"Eesti meedia on olnud alati veidi paremale poole kallutatud, sotsiaalmeedia uhuu-gruppe ei tasu uskuda."

Indrek Ibrus, meediaprofessor
video Vanalinna uurija Triin Talk: Linna tuleb arendada nii, et eelkõige oleks kohalikel elanikel hea, siis on ka meie külastajatel hea (2)
14. juuni 2022

„Linna arendamine peab olema kogukonnapõhine lähenemine,“ ütles Vanalinna Linnafoorumil vanalinna uurija ja muinsuskaitsespetsialist Triin Talk. „Kui ma varem mõtlesin, et kesklinnas ongi lärmakas ja öine melu, et sellega peaks leppima, siis kolides Viru tänava äärde eeldasin, et seal midagi eriti hullu ei ole. Aga sealne karjumine oli siiski niivõrd tugev, et kaks ööd ei saanud ma korralikult magada ja kolisin lõpuks ära.“

Vaata galeriid (32)

Arhitektuurikeskus on linnafoorumeid korraldanud juba üle kümne aasta. „See on formaat, mis on tõestanud ennast, kuidas leida ruumilistele probleemidele lahendusi,“ ütles Eesti arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg. „Ma tahaksin natukene vaielda. Vanalinn ei ole probleem, vaid meie rõõm. Peame selle rõõmu lihtsalt taas ülesse leidma.“

Viimased kaks aastat on olnud väljakutseks kõigile ning ilmsiks toonud teemad, mida varem ei ole osatud märgata. „Trendid, mille üle me ei ole rõõmsad,“ lausus Järg.  „Peame mõtlema, kuidas anda vanalinn tagasi meile endile, sest siis on selles pikas perspektiivis ka rõõmu kõigile ja teistele, kes seda linna tulevad vaatama.“

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti sõnul proovib linn leida laiemat visiooni samal ajal praktilisi lahendusi otsides. „Meil on olemas sõnastatud kontseptsioon, kuidas edasi minna, projektid, mida tuleb ellu viia, sealhulgas ka pikemas perspektiivis,“ kirjeldas ta. „Ideaalset tulemust ei ole võimalik saavutada, sest vanalinna puhul on kõige keerulisem leida erinevate huvide vahel tasakaal. Kui küsite, kas linnavalitsusel on olemas kontseptuaalne arusaam, siis ei ole. Oleks väga tore, kui linnafoorumi päeva lõpus vaadata, mis on ürituse tulemused ja panna plaan kirja, aga tõenäoliselt nii lihtne see kahjuks ei ole, see on pikk ja aeganõudev protsess.“

Vanalinn on muutunud turismikeskseks

Vanalinna uurija ja muinsuskaitsespetsialist Triin Talki sõnul on Tallinna vanalinna muutunud viimasel ajal väga turismikeskseks piirkonnaks. „Kui nüüd see suur rahvusvaheline turism ära kadus ja pausil oli mõnda aega, siis ilmnekski, et siin ettevõtlus või üldse elu kadus ära selle ajaga,“ lausus ta. „Kõige lihtsam ots ilmselt, kust sellele lähenema hakata, on see, et linn ja riik oma ruume välja rentides, seaksid mingisugused sisulised kriteeriumid, millele peaks vastama. Turismile orienteeritud ettevõtted tulevad siia ise – siin on teadlikult vaja tekitada ka muud elu ja hoida muud elu.“

Vaadates turisminumbreid pikemas perspektiivis, käis vanalinnas enne Covid-19 lainet hinnanguliselt kuni 3,6 miljonit väliskülastajat aastas. Aastatel 2020 – 2021 toimus suur langus, kuid nüüd on taas palju turiste oodata, sest inimesed tahavad reisida.

Elamisvõimaluste vähendamise ja turismi monokultuuri kiirendamise abimootor on Talki sõnul lühiajalise rendi platvormid. „Majutusettevõte Airbnb on kontsentreeritud vanalinna ja selle lähedale, mis toob ka turiste vanalinna rohkem,“ märkis ta. „Kui üks piirkond muutub turismile sõltuvaks, mida nägime ka turismikriisi olukorras, siis kohalikud hakkavad mõtlema, et nende jaoks ei ole vanalinnas midagi ja paraku hakkavad need kohad välja surema.“

Vanalinna atraktiivsus elupiirkonnana väheneb

„Airbnb on inimeste jaoks muutunud suureks häiringuks,“ sõnas Talk. „Üks elanik kirjeldas, et tal on tunne nagu elaks veidras hotellis: iga päev käivad koristajad, tal ei ole tuttavaid naabreid, vaid need pidevalt vahetuvad ja seetõttu ei tahagi ta seal enam elada.“

