"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
POLITOLOOG ANU TOOTS Riik peaks jõulisemalt sekkuma hinnakartellide ja monopolide tegevusse ning maksustama ka rikkust! (2)
13. juuni 2022
Scanpix

Täiesti vale ja inimesi pettev on Eestiski sageli kõlav väide, et meil on tegemist Putini inflatsiooniga, ütleb Tallinna Ülikooli riigiteaduste professor Anu Toots, kelle sõnul algas hinnarallit vedav energiakandjate hinnatõus juba enne Ukraina sõda. Tootsi meelest peaks Eesti hakkama ka rohkem rikkust maksustama: “Enamik inimesi Eestis leiab, et varanduslikud lõhed on riigis liiga suured.”

Politoloog Anu Toots teab peensusteni, kuidas Euroopa riigid on minevikus üles ehitanud oma heaolu, mida tänapäeval räsivad mitmed kriisid ja sõda.

Ta kirjutab põhjalikke analüüse nii Eesti kui ka maailmapoliitika oleviku ja tuleviku kohta menukas blogis Sharpminder. Rääkisime Anu Tootsiga Eesti ja muu maailma praegustest valupunktidest ning sellest, kuidas eri raskustega toime tulla.

Eestis kaotab raha rekordikiirusel väärtust, hinnad sööstavad taevasse ja oma 20%-lise inflatsiooniga oleme jõudnud Euroopas esirinda. Miks?

Üheks probleemiks on kindlasti Eesti turu väiksus ja konkurentsi puudumine mitmetel olulistel elualadel. Vaatame näiteks bensiini hinda: see on sendi pealt ühesugune olenemata sellest, mis firma bensiini müüb. Ja need hinnad muutuvad ka tihti täpselt sekundilise täpsusega. Iga koolilaps, kes on õppinud, mis on monopol ja kartell, näeb, et siin ei ole vaba turgu. Bensiini jaemüük ei ole aga loomulik monopol, nagu mõni muu valdkond. Näiteks kui meil on gaasijuhtmed, siis on selge, et ükski aktiivne inimene ei saa ise gaasitorustikku ehitada või luua Eleringi võrku ehk ise turule tulla.

Bensiini jaemüük on see koht, kus ma tahaksin näha riigi jõulisemat sekkumist.

Bensiini jaemüük on see koht, kus ma tahaksin näha riigi jõulisemat sekkumist, sooviks näha just monopolide ja kartellide vastast sekkumist. See puudutab natukene ka toidukaubandust. Näeme, et hinnad toidukauplustes on väga sarnased ehk kui tõusevad, siis igal pool. Tervikuna on variatiivsust vähe.
Ühelt poolt on selge, et Eesti on eurotsoonis ja sellesse kuuluvatel riikidel ei ole iseseisvat rahanduspoliitikat. Mis tähendab, et nende riikide pangajuhid käivad Euroopa Keskpanga nõukogus. Igal juhil on üks hääl, seega on Eestil väga raske sellises keskkonnas öelda, et teeme nüüd näiteks nii.

Samas on aga täiesti vale ka Eestis sageli kostuv väide, et meil on tegemist Putini inflatsiooniga. Olime Sharpminderis väga kriitilised Eesti Panga presidendi sõnavõtu suhtes, kus ta nii väitis. Energiakandjate hinnatõus algas juba varem ja ka muud inflatsiooni põhjused olid Euroopas enne olemas. Sõda on seda protsessi ainult pisut teravdanud. Aga öelda, et kui Putin ei peaks sõda, siis meil hinnatõusu ei oleks, on inimeste petmine.

Mida tuleks energiakriisi lahendamiseks ette võtta?

Ma usun, et valitsus saab olema järgmiseks talveks juba paremini valmistunud, mitte nii nagu eelmisel korral, kus nagu välk selgest taevast sisse lõi.

