku oma laste jaoks aega ja tähelepanu, et nendega südamlikult tegeleda. Need pagana telefonid ja elektroonilised vidinad ju lammutavad ära peresisese loomuliku suhtlemise. Pere tuleb kohvikusse ja kõigil on nutitelefonid käes. Vanemad tellivad toidu ära ega räägi omavahel sõnagi. Igaüks nokib omaette. See tekitab lastes üksilduse ja mahajäetuse tunde. Vanemad justnagu on, aga tegelikult pole neid lapse jaoks olemas. Seepärast on just murdeeas tüdrukud väga tasakaalust väljas.

Nad teevad tätoveeringuid ja panevad ninasse ja keelde rõngaid. See on noorukite protest selle vastu, et neil pole enam inimlikku suhtlemist. Materiaalselt on neil kõik mäekõrguselt parem, kui meil omal ajal oli. Aga hulluks teeb noorte olukorra, et isa ja ema ei kallista oma last hommikul. Selle asemel kingivad nad üha kallimaid vidinaid, aga see ei päästa olukorda, kui sa ikkagi otse välja ei näita, kuidas oma last armastad.

Laste ja vanemate omavaheline võõrandumine on Eestis suur, ja veel hullem rikkamates maades. Rumalad on vanemad, kes kingivad lapsele 5. sünnipäevaks mõne elektroonilise vidina, mis lapse nendest eraldab.

Praegu räägivad paljud filmid minevikust. Kasvõi Melchiori saaga, “Tõde ja õigus” või “1944”. Kas me natuke kardame neid tänapäeva probleeme esile tuua?

Keskmine filmitegija kardabki tänapäeva. Praegusest ajast filmi tegemiseks peab natukene aega mööda minema. Ka noorte probleemidest filmi tegemiseks peab tegija ise kõigepealt täiskasvanuks saama. Siis võid sa tegeleda probleemidaga, mis sul olid 14-15-aastaselt. 22- või 23-aastane tegija seda veel ei tee.

Filmi annab teha alles siis, kui kogemused ja südamepiinad ja valu on juba läbi elatud. Tudengid on teinud kaasajast filme küll, kuid neis puudub selle aja üldistus ja mõtestamine. Ka tõsiseltvõetavad romaanid tahavad ju mõne aasta seedimist saada. Aga ega need 2022. aastast rääkivad filmid tulemata jää.

Nõukogude ajal olid Eesti filmi nö kaubamärgiks pikad lohisevad kaadrid, kus näidati suures plaanis kellegi dramaatilist nägu või silmi. Mille järgi tunneb tänapäeval Eesti filmi ära?

Eesti film on muutunud paremaks just tänu BFM-ile. Rahvuslik filmiharidus on olnud siin määrava tähtsusega. Eestis käis teiste maade filmitegijaid isegi nõukogude ajal.
Hoopis uus tase selles saabus 1990ndatest alates. Meie kooli tudengid on saanud olla praktikal eri maade meistrite juures.

Tänu rahvusvahelisele filmiharidusele ja praktikale on meie noored filmitegijad nüüd saavutanud ka rahvusvahelise taseme. Nad oskavad rääkida ekraanilt haaravaid inimlikke lugusid, mis on mõistetavad eri rahvastele.
Võtame näiteks filmi “Seltsimees laps”. See BFM-i hiljutise lõpetaja Monika Siimetsa tehtud film kooliõpetaja pere elust Stalini ajal pideva hirmu atmosfääris on haarav inimlik lugu, mis näidatud lapse silmade ja arusaamise läbi. Filmis on kasutatud palju tugevaid võõritusvõtteid, aga just tänu nende kunstiliste nippide sisulisele põhjendatusele on see film mõistetav väga erinevatele rahvastele.

Tavalisele vaatajale lähevad südamesse inimlikud lood, kus ei tehta ülemääraseid kunstilisi vigureid viguri enda pärast.

