„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
ABI MASENDUSES NOORTELE Suitsiidikatse teinud poiss naeratas esimest korda ja tahtis minna taas kooli (0)
20. juuni 2022
Albert Truuväärt

“Mul oli eelmise aasta kevadel koolis väga raske matemaatika, inglise ja eesti keele ning geograafiaga,” rääkis 16-aastane Erik. “Terve suve parandasin hindeid, noorteprogramm aitas kooliga. Sain ka psühholoogilt abi oma muredes. Veel pakuti eri tegevusi: trenni, mis mind huvitas, võimalust töötada, mind usaldati. Sel õppeaastal läks koolis palju paremini, klassi lõpetades olid mul kõik viied. Praegu käin tööl ja tunnen end palju paremini.” Eriline programm aitab depressiooniga võitlevatel noortel muresid seljatada.

“Erik jõudis meieni kakskeelselt perest, kus kumbki keel ei olnud baasina korralikult kinnistunud,” selgitas Tallinna laste turvakeskuse noorte arenguprogrammi juhtumikorraldaja Siim Sander Rooba. “Tal tekkisid koolis probleemid ning poisi enesehinnang ja väärikus käisid alla. Töö noorega oli mitmekülgne. Pakkusime talle psühholoogilist abi, õpiabi, sotsiaalset toetust ja tööpraktikat ning aitasime leida hobi.”

Andsime noorele sõnumi, et esmatähtis on tervis ning kooli pärast ei pea muretsema.

Rooba meenutas ka teist edulugu. “15-aastane poiss sattus suitsiidikatsega haiglasse, seejärel hakkas tema ema igalt poolt abi otsima,” rääkis ta. “Mitme inimese kaudu jõudis pere meie juurde. Andsime noorele sõnumi, et esmatähtis on tervis ning kooli pärast ei pea muretsema. Pakkusime talle nõustamist ja teraapiaid ning aasta algul soovis ta väikese koormusega koolis jätkata. Ja nüüd, eelmisel nädalal, käis ta meil psühholoogi vastuvõtul. Ta naeratas, oli igati sotsiaalne ja tegus ning kool on lõpetatud. Suvel plaanis tööle minna – tal on plaan! Tema tegevusel on mõju, ta seab eesmärke ja tal on unistused.”

2021. aasta kevadel tuli lastekaitsespetsialistidelt, koolidelt ja lapsevanematelt sõnumeid, et järjest rohkem teismelisi on koduseinte vahele jäänud ärevuse, depressiivsuse ja ennastkahjustava käitumise tõttu. Tallinna laste turvakeskuse noorte arenguprogrammi juhi kt. Pirkko Runneli sõnul on suurenenud suitsiidikatse teinud noorte arv. Nii sündis mõte luua noorte toetamiseks arenguprogramm. “Mõtlesime, kuidas aidata noortel leida üles ressurss, huvi ja eneseusk,” ütles Runnel. “Töötasime välja viis komponenti: individuaal- ja grupiteraapia (sh pereteraapia), huvitegevuse, tööpraktika, õpitoe. Omavahel kombineerituna on need abiks kriisiga toimetulekul ning toeks toimetulekustrateegiate kasutamisel.”

Mullu suvel Tallinna vaimse tervise keskuse ja laste turvakeskuse koostööprojektina alustanud noorte arenguprogamm on jõudsalt edasi arenenud ning tegutseb täistuuridel. Alates jaanuarist pakutakse 12-25-aastastele noortele kõike, mida murede võitmiseks vaja. “Aasta jooksul on meilt eri teenuseid saanud kokku 179 noort,” loetles noorte arenguprogrammi juhi kohusetäitja Pirkko Runnel. “Iga kuu pakume psühholoogilist nõustamist keskeltläbi 70 noorele ja õpituge kuni 30 noorele, individuaalset huvitegevust ja tööpraktikat kuni 20 noorele.”

Enesekaitse pole veel arenenud

Jätkuvalt jõuab 80% abi vajavatest noortest programmi läbi lastekaitsetöötajate soovituste. “Meiega võtavad ühendust veel koolipsühholoogid, koolide HEV-koordinaatorid, eri kriisiabikeskused ja haiglate psühhiaatria noorteosakonnad, ka üks perearstikeskus on suunanud,” loetles laste turvakeskuse noorte arenguprogrammi juhtumikorraldaja Siim Sander Rooba. Meeskonnas on neli psühholoogi ametikohta, lisaks töötab noortega laiendatud meeskond ja kolm juhtumikorraldajat. Meeskonna võimekus on tuge pakkuda kuni 120 noorele kuus.

