Tasub vaadata, et valitsus liiga ulatuslike riiklike kulutustega hinnatõusule lisahoogu ei anna. Kehtestades seeläbi justkui kogemata täiendavat “inflatsioonimaksu."

Madis Müller, Eesti Panga president
KINGSEPP VIKTOR: Mulle on toodud parandada ka sportlikke aluspükse (1)
13. juuni 2022
Albert Truuväärt

“Inimestel pole raha, sest kõik kulub elektri ja kütte peale, ja praegu ostetakse palju odavaid Hiina jalanõusid,” räägib 40 aastat kingsepaametit pidanud Viktor, kes on oma karjääri jooksul leidnud ja tagastanud saapavoodrisse kogutud raha ning pikendanud Itaalia saadiku püksirihma.

“No näete, ikka on vaja mind,” naerab ühe Toompuiestee 33 kortermaja keldrikorrusel väikest kingsepaäri pidav pensionieas Viktor Smirnov, kui üks naine, tema järjekordne klient, palub tal kontsaplekke vahetada.
“Aga nagu näete, kliente praegu palju ei käi, järjekorda just pole. Kes teab, kas enam kunagi tulebki, nagu nõukogude ajal oli,” lisab kingsepp.

Viktor on oma väikses töökojas ametis olnud juba nelikümmend aastat, nii et tänavu on ka põhjust ümmargust töötähtpäeva tähistada. “See algas mul siin 1982. aastal,” meenutab ta pisut mõttesse jäädes. “Arvasin alguses, et oma kümme aastat siin keldris toimetan ja siis on kõik. Aga see kümme aastat on veninud juba neli korda pikemaks.”

Viktori sõnul oli alguses seal paigas raudteele kuuluv valdus, kus tegutses venekeelsetest sõnadest tuletatud lühend ORS – otdel rabotševo snabženija ehk siis töötajate varustamise osakond. Sellesse süsteemi kuulusid mitmed kauplused ja raudtee töötajate teenindusasutused. Hiljem tuli kombinaat Välk ja siis juba omal käel äri ajamine.

Viktoril on olemas kõik tööks vajalikud seadmed ja materjalid. Millestki praegusel ajal puudust, nagu oli sotsialismiajal, Viktoril ei ole. Aeg-ajalt lööb suur seinakell mõned paugud, samal ajal kui peremees ise võtab kliente vastu kõrge leti ääres. Väikeses töötoas palju ruumi ei ole, seal lõhnab pisut keemia ja vanade jalatsite järele. Päris taharuumi ta aga külalisi kunagi ei kutsu. See on ainult tema päralt.

Viktor pole kogu aeg kingsepp olnud. Noorest peast kiskus ikka merele ja kaugetele maadele. Ta lõpetaski merekooli ja töötas siis merelaevanduses ning seilas ka meredel… Kui jalad hakkasid alt vedama, tuli otsida töö, mida saaks vaatamata sellele hädale teha. “Eks kingsepaamet olegi maailmas kogu aeg lombakate pärusmaa olnud,” naerab Viktor. Nüüd on asi parem ja talle meeldib teha tööd seistes, mitte enam istudes.

Punane võluking maksis 50 rubla

Kingsepana on ta õppinud inimesi hästi tundma, ning vahel on juhtunud ka igasuguseid naljakaid asju. Viktor on aga ikka jäänud iseendaks, ta pole kunagi himustanud midagi sellist, mis talle ei kuulu.

“Kord panid mustlased poest pihta korralikke kingi, kuigi seal olid need väljas ainult üksikutena. Kahte polnud kunagi korraga väljas. Pood siis tõi karpi jäänud teised paarilised mulle, sest ma olin nende inimeste kingi ka parandanud,” meenutab Viktor. “Ühel päeval tulid töökotta kaks daami. Sõrmed kõik puha sõrmuseid täis. Üks uhke, ilus ja kallis punane king oli katki läinud. Ma hoiatasin, et ega päris uut ma teha ei saa, paranduse koht jääb näha. Nad pistsid halama, et midagi see kingsepp teha ei oska. Ma vaatasin, et mul oli kastis just jumala uus täpselt samasugune king, mis oli poest toodud. Ja sama suurus ka. See oli muidugi väga suur juhus. Aga mõnikord, näete, juhtub ka nii.”

