"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
21-aastane Vadim räägib Putini sõjast: Vene sõdurid tulistasid üksteist ja veetsid öö sealaudas (0)
09. juuni 2022
Vadim Šišimarin. Foto: Scanpix

Esimene Vene sõdur, 21-aastane  Vadim Šišimarin  sai mai lõpus Kiievis sõjakuritegude eest (täpsemalt relvastamata tsiviilisiku mõrva eest) eluaegse vanglakaristuse. Tema lugu räägib palju Putini sõjast, vahendab Iltalehti.

Mees tunnistas end süüdi ja vabandas kohtus kannatanu lese ees.

“Ma tean, et te ei saa mulle andestada, kuid ma siiski vabandan,” ütles Šišimarin.

Venekeelse BBC andmetel sai Šišimarin Putini sõjas vaid viis päeva sõdida, enne, kui ta pidi pärast mitmeid keerukaid vaheetappe end Ukraina seafarmis varjama.

Tema lugu räägib palju Putini sõja tegelikkusest ja sellest, kui vähe Putini Venemaa endast hoolib.

Temast sai palgasõdur, et aidata oma ema

BBC kirjeldab Šišimarinit kui kõhna, mitte eriti pikka inimest, kellel on peaaegu lapselik nägu ja kartlikud silmad.

Pere esmasündinu Vadim sündis Siberis Irkutski oblasti idaosas, alla 100 000 elanikuga hüdroelektrilinnas Ust-Ilimskis. Pärast kooli lõpetamist asus ta 2019. aastal sõjaväeteenistusse ja 2020. aastal läks ta palgasõdurina Vene armeesse.

Šišimarin ütles Kiievi kohtus, et palgasõduriks saamise peamine põhjus oli katse aidata oma ema, kellel on peale tema veel neli last. Noorim on vaid nelja-aastane. Šišimarini kasuisa, kes vastutas pere sissetulekute eest, suri mõni aeg enne seda, kui noormees otsustas palgasõduriks hakata. Perekonna sõnul tulistati teda sellele eelnevalt kogemata mingisuguse arveteklaarimise ajal.

“Ta oli valel ajal vales kohas,” rääkis Šišimarini ema Ljubov sõltumatule veebiväljaandele Meduza.

Pärast sõjaväkke minekut ei pidanud Šišimarin enam toidu pärast muretsema ning sõjaväe kaudu sai ta ka korteri. Ta sai palka 40 000 rubla kuus, mis oli tol ajal võrdne umbes 550 dollariga.

Ema sõnul oli ta vastu poja otsusele minna palgasõduriks ja poeg polnud talle kunagi raha saatnud.

Telekanali CurrentTV (venekeelse nimega Настоящее Время)  info kohaselt on Šišimarinil praeguseks erinevaid tasumata võlgnevusi enam kui 200 000 rubla ulatuses.

Vadim Šišimarin. Foto: Scanpix

Ema ei teadnud kogu sõjast midagi

Ema Ljubovi sõnul sai ta Ukrainas käimasolevast sõjast teada alles siis, kui tema poeg sõjakuritegudes kahtlustatuna Ukrainas vahistati.

Poisi tüdruksõber saatis talle märtsi alguses arreteeritud Šišimarinist  video, mille filmis toona Ukraina armee.

“Mul polnud aimugi, et käib sõda, et Ukrainas midagi toimub… Ma ei käi internetis, ma ei vaata uudiseid. Need ei huvita mind, sest näitavad igasugust jama ja ma ei taha, et sellised asjad liiga lähedale tuleksid. Pärast mu abikaasa surma ma ei taha seda,” ütles Ljubov.

Enne Venemaa pealetungisõja algust ei rääkinud Šišimarin oma emale, et läheb Ukrainasse. Võib-olla ei teadnud seda ta ka ise, ent muidugi on võimalik ka see, et tal kästi selles osas valetada.

