"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
Riigikontrolör Janar Holm Me ei ole kaugel olukorrast, kus õppejõud peavad mujal tööd tegema, et saaks põhikohal töötada (1)
08. juuni 2022
Janar Holm Foto Albert Truuväärt

„Ülikoolid ei suuda hoida palkasid konkurentsivõimelisena ja üliõpilaste toetussüsteem on ka kinni jäänud kuhugi viie-kuue aasta tagusesse aega,“ sõnas Riigikontrolör Janar Holm. „Tasuta saab õppida, aga elamine ei ole tasuta.“

Arenguseire Keskuse ekspert Uku Varblane loetles kolm peamist Arenguseire Keskuse raporti „Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“ eesmärki. „Esiteks mõelda läbi, millised on peamised muudatused ja suundumused, mis võivad kõrgharidust Eestis ja maailmas ees oodata ja mõelda läbi, et mis on nende tähendus ühelt poolt kõrgkoolile, aga ka laiemalt ühiskonnale, inimestele ja majandusele,“ selgitas ta. „Siis mõtlesime läbi, et mis on nende arengusuundumustega seotud peamised väljakutsed, mis Eesti kõrgharidust ees ootavad ja kolmas peamine plokk oli meil rahastamise teema, millest ei saa ka üle ega ümber.“

Varblase sõnul pakuvad nad välja neli põhilist arengusuundumust. „Esimene neist on digitaliseerimine,“ ütles ta. „See mõjutab kõrgharidust väga mitmel moel. Ühelt poolt kõrgkoolide sisemiste protsesside efektiivsuse suurendamine, teisalt saab digitehnoloogiate abil edendada õppimist ja õpetamist ja üldse laiemalt suhtlust. Siin on erinevaid näiteid, et kuidas sisseastumise korralduse juures saab kasutada erinevaid digivahendeid, aga ka näiteks väga tõhus vahend on veebiloengute järelvaatamine, mis võimaldab ajakasutust paremini planeerida.“

Samas nentis Varblane, et tänane digilahenduste turg on täis erinevaid haridusliku suunitlusega rakendusi, mis kõik kõrgkoolidele konkurentsi pakuvad. „See tähendab, et kõrgkoolidel tuleb konkurentsis püsimiseks pakkuda teatavat lisaväärtust,“ ütles ta. „Üldiselt kipub olema nii, et see lisaväärtus tähendab personaliseeritud lähenemist, mis tegelikult toob kaasa lisatöötunde ja on küllaltki kulukas.“

Teine teema on Varblase sõnul rahvusvahelistumine. „Siin esimene mõte oleks see, et meil on välistudengite osakaal jõudnud juba tasemele, kus me ei pea seda enam väga selgeks eesmärgiks seadma,“ märkis ta. „Ligikaudu kaksteist protsenti meie tudengitest on välistudengid ja tulevikus raha jagamisel seda enam ühe kriteeriumina arvesse ei võeta.“

Ühe võimaliku rahvusvahelistumise näitena tõi Varblane võimaluse, et mõne välisriigi kõrgkool asub Eestis kraadiõpet pakkuma. „See võib oluliselt mõjutada siinset kõrghariduskeskkonda, ehk siis kasvatab jälle konkurentsi,“ rääkis ta. „Me oleme aruandes toonud ka mõningaid näiteid nende trendide avaldumisest Eestis.“

Ülikoolidelt oodatakse suuremat panust ühiskondlikes tegevustes

Kolmandaks oodatakse Varblase kinnitusel, et ülikoolid panustaksid rohkem ühiskondlikku tegevusse. „Seda suisa kahel tasandil – ühelt poolt see, et meil on mitmeid globaalseid kriise ja suundumusi, kus oodatakse, et kõrgkoolid aitaksid neid juhtida,“ lausus ta. „Lisaks sellistele laiematele trendidele on ka väga tähtis, et mis rolli kannavad kõrgkoolid kohalikus majanduskeskkonnas. Kuidas nad sobituvad selle majandusliku süsteemiga ja mis täiendavat panust nad saavad seal anda.“

Neljandaks tuleb Varblase hinnangul leppida tõsiasjaga, et senine ettekujutus keskmisest tudengist, kes saabub otse keskkoolist, ei vasta täna enam reaalsusele. „Me näeme, et kõrgharidusõppesse vastu võetute jaotuses järjest suurem osa on neid, kes on vanuses 25+,“ nentis ta. „Ehk siis kümne aastaga on nende osakaal kasvanud umbes kümne protsendi võrra. Kõrgharidus peab vastama ajas muutunud ootustele.“

See on ka üks tänastest suurtematest väljakutsetest – tudengid töötavad palju. „Paljud lähevad tööle enne, kui haridus on omandatud ja õpingud jäävad tihtilugu lõpetamata,“ ütles Varblane. „Ülikoolides on kõrge väljalangevus.“