Vanalinlased on Talki sõnul öelnud, et neid häirib kõige rohkem vanalinnas elamise juures öine melu ja lärmakus. „Ka mul õnnestus esmakordselt vanainnas kümmekond päeva elada,“ kirjeldas ta. „Kui ma varem mõtlesin, et kesklinnas ongi lärmakas ja öine melu, et sellega peaks leppima, siis kolides Viru tänava äärde eeldasin, et seal midagi eriti hullu ei ole. Aga sealne karjumine oli siiski niivõrd tugev, et kaks ööd ei saanud ma korralikult magada ja kolisin lõpuks ära.“

Talk küsis vanalinlastelt põhjuseid, miks nad sealt lahkuda plaanivad. „Peamised põhjused olid elanike soov minna elama rohelisemasse kohta,“ selgitas Talk. „Vanalinn on meil paraku suhteliselt kivine ja ei paku inimesele looduslähedust. Lisaks toodi välja kõrged elamiskulud ja soov uude majja kolida.“

Talk ütles, et kui jätame end ilma vanalinnast, jätame end ilma ka kõige väärtuslikumast pärandist. „Pikas perspektiivis saavad ühte pärand keskkonda kaitsta ainult selle inimesed, kes siin elavad, seda hooldavad ja kasutavad,“ rääkis ta. „Ajutised külalised seda kindlasti teha ei saa, sest nad tulevad ja lähevad.“

Linna kui terviku seisukoht

Piirkond muutub kõrghooajal ülerahvastatud ja lärmakaks paigaks, mille läbimist välditakse ja madalhooajal muutub kõledalt tühjaks. „Võib juhtuda, et linn kaotab atraktiivsuse „kultuursemat sorti“ turistide jaoks, kes soovivad jääda pikemaks ajaks, saada osa kohalikust elust ja kultuurist,“ lausus Talk. „Võime kaotada enam-vähem toimiva peaaegu autovaba 15-minuti linna südame.“

Olulisemaks osapooleks linna arendamise juures on kohalikud elanikud. „Linna tuleb arendada nii, et elanikel on hea, siis on ka meie külastajatel hea,“ sõnas Talk. „See peab olema kogukonnapõhine lähenemine, mis kaasab kohapeal kõiki osapooli eesmärkide paika panemisel, olukorra monitoorimisel ning otsustusprotsesside sisse seadmisel.“

Külastajaid tuleks hajutada

Amsterdam on Talki sõnul meile eeskujuks eelkõige oma liberaalsuse tõttu. „Ometigi hakkas seal linna keskuse areng minema tasakaalust välja ja muutuma turismikeskseks,“ kirjeldas ta. „Nad seadsid eesmärgid selliselt, et oleks vähem häiringuid, tegeletakse müra ja puhtusega. Teisel kohal on mitmekesine ja atraktiivne areng ning kolmas, et oleks rohkem liikumisruumi tänavatel ehk tegeleti külastajate hajutamisega.“

Amsterdamis tehti koostööd naaberomavalitsustega. „Nad nimetasid ühe naabri ranna Amsterdami rannaks lihtsalt, et inimesi hajutada,“ sõnas Talk. „Inimesed ise ei tea, et see tegelikult Amsterdamile ei kuulu.“

Mõned linnad teevad Talki sõnul drastilisi samme. „Lissabon üritab Covid-19 ajal Airbnb-stunud vanalinna tagasi võtta nii, et linn ise rentis korterid välja,“ märkis ta. „Nad annavad need pikaaegsetele üürnikele välja viieks aastaks. Barcelona on keelustanud Airbnb toa kaupa välja üürimise, et seda ei tekiks liiga palju. Ning mida paljudes linnades veel tehakse, piiratakse turismibusside ja kruiisilaevade hulka ühes päevas.“

Uue elava vanalinnani

Helsinki vanalinna ehk Torikortteliti arenguid kasutas Helsinki City Premises Ltd. tegevjuht Peggy Bauer kui head näidet, kuidas turismikesksest ruumipoliitikast on võimalik pöörduda, muutes linnakeskkond ka kohalikele rohkem tähendusrikkaks. “Tänapäeva Torikorttelite piirkond oli oma asukoha tõttu elav linnaosa: kaubamajades asus jõukas eliit ja piirkond sai omal ajal tuntuks seltsielu epitsentrina,” rääkis ta. “Torikorttelit koosneb kolmest vanimast kvartalist Helsingi südames, otse mere ääres.

