„Kui on võimalik koos kolleegidega ühe autoga tööl käia või mõned asjad ostmata jätta, siis tuleks seda teha, et mitte väga palju kulutada.“

Peep Peterson, Ametiühingute Keskliidu esimees
VANALINNA TULEVIK Turist tahab näha pigem kohalikku pulbitsevat elu kui vaid neile mõeldud lõbustusparki (0)
20. juuni 2022
Albert Truuväärt

“Varem mõtlesin, et kesklinnas ongi lärmakas ja öine melu, et sellega peaks leppima. Aga karjumine Viru tänaval oli siiski nii vali, et ma ei saanud korralikult magada ja kolisin lõpuks sealt ära,” rääkis vanalinna uurija ja muinsuskaitsespetsialist Triin Talk hiljutisel vanalinna tulevikku vaagival linnafoorumil. “Vanalinn ei ole probleem, vaid meie rõõm. Peame selle rõõmu lihtsalt taas üles leidma,” lisas arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg.

Hiljutine foorum arutles, kuidas muuta vanalinn taas pulbitsevaks linnakeskuseks. Mitme kohviku pidaja, vanalinna elanik Vello Leitam soovib, et vanalinnast saaks hankida kasvõi esmatarbekaupu. “Elan Pikas tänavas ja muidugi oleks siia poodi vaja,” lausus ta. “Ka võiks vanalinnas olla lasteaed kohalike elanike jaoks, siis oleks noortel peredel palju rohkem huvi siia elama tulla.”

Vanalinna elanikud peavad oluliseks sujuvat koostööd nende ja ametnike vahel. Eriti olukorras, kus vanalinn on piirangutega muinsuskaitseala. “Need otsused peaksid tulema siitsamast meie seast, kõige rohkem elanikelt endalt, et kuhu vanalinn areneb,” lausus vanalinna elanik Eero Kotli. “Kui ei ole lasteaeda, oma pagarit, piimapoodi, siis inimene kolib siit ära.”

Vanalinnas kuulub 17% kinnisvarast linnale. Seni on linn ruume välja üürinud kaubandus-, haridus- või teenusepinnana. Tihti tähendab see odavaid suveniiripoode või kallist õllekohta, mis kohalikku elanikku vanalinna ei meelita. Kesklinna vanema Monika Haukanõmme sõnul on sellel oma põhjus. “Probleem on olnud ikkagi see, et kinnisvara pealt tuleb teenida ka tulu, mida oleks võimalik vanalinna tagasi paigutada,” nentis ta foorumil. “See tähendab, et mõnikord on ka sundus teha otsuseid, et maksimeerida saadavat tulu.”

Ideaalset tulemust ei ole võimalik saavutada, sest vanalinna puhul on kõige keerulisem leida tasakaal eri huvide vahel.

Samas vaatab linn Haukanõmme sõnul üha rohkem kaugemale üüritulust ja valib rentnikke sisu järgi. “Tuleb muuta väljakujunenud praktikat, ja Covid-19 aeg on meid väga palju õpetanud,” lisas ta.
Linnapea Mihhail Kõlvarti sõnul oli foorumi arutelusid vaja, sest linn proovib leida parimat viisi, kuidas vanalinna elu edasi arendada. “Ideaalset tulemust ei ole võimalik saavutada, sest vanalinna puhul on kõige keerulisem leida tasakaal eri huvide vahel. See on aga pikk ja aeganõudev protsess,” märkis ta.

Mõtted, mis kahepäevasel foorumil tekkisid, leiavad oma koha vanalinna arengukavas ja kesklinna üldplaneeringus, mis hakkavad vanalinna tulevikku suunama. Arhitektuurikeskus on linnafoorumeid korraldanud juba üle kümne aasta. “Need on ennast tõestanud ja aitavad leida ruumilistele probleemidele lahendusi,” ütles Eesti arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg. “Vanalinn ei ole probleem, vaid meie rõõm. Peame selle rõõmu lihtsalt taas üles leidma.”
Viimased kaks aastat on pakkunud kõigile väljakutset ning toonud välja teemad, mida varem ei ole osatud märgata. “Valitsevate trendide üle ei ole me rõõmsad,” nentis Järg. “Peame mõtlema, kuidas anda vanalinn tagasi meile endile, sest siis on sellest pikas perspektiivis rõõmu ka neile, kes seda linna vaatama tulevad.”