Olgu siinkohal võrdluseks Jüri Sillarti film “Äratus” esimesest suurküüditamisest Eestis. Sillart tahtis olla “suur kunstnik” ja andis oma filmile nii “kunstilise” ja ebaloomuliku vormi, et isegi Eestis ei saanud see film vaatajatele lähedaseks, rääkimata laiemast levikust. See võrdlus näitab, et tavalisele vaatajale lähevad südamesse inimlikud lood, kus ei tehta ülemääraseid kunstilisi vigureid viguri enda pärast.

Nüüd on meie noored filmitegijad jõudnud arusaamisele, et filme tuleb teha ennekõike Eesti inimestele. Ja kui nad teevad hea filmi oma inimestele, siis vaatab seda filmi ka soomlane ja sakslane. Sest head inimlikud lood ületavad piire.

Milline on kõige aegade parim Eesti film?

No seda ma küll ei ütle. Selleks on olemas haritud filmiuurijad ja kriitikud.
Vanadest on mu lemmik “Ukuaru” ja uuematest seesama “Seltsimees laps”. Ka Peeter Simmi viimatine film “Vee peal” meeldib mulle väga. Ja ikka meeldivad sellised filmid, mis annavad elule muhedat maiku juurde. Ka dramaatilises filmis peaks ikka huumorit olema. Head nalja on ju keeruline teha ja kui meil mõned sellised talendid on, siis need on meie kullaterad.

Millised režissöörid siis suudavad häid komöödiaid teha? Kas seesama Peeter Simm näiteks?

Simmil on kaasasündinud koomilise loo jutustamise anne. Ükskõik millest ta filmi teeb, ikka näeb Simm ka viimases kurjamis ja pätis midagi head. Ma olen Peetriga koos teinud “Tätoveeringu”, “Ideaalmaastiku” ja “Arabella” ning võin öelda, et temaga on hea koos töötada. On ka selliseid meistreid, kellega on piin koos tööd teha. Aga Simm suhtub hästi ka igasse poissi, kes lööb võtteplatsil naelu või tassib käru. Ta on palju filme teinud ja kõik pole väga õnnestunud. Aga tema parimates töödes on kohe näha, et ta armastab inimesi. See, mis on filmitegija hinges, peegeldub lõpuks ka ekraanil. Ja kui sa vastupidi ikka oled sadist, siis see on ka ekraanil näha.

Kui juba komöödiatest rääkida, siis tänapäeval on levinud selline skeem nagu ka talendisaadetega, et ostetakse kellegi teise valmis kirjutatud stsenaarium, mis siis kohalike tegijatega uuesti filmitakse. Mida teie arvate “Klassikokkutulekust”?

Taani filmitegijad on müünud seda lugu mitmele poole ja teiste seas ka Eestile ja Soomele. See on puhas kommertsfilmi mudel. “Klassikokkutulek” on rahva naerutamine tihtipeale madalate naljadega. No näiteks kellegi munad jäävad saunas lavalaudade vahele kinni ja nalja kui palju! Aga tuleb tunnistada, et lollid naljad meeldivad rahvale, sest neid on lahe vaadata, kui sul on kolm õlut hinge all.

Suur enamus filmidest on ameeriklaste eeskujul tehtud ajaviiteks ja raha teenimiseks.

Kunst aga on ikka algupärane asi. Ja ega kõik “liikuvad pildid” olegi filmikunst. Suur enamus filmidest on ameeriklaste eeskujul tehtud ajaviiteks ja raha teenimiseks. Saab kaks tundi aega surnuks lüüa ja vahepeal veel tüdruku põlvegi silitada. Kui sa peale sellist kommertsfilmi kinost välja lähed, siis paari tunni pärast veel mingi tunne on olemas. Aga kolmandal päeval sa õieti ei mäletagi, mis rabelemine see oli. Head näitlejate näod, mõned efektsed vigurid ja ütlemised ehk on veel meeles. Aga lugu läheb juba mõne teise taolisega segi.

Täiesti teine maailm on näiteks “Tõde ja õigus”. See film on tummine tükk musta leiba, mis sul veel mitu nädalat seedib ja meelest ei lähe. Need on põhimõtteliselt erinevad asjad ja seetõttu ei saa kõiki filme ühe mõõduga hinnata.

