"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
VENE KOOLIDE ÕPETAJAD Umbes 30 aasta jooksul pole suudetud rajada eesti keele õppe alusmüürigi (1)
12. juuni 2022
Albert Truuväärt/Pilt on illustratiivne

“Mõni õpilane on öelnud, et uskumatu, rääkisin kinos kellegagi eesti keeles ja minust saadigi aru,” ütleb vene emakeelega lapsi õpetav Marjaana Loide. Kuigi aruteludest meedias jääb mulje, et eesti keele õpetamine venekeelsetes koolides on hädaorg, näitavad riigieksamite tulemused tänu Loide-sarnaste õpetajate entusiasmile hoopis paremat pilti.

Koolide lõpuaktustel hõljub õhus lillelõhn ja üldine eksamipainetest vabanemise aura. Õnnitlused, pildistamised, kaunid kleidid-ülikonnad ja päikesesära. Seda ka vene õppekeelega üldhariduskoolides.

Praegusel heitlikul suvel varjutab taevaranda aeg-ajalt siiski tumedam pilv. Seda ka ülekantud tähenduses. Otsitakse vastust küsimusele, kuidas leida juurde õpetajaid, et parandada eesti keele õpet vene koolides. Ja kuidas muuta kogu haridus eestikeelseks. See pilv on seal taevarannal püsinud juba umbes 30 aastat.

Gümnaasiumiõpe on Eestis teatavasti kõikides gümnaasiumides ühtemoodi eestikeelne. Vene koolides algas gümnaasiumiosa üleminek eestikeelsele õppele 2011/12. Samal ajal kui lõpetajad praegusel sulnil suvehakul õnnitlusi vastu võtavad, ei nähta paljudes riiklikes kabinettides aga venekeelsete koolidega rahuloluks põhjust. Osa noori lõpetavat kooli eesti keelt vajalikul määral oskamata. Lisaks heidetakse ette, et vene koolides töötab kümneid pedagooge, kes ei oska eesti keelt nõutaval määral.

Hea kool, kuid halb direktor?

Tudeng Dmitriy Fadini hääles kõlavad nostalgilised noodid, kui ta enda kooli lõpetamist meenutab. Ta käis Linnamäe vene lütseumis Lasnamäel ja õpib nüüd ülikoolis suhtekorraldust.

“Olen palju rääkinud sõpradega eesti keeles, osalenud igasugustes projektides,” toob ta välja mitte just ainulaadse tahu, miks tema eesti keeles on tuntav vaid väga vaevu märgatav aktsent. “Mulle väga meeldis meie eesti keele õpetaja, kes tegi meiega 11 aastat väga suurt tööd. Ainuke asi, et kui astusin ülikooli, siis ei tundnud ma ehk nii hästi eesti kõnekeelt. Slängi.”

Omal soovil, avalikkuse surve alt pääsemiseks lahkub ametist selle sama Linnamäe lütseumi juht Sergei Garanža. Olles suutnud korraldada lugematule hulgale õpilastele üle Eesti keskmise taseme eesti keele õppe, ei suutnud ta ise nõuetele vastavalt eesti keelt ära õppida. Direktor põhjendas seda psühholoogilise krambiga. Garanža on kooli juhtinud aastast 1988. Viimati – vajaliku taseme keeleoskuse puudumise tõttu – kohusetäitjana.

“Võrreldes teiste koolide lõpetajatega oskavad lütseumi õpilased eesti keelt märksa paremini,” ütleb kooli hiljuti lõpetanud Mark Jefimov, kes lööb kaasa mitmetes noortekogudes. Juba koolis juhtis ta õpilasesindust.
“Kui me vaatame riigieksamite statistkat, siis lütseum ei asu esikohal, aga siin on vaja meeles pidada, et lütseumis on rohkem õpilasi ja seal toimub ka mittestatsionaarne õpe,” räägib Jefimov. Umbes 130 lõpetajat aastas on isegi Lasnamäe kooli kohta päris palju. Tavaliselt jääb number alla saja.

Kolleegidel teistest koolidest on samuti Garanžast kahju. Ehkki nad möönavad, et muidugi kehtib seadus kõigile ühtmoodi.