Tasuta saab õppida, aga elamine ei ole tasuta

Riigikontrolör Janar Holm tõdes, et kogu kõrgharidusteemalise debati juures kiputakse minema väga õhinapõhiseks ning paraku jääb tahaplaanile see, millised on reaalsed ressursid, millega annab opereerida. „Ülikoolid ei suuda enam palka maksta, ehk siis hoida palkasid konkurentsivõimelisena ja üliõpilaste toetussüsteem on ka kinni jäänud kuhugi viie-kuue aasta tagusesse aega,“ tõi ta näite ressursipuudusest. „Tasuta saab õppida, aga elamine ei ole tasuta. Kui me oleme mures sellepärast, et üliõpilased peavad selleks tööd tegema, et õppida, ei ole me kaugel ka olukorrast, kus õppejõud peavad tööd tegema mujal selleks, et õppejõuna töötada.“

Holm konstateeris, et lisaks toetustele ja palkadele peavad praegu ülikoolid suutma ka kõige sellega hakkama saada, mis eelpool välja toodi. „Personaliseeritud lähenemine, rahvusvahelistumine, paindlikkus ja võimekus aidata kaasa ühiskondlike probleemide lahendamisele,“ loetles ta. „See kõik maksab.“

Holm rõhutas, et 2016. aasta otsusega võttis valitsus kõrghariduse rahastamise enda kanda, kuid samas tähendas see ka seda, et ülikoolidelt võeti ära palju võimalusi end ise rahastada. „Ei ole võimalik ülikoolidelt eeldada, et nad saavad kõigi neile pandud ootuste täitmisega hakkama olukorras, kus nende rahastamist korraldab keegi teine,“ nentis ta. „Nii et arutelu rahastussüsteemi muutmise üle on vältimatu.“

Uku Varblane tõstis esile kaks võimalikku lahendust. „Vähem radikaalne lahendus kõrghariduse rahastamise jätkusuutlikkuse probleemile on tegevustoetuse suurendamine koos laenude ja toetuste ajakohastamisega,“ selgitas ta. „Põhimõttelisem muudatus oleks õppemaksude seadmine kas madalal või kõrgemal tasemel koos laenusüsteemi reformimisega, sealhulgas tagasimaksete sidumine hilisema sissetulekuga.“

Arenguseire keskuse raportis tuuakse välja kolm lugu Eesti kõrghariduse tulevikust:

Riiklik elukestev õpe

Kõrgkoolidele luuakse eeliseid täienduskoolitusturul osalemiseks, näiteks mikrokraadide pakkumise ainuõiguse andmise kaudu. Kõrgkoolid pingutavad, et käia kaasas muutunud karjääriootustega ja pakkuda paindlikke õppimisvõimalusi – eesmärk on muuta tööl käivatele õppijatele hariduse omandamine hõlpsamaks. Tasuline täienduskoolitus toob kõrgkoolide eelarvetesse arvestatavat lisatulu. Kõrgkoolid kasvavad nii õppijate kui ka õppejõudude arvult.

Eliitkõrgharidus

Konkurents elukestva õppe maastikul on rangelt turupõhine. Uued turuosalised, eelkõige haridustehnoloogia ettevõtted, aga ka ametikoolid jt praktilisema õppe pakkujad reageerivad paindlikult ja pakuvad sageli kõrgkoolidest rohkem väärtust: õppimises rakendatakse eri vorme (kontaktõpe või veebiõpe või nende kombinatsioon), eksperimenteeritakse enam õpitu sisu ning õpetamise meetoditega. Kõrgkoolid muutuvad elitaarsemaks, tõmbuvad kokku ja sektor tervikuna kahaneb.

Virtuaalülikool

Õppimine digitaliseerub nii sisult kui vormilt. Tehnoloogilised lahendused ei ole pelgalt vahend õppeprotsessi lihtsustamiseks ja platvorm õppetöö läbiviimiseks, vaid järjest enam õppe olemuslik osa – alates virtuaalses klassiruumis kasutatavatest tehnoloogiatest, testimisest ja hindamisest, sisseastumise korraldamisest, tunnistuste ja karjääri planeerimisest. Personaliseeritud õpikogemust pakuvad masinõppe ja tehisintellekti rakendused. Igaüks saab õppida omas tempos ja mängustamine aitab äratada õppijate tähelepanu.

Arenguseire Keskuse koostatud raportiga saab täies mahus tutvuda siin: Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Oda
8. juuni 2022 17:10
See on hea ja ootuspärane. Koosseisuline õppejõud peaks ju osalema teadustöös. Teadus müüb õhtumaades ja mujalgi hästi. Lausa varastatakse seda kalli hinna pärast. Niisiis raha muret ei mingit. Kui nüüd ülikool ostab mõne praktiseeriva teadlase loenguid taseme mitmekesistamiseks sisse, siis muidugi rahvusvahelise turuhinnaga (näituseks tunnihinnaga). Et siin pole tegemist koosseisulise õppejõuga, siis on tegemist teiste proportsioonidega. Kui on tekkinud omaette "klass" koosseisulisi õppejõude kes piirduvad üksnes õppetööga, siis on siingi proportsioonid paigas. Odava töö tegijaid ei peagi kallilt õpetama.