Kvartalid olid 2000. aastate alguses ohus, et nad satuvad erainvestorite kätte, kuid kodanikud võitlesid selle vastu. “Kohalike rõõmuks otsustas linnapea toona jätta ruumid linna omandisse, renoveerida lagunevad kinnistud ning avada pinnad ärilistel eesmärkidel ja üritusteks,” märkis Bauer.

2012. aastal oli Baueri sõnul neil kindel visioon, et Torikorttelit oleks nagu uus Helsinki. “See on koos loomise võlu,” sõnas ta. “Me teadsime, et koos suudame Helsinki muuta rohkem avatumaks, julgemaks, inspireerivamaks ning mis paneb inimesi linna rohkem kiinduma.”

Tänaseks on Torikorttelil äratuntav visuaalne välimus ehk bränd. “Oleme tähistanud selle koha tänavamaalide, lippude, värviliste pinkide ja lillepeenarde järgi läbi mille tahame öelda, et see piirkond on Torikorttelit,” rääkis Bauer. “Sama visuaalse välimuse leiate kõigist meie materjalidest: veebisaidid, reklaamid, kaardid jne.”

Kunagine parkla on nüüdseks muudetud turuväljakul kaheks vaba aja veetmise alaks. “Need kohad on mõeldud merevaate nautimiseks, turu ja vana turuhalli suupistete nautimiseks ning niisama peatumiseks,” selgitas Bauer. “Pop Up Park on tasuta avatud terrass kõigile külastajatele. Lava ja istumisala “Archipelagot” saab kasutada väikeste ürituste korraldamiseks ning seal toimuvad ka avatud tantsutunnid.”

Bauer tõi välja kolm küsimust, mis neid uue vanalinnani aitasid. “Me alati mõtlesime kohalike elanike peale,” rääkis ta. “Küsisime kolm küsimust: kuidas kohalikeni jõuda, kas see oleks elanikele sobilik ning mida saaksime teha, et elanike jaoks see parimaks muuta, et ka turistid tahaksid siia tuleksid.”

Kompaktne kesklinn

Tallinnas on võimalik välja arendada kompaktne kesklinn, kus lisaks autoga liikumisele on võimalik ka ainult jalgsi/ratta/ühistranspordiga hakkama saada.

Tallinna kesklinna ala on pidevas muutumises. Südalinna aktiivsus on kandunud ka teisele poole vanalinna. “Lähitulevikus peaks kesklinn jõudma mereni,” ütles arhitekt Indrek Peil. “Kaugemas tulevikus võiks kesklinn hõlmata kogu bastioniringi ümbrust ehk erinevate linnaosade bastionipoolset serva. Need alad võiks olla ka omavahel hästi ühendatud, lisaks uuesti mõtestatud bastionivöö ühendusvõimalustele: puiestee, pargiring, tramm.”

Kesklinna ala võiks olla üks Tallinna kõige suurema elanike tihedusega aladest. “Tööhüpoteesiks sobib, et kasv võib olla ligi pool praegustest elanikest,” rääkis ta.

Tallinna puhul on kesklinna ala väga hõre, vahemaad on pikad. Kui kesklinna elanike arv tõuseb umbes 60 000-lt umbes 80 000-ni ehk viiendik Tallinna elanikest…ilmselt peaks see tulevikus suurem olema. Kui võrdleme näiteks Lasnamäe tihedusega, siis seda on raske saavutada.

Tulevik peab olema inimkeskne ja jätkustuulik

Tallinna kesklinnas puudub süsteemselt välja arendatud tänavavõrk. “Mereääre piirkonnas on tänavad planeerimata,” sõnas Peil. “Südalinna hõre tänavavõrk ei ole oluliselt edasi arenenud kunagiste aiamaade teenindusteede võrgust. Jalakäimist soodustaks poole tihedam tänavavõrk.”

Kogu kesklinna alal tuleks Peili sõnul süstemaatiliselt ja pidevalt tegeleda tänavavõrgu arendamisega, jagades suuri 200-300 meetriseid kvartaleid osadeks, avades uusi kvartalisiseseid läbipääse, millest osa tuleks kujundada uuteks täieõiguslikeks tänavateks. “Sellega peaks kaasnema ka hoonestustiheduse tõstmine,” lisas ta.

Tudengid uurisid oma töös Tallinna kesklinna merepoolse osa tänavavõrgu kujunemist. “Puudulik tänavavõrk teeb jalgsi liikumise ja kesklinnast mere äärde jõudmise äärmiselt kohmakaks,” kirjeldas Peil. “Lahendusena pakuti välja liiga suurte kvartalite jagamise ja strateegiliselt olulistes kohtades uute tänavate loomise. Jalgsiteekond peab täitma nelja tingimust: olema kasulik, turvaline, mugav ja huvitav.”

