"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
linnafoorum Ettevõtja Kristjan Lepik: Väärtust linnaruumi saame tuua vaid julgete otsustega, vajadusel ka isikliku ebamugavuse hinnaga (0)
14. juuni 2022
Kristjan Lepik Foto Scanpix

„Kui me Euroopas käime vanalinnu vaatamas, siis need on kõik tohutult erinevad,“ ütles Elav Tänav asutajaliige, investor ja ettevõtja Kristjan Lepik.  „Näiteks Ljubljana keelas 2007. aastal kaheteist hektari suurusel alal suures osas autode liikumise. Sel hetkel oli 40 protsenti inimestest selle poolt. Kellelgi oli meeletult julgust ja visiooni see asi ära teha. Täna 97 protsenti inimestest ei tahaks sinna autosid tagasi vahetada.“

Lepik kirjeldas, kuidas ta ühel hetkel otsustas, et inimene peab suutma enda väärtuste eest seista ka enda isikliku ebamugavuse hinnaga. „Otsustasin, et ma hakkan autot hoidma ainult vanalinnast väljas parklas ja maksan selle eest eraldi tasu,“ rääkis ta. „Vanalinnas on küll tänavaid, kus tegelikult autod mitte mingil juhul ei peaks sõitma. Just läksin tööle rattaga ja üks kaubik oli parkinud Vaimu tänava nii kinni, et seal taga vihmasabinas seisis ema käruga ja teisel pool mina.“

Lepik on nüüdseks olnud juba paar aastat vanalinna elanik ning ära kolimist tema sõnul plaanis ei ole. „Sest siin on midagi väga ägedat,“ ütles ta. „Linnaruum on saanud üheks minu südameasjaks ning üks oluline verstapost sellel teel oli startup Teleport. Telepordiga me aitasime andmete põhjal inimestel leida endale sobiv linn maailmas, kus nad võiks elada.“

Lepiku kinnitusel kolivad inimesed tänapäeval elama linnadesse, mitte riikidesse. „Kas sa lähed Berliini või Münchenisse elama, on diametraalselt suur vahe,“ märkis ta. „Ma arvan, et Tallinn võib-olla Berliinile sarnasem kui München.“

Teine oluline õppetund oli Lepiku sõnul see, et elanike õnnetunnet määrab suuresti ka linnaosa, kus elatakse. „See selgus just klientide tagasiside põhjal, et inimeste õnnetunne sõltub väga palju sellest mitte, kus linnas nad elavad, vaid kus linnaosas,“ rääkis ta. „Kui sa tood mõne inimese Tallinnasse ja paned ta kuskile Õismäe lõppu elama, võib ta olla tohutult õnnetu, aga näiteks kuskil Kopli keskel võib ta olla ülimalt õnnelik. Mõne teisega võib olla risti vastupidi.“

Lepiku kinnitusel selgus Telepordi klientide tagasisidest, et inimesed ja nende soovid on väga erinevad ning see peegeldub ka nende elukohaeelistustes. „Inimeste vastused sellele, mida nad ühe linna puhul tähtsaks peavad, on tohutult erinevad,“ ütles ta.

Vanalinn on jäänud püsima erinevate riigikordade ja sõdade ajal

Vanalinna puhul tõi Lepik esile asjaolu, et see on siin seisnud osaliselt sellisena juba ammusest ajast. „Mulle meeldis üks Tõnu Kõrvitsa ütlus – talle üldiselt meeldib mets, sellepärast et metsal on meist ükskõik, et siblivad mingid inimesed ja surevad ära,“ parafraseeris ta. „Vanalinnal on võib-olla natuke sarnast rolli, et need majad on üsna palju aastate jooksul näinud riigikordi, sõdu, erinevaid inimesi ja paljud seisavad seni suhteliselt rahulikult, stoiliselt. See on minu arust väga suur väärtus vanalinna puhul.“

Lepik rõhutas, et iga linnaosa on disainitav ning vaadeldav seetõttu mõneti ka tootena. „Iga toote puhul on ülitähtis teada, kellele see on suunatud,“ märkis ta. „Ma arvan, et Tallinna linna on tehtud väga pikka aega mitte kellelegi ja kõigile korraga. See ei ole eduka toote ehitamise mudel. Tegelikult peaks teadma, kellele sa teed linna, kellele sa teed linnaosa ja siis see saab väga hästi disainilt arendada.“

Lepiku hinnangul on vanalinna puhul kasutamata jäänud üks hästi suur potentsiaal. „Linn on viimastel aastatel liikunud üha rohkem Põhja-Tallinna suunal ning Vanalinn on jäänud kõige selle liikumise keskmes ära kasutamata,“ selgitas ta. „Tal on oma ajalooline identiteet, mille üks tükike on see, et tal on inimestest natuke ükskõik, aga teisest küljest võiks tal olla palju suurem väärtus inimestele, kes siin elavad ja käivad.“

Väärtuste loomisel tekib sageli konflikt ettevõtjate ja ametnike vahel

Väärtust saab Lepiku sõnul luua vaid julgete otsustega. „Kui me Euroopas käime vanalinnu vaatamas, siis need on kõik tohutult erinevad,“ lausus ta. „Näiteks Ljubljana keelas 2007. aastal kaheteist hektari suurusel alal suures osas autode liikumise. Sel hetkel oli 40 protsenti inimestest selle poolt. Kellelgi oli meeletult julgust ja visiooni see asi ära teha ja täna 97 protsenti inimestest ei tahaks tagasi vahetada.“

Väärtuste loomise juures on Lepiku hinnangul suur konflikt ettevõtjate ja ametnike vahel. „Ettevõtjad tahavad luua muutusi, kuid ametnikud kardavad muutusi – keegi võib ju pahandada,“ märkis ta. „Kui sa hoiad kõike nii nagu see juba on, siis on pahanduste tekkimise risk palju väiksem.“

Lepiku sõnul muutub linn kogu aeg ja see on võrreldav ookeanilainega, millega pole mõtet vaielda. „Me peaks mõtestama, kuidas maailm muutub, kuidas linn kasvab ja voolab,“ ütles ta. „Selle ookeanilaine juurde disainima linna poolt ägedaid lahendusi.“

Seni, kuni me asjadele selliselt ei lähene, oleme me Lepiku sõnul nukras olukorras, kus muutuseid ongi väga raske teha ning väärtuste juurde loomine võib toppama jääda. „Me peame ühiselt mõtlema, et mis on need sammud, mida me hakkame koos astuma,“ rõhutas ta. „Elav Tänav võib panna jõuõla alla ja öelda, et me võitleme selle eest. Ühiselt minnes saab muutust teha.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.