Tasub vaadata, et valitsus liiga ulatuslike riiklike kulutustega hinnatõusule lisahoogu ei anna. Kehtestades seeläbi justkui kogemata täiendavat “inflatsioonimaksu."

Madis Müller, Eesti Panga president
MAA-ALUNE TALLINN Bastionide käigud võiksid olla nii varjend kui turismimagnet (0)
16. juuni 2022
Foto: Mats Õun

Tallinna bastionide all asub umbes 1,5 km jagu käike või tunneleid, mille suuremas osas korda tegemine annaks põneva turismimagneti, teisalt saaks neid mõne kriisikorral rakendada varjekohtadena. Osa käikudest on seda eesmärki nii enne sõda kui Nõukogude perioodil ka teeninud.

Vaata galeriid (15)

Tallinna linnaelumuuseumi juhataja Toomas Abilise sõnul on aastast 2007 külastajatele avatud ümmarguselt 400 meetrit Tallinna bastionide käikudest. Sellest 280 meetri ulatuses on välja pandud püsiekspositsioon ja veel sajakonna meetri ulatuses on võimalik tellida giidiga ekskursiooni. Mis seisukorras on ülejäänud osa käikudest – enam kui kilomeeter  maa-alust maailma – on üsna segane. Võimalik, et osa käikudest jm ruumidest on üle ujutatud ja mingis osas ka sisse varisenud. Üks on selge: kuigi Tallinna kõige varjatuma osa täpsem kaardistamine ja korrastamine nõuaks hulga raha ja aega, saaks sellest arendada vägagi erilise turismimagneti. Osa käikude sissepääsudest on lisaks erinevatel ajalooetappidel kinni müüritud, nii et avastamisrõõmu jätkuks ilmselt tänapäevalgi.

Valmis kolm bastioni üheteistkümnest

Rootsi ajal kavandati Tallinna üldse kokku 11 bastioni, millest jõuti valmis rajada kolm: Ingeri, Rootsi ja Skoone. Paljudes Euroopa linnades lammutati oma sõjalise otstarbe minetanud kindlused maatasa, siis Tallinnaga õnneks nii ei läinud. 1857 andis Vene tsaari sõjavägi juba Rootsi ajal rajatud ja sõjaliselt mõttetuks muutunud bastionid linnavõimule üle.  Too ei osanud saadud «kingitusega» mõistagi midagi peale hakata – kuni umbes veerand sajandit hiljem hakati neid kavakindlamalt parkideks kujundama. Bastionide käike oli seejuures juba 18. sajandil võetud kasutusele laoruumidena. Sõjaeelse vabariigi algusaegadeks olid bastionikäigud enamasti juba täielikult maha jäetud ja ohtlikud. 192ondate keskel pandi need üldse kinni, et inimesed enam ligi ei pääseks.

Bastionide ja nende käikude võrku on uurinud kunstiajaloolane Robert Treufeldt. Tema andmetel, mida ta on avaldanud 2006. a muinsuskitse aastaraamatus, hakati bastione korrastama 1930ndatel. Nende peale või kõrvale rajati uusi parke. Välismüüre parandati. Lindamäe alust 700 meetrist käigujuppi olevat raha eest koguni huvilistele näidatud. Nii et linnaelumuuseumi käikude osa pole selles mõttes esimene.

1933. a nägi aga ilmavalgust teedeministri määrus, mis 2022. aastal näeb välja üsna päevakohasena: uutesse ja ümber ehitatavatesse hoonetesse tuleb rajada gaasikindlad varjendid. Nii ehitatigi muuhulgas 1934. a Kadrioru lossi tagaküljele riigivanema varjend.

Samamoodi võeti Rootsi ja Ingeri bastioni käike kasutusele varjendina. Need varustati õhupuhastussüsteemiga ning veeti sisse elekter. Paika seati varuelektrijaam ning veevarustus. Robert Treufeldti andmetel rajati 1936-37 võimas varjend teiste seas Majaomanike Panga alla, mis on praegu Vabaduse väljaku ääres tuntud kui nn Moskva kohviku maja.

Varjendikohad tuhandetele

1940. a veebruaris, seoses juba puhkenud teise maailmasõjaga, laiendati Ingeri bastioni käikude varjendiosa oluliselt: 500lt kohalt 900ni. Kokku kavatseti kohtade arv kasvatada 4000ni. Selleks plaaniti linnamüüri tornide alumistele korrustele sisustada veel 600 kohta ning Wismari ravelliini ehk bastionide esise kindlustuse käikudesse omakorda 200.