Mis siis “Tõe ja õiguse” teie arvates filmina eriliseks tegi?

See on väga hästi tehtud film eesti taluinimestest. Lavastaja Tanel Toom sai BFM-i algõpetusele otsa veel Inglismaa parima filmikooli hariduse, kus dramaturgia õpetus on mäekõrguselt parem kui meil. Tänu kindlakäelisele režiile, värsketele näitlejatele ja kogu filmigrupi suurepärasele tööle on eesti rahva suurromaan nüüd ekraanil ka väga tugeva filmina olemas. Mulle läks see küll südamesse. Tõsi, ta on nii raske tükk, et lühikese aja jooksul mitu korda vaadata ei jaksa. Kui ühe korra oled ära vaadanud, siis vast aasta-paari pärast alles tahad uuesti näha.

Miks otsustasite filmi “Stalker” sünnist oma fotoraamatu välja anda?

Ma olen tudengitele näidanud Tarkovski filme igal aastal ja viinud neid ka filmi võttekohtadesse. Nüüd mõtlesin, et annan Tarkovski 90. sünniaastapäevaks välja raamatu suure meistri mälestuseks. Kolme aasta jooksul oli mul õnn temaga lähedalt suhelda.
Minu raamatus on kokku 84 pilti. 42 fotot pärineb võtete ajalt aastaist 1977-78. Ja veel on raamatus viis 5-7-leheküljelist artiklit eesti, vene, inglise ja soome keeles.

Kui hõlpsati Tarkovskil maailmakino suurteos sündis?

“Stalker” sündis väga vaevaliselt. See võeti ju kaks ja pool korda ümber ja algul ei saanud töö kuidagi vedama. Esimene võttesuvi läks täitsa koera saba alla. Seal oli palju materjali pidevat ümbertegemist, suuri inimestevahelisi pingeid ja tehnilist praaki.

Kui sa näed, et ka kuulsad meistrid teevad oma tööd läbi häda ja vaeva, siis võtad hiljem kogu seda filmitegemise asja rahulikumalt. Seda olen ka tudengitele rääkinud, et ärge arvake, et oma esimeste töödega kohe panete uue päikese särama ja muudate maailma. Hea filmiharidus koosneb ju kahest osast – üks on kooliharidus ja teine on töö filmigrupis meistri abilisena. Algul peate meistri juures praktikal olema ja siis mitu aastat ise filme tegema, enne kui ameti selgeks saate. Nii räägiti meile Moskva kinokoolis ja olen selle jutu paikapidavust näinud hiljem mitmel maal.

“Stalkeri” võtteplatsil tegite fotosid salaja. Miks nii?

Mosfilmi fotograaf Muraško kaitses kiivalt oma monopoli ja ei lubanud kellelgi teisel võtteplatsil pilte teha. Kuid ma võtsin salaja mõned tööhetked, trükkisin kaheksa pilti paberile ja näitasin neid Tarkovskile. Ta ütles: “Väga erksad pildid. Jätka tööd. Ainult vaata, et Muraško ei näeks! Ta lööb su aparaadi puruks!”

Kuna sain pildistada harva, siis kokku võtsin täis ainult viis rulli filmi. Raamatus on 42 parimat fotot, mis on tehtud “Stalkeri” võtete ajal ja 42 pilti Tsooni elust pärast võtteid. Olen viinud “Stalkeri” võttepaikadesse eri maadest pärit inimesi 33 aasta jooksul. Inimesi on käinud Soomest, Norrast, Saksast, Prantsusmaalt ja Inglismaalt. Venemaalt oli terve delegatsioon, kuhu kuulus ka Marina Tarkovskaja. Kõige kaugem külaline oli luuletaja Austraaliast. Seetõttu on raamatul kaks osa – “Stalkeri võtted Eestis” ja “Tsooni järel-elu”.

Kas võib öelda, et teie raamat räägib ka kultuuride seotusest, mis püsib hoolimata sellest, et poliitikud ja propagandistid teevad kõik, et inimesi lõhestada?

