Tasub vaadata, et valitsus liiga ulatuslike riiklike kulutustega hinnatõusule lisahoogu ei anna. Kehtestades seeläbi justkui kogemata täiendavat “inflatsioonimaksu."

Madis Müller, Eesti Panga president
Turvas kütusena oleks meile tõhusaks abiks (2)
13. juuni 2022
Foto: Scanpix / foto on illustratiivne

Eesti Päevaleht tõi esile, et turvast kaevandatakse meil üha suuremas koguses. Teisalt viiakse see aga väärindamata välja. Maa-ameti maavarade bilansi alusel kaevandati 2021. aastal turvast koguni 906 000 tonni, aasta varem oli see näitaja vaid 699 000 tonni – seega aastane kasv 30%. Keskeltläbi jäävadki aastased mahud poole miljoni ja miljoni tonni vahele. 92-95% turbast läheb eksporti.

Valdavalt kasutatakse seda teistes riikides, näiteks Hollandis aiandusmullana. Teisalt kujutab turvas endast väärtuslikku kütteallikat. Võiks lisada, et praeguse kütuste hinnaralli taustal peaks püüdma seda suunata rohkem kodumaiseks kütuseks. Mõistagi tuleks selleks ettevõtjaid kuidagi stimuleerida.

Vähe usutav, et väga kõrgete kütusehindade taustal on turvast kasulikum mullana müüa kui siin kohapeal näiteks briketti toota. Teisalt on aga eriti just riigil eri võimalused turvast energeetikasse suunata, sest maavarad ju kuuluvad riigile. Enne sõda tarniti turbabriketti meile muide Valgevenest ja Ukrainast, ehkki seda toodetakse ka Eestis. Mõned katlamajad kasutavad meil turvast kütusena, kuid varude suurusega võrreldes ikkagi vähe.

Turbaliidu andmete katavad turbaalad 22% Eesti pindalast. Meie arvestatav turbavaru on u 2,4 miljardit tonni, sellest kogusest on praeguseks ette nähtud tööstuslikuks tootmiseks 775 miljonit tonni. Eesti kaevandamismaht, nagu öeldud, on umbes miljon aastas.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

meenutaja
18. juuni 2022 14:41
II maailmasõja ajal käidi turvast lõikamas nii Pääsküla kui ka Harku rabas. Selleks oli spetsiaalne labidas. Eks see turvas tahtis pärast ka kuivatamist.
Aina imesta!
13. juuni 2022 11:51
Ei tea kuidas saab nimetada ideed kaunis madala kütteväärtusega turba taas ahju ajamist nimetada selle väärindamiseks? Kogu idee taga saab olla vaid jällegi mõne kohaliku "ettevõtlusgeeniuse" kitsalt omakasupüüdlik ärihuvi ega midagi enamat, millest aga lõppkokkuvõttes kaotaks kogu ülejäänud eesti elanikkond kellele see möödunud aastatuhandetega ladestunud turbavaru tegelikult kuulub. Rääkimata keskkonnale tekitatud kahjust.