Rannavärava ja Skoone bastionidesse taheti kokku rajada varjendikohad 350 inimesele. Need varjendid kavatseti muide ühendada maa-aluse käiguga Pagari tänaval paiknenud kaitseministeeriumi ja sõjaväe peastaabi hoonetega. Kuid see plaan realiseeriti ilmselt alles Nõukogude ajal, kui Pagari tänaval asetsesid siseministeerium ja KGB. Mõte oli muidugi lihtne: lisaks Skoone bastioni varjendist sõja korral varju leidmisele võimaldas see tunnel vajadusel ka siseministeeriumi ja KGB ametnike märkamatut evakueerumist mingit laadi muu ohu korral – nagu ootamatud rahvarahutused vmt.

Skoone bastioni alused käigud, milles paiknes Nõukogude ajal samuti varjend, on ilmselt ühed kõige paremini säilinud. ENSV ajal paiknes Skoone bastioni all ENSV tsiviilkaitse staap.

Tunnel läbi Toompea mäe

Eelmise vabariigi ajal hakati muide kavandama tunnelit läbi Toompea mäe. Eesti oli juba siis hakanud autostuma. Visioon oli viimati otsitud sahtlist välja 1963. Kuid siis, järgnevatel aastatel võeti Vanalinn ja bastionide vöönd juba riikliku kaitse alla. Ilmselt teeninuks toogi tunnel, kui valmis saanuks, ühtlasi tsiviilkaitselisi huve. Tulles aga tagasi bastionide käikude juurde, siis Saksa okupatsiooni ajal, kui Eestist taganeti, varjendite sisustus üldiselt hävitati.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna arheoloogi Ragnar Nurga sõnul hoiti bastionide käigud kogu nõukogude ajal ventileeritutena ja korras. Teoreetiliselt võiduks kogu see 1,5 km kogupikkusega võrgustik olla kasutusele võetud varjendina.

Vähemalt osa sellest, mis nüüd on rahvale 400 m ulatuses avatud kui linnamuuseumi osa, seisis muuseumi juhataja Toomas Abilise andmetel ka arvel kui tuumapommikindel varjend. See tähendab, et varustus ning uksed jm tingimused pidid vastama tollastele tsiviilkaitse vastupidavusstandarditele. Sinna pidanuks evakueeritama Toompea asutuste töötajad – ilmselt ühtlasi osa toonase ENSV riigiaparaadist.

Seejuures tasub märkimist, et mida aeg edasi Nõukogude Liidu lõpu poole, seda vähem huvi militaarametkonnad bastioni käikude vastu tundsid. Tegemist oli lõpuks vaid n-ö passiivsete varjenditega, mida kuigivõrd ei valvatud ja kuhu poistekambad vahel sisse murdsid, et käikudes ringi hulkuda. Seejuures oli ajaloolane Sulev Mäeväli juba 1976. a välja pakkunud, et vähemalt osa käikudest võiks rahvale lahti teha, et mõni galerii avada või baare või restorane pidada. Umbes nagu Tartus Püssirohukelder. Mingis osas käikudest ja n-ö meeskonnaruumidest paiknesid kunstimuuseumi jt ametkondade laod.

Avada võiks – aga miks?

Praegusaja vabariigi algusaastatest saadik jäi tunnelivõrk unarusse. Nõukogude tsiviilkaitse oli vajunud minevikku ja keegi enam tunnelite korrasoleku eest ei hoolitsenud. Selle hõivasid kodutud. Hilisematel aastatel sisse-väljapääsud lihtsalt suleti.

Oluliseks tõukeks, miks alustati praegu muuseumi käikude osa restaureerimist, sai Wismari ravelliini tunnelite taas avastamine. Ehitati okupatsioonide muuseumi ja satuti kunagisele käigustikule. Asja saabus uurima ka toonane linnapea Edgar Savisaar, kes tundis huvi, kas saaks käike hakata rahvale näitama. Alternatiivina pakutigi välja nende korrastamine Ingeri ja Rootsi bastionites. Kunagine juba eelmise vabariigi ajal kasutatud varjendi osa avati rahvale 2007. a. Ainuüksi välja veetud prahi hulk on muljet avaldav: 800 tonni.

„Muinsuskaitselises mõttes on bastionide käigud juba tollest ajast saadik olnud üle vaadatud ja mõõdistatud,“ rääkis linna arheoloog Ragnar Nurk. „Me hoiame bastioni käikudel silma peal, teeme avariiremonti. Need käigud on siiski niisked, rõsked. Selleks et neid mingil kujul, kas varjendina või muuseumi osana kasutusele võtta, peaks ikkagi üsna palju vaeva nägema. Arvestama peaks, et üks lõik nendest on juba rahvale avatud. Teiste käikude näitamine rahvale eeldaks seega mingit uut ideed, kontseptsiooni. Võib-olla mingit püsiekspositsiooni.“

Kuigi 1,5 kilomeetrit käike näib päris ulatusliku võrgustikuna, on seda ikka vähe, võrreldes Peeter Suure merekindluse maa-aluse osaga Laagris. Seal asub kolm kilomeetrit käike.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.