Täiesti õigus. Inimestevahelised sidemed säilivad hoolimata Putini kohutavast sõjast. See on kriminaalne sõda, inimsusevastane kuritegu. Kuid loomingulised ja isiklikud kontaktid kultuuriinimeste vahel peavad säilima ja arenema. Oma raamatut ja fotonäitust kavatsesin näidata Venemaal – Jekaterinburgis ja Krasnojarskis. Selleks tegin ka venekeelse fotofilmi. Nüüd on need plaanid tühistatud.

Kas see, mis praegu Venemaal toimub, jätab Venemaa kinoajalukku oma jälje?

Minu arvates on Venemaal praegu toimumas väga suur tragöödia. Ei saa öelda, et kõiges on süüdi ainult Putin ja tema lähim seltskond. Ka rahvas on süüdi, sest ta lasi sellise juhi võimule ega hakanud talle õigel ajal vastu. Kodanikud vastutavad oma mõrvaritest juhtide ja sõjaväe tegude eest.

Suur osa Venemaa inimestest pole võimelised iseseisvalt mõtlema.

Ja kui inimestega rääkida, siis enamik usub ka praegu sellesse, mida Vene Föderatsiooni propagandamasin neile räägib. Nad ütlevad: “Jah, sest meid ähvardas NATO ja Ukraina rünnak!” Suur osa Venemaa inimestest pole võimelised iseseisvalt mõtlema. See on 20 aastat kestnud massiivse ajupesu tulemus ja täieliku infosulu tulemus.

See, mida vene sõdurid teevad, on kohutav: nad röövivad, tapavad, vägistavad, hävitavad koole, haiglaid, lasteaedu. Mind vapustas üks pealtkuulatud ja internetis avaldatud telefonivestlus sõduri ja tema ema vahel. Sõdur uhkustas, et tal õnnestus ühest purustatud majast kätte saada telekas, külmkapp ja arvuti, ning ema kiitis poja tegusid ning lisas, et saatku aga see varandus kiiremini koju. See on tõend täielikust moraalsest allakäigust!

Mis saab Venemaast tulevikus? Kas see jääb despootlikuks impeeriumiks, mis oma suva järgi naabrite saatuse üle otsustab?

Ma olen reisinud palju Siberis, kuni Tšukotkani välja. Ma nägin Alaskat üle väina. Ja veel 1989. aastal mõtlesin, et sellest 12 000 kilomeetrit laiast impeeriumist võiks saada neli eri riiki, kus inimesed elaksid ilma Moskva survele allumata vastavalt oma klimaatilistele tingimustele ja rahvuslikule omapärale. Nii elaksid nad loomulike seaduste järgi. Kaug-Ida ja Kaug-Põhi kauplesid juba siis Jaapaniga jõuliselt.

Krasnodari krai on Siberi süda, uskumatult rikas maa, seal on piiritud metsad, jõed ja Altai. See võiks olla omaette riik. Kolmas riik võiks olla Lääne-Siber oma gaasi ja naftaga.
Ja ainult lääne pool Uuralit oleks see Moskva Venemaa. Ainult nii oleks minu arvates selle maailma suurima impeeriumi inimestel normaalne elu.

Kas selle nägemuse tõekssaamine on utoopia?

Võib-olla. Kuid ma siiski loodan, et see kolossaalse vägivallaimpeeriumi jagunemine kunagi toimub. Sest niikaua kui Venemaa rahvas oma ihalust suurest maailma-impeeriumist, “Kolmandast Roomast” maha ei mata, mürgitab see inimeste elu ja lollitab nende mõistust. Selles riigis on inimene ainult “laagrite tolm” ning ikka ja uuesti ohverdavad valitsejad sadu tuhandeid inimesi oma haigete unistuste teostamiseks. Vene inimesed on nagu kuutõbised, kes vahivad lummatult TV-kasti ja usuvad kõike seda valet, mis neile sealt aastaid järgemööda kaela kallatakse. Vaimse vabaduse puudumine ja tegeliku vabaduse puudumine elus on alati seotud.

Nad pole ammu enam jahimehed ja kalurid, nagu varem, vaid degradeerunud kaltsakate kari.