Paradoks seisnebki selles, et kindlasti kuulub Linnamäe lütseum Garanža juhtimisel eesti keele õpetamise osas tublimate hulka. Loomulikult leidub alati arenguruumi. Aga kui eesti keele kui võõrkeele riigieksami Eesti keskmine tulemus on sajast võimalikust 75 punkti, siis Linnamäe gümnaasiumis oli see eelmisel õppeaastal 76.
Vaieldamatu liider on 88 punktiga Mustamäe humanitaargümnaasium. Sama kõval tasemel on Eestis näiteks Pärnu gümnaasium. Aga tegelikult pole suur, poolesaja kuni saja lõpetajaga Lasnamäe kool sellega võrreldav, sest väike hulk õpilasi saab lihtsalt rohkem tähelepanu.

Mõni üksik kool võiks ehk praeguselt kolm pluss või neli miinus tasemelt veel eesti keele osas areneda, et teistele järele jõuda.

Tomusk: keeleõppe alusmüür on rajamata

Keeleamet näeb asja tumedamates toonides.

“Siiamaani lõpetavad n-ö eestikeelse gümnaasiumi vene noored, kes eesti keelt ei oska ning tööturule sisenedes ei saa oma eesti keelega hakkama isegi kõige lihtsamatel ametikohtadel,” nendib keeleameti juht Ilmar Tomusk.
Ta on meedias varem toonud näite mustikamüüjast, keda oli juhuslikult kohanud – tütarlapsest, kes ei suutnud aru saada lihtsast küsimusest.

Teisalt ütlevad venekeelsete koolide juhid, et taolisi noori, kellele viitab Tomusk, lõpetab kooli siiski ehk vaid üksikuid. Samamoodi saavad kuidagi, õpetaja meeleheite ja enda pingutuse kombinatsioonina oma diplomi kätte näiteks need, kes on n-ö lootusetud kasvõi matemaatikas või ükskõik mis aines. Ja seda sõltumata emakeelest.
Tomuski sõnul hakkavad mured pihta sellest, et alusmüür on jäetud rajamata. “Kogu protsessi võib võrrelda majaehitusega, kus valmis on ehitatud katus ehk gümnaasiumiosa, kuid vundament ja seinad ehk alus- ja põhiharidus on jäänud tähelepanuta,” nendib ta.

Selles osas on venekeelsete koolide juhid üldiselt Tomuskiga nõus. Algkoolis on venekeelsele lapsele ette nähtud vaid kaks eesti keele tundi nädalas, ja seda mitte omavalitsuse kui koolipidaja soovil, vaid haridusministeeriumi eestvõttel.

Keeleõpe kahest nelja tunnini nädalas

Haridus- ja teaduministeeriumi üld- ja kutsehariduse keelepoliitika valdkonna juhi Ingar Dubolazovi sõnadest selgub, et riiklik õppekava pole ka vanemate laste puhul eesti keele õppe osas just külluslik. Neljandast kuni üheksanda klassini nähakse ette neli tundi nädalas eesti keele kui teise keele õpet.

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna on teatanud, et vaid 40% vene koolide neljanda klassi lastest oskab eesti keelt A1 tasemel. See on kõige elementaarsem. Seitsmendas klassis oskab A2 tasemel eesti keelt umbes 40% vene lastest.
Sellisele müürile on tõepoolest väga keeruline midagi ehitada. Ehkki – korrakem veel kord – gümnaasiumiõpe peab ju käima juba eesti keeles.

Aga ometi ehitatakse. Ja nagu nähtub riigieksamite tulemustest, siis üsna edukalt. Õpetajad ja koolijuhid peavad seejuures rügama nagu künnihobused. Poliitikute sõnavõttudesse need tulemused üldiselt ei jõua.
Tallinnas hoiab haridusandmete portaali Haridussilm andmetel liidrikohta Mustamäe humanitaargümnaasium. Sajast võimalikust eesti keele riigieksami punktist koguti eelmisel õppeaastal keskmiselt 88. Järgnevad Tallinna humanitaargümnaasium (86), Õismäe vene lütseum (83) ja teised.