Sissekirjutus vanalinnas on umbes 5000 inimesel, reaalselt elab neid seal aga 2500 ringis, ning seda on liialt vähe kohaliku asumi toimimiseks. “Elu võiks vanalinnas tõesti rohkem olla, näiteks etendusi ja kontserte,” leidis linnakodanik Ain. “Suured klubid vanalinna ei sobi, aga igasuguseid väiksemaid klubisid ja asutusi võiks küll rohkem olla.”

INDREK PEIL: Jala käimist soodustaks kesklinna tihedam hoonestus ja tänavatevõrk

Arhitekt Indrek Peili sõnul kandub linnasüda tulevikus veelgi rohkem mere äärde. Seetõttu tuleb sinna jõudmine teha mugavamaks.

Lähitulevikus peaks kesklinn jõudma mereni.

Tallinnas on võimalik välja arendada kompaktne kesklinn, kus lisaks autoga liikumisele saaks ka ainult jalgsi, ratta või ühistranspordiga hakkama, nentis Peil. “Tallinna kesklinn on pidevas muutumises ja südalinna aktiivsus kandunud ka teisele poole vanalinna,” lausus ta. “Lähitulevikus peaks kesklinn jõudma mereni. Kaugemas tulevikus võiks kesklinn hõlmata kogu bastioniringi ümbrust ehk eri linnaosade bastionipoolset serva. Need alad võiks olla ka omavahel hästi ühendatud, lisaks võiks mõelda bastionivöö ühenduste peale. Olgu selleks siis puiestee, pargiring või tramm.”

Kesklinn võiks olla üks Tallinna kõige suurema elanike tihedusega ala. Praegu on see aga väga hõre ja sealsed vahemaad pikad. “Tööhüpoteesiks sobib, et elanike arvu kasv võiks olla ligi pool praegustest,” mainis arhitekt, kelle sõnul on praegu mereäärne tänavatevõrk planeerimata. “Südalinna hõre tänavavõrk ei ole oluliselt edasi arenenud seal kunagi asunud aiamaade teenindusteede võrgust. Jalakäimist soodustaks poole tihedam tänavavõrk. Puudulik tänavavõrk teeb jalgsi liikumise ja kesklinnast mere äärde jõudmise kohmakaks.”


Peili sõnul tuleks 200-300-meetrised kvartalid jagada osadeks ja avada uusi kvartalisiseseid läbipääse, millest strateegilistes kohtades asuvad tuleks kujundada uuteks täieõiguslikeks tänavateks. “Sellega peaks kaasnema ka hoonestustiheduse tõstmine,” märkis ta.
Tudengid uurisid oma töös Tallinna kesklinna merepoolse osa tänavavõrgu kujunemist. Lahendusena pakuti välja liiga suurte kvartalite jagamist ja strateegiliselt olulistes kohtades uute tänavate loomist. Jalgsiteekond peab täitma nelja tingimust: olema kasulik, turvaline, mugav ja huvitav.

Kaasaegne linn kombineerib ajaloolist linna kaasaegsete trendidega.

Peili sõnul ei tasu linna planeerides meie praegust liikuvuskultuuri ja igapäevaharjumusi tulevikku paigutada. “Samuti ei ole tulevik tehnoutoopiates, nagu isesõitvad autod või droonid,” märkis ta. “Tulevik peab olema inimkeskne ja jätkusuutlik. Kaasaegne linn kombineerib ajaloolist linna kaasaegsete trendidega. Tallinna eeldused on mereäär, sadam, vanalinn, ühendav pargivöönd ja eriilmelised linnaosad.”

MADLE LIPPUS: Vanalinnas võiks tegutseda rohkem eri tööd pakkuvaid asutusi

“Tuleb mõelda, kuidas saaksime suunata kruiisituristi ka mõnda teise põnevasse asumisse peale vanalinna,” sõnas abilinnapea Madle Lippus. “Seni on vanalinn arenenud just kruiisituristide teemapargina, kuid nüüd tuleb mõelda sellest kui elukeskkonnast. Just kohalikku elu tahame näidata ka turistidele.”

Lippus nentis, et igapäevaelu ei ole vanalinnas alati kõige mugavam. “Kohati ei ulatu kasvõi kommunaalteenused kõigi majadeni,” märkis ta. “Kuna vanalinn on nii oluline turismisihtpunkt, siis omanikele tundub mõttekam oma korter siin suure raha eest üürile anda, kui ise siin elada.”