Kui ma Siberis “Karu südant” filmisin, oli võttepaigast seitsme kilomeetri kaugusel üks vangilaager ja 14 kilomeetri kaugusel teine. Nende laagrite lähedal asuvad külaelanikud ei saa enam ilma vangide ja laagrita elada. Enamik külaelanikke teenindab tsooni. Mehed on valvurid, naised kokad ja koristajad. Nad pole ammu enam jahimehed ja kalurid, nagu varem, vaid degradeerunud kaltsakate kari.

Aga lõpuks armastate te kõige selle juures jätkuvalt oma sõpru, kes töötavad ja elavad Venemaal?

Jah, aga on ka mõni asi, mis on mind viimasel ajal vapustanud. Minu viimases filmis “Karusmari” mängisid peaosades Dmitri Pevtsov ja Sergei Garmaš. Tänaseks on Dima Pevtsovist saanud tulihingeline putinist ja ta kiidab mõtlemata takka kõiki kuritegusid, mida see verehimuline kääbus oma absoluutses võimutäiuses korda saadab. Aga Garmašil on terve tuum. Ta mõtleb iseseisvalt ja ei osale selle hulluse takkakiitmises. Ta on väärikas inimene.

Dima Pevtsovil juhtus elus tragöödia. Tema teismeline poeg kukkus viiendalt korruselt alla ja suri. See šokeeris Pevtsovi nii palju, et ta muutus väga usklikuks ja temast sai kurjategijast ainuvalitseja võimu toetaja. See on hoopis erinev sellest inimesest, keda mina tundsin.

Ma kardan seda mustust, mis valitseb inimeste ajus ja südames…

Kui palju sõda muudab inimesi nii positiivses kui negatiivses mõttes?

Sõda toob välja meie kõige paremad ja halvemad omadused.

Kui Venemaa tungis Ukrainale kallale, käisin ukrainlaste jaoks andmas sooje riideid, voodiriideid ja raha. Ma nägin, kui palju aitasid tavalised, mitte rikkad inimesed, ukrainlasi. Nad andsid kasvõi 25 eurot või oma sooje riideid. Andjatel olid ilusad näod, mis kiirgasid, sest nad said teha head teistele inimestele.

Nüüd on juba kolm kuud sõja algusest möödas, kuid ometi on meie pisike Eesti Ukrainat rohkem aidanud kui röögatult rikas Saksamaa. No palun väga! Rikkad inimesed ja riigid mõtlevad oma heaolule ja aitavad hädasolijat nii vähe kui võimalik. Häbilugu, kuidas Prantsusmaa ja Saksamaa püüavad veel massimõrvar Putiniga sussutades äri ajada…
Ja see, kuidas 21- aastane vene sõdur vägistab 8-aastast last. Teine vene sõdur aga ütleb, et hommikul ta veel pikajalgset kooliplikat maha ei lasknud, sest tahab veel kord näha ta siredaid jalgu üle silla minemas. Aga õhtupäikese paistel teeb ta “hohluska” kindlasti auklikuks… Päris võigas poeesia!!

Miks läheb Venemaal rahvas Putini vägivallaga kaasa? Miks me ei näe seal vägevaid proteste sõja vastu?

Putini aeg on vene inimesed täiesti zombistanud. 22 aastat Putini võimu on vene rahvale niisuguse ajupesu teinud, et dr Goebbels ka kadestaks. Ivan Julma päevist alates on Venemaal levinud usk, et nemad on teistest rahvastest ülemad ja neil on kutsumus teistele maadele õnne ja päästmist tuua. See on kõige jäledam asi!

Muide, Ivan Julm oli esimene, kes korraldas Eestis esimese massiküüditamise 1540. aastal. Küüditamine toimub praegu ka Ukrainas.

Sõda võib inimestes välja tuua midagi ilusat, kuid põhiliselt see muudab ikka loomaks.

Samas pole ju igaüks Venemaal võimudega nõus….