“Meil siirdub ülikoolidesse edasi õppima 90% lõpetanutest,” sõnab Õismäe vene lütseumi direktor Rita Juhanson. Nii tema kui ka mitmed teised koolijuhid tõdevad, et selliste vägagi korralike eesti keele õppe tulemuste saavutamiseks on neil, piltlikult öeldes, veremaitse suus. Neil pole kerge meediast lugeda, et koolides ei saada keeleõppega justnagu hakkama.

Üks Õismäe vene lütseumi eesti keele õpetajatest, Marjaana Loide on ise pärit Ida-Virumaalt Toilast. Seega pole venekeelses keskkonnas tema jaoks midagi uut. “Ma väga kiidan seda kooli ja olen siin töötamisega rahul,” räägib ta.
Marjaana õpetab teise, kuuenda ja kaheksanda klassi lapsi. Tema sõnul on keeleõppe puhul oluline varajane algus ning palju lihtsam on nende lastega, kes tulnud kas keelekümblusrühmast või eesti lasteaiast. Alates 6. klassist on tema arvates kõige olulisem julgustada last eesti keelt rääkima ka väljaspool koolitundi. “Mõni õpilane on öelnud, et uskumatu, rääkisin näiteks kinos kellegagi eesti keeles ja minust saadigi aru,” muigab Loide. “Üldiselt ollakse püüdlikud, päris õnnetuid on ehk vaid üks klassi kohta.”

Sellised nagu Marjaana – eestlasest õpetajanna venekeelsetes klassides – on iga koolijuhi jaoks muidugi õnnistus.
Õismäe vene lütseumis on saanud riigikeele ebapiisava oskuse tõttu ettekirjutuse kolm õpetajat. Nad on Valgevenest ja Ukrainast. Eestis elavad nad juba ammu, ja siia saabumine pole seotud sõjaga. Koolijuht Rita Juhanson ütleb, et nad tulevad hästi toime kirjaliku suhtlemisega nagu e-kirjad. Kuid kõnekeel jätab soovida. Aasta lõpuks saavutavad nad Juhansoni sõnul vajaliku keeletaseme, ja loodetavasti ei pea neid lahti laskma, sest kust ja kuidas kedagi asemele leida, on suur küsimärk.

Nõnda nagu enamus koolijuhte, tõdeb ka Juhanson: valik on lihtne. Sa kas hoiad tööl puuduliku keeleoskusega pedagoogi – ükskõik mis aines – või satub tundide andmine tõsisesse ohtu. Aga koolijuhi ülesanne on tagada, et tunnid ei jääks õpetaja puudumise tõttu ära.

“Õpetajatel on kõigil koormused nii suured, ja lõputu hulk vihikuid läbi vaadata – kui pensionieas õpetajad läheksid kõik ühekorraga pensionile, kukuks terve meie hariduse andmine kokku,” sõnab Juhanson. “See kõik on terve ühiskonna, mitte ühe või teise konkreetse kooli probleem.”

Talle sekundeerib Lasnamäe vene gümnaasiumi direktori kohusetäitja Andrei Kante: “Keeleõppe süsteemi pole suudetud üles ehitada viimase 30 aasta jooksul. Pole arenenud ei keeleõppe metoodika ega tekkinud vanematele õpetajatele piisavat järelkasvu. Koolid on hästi suured ja õpetajate ülekoormatus mõjutab tulemust. Kogu keeleõppe protsess on valesti alustatud, sest alusharidus on meil eesti keele õppe osas nagu ta on. Valdav enamus lapsi tuleb ju algkooli venekeelsetest lasteaedadest. Ja isegi kui tullakse keelekümblusrühmast, siis esimeses kooliastmes jääb vaid kaks eesti keele tundi nädalas selgelt liiga väheks.”

Kehvem õpetaja – või üldse ilma õpetajata

Algkoolis eesti keele tundide arvu suurendamise eest peaks tema sõnul seisma haridusministeerium.
Keeleameti juht Ilmar Tomusk omakorda põrgatab palli koolide ja omavalitsuse kui koolipidaja aeda tagasi: “Mitte ükski seadus ei takista ju ka praegu, ilma ühegi seadusemuudatuseta, hakata venekeelsetes lasteaedades või põhikoolis rohkem eesti keelt kasutama. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on põhikooli ja gümnaasiumi seaduse § 21 kohaselt õppekeel eesti keel. Muude keelte kasutamine on tingimuslik ning on kooli pidaja otsustada.”
Kuid nagu jällegi öeldakse haridusministeeriumist: kõikide õppetundide peale kokku on seaduses ette nähtud aeg ja seda koormust ei tohi õpilase jaoks ületada.
Ja ring ongi täis.