Vanalinna iseloomustab ka paljude asutuste kadu. Lähiajal kolivad vanalinnast ära siseministeerium ja Georg Otsa muusikakool. Välja plaanib kolida ka loodusmuuseum. Vanalinnast välja kolinud asutused aga võtavad kaasa ka neis töötanud inimesed. Minema liikunud asutuste asemele tekivad liigagi sageli hotellid, mis paraku ei too tagasi kohalikku elanikke. Lippuse sõnul on oluline, et vanalinnas jätkuks eri tüüpi tegevusi ja erinevaid funktsioone. “Hotelle vanalinnas juba on,” tõdes ta. “Mitte et hotell iseenesest oleks halb, kuid see ei ole ettevõte, mis genereeriks kohalikku elu või oleks sihtpunkt, mille pärast vanalinna tulla.”

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Tallinna vanalinn on turismisihtkoht ja selleks ka jääb. Kuid kuidas turismindus siis ikkagi reguleerida? Lippuse hinnangul tuleks turiste Tallinnas hajutada. “Me võiks mõelda, kuidas kruiisituristi suunata ka mõnda teise põnevasse asumisse,” selgitas ta. “Seni on vanalinn arenenud just kruiisituristide teemapargina. Tuleks mõelda sellest rohkem kui elukeskkonnast, sest kohalikku elu tahame tegelikult näidata ka välisturistile.”

TRIIN TALK: Vanalinn on muutunud liigselt turistilõksuks

Turistidele korterites majutust pakkuvad lühirendifirmad suruvad püsivaid elanikke vanalinnast välja, leiab vanalinna uurija ja muinsuskaitsespetsialist Triin Talk.

Vanalinnas on teadlikult vaja tekitada ja hoida ka muud elu, sest turismile orienteeritud ettevõtted tulevad siia ise.

Talgi sõnul on Tallinna vanalinn muutunud viimasel ajal liiga turismikeskseks. “Kui nüüd see suur rahvusvaheline turism ära kadus, siis selgus, et ka ettevõtlus ja üldse elu haihtus koos turistidega,” lausus ta. “Linn ja riik peaksid oma ruume välja rentides seadma kriteeriumid, millele rentnik vastama peaks. Vanalinnas on teadlikult vaja tekitada ja hoida ka muud elu, sest turismile orienteeritud ettevõtted tulevad siia ise.”

Enne Covid-19 lainet külastas vanalinna aastas kuni 3,6 miljonit välismaalast. 2020-2021 toimus suur langus, kuid nüüd on taas palju turiste oodata, sest isolatsioonis olnud inimesed tahavad reisida. Talgi sõnul suretavad püsivat elu vanalinnas turistidele siinsetes korterites majutust pakkuvad lühirendiettevõtted, nagu Airbnb. “Majutusettevõte pakub kortereid vanalinna ja selle lähedale, mis toob ka turiste vanalinna rohkem,” märkis ta. “Kui üks piirkond muutub turismist sõltuvaks, hakkavad kohalikud mõtlema, et neile ei paku vanalinn midagi ja püsiv elu hakkab seal välja surema.”

Talgi sõnul häirivad lühirendifirmad tugevalt kohalike elu. “Üks elanik kurtis, et tal on tunne, nagu elaks ta veidras hotellis: iga päev käivad koristajad, tal ei ole tuttavaid naabreid, sest need pidevalt vahetuvad – ja seetõttu ei tahagi ta seal enam elada,” ütles ta. “Näiteks Lissabon üritas Covid-19 ajal Airbnb-d täis vanalinna tagasi võtta nii, et linn ise rentis kortereid välja. Nad andsid need üürnikele välja viieks aastaks. Barcelona on keelustanud Airbnb toa kaupa välja üürimise, et seda ei tekiks liiga palju. Ning paljudes linnades piiratakse turismibusside ja kruiisilaevade hulka ühes päevas.”

Vanalinlasi häirib Talgi sõnul ka öine melu ja lärmakus. “Ka mul õnnestus esimest korda kümmekond päeva vanalinnas elada,” lausus ta. “Mõtlesin, et kesklinnas ongi lärmakas ja öine melu ning et sellega peab leppima. Viru tänavale kolides eeldasin, et seal midagi eriti hullu ei ole. Aga sealne karjumine oli ikka nii valik, et ma ei saanud kaks ööd korralikult magada ja kolisin lõpuks ära.”