Enamik noorte arenguprogrammi jõudnud on põhikooli õpilased, tõdes Rooba. “Paljudel noortel on kooliga seotud probleemid, näiteks 7. klassis süvenevad õpilüngad, eriti matemaatikas. Noorte õpiedukus ja enesehinnang langeb, suhted klassikaaslastega muutuvad. Lisaks võivad tekkida pinged ja arusaamatused perega.”

Rooba sõnul on teismelised väga tundlikud ning nende enesekaitsemehhanismid pole välja arenenud. Kui sõbrad noore hülgavad või õpetaja ütleb kriitiliselt, tabab see noort otse südamesse.

Runnel kinnitas noorte kõrget sotsiaalset ärevust. “Näiteks ei julgenud üks noor oma klassikaaslastele isegi otsa vaadata, “tšau” või “nägemist” öelda ega ka grupis sõna võtta,” kirjeldas Runnel. “Sel puhul õpetab kogu meie meeskond alates juhtumikorraldajatest ja psühholoogidest, kuidas ärevust maandada.”

Kui noor julgeb pöörduda võõra inimese poole ja pastakat küsida, saab ta edukogemuse – hirmust hoolimata tuli ta toime.

Näiteks saadab psühholoog noore kolleegilt pastakat küsima – pisiasjad, et üldse teise inimese poole pöörduda ja midagi küsida, võivad mõnele teismelisele väga hirmutavad olla. “Ärevuse puhul on tavapärane, et ärevust tekitavat olukorda hakatakse võimalusel vältima, ja meie roll on abistada noort pisikeste sammude tegemisel mugavustsoonist väljaspool,” lausus psühholoog Kristin Pent. “Kui noor julgeb pöörduda võõra inimese poole ja pastakat küsida, saab ta edukogemuse – hirmust hoolimata tuli ta toime. Saame analüüsida, mida ta kartis ja kuidas päriselt läks. Selliste väikeste sammudega saame aidata ärevust leevendada ja eneseusku tõsta.”

Abi huvitegevusest ja tööteraapiast

Mõnikord juhtub, et noorte arenguprogrammi jõudvatel noortel pole olnud oskusi ja enesekindlust, et luua sõprust. “Gruppi kuulumise tunne on teismeliseeas oluline ja nii võib noor tunda ennast väga üksildasena, see omakorda aga tuua kaasa muid vaimse tervise muresid,” tõdes Pent. Siin saab pakkuda erinevad grupiteraapiad. “On väga armas märgata, kuidas noored kohtumiste käigus aina enam avanevad – turvatunde suurenedes julgetakse aina enam isiklikel teemadel rääkida. Ka noorte kokku toomine on üks meie eesmärkidest.”

Rooba sõnul aitab noori ka kunstiprogramm, kus võib end väljendada savi, maalide või digigraafika kaudu. “Näiteks üks huviõpetaja teeb dokfilme filmindushuviga noortega, kes tahaks oma mõtteid panna läbi kaamera ekraanile jooksma,” lausus ta. “Nad kohtuvad iga nädal: salvestavad ja monteerivad, õpivad monteerimisprogrammi ja kaamerat tundma, helisid kuulama ja salvestama ja lõpuks valmib reaalne asi, mida saab näidata ja vaadata.”

Meile on oluline, et riskikäitumise asemel võtaks noor kätte pigem pintsli või pliiatsi.

Siiski rõhutab Runnel, et tegemist pole klassikaliste huviringidega ja noortekeskusega. “Meie pakutava puhul saab rääkida noort jõustavast ning tema psüühikat ja toimetulekuoskusi arendavast huvitegevusest,” tõi Runnel välja. “Kunstiteraapia väljund on ju ka see, kuidas õppida läbi loomingu enda tundeid väljendama. Kunst aitab olla kontaktis iseendaga. Meile on oluline, et riskikäitumise asemel võtaks noor kätte pigem pintsli või pliiatsi. Aitame noortel arendada eri eneseväljendusviise läbi kunsti ja sisendame talle: sa võid sinna panna kõik oma tunded, hullused ja pöörasused, selle asemel et end vigastada.”

