„Tuleks mõelda läbi, kuidas saaksime kruiisituristi suunata mõnda teise põnevasse asumisse,“ sõnas Tallinna abilinnapea Madle Lippus. „Seni on vanalinn arenenud just sellise teemapargina, mis on sobiv kruiisituristile kogemiseks. Tuleb mõeldagi sellest rohkem kui elukeskkonnast – sellest parimast kohalikust elust, mida me tegelikult tahame pakkuda ka välisturistile.“

Vanalinna elaniku Üllari hinnangul on seal tore elada. „Mõnikord on müra mõnel öösel akna all, aga üldiselt mitte,“ märkis ta. „Koroonaaeg oli väga rahulik, aga praegu on ka suhteliselt okei.“

Koroona aeg näitas ilmekalt, et kui vanalinnas turiste ei ole, ei olegi siin kedagi. Nüüd on turistid tagasi ja pealtnäha ka elu keeb, aga küsimus on, kuidas saada siia tagasi ka kohalik elanik? Tallinna vanalinn võib ju olla kõrge kultuuriväärtusega pärl, kuid kui puudub kohalik elanikkond, ei ole ka tõelist elu. Sissekirjutus vanalinnas on umbes 5 000-l inimesel. Reaalselt elab vanalinnas 2 500 elaniku ümber, mida on aga liialt vähe kohaliku asumi toimimiseks.

„Sellist elusat elu võiks rohkem olla, aga just tegelikult sellist elu nagu etendusi, kontserte,“ rääkis linnakodanik Ain. „Väikseid, mitte suuri – suured klubid vanalinna ei sobi, aga just väiksel tasemel igasuguseid klubisid ja asutusi võiks küll rohkem olla.“

Tallinna abilinnapea Madle Lippus nentis, et igapäevaelu ei ole vanalinnas alati kõige mugavam. „Kohati kasvõi kommunaalteenused ei ulatu kõigi majadeni,“ märkis ta. „Mingil määral kindlasti mõjutab ka see, et kuna ta on nii oluline turismisihtpunkt, siis mõttekam tundub oma korter siin suure raha eest üürile anda.“

Linnakodanik Viktoria märkis, et vanalinn on kindlasti turistikeskne, aga ka imeline. „Aga mida muuta – siin ma jään hetkel vastuse võlgu, ma ei ole mõelnud kunagi selle peale,“ ütles ta.

Vanalinn on muutunud väga turismikeskseks piirkonnaks

Vanalinna uurija ja muinsuskaitsespetsialist Triin Talki sõnul ongi peamine probleem see, et vanalinn on muutunud viimasel ajal väga turismikeskseks piirkonnaks. „Kui nüüd see suur rahvusvaheline turism ära kadus ja pausil oli mõnda aega, siis ilmnekski, et siin ettevõtlus või üldse elu kadus ära selle ajaga,“ lausus ta. „Kõige lihtsam ots ilmselt, kust sellele lähenema hakata, on see, et linn ja riik oma ruume välja rentides, seaksid mingisugused sisulised kriteeriumid, millele peaks vastama. Turismile orienteeritud ettevõtted tulevad siia ise – siin on teadlikult vaja tekitada ka muud elu ja hoida muud elu.“

Vanalinna kuvand olla liialt kaldu turisminduse suunas. Domineerivad odavad suveniiripoed ja turistidele orienteeritud söögikohad. Hinnad on kõrged ja kõik see ei tõmba ligi kohalikke elanikke.

Mitme kohviku ja kinnisvarapidaja, lisaks ka vanalinna elanik, Vello Leitam toob välja, et vanalinnal on ärilised konkurendid – näiteks Telliskivi, Noblessner või kasvõi Viru keskus, mida aktiivselt turundatakse ja kus korraldatakse üritusi. „Kui toimub siin midagi – on ta siis jõuluturg või äsja olid siin vanalinna päevad, ega siis ei ole rahvast üldse puudu,“ rääkis ta. „Aga vanalinna kui objekti, mida turundatakse ja kus korraldatakse pidevalt üritusi, sellist asja ei ole.“

Vanalinna iseloomustab ka nii-öelda funktsioonide kadu, mis ei ole samas uus probleem. Lähiajal kolivad vanalinnast ära siseministeerium ja Georg Otsa Muusikakool. Need on ainult mõned näited. Vanalinnast välja kolinud või on välja kolimas mitmed asutused, mis tahes-tahtmata võtavad kaasa ka inimesed. Näiteks Eesti Loodusmuuseum plaanib välja kolida, asemele aga tekivad liigagi sageli hotellid, mis paraku ei too siia tagasi seda kohalikku elanikku.

Abilinnapea Lippuse sõnul on oluline vaadata, et, et vanalinnas oleks erinevat tüüpi tegevusi ja erinevaid funktsioone. „Hotelle vanalinnas juba on, mitte et hotell iseenesest oleks halb,“ märkis ta. „Hotell oma tüübilt ei ole selline ettevõte, mis genereeriks seda kohalikku elu või oleks sihtpunkt, mille pärast vanalinna tulla.“

Kohalik elu vajab turgutamist ja turiste võiks rohkem mujale suunata

Leitam oli nõus, et elementaarseid funktsioone on juurde vaja. „Elan Pikal tänaval ja muidugi oleks vaja, et pood on olemas, et esmatarbekaupasid saab,“ rääkis ta. „Kas autoga väga ligidale pääseb, tähendab enda maja ette nagu ei pääse. Teine asi, et oleks lasteaed – kui vanalinnas oleks lasteaed vanalinnaelanike jaoks, siis oleks palju rohkem huvi inimestel ja noortel peredel tulla ja elada vanalinnas.“

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Tallinna vanalinn on turismisihtkoht ja selleks ka jääb. Kuid kuidas turismindus siis ikkagi reguleerida?

Lippuse hinnangul tuleks vaadet turismile geograafiliselt mitmekesistada. „Tuleks mõelda läbi, kuidas me saaksime kruiisituristi suunata mõnda teise põnevasse asumisse,“ selgitas ta. „Seni on vanalinn arenenud just sellise teemapargina, mis on sobiv kruiisituristile kogemiseks. Tuleb mõeldagi sellest rohkem kui elukeskkonnast, sellest parimast kohalikust elust, mis on see, mida me tegelikult tahame pakkuda ka välisturistile.“

Ühine eesmärk on muuta vanalinn taas pulbitsevaks linna keskuseks. Milliseid teid pidi selleni ka jõuda, seda kõike arutletakse ka järgmise nädala linnafoorumil „Vanalinna uus võimalus“, kuhu on oodatud kõik kaasa mõtlema.

Talki sõnul on meil ees suur töö. „Kui sa käid kuskil toredas vanalinnas, kus on väikesed toredad kohalikud kohvikud, mitte McDonaldsid ja sellised suveniiripoed ainult, siis üldiselt see ongi väga pika töö tulemus,“ märkis ta. „See ei juhtu niisama. See on aastakümnete pikkune töö tegelikult sellistes vanemates turismilinnades. Me hakkame nüüd alles sinna jõudma, et seda tööd on vaja hakata tegema.“