Noh, jah, umbes 20 protsenti ei ole võimudega nõus, kuid nad kardavad… Mul on Venemaal häid sõpru, kes tunnevad valu ja häbenevad seda, mida Putini režiim teeb. Vähemalt Ženja Tsimbal (Jevgeni Tsimbal, Tarkovski assistent Stalkeri võtteplatsil, mängu- ja dokumentaalfilmide režissöör, mitmekordne Nika preemia laureaat, Andrei Tarkovskist ja Aleksandr Kaidanovskist rääkiva filmi “Stalkeri unenäod” autor) ja Rashid Saifullin, Tatarstanis Sviyaži saarel elav kunstnik, kes illustreerib laste muinasjutte.

Need on ausad inimesed, kes teavad kindlalt, kus on hea ja kus on kuri.
Väga paljud mõtlevad inimesed on Venemaalt lahkunud ja kritiseerivad sõda, mis Ukrainas toimub.
Patrioot olemine ei tähenda sugugi oma riigi kõigi tegemiste heakskiitmist. Enamasti on see vastupidi. Ja see ei kehti ainult tänapäeva Vene Föderatsiooni kohta!

Olite pikalt filmiõppejõud. Mis on Eesti kõrghariduse plussid ja mis meil vajaka jääb?

Eesti filmiharidusele tuleb kasuks, et BFM-is on õpetajaid väga erinevatelt maadelt. See avardab tudengite vaatevälja ja õpetab nägema erinevate kultuuride rikkust.
Kuid viimaseil aastail on tulnud Euroopa Liidust ka veidraid korraldusi, et õpetamise juures ei tohi vahet teha poistel ja tüdrukutel. Oleks justkui mingi kesksugu ainult. Samuti on palju norme, mille tõttu ei saa õppejõud enam otseselt õpetada, vaid ta peab palju pabereid täitama.

Mind häirib ka see, et kui moslemimaadest tulevad meile tudengid, siis me äkki peame käituma ka ise nii, nagu meil oleks moslemimaa.
Ma andsin klassikalist Euroopa kunstiharidust nii, nagu ma seda alati olen teinud. Näitasin, kuidas kujutada meest ja naist, kuidas kujutada alasti keha ja kuidas eri nahavärviga inimesi valgustada. Seepeale kirjutasid kaks moslemiplikat kaebekirja, et ma näitan loengus erootilisi pilte ja teen liiga vabameelseid nalju. No moslemitele on ju inimese kujutamine keelatud, mis siin veel rääkida katmata kehast piltidel.
Selle kaebuse peale sain rektori hoiatuskirja, et kui ma oma õpetamise viisi ei muuda, siis lõpetatakse minuga töösuhe. Nende asjade pärast tulin ma 2018. aasta augustis õppejõu kohalt ära.

Balti filmi- ja meediakool annab tänapäeval tipptasemel meediaharidust. Teie selle kooli omal ajal asutasite. Kui raske see oli?

Mina alustasin väikese, 14 tudengist koosneva filmikursusega 1992. aastal pedagoogilise instituudi juures ja vedasin seda filmihariduse asja neli aastat. Järgmine mees oli Rein Maran ja kolmas Jüri Sillart. Meie olime need kolm esimest hullu.

Kui ma 1992. aastal alustasin, siis haridusministeeriumist öeldi mulle: “Mis filmikool!? Eesti rahval sellist kooli küll pole vaja!”

No siis ma pöördusin Avatud Eesti Fondi poole. George Soros saatis viis tarka meest seda asja kuulama ja vaatama. Nemad andsid meile esimest korda 5000 dollarit, millega sai kool käima lükatud. Ostsime must-valget vene filmilinti ja ühe vene kaamera. Aasta pärast andis Avatud Eesti Fond meile veel 7000 dollarit. Selle raha eest sain välismaalt kutsuda õppejõude. Kokku käis meil kolme aasta jooksul 27 välismaa õppejõudu üheksalt maalt. Ja kui meie poisid hakkasid võitma esimesi rahvusvahelisi auhindu tudengifestivalidel, alles siis toetas Eesti riik meid esimest korda.
Kaks aastat tegime kooli vaid Sorose rahade eest.

