„Meie eduteguriteks on olnud just need otsused, mida sa ei suudaks ühelegi nõukogule põhjendada,“ sõnas Telliskivi loomelinnaku tegevjuht Jaanus Juss. „Näiteks kasumliku veinibaari põhimõtteline väljavahetamine kahjumliku kunsti vastu, on miski, mida ei ole võimalik põhjendada ühelegi komiteele või kellelegi aruandvale organile.“
Telliskivi loomelinnaku tegevjuht Jaanus Juss tutvustas tänasel Vanalinna Linnafoorumil neid väärtusi, millele on üles ehitatud Telliskivi loomelinnak. „Meil on pidev elav järjekord ukse taga ja me hästi hoolega valime, milliseid üürnikke me vastu võtame,“ selgitas ta. „See on päris pikk protsess. Katsume aru saada, mis on see ettevõte, mida nad teevad, kes on need inimesed, kuidas nad oma äri ajavad ja eelkõige, kuidas nad lisavad täiendavat väärtust loomelinnakusse oma kohalolekuga. See väärtuskoht ei ole kunagi üür.“
See tähendab aga Jussi sõnul ka seda, et kui parasjagu ideaalset üürnikku pole võtta, siis jäetakse pind pigem tühjaks. „Kui tänagi loomelinnakus ringi käia, võite näha ruume, kus endised kasvavad puud sees ja aknad on katki visatud,“ märkis ta. „Lihtsalt ootab oma aega seni, kuni me leiame selle õige asuka. Seda võib võrrelda kunstinäitusega – kui sul on seinal ruumi kümnele pildile, aga sul on kaheksa ideaalset pilti, siis sa ei pane viimasele kahele kohale lihtsalt täitepildid, seni kuni sa leiad ideaalsed sinna.“
Selles osas on Jussi hinnangul heaks näiteks Fotografiska maja. „See punane maja seisis meil tühjana vist ligi kaksteist aastat,“ ütles ta. „Sinna tehti kõikvõimalikke pakkumisi suurte telekomifirmade poolt. Öeldi, et ehitage viis-kuus korrust peale ja teeme pika üürilepingu teiega. Iga kinnisvaraarendaja unelm selles mõttes, aga me teadsime, et ühel hetkel tuleb sinna midagi, mis ideaalselt sobib.“
Juss nentis, et sellise käiguga jäid nad ilmselt märkimisväärsest hulgast rahast ilma. „Aga täna me oleme täiesti veendunud, et see Fotografiska oli tegelikult see, mida me otsisime ja mis tegelikult lisab väärtus kogu loomelinnakute,“ kinnitas ta. „Need otsused, mis asukad loomelinnakusse tulevad ja kuhu nad sobivad, on alati sisust sõltuvad. Alati kõigepealt sisu ja siis me otsime koos selle asukaga, et milline see ruum võiks olla, kus nad asuvad, mida nad seal teevad ja siis me ehitame selle ruumi vastavalt neile parameetritele välja.“
Kõigepealt sisu, siis teostus
Juss kinnitas, et põhimõtteliselt nad midagi ette ära ei renoveeri. „Kui me teeksime mingi ruumi ette korda, siis tekib meil juba finantssurve, et ruum kiiremini välja üürida,“ selgitas ta. „Kui sul on ruum olemas, siis sa hakkad lihtsamini tegema kompromisse – las siis olla see nii kaua, kuni tuleb parem ja siis hakkab vaikselt see nö kunstinäitus murenema. See kõik annab meile ka võimaluse arendada hästi orgaaniliselt ainult sisust lähtuvalt.“
Teine oluline sammas on Jussi sõnul loomelinnakus kultuur. „Täna toimub meil üle 650 kultuurisündmuse aastas ja nendest üle poole on need, kellele me pakume ühte või teistsugust tuge,“ lausus ta. „Alates tasuta ruumidest, kuni reaalsete rahaliste toetusteni välja ja kõik mis sinna vahele jääb.“