Riiklike projektide toel on samas korraldatud vene õppekeelega koolides eesti keele kohvikuid. Osa kulu katavad koolid ise ja üldiselt ollakse taoliste ettevõtmistega väga rahul. Lasnamäe gümnaasiumit juhtiva Andrei Kante sõnul on eestikeelsed vestlusringid gümnaasiumi klasside õpilaste hulgas popid..
Siingi annab tunda õpetajate nappus. Haabersti vene gümnaasiumi direktori Irina Antonjuki sõnul jäi neil kohvikut vedanud õpetaja aasta alguses pikemalt haigeks, ja asendajat pole leida. Seejuures käivad lapsevanemad, kes ise tahavad keelt harjutada, kohvikus koos vanemate klasside õpilastega. Direktor loodab, et saab kohvikuga sügisest jätkata.

Kui Andrei Kantelt küsida, kui palju tema juhitav kool eesti keele õpetajaid juurde vajaks, et algkoolis praeguse kahe tunni asemel nädalas tundide arvu järsult suurendada, vastab ta pikemalt mõtlemata, et kaks. Ainult et kust neid leida, isegi kui konkurss välja kuulutada, pole tal vähimatki aimu. Nõnda on ka teistes venekeelsetes koolides.
Kui Andrei Kantelt küsida, kui palju tema juhitav kool eesti keele õpetajaid juurde vajaks, et algkoolis praeguse kahe tunni asemel nädalas tundide arvu järsult suurendada, vastab ta pikemalt mõtlemata, et kaks.
Ainult et kust neid leida, isegi kui konkurss välja kuulutada, pole tal vähimatki aimu. Nõnda on ka teistes venekeelsetes koolides.

“Hetkeseis õpetajatega on kriitiline,” ütleb Kante. “Konkursid nurjuvad. Ja kandideeritakse ilma nõutava kvalifikatsioonita. Siis omandatakse vajalikud nõuded töö käigus. Õpetajad on üle koormatud. See on reaalsus. Olemasoleva personaliga, kes on muidugi väga tubli, on väga raske õppekavades ette nähtud tulemusi tagada. Nõiaring.”

Linnamäe lütseumi vilistlase Mark Jefimovi sõnul ei ole küsimus vaid alg- või põhikooli keeleõppes. Ka gümnaasiumiosas ei hellitata õpilasi just erilise tähelepanuga. “Meie eestikeele tunni pikkus oli 75 minutit, klassis aga 18 õpilast. See teeb neli minutit õpilase kohta. Muidugi sooviks, et õpetaja jõuaks igaühega rohkem eraldi tegeleda.”
Pae gümnaasiumi direktorile Izabella Riitsaarele, kes on ise erialalt eesti keele kui võõrkeele õpetaja, läheb küsimus keeleõppe taseme kohta eriti hinge.

“Keegi pole selle vastu, et eesti keelt õpetada – lihtsalt meile on pandud suured lootused, aga ei ole antud nende täitmiseks ressurssi,” sõnab ta tuliselt.

Koolijuht lisab, et nii õpilased kui ka nende vanemad tahavad väga eesti keelt õppida. On ju teada, et n-ö koorekiht paneb oma lapsed varakult eestikeelsetesse koolidesse, sest nad teavad, et seal pole nii suurt pedagoogide põuda. Ja muidugi ajab praegune algklasside keeletundide arv – kaks tükki nädalas – kõiki naerma. Kuid kõigile ei jätku eestikeelsetes koolides kohti.

“See on minu südameasi, et kooli lõpetanutel oleks siin Eestis võimalikult hea elada,” lausub Riitsaar. Sellise koormuse juures, nagu on praegu õpetajatel, püüavad nad endast parima anda. Tööpakkumise kuulutuste põhjalt on näha, et ei taheta tulla õpetajaks. Mitte ainult eesti keele õpetajaks, vaid üldse. Probleem nõuab sekkumist.