“Ta ütles: Kallis ema, mu telefon ei tööta nädal aega. Ma annan selle ära. Kui keegi ütleb sulle, et olen Ukrainas, ära uskuge teda,” meenutas Ljubov.

Pärast poja vahistamise kohta info saamist võttis Ljubov ühendust Venemaa võimudega, kuid nende kaudu pole ta abi ega infot saanud. Ljubov ütleb, et kirjutas isegi Venemaa presidendile Vladimir Putinile.

Rohkem kui kaks kuud hiljem kõlas vastus endiselt: „Anname endast parima. Oodake.”

Kogu info on tulnud kas Ukraina võimude või teiste emade kaudu, kelle pojad on saadetud Ukrainasse sõdima. Ljubov suhtleb nendega tihedalt ja kui keegi koju naasis, küsis ta, kas nad on Vadimi näinud.

Kohtuprotsessi ajal ilmnes, et Venemaa oli Šišimarinist täielikult loobunud. Sõduri advokaat on öelnud, et Venemaa võimud ega kaitseministeerium pole temaga ühendust võtnud.

Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov kommenteeris kohtuprotsessi ajal juhtumit, märkides, et Kremlil ei ole juhtumi kohta teavet.

Surnute matmine jäeti kohalike elanike ülesandeks

24. veebruaril ületas Vadim Šišimarin Valgevene kaudu Ukraina piiri, kuhu Venemaa oli koondanud oma üksused sõjalise õppuse ettekäändel. Päev varem jäid sõdurid ilma rahast ja telefonidest ning neile anti kolme päeva jagu kuivtoidupakke.

Kohe sõja alguses läksid asjad tema meeskonna jaoks viltu. Tema enda sõdurite vahel puhkes tulevahetus, kui üks sõduritest arvati ekslikult olevat Ukraina sõdur. Peagi oli meeskonnas neli haavatut, sealhulgas meeskonna juht. Seda hoolimata asjaolust, et Vene relvajõudude kolonn oli enamasti paigal seisnud.

Rügemendi juht andis korralduse viia vigastatud Venemaa poolelt haiglasse. Kaugus piirini oli sadakond kilomeetrit.

28. veebruaril asus kolonn vigastatuid transportima. Kohal oli ka Šišimarin.

Kolonn suutis aga sõita vaid paarkümmend kilomeetrit, kui seda tulistati Ukraina vägede poolt. Ellujäänud jätsid surnud maha ja asusid jalgsi teele.

Kohaliku elaniku sõnul matsid Ukraina külaelanikud kokkupõrkes hukkunud Vene sõdurite surnukehad.

Vene sõdurid märkasid vastutulevat halli Volkswageni sõiduautot. Nad hakkasid selle pihta tulistama. Sõiduauto juht ehmus ja peitis end kraavi. Šišimarin ja veel neli Vene sõdurit ronisid autosse, sest mõistsid, et see läheb kõndimisest kiiremini. Seda vaatamata sellele, et sõdurid olid puruks lasknud Volkswageni rehvi.

Põgenemisel pandi toime ka õigusrikkumine, mille eest Šišimarin süüdi mõisteti. 62-aastasel Oleksandr Šelipovil oli käes telefon ja ilmselt arvasid Vene sõdurid, et mees teatab neist Ukraina võimudele.

Šišimariniga kaasas olnud teine ​​Vene sõdur Ivan Maltõsev ütles kohtus, et oli tunnistajaks, kuidas Šišimarin tulistas tsiviilisikut. Maltõsevi sõnul anti Šišimarinile käsk tulistada.

“Vadim ei tahtnud seda teha. Sõdur, kelle nime ma ei tea, keeras autos ringi ja karjus Vadimile, et see tuleb täitevkorraldusega läbi viia või antakse asjast teada,” kinnitas Maltõsev.

“Ma ei tahtnud teda tappa. Ma tulistasin, et sellest olukorrast pääseda,” ütles Šišimarin Kiievi kohtus.