Grupiteraapiatest saavad noored valida psühhodraama, kirjandusteraapia või matkagrupi vahel. “Eri noori kõnetavad eri võimalused,” jätkas Runnel. “Grupiteraapia toob tervenemise ka seeläbi, et õpitakse teiste kõrvalt. Me kogeme, et teine tunneb samamoodi ja mina ei olegi see “veidrik”, meil on sarnased mõtted ja tunded.”

Väikeste sammudega sügavikust välja

Tegelikult leiavad noored teiste lugude kaudu ka enda muredele lahendusi. Näiteks kirjandusteraapia grupp on noortele, kes saavad oma tunnetega kontakti loovkirjutamise, erie tekstide analüüsi ja nende ümber tekkivate arutelude kaudu. Psühhodraamas käib tegevus mänguliste lavastuste ja situatsioonide kaudu ning sobib muuhulgas neile, kel on sotsiaalne ärevus, nt raskus klassi ees midagi öelda, esineda. “Grupis tehakse harjutusi, julgustatakse oma sõnu ja tundeid välja ütlema; õppima, et oleme erinevad ning et see on okei,” lisas Runnel.

Rooba jätkas: “Matkagrupis saab õppida märkama tundeid endas, teistes ja ümbritsevas kontakti ja kohalolu kaudu. Üritame liikumist harjumuseks seada ning õpetada hindama iseenda päevi ja enesetunnet – et kogu aeg ei oleks ainult halb, vaid mõni päev oleks ka parem.”

Lisaks pakub programm noortele tööteraapiat turvalises keskkonnas. “Enda jaoks sobiva rakenduse leiab nii see, kellele sobib käeline ja omaette nokitsev töö, kui ka see, kellele meeldib suhelda ja olla pidevas liikumises. Oluline on hakkamasaamise kogemus,” toonitas Rooba. “Kasutame Astangu kutserehabilitatsioonikeskuse tõlgitud ja kohandatud Jobpics´i karjäärinõustamise kaarte, mis aitavad noorel teha töökoha leidmise lihtsamaks.”

Pent tõi välja, et programm on paindlik. “Võib-olla pole noor kohe valmis psühholoogiga kohtumisteks, aga me teame, et abi on vaja ja saame talle läheneda tegevuse kaudu, mis just seda noort kõnetab ja ühtlasi avab ehk hiljem ukse ka teisteks teenusteks,” ütles ta. Pent usub, et programmi tugevuseks on hooliv ja individuaalne lähenemine – kolleegidega tehakse omavahel tihedalt koostööd, et noori tundma õppida ja pakkuda neile edukogemust, olgu see siis õpitoe, nõustamise, huvialaga tegelemise või tööpraktika kaudu.

Rooba märkis, et teinekord ongi vaja sõna otseses mõttes jalg ukse vahele saada – sügavas depressioonis inimest ei pruugi miski huvitada. “Meil on psühholoog ka kodus käinud, et juba üle aasta isolatsioonis olnud noort aktiveerida õppima või ning elu erinevaid valikuid nägema,” nentis ta.

“Mõne puhul võib selleks valguskiireks olla tõesti huviala, mis toob esimese edukogemuse: kõik muud asjad on praegu halvasti, aga see tegevus tuleb mul hästi välja ja annab jõudu,” lisas Pent.

Runneli sõnul ei jaksagi väga raskes kriisis noor kõike korraga vastu võtta. Osa noori ka ei räägi kuigi palju. “Tervenemine algab hästi väikeste sammudega,” märkis Runnel.

“Näiteks ühe noorega, kes koolis seoses vaimse tervisega sel aastal ei käi, on kokkulepe, et ta jääb klassi kordama ja alustab järgmisel aastal uuesti. Samas oli ta huvitatud meie kaudu tööle asumisest, ja on rõõm tõdeda, et ta peab tublisti kokkulepetest kinni, tahab eri tööülesandeid ette võtta ja saab kolleegidega hästi läbi. Selle asemel, et aasta kodus veeta, saame pakkuda talle tegevust ja see toetab,” lausus Pent. “On oluline, et noor ei jääks isoleerunult nelja seina vahele.”