Otsitakse õpetajaid

Kuidas sekkuda? Üks kindel vastus puudub tänaseni. Võib-olla luua veel mingi eriprogramm eesti keele kui võõrkeele õpetajate leidmiseks, ehkki haridusministeeriumist juba on igasuguseid toetusi pakutud? Selge on vaid, et siiani pole süsteem tööle hakanud, ja et noor spetsialist tahab elada ilusas kodus, sõita uuemapoolse autoga ning saada selleks väärikat palka. Kõigile ei pruugi meeldida pedagoogidele ehk leitav odavam üüripind.
Kui korralik palk ja kaunis kodu teha kättesaadavaks, leiaksime kindlasti tublisid noori, kes soovivad õppida õpetajaks, arvab keeleameti juht Ilmar Tomusk.

Eestikeelsele õppele üleminek: aastakümned poliitilist mängurlust

Koolide eestikeelsele õppele üleminek kujutab endast umbes 30 aastat kestnud mängurlust, kus poliitilised huvigrupid on püüdnud seda rakendada oma vankri ette.

Vene koolide õppekeele küsimust on seejuures ära kasutatud laial skaalal. Need, kes ühtse eestikeelse kooli eest võitlevad, kaotavad selle tegelikul elluviimisel olulise poliitilise mängukaardi ehk vastandumisvõimaluse.

• Kõige põhimõttelisem otsus jäi 1993. aastasse, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (PGS) sätestati, et aastaks 2000 on haridussüsteem eestikeelne.
• Aastal 2000 määratleti seaduses eestikeelse õppe mõiste: kool on eestikeelne juhul, kui 60% õppetööst toimub eesti keeles. Seesugune ebamäärane sõnastus pakkus ohtralt tõlgendamisvõimalusi.
• 2002. aastal, seega üheksa aastat pärast eesti õppekeelele ülemineku otsuse tegemist, täiendati seadust lõpuks nõudega, et kool peab oma arengukavas ette nägema vajalikud ja võimalikud meetmed eestikeelsele õppele üleminekuks.
• 2005. aastani leiti, et eestikeelsele õppele üleminek on iga omavalitsuse ja kooli enda asi ning riik ei peaks sekkuma eesti keeles antavate õppeainete valikusse ega ka ülemineku korraldusse. Ülemineku lõpptähtaeg jäi lahti.
• 2011/2012. õppeaastal algas lõpuks venekeelse kooli gümnaasiumiosa üleminek eesti õppekeelele, kusjuures gümnaasiumi riikliku õppekava § 11 lõikega 2 on määratud ka kohustuslikud õppeained, mida tuleb õpetada eesti keeles.
• Juuni alguses riigikogu menetlusest välja arvatud alushariduse ja lastehoiu seadusega tegi haridusministeerium katse muuta alusharidus eestikeelseks.
• Haridusministeerium lahendab nüüd ühtlasi küsimust, mida pidanuks lahendama kõik viimased aastakümned – või ei ole kõik eelmised Eesti valitsused sellega toime tulnud. Nimelt, kuidas leida koolidele eesti keele kui võõrkeele õpetajaid ja ka motiveerida neid seal pikemalt töötama.

KÕLVART: 30 aastat tegemata tööd ei saa lükata omavalitsuste kaela

Kuigi haridusministeeriumi eelnõu järgi peaks muutma lasteaiad eestikeelseteks, pole see praeguse kesise ressursi taustal teostatav, leiab Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart.

Riigikogu saatis 1. juunil esimesel lugemisel tagasi haridus- ja teadusministeeriumis algatatud alushariduse seaduse eelnõu, mille järgi aastaks 2027 peaks igas rühmas olema vähemalt üks eestikeelne õpetaja. Muuhulgas nähti ette ka alates kolmandast eluaastast lasteaedade muutmise eestikeelseks. Lasteaiapidaja ehk omavalitsuse otsusel võiks rühmas lisaks eesti keelele kasutada ka teist õppekeelt või teisi õppekeeli. Kuid eestikeelne õpe pidanuks olema tagatud vähemalt pooles ulatuses. Kulutused pidanuks katma kohalik omavalitsus.
Linnapea Mihhail Kõlvart kommenteeris ERR-ile, et riik on jätnud aastakümneid tegemata eesti keele õpetamiseks vajalikud ettevalmistused. Nüüd alushariduse seaduse muudatustega soovis kõik need ülesanded omavalitsuste kaela lükata.