Hiljem selgus, et tulistamise käsu andis Ivan Kufakov, kes oli Volkswagenis istunud sõduritele varem tundmatu ja kelle mundril polnud sümboolikat.

Autos reisinutest oli kõrgeim sõjaväeline auaste kindralleitnant Kalininil, kuid ta sõitis Volkswageni poolt lahti jäetud pagasiruumis. Pärast tulistamist vahetasid sõdurid auto teise vastu ja Kalinin käskis sõduritel kuulipildujatele kaitsmed panna. Maltõševi sõnul andis Kalinin selle käsu, et tsiviilisikuid rohkem maha ei lastaks.

Järgnevalt pidi viieliikmeline sõdurirühm autost loobuma, kui Ukraina snaiprid nad leidsid. Kufakov lasti maha ja alles sel hetkel tuli tema nimi teistel taskust leitud isikut tõendavatelt dokumentidelt päevavalgele. Neli sõdurit jätkasid jalgsi.

Öö sealaudas

Pärast Vene vägede toetuseta Ukraina soisel maastikul ekslemist sattusid sõdurid Olenovskoe küla seafarmi. Sõdurid otsustasid ööbida sealaudas. Selle ühes otsas oli väike tuba diivani ja kaminaga.

Kui sõdurid koldes tule süütasid, saabus sündmuskohale seafarmi peremees Nikolai Jarisko (62).

“Läksin pimedasse ruumi sisse  ja varsti olid nad mul kahest suunast kallal. Üks ütles: tule sisse. Ma nägin kahte kuulipildujat ja muidugi läksin sisse, mida oleksin veel saanud teha?” rääkis Jarisko hiljem BBC-le.

Sel hetkel lebas vanemleitnant Kalinin juba diivanil. Jalal oli side, kuna ta oli end läbi soo kõndides vigastanud.Sõdurid küsisid süüa, mida Jariskol kaasas polnud.

“”Aga tubakat?” küsisid nad. Ma ütlesin, et tubakat on viie kuni kuue sigareti rullimiseks, sest võtsin kaasa ainult nii palju, kui ma arvasin õhtuks vaja minevat,” märkis mees.

Jarisko kuulis pealt sõdurite vestlusi. Ta mäletab, kuidas leitnant pidevalt erinevatesse kohtadesse helistas. Ilmselt üritas ta kedagi järgi kutsuda.

Esmalt öeldi talle, et neile tullakse järgi soomusautoga. Siis pidi järgmisel päeval saadetama  autokolonn. Lõpuks teatati, et konvoi on endiselt piiril ning seejärel tuli teade, et kolonn on purustatud ja selle juhtidega ei saa ühendust.

Sõdurid küsisid Jariskolt, kas nad peaksid alla andma. Ja kas see oli tõsi, et Volodõmõr Zelenskõi on rahva relvastanud ja külas olid snaiprid. Nad kurtsid, et pole kaks päeva maganud ega söönud.

Poisid heitsid pikali ja kordamööda jäädi ühekaupa  valvesse. Šišimarin jäi aga oma valvekorra ajal magama ja Jarisko sai sealaudast välja hiilida. Kui ta hiljem tagasi tuli, olid sõdurid kadunud ja ainuke märk nende “külaskäigust” oli hunnik prügi ja väljaheiteid.

“Ilmselt olid nad nii hirmul, et kartsid isegi väljas kusel käia. Nad tegid koos sigadega kõik oma vajadused puuride vahele,” muigas Jarisko.

Šišimarinile mõistetud eluaegne vanglakaristus pole Jarisko jaoks mõttekas.

“Ta tuleks kas maha lasta või Ukraina sõduri vastu vahetada,” ütles Jarisko BBC-le.

Sigalast jalgsi jätkanud sõdurid kõndisid koiduni. Nad ei näinud muud valikut, kui ukrainlastele alistuda ja seeläbi oma elu päästa.

Vadim Šišimarin kohtus. Foto: Scanpix
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.