Mina sain filmikooli vedajana kõige vaeva eest vaid 680 krooni kuus. Ja et oma eluga hakkama saada, käisin ma paralleelselt Soome filmikoolis õpetamas. Tänu oma rahvusvahelistele suhetele sain ma Soomest ja Rootsist tasuta õpetajaid.

BFM on nüüd 30 aastat edukalt töötanud ja laienenud, saades suureks rahvusvaheliseks kooliks, kus õpivad noored üle maailma, 34 riigist. Nii on ikka kinnitust leidnud, et Eesti rahval peab olema oma akadeemiline filmiharidus.
Soome tegi oma filmikooli kuuekümnendate lõpus ja tänu sellele hakati kaheksakümnendail Soomes tegema rahvusvahelise taseme filme.

Tänapäeva digimaailm on igaühest, kel mobiiltelefon taskus, teinud fotograafi ja videomeistri. Kas see tohutu tasuta tehtud fotode ja klippide hulk tegelikult devalveerib ka tõeliselt häid pilte?

Ma oma tudengitele ikka rääkisin, et praegused fotoaparaadid on nii targad, et kass ja koer teevad ka pildi valmis. Masin garanteerib, et tehnilises mõttes tuleb enam-vähem korralik pilt. Loomulikult pole sellisel plõksul ei tundelist ega kunstilist väärtust.

See, et iga päev tehakse kümneid tuhandeid pilte, laseb üksiku pildi väärtuse alla. Samas koolitusel tuleb see kasuks, sest tudeng ei pea maksma harjutuspiltide eest nii palju raha. Muidu tuleks ju osta filmilint, selle ilmutuse ja fotode trükkimise eest maksta. See on kulukas.
Samas paljudele noortele meeldib pildistada just lindi peale, olen küsinud, et miks.
Nad vastavad, et siis nad ei klõpsi niisama mõtlematult vasakule-paremale. Iga kaader maksab ja tänu sellele on suhtumine fotosse teine. Tänu sellele sünnivad pildid, kus pildi tegija on mõtte ja südamega asja sees ja pildid on paremad.
Ma soovitan, et kui esimesd sajad pildid ja algteadmised on digifotokaga saadud, siis teisel kursusel võiks osta ühe filmilindiga töötava pruugitud kaamera ja hakata filmile pildistama. Vahel tasuks ka samast objektist (motiivist) teha võte nii lindile kui ka digitaalselt. Siis näeb vahet, kuidas digipilt on krellim, teravam ja nö külmem. Aga filmi peale saab justkui soojema ja terviklikuma pildi.

Korraldasite eelmisel aastal oma fotonäituse Kadriorust. Mis on Kadriorus sellist mis teid paelub?

Näituse nimi oli “Unistuste aed” ja näitasin seal Kadriorgu tavalisest väga erinevalt. Park on ju paradiisiaia kujutelm maa peal. Proovisin näidata, et Kadrioru park on üks imeline koht, kus igale inimesele leidub oma unistuste nurgake. Esimest korda tegin pildid suurele lõuendile ja kasutasin eritehnikaid, et näidata, kuidas puud ja taimed kiirgavad välja energiat, mis Päike on neile andnud.

Ja loomulikult tõin unistuste aeda ka ideaalpildid naistest. See oli läbinisti romantiline näitus. Üle 70-aastase mehena võin nüüd romantilisi ja lihtsalt kauneid pilte teha, sest karmi realismi olen teinud küll ja küll. Nüüd kingin ilu ja rõõmu.

Millised kohad teile Tallinnas veel meeldivad?

Olen elanud mitmel pool väikestes tubades. Ja mulle meeldis käia hoovides ja varjatud aiakestes. Siis polnud ju igal pool lukke ees. Need väiksed varjatud paigad on sama erinevad nagu inimesedki, kes seal elasid. Püüdsin ka piltidel säilitada nende paikade erilist hõngu. Veel on mulle väga armas vana Siselinna kalmistu ja poolmetsistunud tühermaad suuremate linnaosade vahel, kus elavad jänesed , oravad, rebased. Isegi tuttav eesel on mul olnud…

Lisaks kinole on nüüd levinud ka igasugused filmi kodus vaatamise võimalused. Miks peaks moodsal ajal inimene üldse kinno minema?