“Kujutame endale ette, et mina alaliidu presidendina kutsun klubijuhid koosolekule ja ütlen, et nüüd, kallid kolleegid, teie sportlased peavad osalema olümpiamängudel. Ja mitte ainult osalema, vaid ka medaleid võitma,” lausus Kõlvart. “Ja siis klubijuhid küsivad minu käest: aga kulla mees, kus on ettevalmistatud treenerid, kus on läbimõeldud metoodika, kus on vahendid selleks? Aga mina ütlen selle peale – kuulge, kui te olete selle vastu, siis te olete ju reeturid! Sest te olete ju meie alaliidu huvide ja põhiväärtuste vastu! Kõik Eesti venekeelsed inimesed mõistavad, ka Narvas ja Sillamäel, et eesti keelt tuleb õppida. Aga selleks on vaja ressursse! Praegu pakutakse venekeelsetes algkoolides eesti keele õppimiseks kahte 45-minutilist tundi nädalas ehk kuut [astronoomilist] tundi kuus.”

MINISTEERIUMI ESINDAJA: Eesti keele tundide arvu tõstetakse

Haridus- ja teadusministeeriumis kavatsetakse viia ellu plaan suurendada esimestes klassides eesti keele tundide arvu ning pakutakse toetusi, leidmaks eesti keele kui võõrkeele õpetajaid.

Üld- ja kutsehariduse keelepoliitika valdkonna juhi Ingar Dubolazovi (pildil) sõnul on igal Eestis elaval lapsel õigus saada kvaliteetset eestikeelset õpetust: sõltumata emakeelest või geograafilisest asukohast Eestis. Möödunud aasta lõpus valmis Eestis tema sõnul esimest korda eestikeelse hariduse tegevuskava, et kindlustada kõikidele õpilastele Eestis kvaliteetne eestikeelne õpe. Seda alusharidusest kuni kõrghariduseni.

Mis puudutab eesti keele tundide arvu muu õppekeelega koolis – esimeses astmes nädalas kaks ja edasi kuni põhikooli lõpuni neli –, siis on see seotud lubatud nädalakoormusega. Õpilase suurim lubatud nädalakoormus on sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Kui leidub vaba tunniressurssi, saab iga kool ise tundide arvu suurendada.
Riik pakub Dubolazovi sõnul koolidele ja koolipidajatele vägagi erinäolisi toetusi, et nad saaksid venekeelsetele lastele eesti keelt õpetada.

Näiteks on loodud toetus eestikeelsetele koolidele eesti keelest erineva emakeelega õpilaste täiendavaks eesti keele õppeks. Samuti toetatakse täiendavalt 3-7-aastaste laste eesti keele õpet lasteaedades. Veel pakutakse tuge professionaalsete eestikeelsete lisaõpetajate töölevõtmiseks venekeelsetes lasteaedades ja põhikoolides.
Haridus- ja teadusministeerium on lisaks kavandamas riiklike õppekavade muudatust. Sellega soovitakse tõsta esimeses kooliastmes eesti keele kui teise keele nädalatundide arvu: muukeelne õpilane saaks esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni kogu põhikooli vältel eesti keele kui teise keele õpet neli tundi nädalas.

“Õpetajate järelkasvu küsimust vaatame laiemalt kui õppekeele ja keeleõppe kontekst,” lisas Dubolazov. “Õpetajaks õppida soovijaid astub ülikoolidesse rohkem kui mõned aastad tagasi. Trend on positiivne, ent praeguste sisseastujate jõudmine koolidesse võtab aega.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

meenutaja
12. juuni 2022 21:30
ÜRO on soovitanud aastatel 2007 ja 2010 Eesti teiseks riigikeeleks vene keelt. h ttps://www.postimees.ee/1710571/uro-eriraportoor-soovitas-ka-vene-keelt-riigikeeleks h ttps://www.ohtuleht.ee/399333/uro-soovitus-kakskeelsus-eestile