Olen lugenud ka radikaalseid visioone – ajast, kui energiakriis ei olnud veel nii suureks paisunud –, et elekter peaks olema avalik hüve umbes nagu liiklusmärgid või teed. Mõnes riigis on näiteks teemaksud, aga tänavad on siiski enamasti tasuta, seega on leitud, et ka elekter peaks olema selline avalik hüve. See on väga radikaalne mõte, sest kui inimene on näiteks ehitanud endale uhke villa ja kütab seda elektriga, siis nagu peaks kõik maksumaksjad ta kulu rõõmsalt kinni plekkima – ja see ei oleks ju õiglane.

Väga raske on öelda, mis on optimaalne kulu. Aga kui inimene elab 50 m2 suuruses vanas maamajas ja see ei pea üldse sooja, siis energiakriisi pikaajaline lahendus on kindlasti hoonete energiatõhususe tagamine ja ka omaenergia suurem tootmine.

See, kui palju me energiat tarbime, on ka kodumajapidamiste hoiakute ja elustiili küsimus. Näiteks meie inimesed on harjunud, et ka talvel saab kontoris või kodus käia üsna kerges riietuses. Mu Hispaanias elav tütar käis meil talvel külas ja ütles, et issand, te olete lühikestes pükstes kodus, Hispaanias ei luba seda endale keegi. Seal võiks ju ka talvel juurde kütta elektriga, aga inimesed on teadlikumad, et kuskilt peab oma mugavuses järgi andma, teisiti võrrand kokku ei tule.

Eesti turul on ka meeletu eluasemekriis, hinnad kappavad lakke, sest pole piisavalt kortereid. Paljud inimesed ei suuda endale iialgi oma kodu lubada.

Eluaseme teema on ka Euroopas väga põletavaks kujunenud, eriti suurlinnades. Noored ei saa eluaseme ostmisest unistadagi, rääkimata sellest, et tööealised inimesed ei suuda Pariisis, Londonis, Madridis endale osta eluaset, sest see on nii meeletult kallis.

Siin kiiret ega odavat lahendust kindlasti ei ole. Olukorrast, kus hinnad on laes ja pakkumine väike, aitaks päästa olulise mahuga avaliku sektori üürifondi loomine. Et oleks selline avalik üürisektor, mis pole mõeldud ainult sotsiaalselt tõrjutud inimestele, aga mis on lihtsalt konkurentsiks eraüüriturule. Seal saaks kas riik või omavalitsus ehk linn üürihindasid kaane all hoida ning reguleerida ja kuidagi võimaldada soodsamat eluaset.

Et rahastada eluaseme, tervishoiu- või hariduspoliitikat, on vaja raha ehk rohkem maksutulusid. Mida või keda tuleks enam maksustada?

Täiendavate maksutulude leidmine on kogu Euroopas sisepoliitiliselt teema number üks lisaks Ukraina sõjale. Üldine soovitus oleks laiendada maksubaasi ehk ärgu olgu sul kolm maksuliiki, vaid kolmkümmend maksuliiki, mis on väikesed. Rohkem makse erinevatele maksumaksjatele, ühed maksavad ühe asja eest, teised teise.

On vaja tööjõult maksukoormat ära võtta.

Meil on kõrgelt maksustatud tööjõudu, eriti kes töötavad n-ö ametliku töölepinguga, kuid sellist tööd jääb üha vähemaks. Euroopas töötab napilt pool töötajaskonda nn standardsete töölepingutega ja kui me ainult nendelt kogume raha pensioniteks ja tervishoiuks, siis oleme väga kiiresti käpuli. Tegelikult juba olemegi. On vaja tööjõult maksukoormat ära võtta, ükskõik kas ta on tööandja või töötaja õlgadel, ja maksustada muid asju.

Tuleb samuti mõelda, mis on need asjad, mida me oma ühiskonnas näha tahame ja mida me näha ei taha. Enamik Eesti inimesi ei poolda väga suuri varanduslikke lõhesid. Nad leiavad, et ka praegu on Eestis varanduslikud lõhed liiga suured. Mida siin teha saab? Tulebki enam maksustada varandust, mitte palka. Maksustada tuleb jõukust ehk kinnisvara, aktsiaid, pärimisega saadud asju, mis iganes luksuskaupu jne. Neid varaliike maksustatakse maailmas ju päris palju, lisaks pannakse mõnel pool lisamaksud peale umbes ühele protsendile kõige rikkamatest.