Vanematel napib oskusi

Teismeeas võivad suhted ema-isaga olla keerulised. “Mõnel juhul on vanemate oskused ja ressurss piiratud: keeruline on piire seada, vastutust jagada, rääkimata elus ette tulevatest kriisidest, nagu lein, lahutus, töökaotus, vägivald,” märkis Rooba.

Tähtis on anda vastutust õigel ajal, sest noor vajab kogemusi, turvalist katsetamise ja proovimise võimalust.

“See võib olla noorele väga suur koorem – ta võib tunda süüd ja ülemäärast vastutust. On olukordi, kus ema pingutab ja korraldab kõik ette-taha ära – teinekord on just seda korraldamist liiga palju, mis teeb karuteene. Tähtis on anda vastutust õigel ajal, sest noor vajab kogemusi, turvalist katsetamise ja proovimise võimalust. Näiteks üks neiu sai hästi hakkama koduõppel ning tal olid vanematega pigem positiivsed suhted, kuid olukorras, kus tal oli vaja elus edasi liikuda, ilmnes, et vajaka on jäänud kogu sotsiaalne pool: noor tundis ärevust uute inimestega suhtlemise ees, tal oli keeruline koduseinte vahelt välja tulla.”

“Tegelikult näeme ikkagi suurt koostööd ja pingutamist vanematega, olgugi lood keerulised ja suusad teinekord risti,” nentis Runnel. “Eks iga vanem tahab oma lapsele kõige paremat, teinekord me lihtsalt ei pruugi selle varju näha – ehk see, mida me vanematena teeme või ei tee, ei pruugi teinekord võib-olla noore käitumist toetada.”

Siin aitavadki nõustamised ja pereteraapia. “Enamus vanematele suunatud linnateenustest on suunatud väikeste laste ema-isadele nagu näiteks “Imelised aastad”,” tõdes Rooba puudujääki teismeliste vanemate osas.

“Ühel hetkel peame pead kokku panema ka vaimse tervise keskuse, lastekodu ja teiste linnaasutustega, et luua midagi ühtset ka murdeealiste vanemate teadlikkuse tõstmiseks ja harimiseks, et nemadki saaksid psühhosotsiaalset haridust juurde.”

Noorteprogramm ei jää saabuval suvel kollektiivpuhkusele ning kellegagi koostööd ei katkestata. “Kui noor ja pere vajavad suvel tuge, proovime võimaluste piires abi pakkuda,” kinnitas Pent.

Noorte tugiprogramm pakub noortele ja peredele:
• psühholoogilist abi ja pereteraapiat, sh kunsti-, kirjandus-, tegevusteraapiat;
• teraapia tugigruppe noortele, sh sotsiaalse ärevuse ja enesevigastamise korral;
• õpiabi;
• sobiva huvitegevuse leidmist ja vajadusel abi selle eest maksmiseks;
• karjääri planeerimist ja tööpraktikat.
• Programmi juhib Tallinna laste turvakeskus. Lisainfo: www.lasteturva.ee/Teenused/noorte-arenguprogramm

BEŠKINA: Oleme saanud aidata juba 179 noort
“Arenguprogramm aitab sõna otseses mõttes noorte elusid päästa,” lausus abilinnapea Betina Beškina.
Mullu alguse saanud noorte arenguprogramm (NAP) on Beškina sõnul osutunud vajalikuks ning edukaks. Praeguseks on teenust kasutanud juba 179 noort. “NAP-i eestvedajad on noori välja toonud väga sügavatest n-ö aukudest, aidates suitsiidimõtetega ja oma toast mitte lahkuvatel noortel taas jõu ja eluisu üles leida,” lausus Beškina. “Tegemist on noori päästva programmiga.”
Mullu eraldas linn programmile ligi 138 000 eurot ning 2022. aastal on programmi eelarve veidi üle 520 000 euro. “Linn näeb selle vajalikkust ning on otsustanud programmiga edasi minna ka tulevikus, sest abivajajaid on palju, noorte probleemid on teravad,” lausus Beškina. “Noortele suunatud arenguprogramm, mis pakub mitmekülgset ja paindlikku tuge ning arvestab ka noorte reaalsete vajadustega, on just see, mis meie noori päriselt aidata suudab.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.