Viktor siis nõustus tööga. “Ütlesin, et võin ka teha nii, et te ei saa midagi aru ja king on nagu uus,” meenutab Viktor. “Lisasin, et kui te parandatud kohta üles ei leia, maksab töö 50 rubla. Tol ajal oli see suur raha, paljude jaoks ligi pool kuupalka. Palusin neil järgmisel päeval kingale järele tulla, ja nad küsisid, et miks näeb see välja nagu uus. Ütlesin, et värvisin spetsiaalse värviga. Üks otsis visalt paranduse jälgi, aga teine võttis sõnatult välja 50 rubla, pani letile ja käskis mul teise kinga teha samasuguseks. Ütlesin siis, et seda ei saa, andsin talle 50 rubla tagasi ning rääkisin ära, kuidas asi on. Naersime kõik.”

Üks teine daam unustas aga parandada toodud saapa sisse palju raha, mille ta oli sinna ära peitnud. “Need saapad vedelesid siin üsna kaua. See oli ka nõukaajal, ma pöörasin neile tähelepanu värvi tõttu – need olid rohelised.

Niisuguseid tuleb väga harva ette,” meenutab kingsepp. “Lõpuks omanik tuli. Andsin talle saapad. Aga naine ei läinud ära, otsis midagi saapa seest. Küsisin siis, et kas ta pole rahul. Ta käratas: anna mu raha tagasi! Imestasin, mida see siis tähendab. Kas pole rahul ja tahab raha tagasi? Ei, parandus on kõik hea, aga raha, kus on raha? Küll sa tead. Seisis ja nuttis. Vaatas oma saapaid ja aina töinas. Võtsin siis ta käest saapa, pistsin käe voodri vahele, tõmbasin selle natuke eemale ja hopaa, seal olidki sertifikaadid, tuhandeliste kupüüridena. Siis ütles ta, et anna kasvõi pool tagasi. Asi oli selles, et ta ajas saapad segamini ja otsis oma sertifikaate vale saapa seest. Ma andsin muidugi kõik talle tagasi ja ütlesin, et võtke, siin ei varastata. Aga ta ei vabandanud isegi…”

Saadik jäi ka lõpuks rahule

Viktoril lugusid jätkub. “Kord tuli sisse üks habemik. Pani saapad letile, vaatasin, et saapad on täiesti normaalsed, 44 number. Aga pikk habemik ütles, et tema tütrel läksid saapad katki. (Naerab.) Oleks tahtnud seda tüdrukut ka näha.”

Viktor on peale jalanõude parandanud ka muid nahast esemeid. Itaalia saatkonnast sõitis tema juurde sageli autojuht, kord oli tal kingade asemel kaasas hoopis püksirihm. Itaallasel oli mure – püksirihma oli vaja teha paar täiendavat auku, et saaks parajaks. “Ma selgitasin autojuhile, et selleks, et teha uusi auke, oleks mõistlik rihm lühemaks teha. Muidu ta hakkab lihtsalt liigselt topelt tolknema. Ma teen sellisel puhul alati just nii.” Saadiku autojuht nõustunudki sellega, sest asi tundus loogiline ja õige. “Tegin ära, kõik oli korras,” meenutab Viktor. Aga tunni aja pärast oli autojuht tagasi ning kurtis, et ta kaotab töö, sest saadik korraldas talle peapesu, et paari uue augu asemel rihm hoopis lühemaks sai.

“Aga see äralõigatud jupp vedeles mul veel riiulis ja ütlesin, et olgu, tule tunni aja pärast tagasi, teen endise pikkuse. Panin siis selle äralõigatud jupi vöö otsa tagasi. Liimisin kinni, värvisin korralikult ära ja midagi ei jäänud näha. Autojuht tuli, vaatas ja jäi rahule. Aga oli jälle tunni pärast tagasi. Nüüd oli ülemus käskinud siiski jupi uuesti ära võtta – nii olla parem jah. See oli paar aastat tagasi. Nüüd ütlesin, et selle eest tuleb täiendavalt maksta. Enne võtsin jupi maha niisama, siis enam mitte. Enne ma taastasin rihma otsa tasuta, nüüd maksa. Ja mis tal muud üle jäi kui võttis rahakoti välja.”