Meie praegune tulumaksusüsteem paneb kõige suurema maksukoormuse keskmise palga saajale. Aga väga rikkad ei saa ju enamikku oma tuludest palgast, vaid mingitest muudest varadest, ja neid meil Eestis ei maksustata, mis on üks fundamentaalne probleem.

Kui tahame puhast loodust, siis peame ka saastamist maksustama – peame mõtlema, et keskkonnakahjulik käitumine ongi kallis.

Kas peaksime kriisi tõttu ka oma õhukese riigi ideoloogiast (lõputu eelarvetasakaal) lahti ütlema, on see muutunud meie piduriks?

Jah. Seda on Euroopa õppinud eri kriisidest, et kui on häda käes, siis on riiki vaja. Saksa keeles on õhukesele riigile minu meelest tabav termin “öövalvur riik”. Sel puhul käitub riik nagu lapsehoidja, kes istub hälli kõrval ja toimetab ainult siis, kui laps nutma hakkab.

Niimoodi võibki toimida, kuni kõik on rahulik, aga kui on keerulised ajad, siis on riik see, kes saab tõhusamalt reageerida. Me võime öelda, et äriettevõtted suudavad ka kiiresti kohaneda – et kui Covid-19 tuli, siis mõned inimesed kohe hakkasid maske õmblema –, aga need on pisikesed sammud, millest suurte kriiside puhul ei piisa. Kui pead mobiliseerima kiiresti väga palju raha, jõudu, suurt territooriumi, siis lihtsalt erasektor ei käi niisugustest ülesannetest üle.

Samas kui räägime õhukesest riigist, siis ta võib olla õhukene teenuste mõttes ja ta võib olla õhukene administratiivselt ehk napib inimesi, kes neid teenuseid osutavad. (näiteks õed, õpetajad, politseinikud jne).
Samas Eestis on need asjad natukene paigast ära. Eesti riik ei ole õhukene selles mõttes, kui palju on meil ministeeriumites töötajaid. Kui ma võtan mõne riigiameti kodulehekülje lahti, siis kerin ja imestan, et mida need inimesed kõik teevad, seal on suured kommunikatsiooni- ja suhtekorraldusosakonnad, projektijuhtimise ja koordineerimise osakonnad jpm. Need suured valitsemise majad võiks küll olla õhemad.

Milliseid probleemid tõi koroonakriis haridusvaldkonda, mis on põletavamad probleemid?

Laias laastus muutis koroona palju õppimise ja õpetamise olemus. Tekkis n-ö isejuhtiv õppimine ja arusaam, et õpetaja ei ole see, kes vaid õpiku teksti ette loeb.

Ma arvan, et kõik haridusasutused on sügisel küsimuse ees, kuidas tuua üliõpilased tagasi linnakusse. Olen rääkinud paljude kolleegidega teemal, et ainult veebipõhine õpe jääb oma tulemuselt või kvaliteedilt oluliselt tavaõppele alla. Aga selleks, et inimesed tahaksid tulla uuesti füüsiliselt klassiruumi, peab seal olema midagi, mis on seda tulekut väärt. Ma saan aru, kui Valgas elav üliõpilane ütleb, et kas ma pean ikka Tallinnasse tulema, kui ma saan loengus näha slaide, mida võiksin ka kodusarvutist vaadata. Juba keskkoolist alates on see koolidele oluline väljakutse, kuidas kujundada õppimist nii, et füüsiline kohalolek oleks ka õppijate poolt väärtustatud. Kindlasti võiks koolihariduses olla elavat diskussiooni, vestlust ja arutlemist palju rohkem.

Sõda oleks justkui õigustus ka Eestis mingite probleemide lahendamata jätmisele. Ka valitsust ei tohiks justkui vahetada, kuigi Eesti ise ei ole otseselt sõjas.