Tulevikku kujundades ei ole Peili sõnul põhjendatud meie praegust liikuvuskultuuri ja igapäevaharjumusi tulevikku projitseerida. “Samuti ei ole tulevik tehnoutoopiates (isesõitvad autod, droonid), vaid inimkeskne ja peab olema ka jätkusuutlik,” märkis ta. “Pikaaegseid otsuseid tehes seda sageli arvesse võetud ei ole.”

Kuigi kompaktne kesklinn võistleb tänapäeval kaubanduskeskuste ja erinevate linnakutega, jäävad viimased siiski spetsiifiliseks ja piiratuks. “Linna seevastu iseloomustab võimaluste avatus ja kombinatsioonide üleküllus,” ütles Peil. “Kaasaegne kompaktne linnavorm sünteesib ajaloolist linnastruktuuri kaasaegsete trendidega. Tallinna kompaktse kesklinna välja arendamise kasuks räägivad geograafilised ja ajaloolised eeldused: mereäär, sadam, vanalinn, ühendav pargivöönd, eriilmelised linnaosad.”

Otsused peaksid tulema vanalinlaste poolt

Linnale kuuluvat kinnisvara on vanalinnas 17 protsenti. Seni on linn pindu välja üürinud kaubandus-, haridus- või teenusepinnana. Tihti tähendab see odavaid suveniiripoode või kallist õllekohta, mis kohalikku elanikku vanalinna ei meelita.

Kesklinna vanema Monika Haukanõmme sõnul on sellel olnud oma põhjus. “Probleemiks on olnud ikkagi see, et kinnisvara pealt tuleb teenida ka tulu, mida oleks võimalik ka vanalinna paigutada ehk parandada vanalinnas,” nentis ta.
“See tähendab, et mõnikord on ka sundus teha otsuseid, et maksimeerida saadavat tulu.”

Samas on Haukanõmme sõnul linn jõudnud sinnamaani, et vaadata kaugemale üüritulust ja hakata endale rentnikke sisu järgi valima. “Ma arvan, et see on paratamatus, et me liigume sinnapoole. Tuleb muuta väljakujunenud praktikat ja Covid-19 aeg on meid väga palju õpetanud,” lisas Haukanõmm.

Elanikud ise leiavad, et vanalinna eluolu muutmiseks on oluline sujuv koostöö kohalike elanike ja ametnike
vahel. Eriti olukorras, kus vanalinn on tervikuna muinsuskaitseala ning üks piirang ajab teist taga.

“Need otsused peaksid tulema siitsamast seest ja kõige rohkem elanike enda poolt, et kuidas me tahame, kuhu vanalinn areneb,” lausus vanalinna elanik Eero Kotli. “Kui ei ole lasteaeda, oma pagarit, piimapoodi, siis inimene läheb samamoodi kui teda pitsitakse administratiivselt muinsuskaitse poole pealt, kuni selleni, et administratiivselt öeldakse talle, et sina ei pea mitte siin oma autot pidama.”

Ideed ja mõtted, mis kahepäevasel Vanalinna Linnafoorumil tekivad, leiavad oma koha ka Tallinna vanalinna arengukavas ja Kesklinna üldplaneeringus, mille järgi hakatakse tegevust vanalinnas ka suunama.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

nentija
13. aug. 2022 09:07
https://uueduudised.ee/arvamus/tallinna-sallimatu-ageistlik-voim-torjub-vanainimesed-aarelinna-nagu-aafrika-hoimud-jatsid-raugad-korbesse-surema/
Loogik
28. juuli 2022 12:13
"Viimased kaks aastat on olnud väljakutseks kõigile ning ilmsiks toonud teemad, mida varem ei ole osatud märgata", ei ole korrektne. Tegelikult täheldati sedasama probleemi 20 aastat tagasi, kuid siis nagu ka nüüd ei olnud kellelgi head lahendust ja jutuks see jäigi. Veel 1980.a. olid vanalinnas õhtuti aknad valged ja käis elu, mida turistid ja toonaste kõrtside külastajad täiendasid. Siis hakkasid sinna kolima asutused, pakkudes elanikele vahetuseks kõigi mugavustega kortereid, iseäranis kiirenes see taasiseseisvumisaja alguses. Omajagu lisas võitlus autodega, mis poodide varustamise ja elanikele nt mööbliostu keerulisemaks muutis. Kuni aastaks 2000 valitses sügisesel hilisõhtul pimedus, inimesi ei olnud, Laia tn piimapoodi jms ei mäletatudki enam. Polnud turiste, polnud ka elu. Nii ongi, et ainult kõrtsi pidamine tasub seal end ära, aga kauaks sedagi. Äri läheb ikka sinna, kus on ruumi ja on klientuuri