Kõige parem on filmi vaadata ikka kinosaalis. Suur ekraan haarab sind loo sisse. Hea pildi ja heli kvaliteet tekitab täieliku kohaloleku tunde ja pimedas saalis teistega koos vaatamine loob võimsa ühiste tunnete energiavälja, mis kodus filmi vaadates kunagi ei teki.

eKodus vaatamiseks sobivad paremini dokumentaalfilmid ja seriaalid. Reklaamipausi ajal võtab mees kapist jooki ja naine saab ringisebivad lapsed vahepeal magama panna. Ka omavaheline asjade arutamine sobib selle hajusa vaatamaise juurde.

Filmikunsti meistritöid tuleks algul ikka kinos vaadata ja siis hiljem veel kodus. Olen oma lemmikfilme nii üle vaadanud palju kordi. Filmitegijana uurin, kuidas selle filmi lummus ja võlu on saavutatud. Üks asi on filmi ajaviiteks vaadata, teine asi on seda filmitegijana uurida, ja kolmas viis on filmi õpetajana vaadata, et hiljem saaks ka tudengitele midagi edasi anda.

Kui oluline on, et Tallinnasse kerkiks filmilinnak?

See on väga oluline! Praegu on filmitehnika väga palju arenenud võrreldes ajaga, mil mina filme tegin, ja digitehnikaga saab ka loomulikes interjöörides edukalt filmida, kuid filmilinnak annab kindla aluse rahvusliku filmitööstuse arengule. Filmilinnak, tehniline bass ja stuudiod dekoratsioonide ehituseks hoiavad palju aega, raha ja loovat energiat kokku.

Kõige kallim on filmimise juures tarbetult raisatud aeg.

Kunstnikud saavad vabalt realiserida oma uljaid kavatsusi ja filmi tootmine muutub paremini planeeritavaks ning juhitavaks protsessiks. Siin põhjamaal sõltuvad filmitegijad väga palju pidevalt muutuvast ilmast ja valgusest. See sõltumine on suur takistus rütmilisele ja planeeritud tööle. Kõige kallim on filmimise juures tarbetult raisatud aeg. Stuudios võib rahulikult filmida kasvõi mitu nädalat järjest olgu väljas ilm missugune tahes.

Kui on korralik filmilinnak ja paviljonid, siis tulevad ka välismaa filmitegijad, kes toovad raha sisee ja neilt saavad Eesti tegijad koostööd tehes ka uusi lahendusi õppida.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Filme ma enam teha ei taha. Filmitegemise tõttu olen kaks korda surma eeskojas olnud. Aga suure rõõmuga teen fotonäitusi, ennekõike inimestest.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Ilme
7. juuni 2022 10:58
Ihoga üsna sarnast elu elanud eestlasena (umbes samal ajal lastekodus) saan temast väga hästi aru. Suured tänud filmikooli eest. Mu oma lapselaps õpib Helsingi Aalto ülikoolis filmiasjandust ja me räägime temaga palju, elust ja muustki. Artikli alguse juurde minnes, panen noortele südamele: olge oma lastega algusest peale lähedased. Iga oma lastega veedetud aeg tuleb teile tagasi suure armastusena. Nii ongi. Lugege või rääkige ise oma lastele õhtujuttu. Ärge laske seda teha võõral inimesel läbi elektroonilise imevidina. Saatke ise oma lapsed suurde ellu, nii saavad neist tublid, oma peaga mõtlevad ja oma seisukohaga isiksused.
Stjopa Namordnikov
6. juuni 2022 19:25
Kolm korda elu jooksul võib vaadata "Elu tsitadellis", kord viie aasta vältel "Ühe suve akvarelle" ja kord aastas "Vallatuid kurve". Rohkem ei oska nimetada. Enamusi pole suutnud lõpuni vaadata või polegi vaadanud. Seitsmekümnendatel "Mosfilmis" teise loomekollektiivi tehtuid võib ikka vaadata. Aastakümneid ei vaadanud. Nüüd vaatan meelsasti. Mõned neist tunduvad omadena.