Sõda ei ole õigustus mitte millelegi, aga kui sõda on puhkenud, siis ta aitab lahendada ja kiirendada mingite probleemide lahendamist. Minule, kes on nõukogude ajal koolis käinud, meenub Karl Marxi lause, et sõjad on ajaloo motivaatorid – nad kiirendavad protsesse, mis muidu oleks võtnud palju aega. See hind, mida me maksame, on aga nii suur, et sõjal ei ole õigustust.

Paljud eksperdid ja pool-eksperdid ütlevad (sotsiaal)meedias, et lõpetage ära, meil on nii keeruline julgeolekuolukord, et praegu tuleb kõik sisemised erimeelsused maha matta. Minu arvates on see aga ohtlik, kui ütleme, et niikaua kui Ukrainas on sõda, Eestis sisepoliitikat ei ole. See on tee autokraatlikusse ühiskonda.

Kas Venemaa võib tulevikus saada endale ka Ukraina sõja tõttu demokraatlikud juhid?

Selles osas olen kahjuks üpriski skeptiline. Putin saab otsa nii või teisiti, sahistatakse, et see juhtub õige pea. Sellesse, et me seejärel näeksime kolme aasta möödudes demokraatlikku ja vaba Venemaad, ma ei usu. Võtame näiteks kaks tegurit: Venemaa ajalugu ja avalik arvamus.

Venemaa ajaloo puhul ma ei tea, kas demokraatia perioodi isegi ühte aastat kokku tuleb – 1917. aasta veebruarist oktoobrini ehk, ja siis käis ju ka Esimene maailmasõda.
Putin ei saaks praegu sõdida, kui avalik arvamus ei toetaks teda või vähemasti vaikides pealt ei vaataks. Millal toimub vene rahva vaimne puhastumine, seda on isegi raske ette kujutada. Saksamaal võttis see aastakümneid aega, enne kui natsikuritegudest suudeti rääkida ja neid tunnistada.

Kas meil tuleks teha kiire üleminek eestikeelsele haridusele?

Minu jaoks ei ole küsimus selles, mis keeles me õpetame, vaid selles, kes õpetab ja mida õpetame. Eesti oleks pidanud tegema väga radikaalse kaadri väljavahetamise kohe 90ndatel, aga seda ei tehtud. Vene koolides jäid samad õpetajad paigale, nende seas oli ka palju sõjaväelaste naisi ja Kremli- või nõukogudemeelseid, isegi kui nad purssisid eesti keelt. Kõik iseseisvusaastad on Eesti riik sellele vaadanud läbi sõrmede, peitnud pea liiva alla. Me jätkuvalt ei koolita vene koolidele õpetajaid ja eesti keele õpetajaid. Nii kaua, kui vene kooli õpetajaskond tekib nii-öelda isevoolu teed, nii kaua nende vene koolidega midagi ei muutu.

Kui lihtsalt vene lapsed tõsta üle eesti kooli, on see ülekohtune eesti õpilaste ja eesti õpetajate suhtes. Mõnes kohas sujub üleminek võib-olla hästi, mõnes kohas vindub, aga see ei ole lahendus.

Kas ja kuidas mõjutab Ukraina sõda globaalselt kogu maailma?

Kindlasti on sõda juba maailma mõjutanud. Oma blogis Sharpminder oli meil üks lugu “Ärkamisaeg”, mis saigi oma pealkirja seetõttu, et Ukraina sõda ja Venemaa kallaletung Ukrainale oli ebameeldiv äratus paljudele lääneriikidele. Julgeolek sõna otseses mõttes ehk militaarjulgeolek jääb väga pikaks ajaks oluliseks poliitika valdkonnaks.
Euroopa Liit loodi sõjaeelse eufooria lainel – usuti, et sõda on läbi ja selleks, et sõda enam ei tuleks, peame looma üksnes majandusühenduse. Euroopa Liit ei tegelenud üldse oma välispiiride kaitsega, oma sõjalise julgeolekuga, ja need asjad vaadatakse nüüd väga tõsiselt ringi.