Vanalinlastele ei meeldi ka roheluse puudus, mis on üks peamisi ärakolimise põhjuseid. “Vanalinn on meil paraku suhteliselt kivine ja ei paku inimesele looduslähedust. Lisaks toodi välja kõrgeid elamiskulusid ja soovi uude majja kolida,” mainis Talk.

Linna tuleb arendada nii, et elanikel on hea, siis on ka meie külastajatel hea.

Ta lisas, et vanalinna eest saavad seista eelkõige seal elavad inimesed, kes seda hooldavad. Otsuseid tuleb teha kogukonnana. “Ajutised külalised seda kindlasti teha ei saa, sest nad tulevad ja lähevad. Linna tuleb arendada nii, et elanikel on hea, siis on ka meie külastajatel hea,” tõdes Talk. “Kui vanalinn muutub kõrghooajal ülerahvastatud ja lärmakaks paigaks, võib juhtuda, et linn kaotab atraktiivsuse kultuursemat sorti turistide silmis, kes soovivad jääda pikemaks ajaks, saada osa kohalikust elust ja kultuurist. Võime kaotada enam-vähem toimiva peaaegu autovaba 15-minuti linna südame.”

Talk leidis, et vanalinna omapära hoidmiseks tuleb teha kõvasti tööd. “Kui sa käid kuskil toredas vanalinnas, kus on väikesed toredad kohalikud kohvikud, mitte McDonaldsid ja suveniiripoed, siis üldiselt see ongi väga pika töö tulemus,” nentis ta. “See ei juhtu niisama. See on aastakümnete pikkune töö sellistes vanemates turismilinnades. Me hakkame nüüd alles jõudma arusaamisele, et seda tööd on vaja hakata tegema.”

HELSINGI LINNAPLANEERIJA: Muutsime parkla vaba aja veetmise paigaks

“Vanalinnas asuvat lava ja istumisala Archipelagot saab kasutada väikeste ürituste korraldamiseks ning seal toimuvad ka avatud tantsutunnid. Mõtlesime kogu aeg, kuidas kohalikeni jõuda,” kirjeldas Helsinki City Premises Ltd. tegevjuht Peggy Bauer, kuidas Helsingi muutis oma vanalinna ka oma elanike seas popimaks.

Bauer tõi näiteid, kuidas Helsingi on turistide seas populaarset vanalinna ehk Torikorttelit kohalikele rohkem tähendusrikkaks muutnud. “Tänapäeva Torikortteli piirkond oli vanasti oma asukoha tõttu elav linnaosa: kaubamajades käis jõukas eliit ja piirkond sai omal ajal tuntuks seltsielu epitsentrina,” rääkis ta. “Torikorttelit koosneb kolmest vanimast kvartalist Helsingi südames, otse mere ääres.”aastate alguses valitses oht, et kvartalid satuvad erainvestorite kätte, kuid kodanikud võitlesid selle vastu. “Kohalike rõõmuks otsustas linnapea toona jätta ruumid linna omandisse, renoveerida lagunevad kinnistud ning avada pinnad äridele ja üritusteks,” märkis Bauer.

2000. aastal otsustati Torikorttelit muuta uut moodi Helsingiks. Kunagine parkla on muudetud turuväljakul kaheks vaba aja veetmise alaks. “Need kohad on mõeldud merevaate nautimiseks, turu ja vana turuhalli suupistete nautimiseks ning niisama peatumiseks,” selgitas Bauer. “Avatud on terrass kõigile külastajatele. Lava ja istumisala Archipelagot saab kasutada väikeste ürituste korraldamiseks ning seal toimuvad ka avatud tantsutunnid.”

Tänaseks on Torikorttelil äratuntav visuaalne välimus ehk bränd. “Oleme tähistanud selle koha tänavamaalide, lippude, värviliste pinkide ja lillepeenardega, millega tahame öelda, et see piirkond on Torikorttelit,” rääkis Bauer. “Sama visuaalse välimuse leiate kõigist meie materjalidest: veebisaitidelt, reklaamidelt, kaartidelt jne.”

Vanalinnale uue elu andmine on Baueri kinnitusel koos loomise võlu. “Me alati mõtlesime kohalike elanike peale, et panna neid rohkem oma elupaika kiinduma,” rääkis ta. “Küsisime endalt kolm küsimust: kuidas kohalikeni jõuda, kas see oleks elanikele sobilik ning mida saaksime teha, et muuta see elanike jaoks parimaks nii, et ka turistid endiselt siia tuleksid.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.