Need üritused on Jussi kinnitusel samuti päris tugevalt kureeritud. „Otsime ja anname võimaluse üritustele, mis toovad mingi sisulise väärtuse kultuurikontekstis või sotsiaalses kontekstis juurde,“ ütles ta. „Sellised suuremad kommertslikud muusika üritused on täiesti toredad iseenesest, aga me pigem väldime neid. Sellises lihtsas meelelahutuses võib ka linnas mujal võbeleda, neid kohti on hästi palju. Me otsime selliseid hapraid, aga väärtuslikke asju, millele tegelikult me saame õla alla panna.“
Mõlemaid eeltoodud põhimõtteid seob omavahel Jussi sõnul kokku nende moraalne kompass, põhiväärtused ja ühiskondlik roll. „Meie põhiväärtused ei ole lihtsalt üks rida aastaaruandes,“ rõhutas ta. „Meie väärtuste ning moraalse kompassiga on kõik töötajad kursis ja need ei erine ettevõtte väärtustest. Ei ole nii, et peidan ennast ettevõtte membraani taha ja kus on ühiskondlikud keerulised küsimused, üritame jääda halli alasse. Näiteks samasooliste abielud või pagulaskriis – me oleme väga vokaalsed alates sellest, mida me toetame, miks me toetame ja kuidas me saame sinna panustada nii oma tegevustega kui ka kui ka rahaliselt.“
Pehmed väärtused ei ole sponsorlus, vaid investeering
Juss kinnitas, et sellised pehmed väärtused ei ole nende jaoks sponsorlus, vaid investeering. „Iga aasta me vaatame, mida me saame veel ära teha enne, kui majandusreaalsus meid kätte saab,“ ütles ta. „Samas, mida suuremaid samme selles suunas võtame, seda olulisemaks ja kindlamaks me ärimudel muutub. Meie panus ühiskonda tagasi andes ei sõltu meie kasumlikkusest, vaid see on meie igapäevase äritegevuse osa. Iga aasta anname me 15-20% oma käibest kultuurisektori toetuseks ja see ei sõltu, kas on head ajad või halvad ajad.“
Telliskivi loomelinnak on algusest peale hakkama saanud ilma igasuguste toetusteta ning Jussi hinnangul poleks täna loomelinnakut sellisel kujul olemas, kui toetust oleks saadud. „Need kriitilised edutegurid on olnud just need otsused, mis on sellised, mida sa ei suudaks ühelegi nõukogule põhjendada ja mida me ei suudaks kunagi Excelisse panna,“ selgitas ta. „Näiteks kasumliku veinibaari põhimõtteline väljavahetamine kahjumliku kunsti vastu, on miski, mida ühelegi komiteele või kellelegi aruandvale organile ei ole võimalik kunagi ära põhjendada.“
Telliskivi Loomelinnak on Jussi sõnul siiski erakapitalil tegutsev ja tulu tuleb üürist, mis on balansseeritud loomeettevõtete ning startup ja tugiteenuste vahel. „Startup ja tugiteenuste ettevõtetelt küsime me nii suurt üüri kui võimalik,“ märkis ta. „ Nad on valmis seda maksma, sest nad teavad, et nad on siin selleks, et loomekogukond saaks seal eksisteerida. Loomekogukonna üüre me hoiame kunstlikult madalal – kusagil 40-60 protsenti alla turuhinna, sest nende jaoks me seal olemegi.“
Juss rõhutas ka seda, et Telliskivi loomelinnak on suunatud kohalikule kogukonnale. „Me ei tee ühtegi otsust sellest lähtudes, et kuidas me sinna turiste rohkem saaks,“ kinnitas ta. „Meil ei ole eraldi pakkumisi, me ei turunda ennast kruiisilaevadel ega kuskil mujal. Kõik info, mis meie kohta ringi liigub, on see, mida inimesed omavahel räägivad. Väga vähe teeme väljaspoole kommunikatsiooni. Et selles mõttes on meie anum täidetud kohaliku kogukonnaga ja sinna lihtsalt füüsiliselt mahub turiste ka teatud hulgas, mis on väga tore, meil ei ole turistide vastu midagi.“