Teiseks on süvenenud arusaamine, kuivõrd vastastikku sõltuv on maailm üksteisest, see on globalismi ümberdefineerimine. Eks selle üleilmastumisega oli ka natukene sellist hurraa-optimismi – kõik kannavad peagi ühtemoodi teksaseid, söövad pitsat, joovad Coca Colat ja vaatavad Netflixi. Nüüd näeme, et globalismi tuum on mitte selles, et me oleksime sarnased, vaid selles, et oleme käsist-jalust seotud.

Mulle meenub Ulrich Becki kuulus riskiühiskonna teooria, kus ta ütles, et maailm on jõudnud faasi, kus me ei saa jagada ainult hüvesid, vaid ka kõike seda, mis on halb. Ukraina sõjast ajendatud toidukriis on kindlasti üks näide sellest, et maailm peab mõtlema, kuidas tagada julgeolekut, ka toidu- ja energiajulgeolekut.

Sõda on siiani nähtud vaid lokaalse probleemina, isegi kui on räägitud võimalikust maailmasõjast, on justkui üksnes konkreetsed riigid, kes on omavahel sõjas. Praegu näeme, et sõda kahe riigi vahel mõjutab kogu maailma, ka neid, kellel ei ole naftajuhet või gaasi.

Kas endine rahulikum aeg tuleb üldse kunagi tagasi?

Arvestades kobar-Covidit, kliimakriisi ja sõda, siis kõik see teeb võimatuks pöördumise vanasse aega. Tehnoloogia areneb kiiresti, muudab nii inimeste elustiili kui ka töömaailma. Sellist maailma, mis meil oli näiteks viis aastat tagasi, me enam ei näe. Uus maailm saab olema palju ebakindlam. Ta ei pruugi olla tingimata halvem, aga on ebakindlam, ja inimesed peavad sellega harjuma.

Tootsi soovitus: võtke elu vabamalt!

Kas me oleme kiirest arengust peapöörituse saanud, küsib Anu Toots, kelle meelest võiksime elu lihtsuse juurde tagasi pöörduda.

“Olin sel kevadel kaks kuud Hispaanias suhteliselt väikeses rannikulinnakeses, aga käisin vahepeal ka suuremates linnades nagu näiteks Valencias ja Madridis,” räägib Anu Toots.

“Üks asi, mis mulle Hispaanias rohkem meeldib võrreldes Eestiga, on elu lihtsus. Võtame näiteks rattateede teema. Tallinnas on olnud palju vingumist, et kas meil on rattateid piisavalt või mitte, kas need on heas korras või mitte, kas nad on punased või rohelised, mis värvi nad olema peaksid jne. Hispaanias võetakse neid asju palju rahulikumalt. Seal on mõned rattateed väga kohutavas seisus, keegi ei ole neid renoveerinud, aga inimesed on rahulikud ja ikka sõidavad. Mõnes kohas ei olnud näiteks rattateid üldse, oli lihtsalt kitsas linnatänav, kus kõik ratturid sõitsid, mööda neist ei saa, sest liiklus on tihe ja autod sõidavad sama aeglaselt nagu ratturid. Paljudest asjadest, kus Eestis on hull probleem üles kisutud, seal seda ei tehta. Sellest võiks õppida. Me tahame, et kõik oleks viimase peal ja et selle peaks meile tagama peamiselt valitsus. Oleme võib-olla kiirest arengust peapöörituse saanud.”

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Lembit Sikk
28. juuni 2022 12:26
Aitäh! Oli hea lugeda seda kõike, millest me abikaasaga oleme ikka arutanud. Meie jaoks üllatas hariduse osa, mille peale ei tulnud, et vene süsteemi edendajad koolis õpetavad edasi ning siis imestavad tulemuste üle. Veelkord suur aitäh! Hispaaniaga niipalju ühist, et meil tütar Granada ülikoolis õppejõud ja mees professor samas koolis.
Muna
28. juuni 2022 00:32
Parem on saaste kui rohekonnad