Kingseppa on ikka vaja

Oli ka üks klient, kes tõi Viktorile oma sportlikud aluspüksid parandada. “Noh, mis seal ikka, parandasin need ära,” muigab mees. “Aga kas teil tuleks pähe tuua neid kingsepale parandada? Mul on nelja sorti liimi ja nendega võin tegelikult parandada mida tahes. Peab muidugi vaatama, et kasutan õigeid liime, igale materjalile iga liim ei sobi. Kodus ise tehes asi alati ei pruugi õnnestuda. Seepärast peab igaüks tegema seda, mis tal välja tuleb, mida ta oskab.”

“Äri praegu eriti ei lähe,” nendib Viktor. “Covidi ajal inimesed ei käinud, nüüd pole inimestel raha, sest kõik kulub elektri ja kütte peale. Ja kolmandaks ostetakse praegu palju Hiina jalanõusid,” ütles mees, kes sellele vaatamata on igal hommikul oma keldritöökojas platsis ega lahku sealt enne õhtut. “Töökoda peab lubatud ajal alati avatud olema,” on meistrimees kindel.

Ta võiks muidugi juba aastaid pensionil olla, aga tuleb ikka igal hommikul oma Järvel asuvast kodust elektrirongiga Balti jaama ning jalutab sealt kilomeetrikese töökotta. “Harjumus,” nendib ta. “Ma ei oska niisama ilma tööta kodus lakke vahtida. Noh, ja tasu on ikka väike täiendus ka pensionile.”

Ja mis tema arvates veel tähtsam – paljudele on kingseppa ikka vaja. Mis sest, et ostetakse palju odavaid kunstmaterjalist kingi. Ikka tullakse isegi neid parandama, sest inimesed on omaenda asjasse kiindunud. “Ma vahel selgitan neile, et see parandamine läheb teil kallimaks kui uue odava kingapaari ostmine poest. Ei loe. Tahetakse oma ja kõik.”

Paranduse hinnad olenevad materjali maksumusest. “Ega keegi endale kahjumit teha ei taha,” selgitab Viktor. “Selverite juures need kingsepatöökojad küsivad kindlasti rohkem kui mina, sest seal on juba pinna üür nii suur. Nad peavad oma rendihinna eest hulk aega tööd tegema. Muidugi, eks inimesi käib ka seal rohkem. Seal tehakse veel võtmeid ja müüakse üht-teist.”

Hiina jalats on nii odav, et seda pole mõtet parandada. Aga Viktor näitab ka kingi, mis maksavad pool tema auto hinnast. “Neid, jah, parandatakse alati. Aga kui paljudel nii kalleid kingi on? Vanasti käisid kõik korralike nahkkingadega… Ja parandamist oli palju. Nüüd on kunstmaterjal valdav!

Kontsaplekid ja libedad tallad

Aga õige jalanõu on Viktori sõnul ikka nahast. Kingsepp võtab riiulilt korraliku nahkkinga ja laseb mul kordamööda katsuda nahkkinga ja kunstmaterjalist jalavarju. “Noh, on vahe kingal ja kingal?” pärib ta. Ja tõesti, neil on väga suur vahe.

Rõõm oma tööst olevat see, mis Viktorit vormis hoiab. Vanust on tal juba üle seitsmekümne, aga välja näeb nagu viiekümne viiene. “No põhimõtteliselt võib kingsepp peaaegu iga töö ära teha maksimaalselt tunni ajaga. Aga ega kliendid ei tahagi tund aega siin oodata,” selgitab ta. “Nagu see naisterahvas, kes siin oli äsja. Ta ütles, et talle sobib hästi tulla homme järele. Kuigi mul oleks töö olnud poole tunniga valmis. Mõned ikka ka ootavad.”

Viktor pole teinud mingit statistikat, kas rohkem tulevad naised või mehed. “Kord on ühed ülekaalus, kord teised. Põhiline töö on ikka kontsaplekid. Sealt kohalt kulub king kõige kiiremini. Talviti aga väga aktuaalne libedus. Siis panen niisuguse mustriga talla alla, mis peab ka jää peal . Näete, see liimitakse sinna. Väga sageli tullaksegi talvel just libeda talla pärast.”

Vahel on vaja ka pool talda välja vahetada. “Kõik on võimalik, kui klient ainult on nõus selle eest maksma,” nendib Viktor.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Kommentaar
16. juuni 2022 18:04
Väga meeldiv lugemine inimesest, kes on korraliku töö eeskujuks.